Vaenas Notšess Buenos Aires, euroopalik metropol vanast maailmast nii kaugel elus, pulbitsevast, Lõuna-Ameerikas. Täna ja seejärel veel kahel korral veedame keskööprogrammi selles suurlinnas elavate eestlastega. Täna mu vestluskaaslaseks Annika marmora neiupõlve nimega Talvik, kelle jaoks on Buenos Aires olnud koduks juba kolm aastat. Mina olen Neeme raud. Enne kui Argentiina pealinna Pariisilikult veetleva Rekoleta linnaosa tänavakohvikus mikrofoni avan, lähen mõttes tagasi oma äsjase Buenos Airese reisi algusesse. Siit New Yorgist on lend sinna peaaegu sama pikku Euroopast ligi 13 tundi, mis sest, et lennuk siirdub lõunasse praktiliselt samas ajatsoonis. USA idaranniku ja Buenos Airese vaheline ajavahe on kõigest tund. Kui New Yorgi tuled silmapiiri taha vajusid, tegin peas lühikese kokkuvõtte, mida ma Argentiinast ja Buenos Airasest tegelikult tean. Meenus Eva peroon. Viitab muidugi jalgpall ja Diego Maradona ning pampad, kus lehmad rohtu näksivad. Viis aastat tagasi toimunud rahareform, mis tõukas paljud argentiinlased vaesusse, sest nende säästud pankades kaotasid kolmandiku varasemast väärtusest. Kuid ikkagi tunnistasin endale, et ei tea Argentiinas teada pealinnast suurt midagi ja valisin lennuki meelelahutusmenüüst kanali, kus kõlas 19. sajandi lõpus 20. alguses Buenos Airese Bordellides sündinud muusika, millest on saanud selle linna üks visiitkaarte tango. Ligi 13 tundi hiljem, kui lennuk oli mind põhjapoolkera suves toonud lõunapoolkera talve haripunkti olin tegelikult otsekui Eesti varasügises. Kraadiklaas näitas kusagil 13 pügalat üle nulli, päike oli kuum, kuid ilm oli erakordselt raske. 13 miljoni elanikuga Buenos Airese kesklinna jõudes pidi auto korduvalt peatuma, sest tee lõikasid ära tänavademonstratsioonid. Sellel meeleavaldusel protestiti USA ja Iisraeli imperialistliku poliitika vastu ja põletati Ameerika pähe triibulisi ning Iisraeli lippe. Pärast umbes kümneminutilist ummikut, kui lippudest oli saanud tuhk, meeleavaldus lõppes ja liiklus kulges omasoodu edasi. Just nagu midagi ei olekski juhtunud. Viis kvartalit eemal oli kuus demonstratsioon, Foskanti, punaseid, sirbi ja vasaraga lippe ning viitaberoni Jegovaara piltidega loosungeid. Töörahvas nõudis. Enne hotellini jõudmist peatus auto veel kord sedapuhku ühe panga ees, kus enamuses pintsak lipslastest finantsametnikud nõudsid turvalisemaid töötingimusi. Nädal varem oli samas toimunud pangaröövi ajal hukkunud üks turvamees. Jah, rääkides stereotüüpidest üks Ladina-Ameerika kohta käib klišee, on just see, et olukord on seal sageli otsekui revolutsioonieelne. Minu esimesed muljed Buenos Aireses paistsid seda otseselt kinnitavat kui ka marmor Ale mõni päev hiljem neid elamusi meenutan ütleta, et meeleavaldused ei ole midagi erilist. Osa Argentiina pealinna argielust omamoodi järelkaja viie aasta tagusele majanduskriisile. See on tegelikult selline, mida siin enne ei olnud ja selle majanduskriisiga tekkis selline kiiver. Sellesse sõltu nagu midagi. Ega oluliselt küll ei sõltu, sellest sõltub ainult see, et sa sõidad kesklinnast koju, autogi jõuad kaks tundi hiljem. Autojuhi kuidagi suhtuvad väga rahulikult. Sellesse, et need demonstratsioonid seal toimuvad, oodatakse ärases. 10 minuti pärast tehakse tee jälle lahti. Ja see on nagu osake igapäevaelust ja, ja samas on väga lihtne, nagu olla nõus nende inimestega, kes seal nõuavad midagi, nõuavad nad suuremat politseivalvet. Ma olen nõus, ma ei leia, et nad midagi halba teeks. Kes need inimesed on enamuses tundusid poliitilistel demonstratsioonidel osalejad mitte just sellest linnajaost strikas linnajaos pärit inimesed. Öeldakse, et need on vaesematest linnaosadest pärit inimesed, kellel näiteks töötu abiraha saamine oleneb sellest, kas ta osaleb nendel revolutsioonilisel miitingutel või mitte, kuid on endal ei osale, siis ta lihtsalt jääb see raha saamata kellelegi poliitikud vahetus just, et need tuuakse bussidega kohale, seda ma olen ise näinud. Tundub, et suurem osa elanikkonnast võtab seda kui sõuda sellest oluliselt midagi küll ei ole. Tänavaprotestid, seega kui üks Buenos Airese ele värvi andev detail nagu suured elegantsed bulvarid. Südalinna läbiv üheksanda juuli avenüü on oma 140 meetriga väidetavalt maailma kõige laiem tänav mille keskpaigas sirgub noobel Ove lesk, mis toob meelde USA pealinnas Washingtonis asuva Ameerika kuulsa samakujulise monumendi. Enam kui poole sajandi eest Buenos Airese rajamise 400.-ks aastaks vabaks püstitatud memoriaali ümbritseb autode meri. Südapäev Buenos Aireses. Kesklinna inimja autode massist ning kaootilisusest paari kilomeetrise jalgsimatka kaugusel Buenos Airese keskel on kõik jalutuskäigu kaugusel on Elurit sootuks teine. Linna ühe kallima elurajooni Rekoleta tänavad ei ole umbes, müra ei ole suur, inimesed sirutavad tänavakohvikutes jalgu, sebivad lehti. Just siin elab kannika marmora ja tema kodu naabruses ühes tänavakohvikus juttu ajamegi, sest Buenos Aireses Pariisiga rivaalitsevad kohvikute linnas tuleb ju juttu puhuda just nimelt kohvikus. Kas Buenos Aires on linn, kuhu on kerge elama asuda? Minu meelest küll, mina olen siin ennast väga-väga hästi tundnud ja inimesed on olnud õudsalt vastutulelikud ja alati püüdnud abistada, et ma kujutan ette, et kas sa kuskil tänavanurgal seisad tänavakaart käes, siis tulevad inimesed nagu spontaanselt, lähenevad sulle, küsivad, et kas ma saan sind abistada, et minul on siin küll väga kerge olnud see siia tulemine ja siin olemine ja tulid sa kolm aastat tagasi, ma tulin augustis 2003, ma toon päris kiiresti mööda läinud, nii et mul on, mis meeldib siin. Räägi natuke sellest tulemusest veel lähemalt läksid Eestis Prantsusmaale. Ja ma õppisin päris mitu aastat Prantsusmaal ja ühel hetkel olin magistrikraadi tegemas Pariisis ja mul oli yks grupivend, oli argentiinlane ja need on need, need armastuse kummalised teed kelle otsustasime siia tulla, mõtlesime, et miks me endale pere soetada ja siis tundus, et Pariis ei olnud nagu õige koht laste jaoks, sellepärast tulime siia, mis on tema kodumaa tema Buenos Aireses päris nüüd meil on kaks ja ma kujutan ette, et Pariisis oleks olnud raske kahe nii väikse lapsega nagu toime tulla, et nad põhimõtteliselt nagu kaksikud ju, et nendel on 11 kuud vahet, kusjuures teadlikult ei olnud mingisugune õnnetus, et ma arvan, et Euroopas oleks olnud lapsi mõnevõrra nagu raskem kasvatada, ma mõtlen abi nagu, et koduabilised ja sellised väikesed teenused, sinul sellised odavamad haavam ja, ja see on kuidagi nagu, nagu kättesaadavam, ütleme selline keskmisest natuke parema sissetulekuga inimesel on siin ka elukvaliteeti ka minu meelest tunduvalt parem. Kui Euroopa abikaasa on seal advokaat, nagu sa isegi Ja me oleme mõlemad juristid ja mees on mul nagu advokaadina töötanud päris mitu aastat, aga viimased kuus seitse aastat on ta töötanud põhimõtteliselt maailmapanga rahastamisega tehtavate abiprogrammide koordinaator Katarina siin Argentiinas, aga ka mujal Aafrikas, näiteks Lääne-Aafrika riikides. Ja kodus on siis kaks last ja nagu sa ütlesid, kui me kokku saime, näe, eesti lapsed. Pool pool Eesti, ma arvan, et see on selline globaliseerumise parimad näited selles mõttes, et ma räägin nendele eesti keelt ja mees räägib nendele hispaania keelt ja. Me tahame nad panna prantsuse lütseumi. Ma arvan, et tänapäeval selliseid inimesi on aina rohkem ja kindlasti on nendel elus mõnevõrra natuke kergem. Ja siis kasvavad üles just nimelt noored Argentiin lannad, nagu paljud, kellega ma olen, olen siin rääkinud, kelle üks vanem on argentiinlane, teine on tulnud kusagilt mujalt, nendel on väga oluline elus see, et neil on vanemate tagapõhivanemate asukohamaad ja samas on nad siis ka selle riigi kodanikud. Võib-olla et selle erinevusega ainult et minu lapsed, võib-olla loodan, et tulevikus räägivad ka eesti keelt, et ma olen küll nagu ainuke inimene siin, kes nendega eesti keeles räägib, aga aga kuna praegu tööl ei käi ja ma olen nagu pühendunud oma laste kasvatamisel ja ma tõsiselt nagu püüan eesti keelt nendele niimoodi rääkida ja vaatamata sellele, et isa ja kõik muud inimesed räägivad nendega hispaania keeles nagu hispaaniakeelses keskkonnas televiisorist tuleb hispaania keel. Ma tõesti loodan, et vastupidiselt nendele teistele inimestele, kes siin on ja kellel on ka vanemad, on Eestist kellele millegipärast ei ole suudetud nagu Eesti kultuuri ja ja keelt nagu õpetada, püüame kõigest väest. Ma ise olen püüdnud, kui tulla tagasi nendesse Argentiina teema juurde, argentiinlaste mõistatada kogu selle nädala siin, kes siis olla argentiinlased. Selle kohta on vist üks selline ütlus. Ma nüüd päris täpselt ei mäleta seda, nad on kollased, kes mõtlevad hispaania keeles. Aga kes tahaksid olla inglased või mingi selline ütlus nende kohta, no selline Tallinna sigu erinevatest Euroopa kultuuridest, aga peamiselt ikkagi sealt Vahemere ääres, Hispaania, Itaalia päritolu. Kui ma olen kuulnud, et Põhja-Ameerikas räägitakse, et tema on ameeriklane ja tema on afroameeriklane, siis siin on kõik argentiinlased. Et su nimi võib olla Talvik vees, on võib-olla meenemm. Sa oled argentiinlane, keegi nagu ei tee sellest suurt numbrit, et mis päritolus oled, et ma olen Poola päritolu, ma olen Eesti päritolu, see ei ole nagu mingisugune näitaja, et sa oled argentiinlane. See integratsioon on nagu lõpp. See on kummaline, et inimesed on nagu, ei saanud üheks argentiinlased ja vunk, ütleme niimoodi, et minevik on vähem olulisem kui tulevik. Vaata, kuidas see linn on ehitatud, et see on nagu minu meelest parim näide sellest, et kuidas tulevik on nagu olulisem. Buenos Aires. Sääres suure jõe ääres, aga näedsa siit kuskilt jõge Nad on selja keeranud jõel noh, tulid jõgi ja selja taha ja unustati ära. Ehitati selliseid Euroopa linnu meenutavaid. Tahtsin, kus me praegu istume, see on Pariis, kõnnid natuke edasi, oled Lõuna-Itaalias, Palermos. See on kuulus May avenüü, mis minut. Mandri-Euroopa kohalolek on siin väga nähtav. Mis ma praegu siin tänavakohvikus ja kui nüüd mitte vaadata võib-olla taksosid, kus on midagi Argentiina kohta kirjutatud, siis võib öelda, et me oleme kuskil Euroopa linnas, kuigi geograafiliselt. Me oleme Euroopas niivõrd kaugele Ja kui sa vaatad näiteks puusid, siis sa saad aru, et ole Euroopas, eks ole. Ma arvan, et kui sa oled elanud kuskil Pariisis või Roomas või et siis sa tunned ennast siin väga hästi. Ja Pariisis päris kindlasti ei ole selline kena teeninduskultuur, mis siin Pariisis lähed paremates restoranides isegi seal sulle visatakse taldrikut sellise Ebameeldiva žesti ja visatakse suled taldrikule ette, et siin nagu vastupidiselt on teeninduskultuur, on pigem selline ameerikalik, et on olemas Ameerikas. Me olemegi Ameerikas, näeme Lõuna-Ameerika lõunatipus põhimõtteliselt. Et ma arvan, et see on selline meeldiv segu erinevatest lähenemisviisidest. Orgentiinlastes räägitakse sageli kui snoobides, mis selline arvamus on kujunenud näiteks Brasiiliasse või Venezuelasse. Nad nagu ei taha ennast eriti samas ta teiste Ladina-Ameerika riikidega üldiselt argentiinlased arvavad, et nad on nagu euroopasin Ladina-Ameerikas, et ainuke selline tõeliselt euroopalik riik Ameerika keskel. Ma olen isegi kuulnud inimesi, kes on rääkinud, et Argentiina võiks olla osa Euroopa Liidust. Euroopalik identiteet on siin päev, et nad isegi ei ole nõus nagu ennast võrdlema näiteks tšiillaste kui brasiillaste ja ilmselt on ka see mingisuguseks probleemiks siin suhetes teiste Ladina-Ameerika riikidega. Kui ma sulle kirja saatsin ja siis sa ütlesid, et millest me võiksime rääkida, räägime sellisel teemal, võib-olla nagu sotsio ökonoomiline eksperiment, Argentiina. Ja poliitgeograafiline fenomen küsisele kõrval istuva naisterahva käest, mis rahvusest on ta, alustan kindlasti sellest, et ta tegelikult itaallanna nad tahavad jalad ennast hammastega pigem eurooplasega kui, kui ladinaameeriklastega. Ikkagi argentiinlased. Samas on ikkagi argentiinlased, aga Argentiina on osa Euroopa Liidust. Tegelikult ma olen sellega täiesti isegi nõus. Euroopa Liidu liikmena võiks siis olla, ütleme, Buenos Aires tukkumania salda, ma ei näe väga hästi, kuidas nad sinna ära mahuksid, täpselt nüüd, kui oli see suur majanduskriis siin 2001. aastal, siis räägiti, kuidas Argentiina muutub nagu Dynamiirikalikuks, see oli nagu halvustav hinnang. Hetkel, kui vaatad nüüd Ladina-Ameerika kontekstis, et Argentiina poliitiline olukord, et siis inimõiguste ja ütleme demokraatia saatja koha pealt on kindlasti üks kõige ohtlikumaid riike siin, et ma ei tea, et kui võrrelda Venetsueela ka, kus on põhimõtteliselt diktaator, eks ole, Chavez siis siin on absoluutselt kõigile selge, et mitte mitte kunagi enam ei tule mingisugust sõjalist diktatuuri, et see on täiesti vastuvõetamatu, et demokraatia. Ma tean siin nagunii sügaval oma juured sisse saanud, et mitte kunagi enam ei tule see kõne allagi, et mõelda, et näiteks siinsamas kõrval Tšiilis ei ole piinodseti hukkamõist sugugi üldine. Pool elanikkonnast on täiesti vastu sellele, et suur presidente, et kuidas tema üle kohut mõista, siis on kindlasti argentiina absoluutselt võrreldamatu täiesti teiste riikidega. Loomulikult on siin vaeseid ja, ja nad elavad siin prügikasti linnakutes, aga ütleme, ladinaameerika staabis on see ikkagi üsna tühine probleem, ütleme Argentiinas näiteks ma ei tea Brasiiliaga võrrelda, kus neil on see pool elanikkonnast, elabki seal ja see on täiesti nagu nagu iseenesest mõistetav kõigile. Ja keegi ei üritagi nende heaks midagi teha, et siinse päris ikkagi nii ei ole. Mingil määral on see ikkagi võrdsete võimaluste maa, riigi ülikoolid on tasuta, tasuta on ka ükskõik, kellega juhtub midagi, sa murrad oma jalaluus jana. Ma viin sind esimese haiglasse avalik-õigusliku haiglasse, mis siin tänava peal ette jääb ja sind ravitakse terveks bussiga võid sõita igale poole poole, see on põhimõtteliselt tasuta. Ma olen ka võib-olla pisut demagoogiline, aga ma arvan, et võim on absoluutselt igal pool rikastega. Nii see on, paraku, aga kui vaar, mis siin üheksakümnendatel aastatel toimus, et siis on niisugune suur samm edasi. Loomulikult on siin see isikukultuse probleem, mis nagu igal pool Line Ameerikas Kultus on siis kas ei viita või peroon? Ei ta on ja nüüd, eks ole, kuna kõikvõimalikud valitsused on siin nii-öelda Peronistliku liikumise osa, on selline kummaline liikumine, et sa võid olla nii vasakpoolne, kui sa võid olla nii neoliberaalne kui kui ka tõeliselt vasakpoolne. Ei, no terrorismis olid, ühelt poolt tundus, et ta on tegemist vasakpoolse poliitikuga, kui mõelda sellele vaeste abistamisele esindamisel, aga teiselt poolt oli ta ju ka suhteliselt diktaatorliku riigimees. Ma arvan, et sellel hetkel, kui Peron sai võimule, et ma arvan, et see oli selline juhtimisstiil, mis oli igal pool moes ka Euroopas olid sellel hetkel diktaatorid Mussolini Hitler saadud ja hiljem olid sellised väga, ütleme kõva käpaga riigipead nagu saldo pool, kellel oli väga selline, mitte nüüd just diktaatorliku, aga väga võimas juhtimisstiil ja sellega oldi sellel hetkel hüppas nõus, et ma arvan, et peab ennast oskama sellesse konteksti, vanem on maailmatasemel, mis sellel hetkel maailmas juhtus. Ma arvan, et negatiivne oli, kui niimoodi mõelda, seda ma ei ole ka nüüd just selline suur ronitundja, aga ütleme, et mis nagu Peroni stiilist või mis on tänaseni jäänud, mis mulle sugugi ei meeldi, on see vaeste selline hetkeline abistamine kogulist külje osas. Ja kui tuuakse näitena sotsiaalministeeriumi tõesti, vaeste linnaosadesse, viidi lastele koolivorme, selline stiil on jäänud külla sellest perrooni ajastust, et seda tuuakse näitena, kui positiivsed tegutseb sotsiaalministeerium, siis on nagu tundub kummaline. Aga nagu sa ütlesid, perrooni vari on siiski seni Argentiina poliitik. Kohal on sellepärast, et see isikukultus oli nii suur, tahes-tahtmata jäi, jäi temast selline märg sisse inimestest, kes püüavad nagu troonile saada, siin nad peavad mingisuguse sideme endale looma perooniga saada, vaesemad inimesed saadavad hääletama ja, ja kuna vaesemaid inimesi on ju igal pool rohkem kui rikkaid. Rikaste klassi jaoks oli peroon muidugi suhteliselt vastuvõetamatu. Jah, sellel baasil tekkis Union Silicon Raikaal ehk need radikaalid, tema fraasid siis hunta ta just kuigi noh, ei saa päris nii üheselt kõike võtta, et eks ma ütlen, et kuna see Peronism on nii mitmepalgeline, siis on väga raske öelda, et Ma arvan, et on ka väga palju sellist oportunism olnud, ka Argentiinas ilmselt on vahetanud Liivi ja ma ei usu, et need Puntad nüüd päris ainult radikalismi põhjal tekkisid. Aga kui vaadata Argentiina poliitikat viimase, ütleme natuke enam kui poole sajandi jooksul, siis tõepoolest see nagu tulevärk olnud Funtad, speroon, peroon tagasi, selline väga Ladinalikult temperamentne olnud, nendel on käinud ühest otsast teise. Suhteliselt teisi ja nii ta on ka praegu, et ma vaatan, et see juhtimisstiil on siin niimoodi, et midagi ette ei planeerita, et seda võib nagu tõesti ka rõhutada, kogu tähelepanu läheb mingisuguse konkreetse probleemi lahendamisele, sellepärast et juhtus midagi. Nüüd me saime aru, peaks tegelema selle probleemiga, nüüd on järgmine probleem, aga et nagu samm-sammuga on nagu ette mõelda midagi, et kunagi pole selleks aega, see on selline nagu tuletõrjeauto, mis bridžitrepp sinna, kus parasjagu põleb. Eestist Argentiinast eriti sageli ühes lauses ei räägita, 90.-te aastate keskpaigas seda ka tehti. Mõlemad olid korraks maailmapangas ja rahvusvahelise valuutafondi silmis vaba turumajandusreformide edukuse musternäidised. Mõlemas riigis käis ulatuslik privatiseerimine. Mõlema valuuta oli seotud teise tugevama vääringuga eesti kroon, saksa margaga, Argentiina peeso üks-ühele USA dollariga. Kui Eestis osutus eksperiment edukaks, siis Carlos meelemi juhitud Argentiinas kukkus suure pauguga läbi. Argentiinas muidugi kukkus eksperiment läbi, sellepärast et siin ma arvan, et see korruptsiooniosakaal oli suurem kui Eestis siin ikka müüdi need ettevõtted ilma igasuguste nõudmistega maha, et näiteks ütleme elektrienergiat nendelt ei nõutud mingisuguseid investeerimisprogramm, nii et kõik need infrastruktuuride madanesid ja neid ei kasutatud, pumbati ühest kohast nii palju kui võimalik, taastootmisvõimalused lagunesid lihtsalt ära, sellepärast kukkus läbi see dollari sidumine, et see oli täiesti planeerimata, see oli selline hetkelahendus. Väga populistlik lahendustes korraga olid argentiinlased väga rikkad, vähemalt mõni aasta. Ja siis nad käisid ja ostsin endale majamis telekaid ja riideid ja ma ei tea, mida osteti kokku, aga selline täiesti käsitarbimine ja, ja see oli täiesti vastutustundetu selles mõttes ka nendelt finantsorganisatsioonidelt, kes seda toetasid, sellist poliitikat nüüd on muidugi lihtne öelda, et need olid need instituut, Leonid, mis olid kõiges süüdi, eks ole, argentiinlased osalesid selles või neelem oli kõiges süüdi, keegi hääletas, menemi on alati hea nendele meelde tuletada, et ennem ei olnud mingisugune tuli tulnud kuu pealt siia, et ta oli Argentiina legend, kindlasti keskelt järgend kindlasti valitud ja tagasi valitud, nüüd öelda meenemonsa mõelda patvaras või noh, hea on öelda, et Venemaa oli kõiges süüdi, sest kuna see isikukultus on suur, siis on lihtne öelda. Vaatame, mis järgmine riigipea meile toob, et nagu inimesed ise otsustaks midagi, eks ole, et sellest aru saanud, et inimestel on kollektiivne vastutustunne, et nad on selleni jõudmas. Siin tundub, et see lõhe tavainimese poliitika vahel on suhteliselt Suur, ja siin on üks naispoliitik, kelle nimi on Eliisa Karjook, kelle poliitikukarjäär on siiani seisnenud selles, et ta kritiseerib ülejäänud poliitikaid siin paar päeva tagasi oli jälle ühes saates, kus ta rääkis, et nüüdse Roberto lavania tegelikult, mis sa tahad, on röövida, te arvate, et vastutustundlik teema tuleb ja hakkab planeerima siin asju ja meie poliitikat ja, ja kogu elu saan jälle vandenõu, jälle tulevad ja hakkavad röövima. Aga ma arvan, tänu sellele majanduskriisile kogu Argentiina ühiskond pidin nagu väga kiiresti küpsema ja ma arvan, et nad on palju rohkem politiseeritud või kui varem ikka on kokkusaamine, siis räägitakse poliitikast võib-olla nähes seda, mis juhtus majanduspoliitika tulemusel võib-olla, et inimesed said aru, et nendele on mingisugune võim selle asja üle, mis siin toimub, et tehes paremaid valikuid, võib-olla läheb ka Argentiina paremini, et see parem valik ei ole. Võib-olla see, et kõikidel on Roleksid käe peal. Meelemi poolt rajatud majanduspoliitika ajastu lõppes suure pauguga 2001 oli see aeg, kui Argentiina kokku varises. 2001. aastal tegelikult ei olnud enam ennem võimul dollari ja peeso sidumine, see oli muutunud täiesti võimatuks. Argentiina produktid olid väga kallid, keegi neid ei importinud Euroopas ega Ameerikas, ma mõtlen Põhja-Ameerikast, tööstus oli täiesti halvatud, põhimõtteliselt rahvas oli nii tüdinud kõigest tiks, nagu revolutsioon. Siis tuli see suur devalveerimine, seda raske mõista, kuidas korraga inimestel kirjutatakse pankadest raha lihtsalt maha. Inimestele öeldakse, et võiks pangas olla nii palju raha, kuid nüüd on kolm korda vähem. Nüüd on kolm korda vähem, kui ma olen rääkinud näiteks oma abikaasaga, et siin on seda ennegi juhtunud. Üliinflatsioon, mis siin oli kaheksakümnendatel aastatel, et ma ei tea, et kas öelda, et nad on harjunud sellega, et seda on siin ennegi juhtunud, kas loomulik sellele riigile ma ei usu, aga see oli jube, siin liigub raha pangas, et endale korter osta ja ühel hetkel seda korterit lihtsalt enam ei olnud mingil määral muidugi sul kaob nagu usk ära oma oma riiki, aga inimesed unustavad ja elu läheb edasi. Paar päeva tagasi Argentiinas tähistati iseseisvuspäeva, siis president Kirsten rääkis just sellest, kuivõrd õige on Argentiina poliitika olnud viimastel aastatel, et ei järgitud Maailmapanga ja rahvusvahelise valuutafondi nõuandeid enam. Nüüd on võlad tagasi makstud ja Argentiina majandus on taas jalutada. Ta hakkab jalule saama, ma ei tea, kas ta juba on jalul, sest ma arvan ka, et, et Kirtneri poliitika natukene armuslik, ta ei ole just suutnud luua sellist kliimat, et oleks suutnud tuua olulisi investeeringuid siia mõned plehku pannud, nagu näiteks prantslased, kes olid hauas Argentiinasse veevärgi omanikud siin need läksid lihtsalt minema, sellepärast et on ka mitu aastat pole siin tariife tõstetud, need nõupidamised on alati lõppenud sellega, et Kersna ja kui talle nii ei meeldi, siis me lihtsalt riigistame teie ettevõtte veevärgiga, juhtus niimoodi, ma tean. Kas siis nüüd on just nüüd see õige poliitika, aga ta on jalule saamas seda tänavapildis näha, et ma siia esimest korda tulin, 2002. aastal tulin külla, ma mäletan, kas vist isegi siin nurga peal olid raudeesriided ees ja kuritegevust oli palju rohkem. Nüüd on tänavapildis näha, ilmselt istuvad kohvikutes ja kohvikud töötavad täiel võimsusel, lihtsad asjad, mida iga inimene näeb. Aga samas siiski on paljudel usk oma riiki suhteliselt väike patriotismi, nagu siin mina ei ole kohanud inimestest, kellega ma olen rääkinud, et nad on nüüd tohutud argentiina patrioodid. Jah, kui jalgpalli mängitakse, Argentiina mängib, siis kogu riik hingab ühes rütmis, aga muidu mitte. See on ka selline ebaküpsuse tunnus, eks ole, kiruda võõrastele inimestele oma riiki, et see on nii tüüpiline pistut mõnesse taksosse ja ja siis hakkab pihta, et kuidas me ikka elame siin halvasti ja teie seal euroopas teie jah, teate kuidas see elu peab käima seal esimeses maailmas, et siin on, eks ole ju, kolmas maailm, see on selline spill lihtsalt, et ma ei teagi, et võivad tõsi taga on, et kui on ikka jalgpalli, et tegelikult nad peavad oma Argentiinast kõvasti kinni, on keegi siit ära eriti ei taha minna, kus ei ole viimane Ta kaelas, et siis nad ikka on siin, elavad siin ja rõõmsalt ja igal pühapäeval küpsetavad oma lihakest neile suur kontrastide riik, eks ole, neelame siin Buenos Aireses, kus on selline euroopalik elustiil, samas sõidad siit lennukiga paar tundi põhja poole ja oled ikka veel Argentiinast ja oled nagu hoopis teises kohas, et siis saad aru, et oled Lõuna-Ameerikas ja et sa oled tegelikult kellegi teise maal, sa näed, need inimesed, kes siin elasid enne hispaanlaste siia saabumist, see on selline huvitav maa elamiseks, kõnnid siin ringi ja sa mõtled, et kõik on hästi ja kõik on nii nagu peab, et sa oled euroopas, et sa oled siin inimeste keskel ja nii peabki olema, aga siis lähed sinna põhja poole ja mõtlen, et kellelt ma ära võeti, et kas me ei olegi hoopis siit nende armust või nende loal või? Nendel teemadel eriti ei armastata rääkida, ma arvan ei põhja ega Lõuna-Ameerikas. Siin ei räägita lihtsalt selles Ühendriikides indiaanlastest ei räägi, nad on niivõrd domineeritud ja nad on nii alla surutud, nad on nii alla surutud, nad on tegelikult nii rahumeelsed, nad on liiga rahumeelsed tuppa, siis ma ei tea. Pariisis elades sa näed, et koloniseeritud rahvad, et nad ei suhtu oma koloniseeriasse niimoodi nagu indiaanlased siin valgesse inimesse, nad on pigem nagu allaheitlikud ja nad on rahumeelsed ja see oli ka nende huku põhjuseks. Umbes 100 meetri kaugusel tänavakohvikust, kus istume, on üks Buenos Airese tuntumaid turismimagneteid. Kõrge müüriga ümbritsetud Reculeta surnuaial on teiste viimsele teele saadetud kuulsate linlaste mälestuseks püstitatud 11 üle trumbata püüdvate hauakambrite keskel ka marmorist ja kus on maailma küllap kuulsaim argentiinlase viita perrooni põrm, jäivitast sellest mete uurina tõusnud ja sama kiiresti langenud evita suri vähki juba 33 aastaselt vaeste argentiinlaste seas seni kaitseingliauraga ümbritsetud naisest ei saame kohe kuidagi rääkimata jätta. Ma ise tegin oma mälestusvisiidi hauakambri juurde päev varem moesammus üks Ameerika perekond, kes siia maetud ongi, siis tütar Argentiina Robin Huud vastas isa. Ma arvan, et ei viida argentiinlasele, on ta justkui mälestus sellest ajast, kui Argentiina oli suur riik. Argentiina, viies ütleme oma suuruselt oma hiilguse. Viies riik maailmas ja tema periood jääb sellesse aega, et ma arvan, et see on nagu mälestus endisest hiilgusest. Loomulikult tema ajastust algas see arusaamine sellest, et midagi on valesti selles, et nii palju vaeseid on, midagi peab nende heaks tegema sellesse ajastusse tagasi. Viies tema tegelaskuju oli väga oluline selle arusaamise kinnitamiseks üldises elanikkonnas. Et selles, et inimesed on nii vaesed ja teised on nii pikad, on midagi valesti. Ma arvan, et see tema temale tuleb suur tänu öelda selle. Ta jagas laiali mitte oma varandust, vaid riigi varandust, provi, luud, päriselt, ikka seda vaat niimoodi vaadata. Kriitilise pilguga. Ja ma arvan, et omamoodi muidugi mängis selle legendi sündimisel kaasa see, et ta niivõrd noorelt suri, on jäänud meelde väga ilusana natuke nagu printsess Diana legend. Intsistajanovi Marilyn Monroe, Staliga näitlejanna enne panin populaarne enne Peroniga abiellumist enne olitiseerumis. Sümbol igatahes on siin produga ja sümbolina, nagu on CA, haara see vara, nii ka argentiinlane, et ta on nagu tänapäeval nagu mingisuguse popkultuuritegelane. Samasse popkultuurimuusikal ei viit Argentiinas vist eriti populaarne. Sellega pigem 100 Argentiina populaarsust väljaspool, no see on samamoodi kui eestis vaenatakse filme Nõukogude ajast ameeriklaste poolt, et see on ikkagi adapteerinud pseudoreaalsuse loomine just, et see oleks aru saanud, aga igal pool ja suurtele massidele ma arvan, et nad on tänulikud selle üle, et Argentiina kohta selline film on vändatud sellise kena muusikaga ja ma ei usu, et nad sellele nagu kuidagi halvasti vaatakse, et pigem kerge muigega, aga, aga teades, et see on nendele populaarsust toonud kindlasti, et üks nende tegelaskujudest on maailmas nii tuntud, ma ei usu, et sellel just halvasti vaenlasega. Ühes veendun oma nädalase Buenos Airese reisi ajal ikka uuesti ja uuesti, et elu selles linnas on kadestamisväärselt nauditav ja tänu pees odavale kursile välisturisti rahakoti jaoks ka väga sõbralik, mõnus, väga mõnus. Nii palju kohvikuid kui siin on, võib-olla Pariisis on sama palju või kuskil Itaalias. Inimestel on aega, sul on võimalus vaadata parimaid teatritükke minna kinno. Seda peetakse siin väga oluliseks raamatupoed, kinod, teatrid. See on sama, mida sa võid näha näiteks Pariis, Buenos Aires on Laima, meil ka Pariisis. Tunnista selle Ladina-Ameerika, Pariisi ja läbi Buenos Aires, aga ülejäänud Argentiina avastamiseks muidugi ei, piisab, seepärast pöördume siia järgnevatel kuudel tagasi veel kahes keskööprogrammis. Järgmises saates kuulete Eesti aukonsul Peet Pulli saarelt pikemalt eestlaste ajaloost Argentiinast. Pärast teist maailmasõda elas seal 1000 üle 1000 eestlase ning saame tuttavaks doktor Maelav viirsooga, kes on üle 40 aasta töötanud Argentiina tuumaametis ning kolmandas saates räägib kaks aastat tagasi Tallinnas prantsuse lütseumi lõpetanud Laura Alvin. Miks otsustas ta tulla edasi õppima just Buenos Airesesse? Küllap esimese Eesti Noorena huvitavana kahtede Rico Moreno lugu ta nimi tõepoolest ei reeda, et tal on ka eesti verd ja oma eesti juuri on ta nüüd otsustanud otsima hakata. Tänases saates kõneles Annika. Marmor on, mina olen Neeme raud. Peatse kohtumiseni taas Buenos Aireses.