Buenos Aires ja ta hääled ning muidugi see kõige kuulsam nende seas tango Argentiina üks visiit kaarte maailmas, temperamentne tants, missa laiemalt tuntuks immigrantide linna Buenos Airese punaste laternate all, kuigi erinevad ajaloo kirjutajad ei ole ühel meelel, et Angoius bordellide sündis, nendivad kett immigrantide linnas Buenos Aireses oli mehi 150 aasta eest rohkem kui naisi ja vastaspoolega kohtumiste eest ei peetud paljuks maksta. Seksikas tants seksika võrgsukkades rootiliselt keha paljastava kleidis daamiga oli lõbumajade üheks tõmbenumbriks möödunud sajandi keskpaika, kui Argentiinas tuli võimule sõjaväeline valitsus, kes erinevalt kukutatud legendaarsest vanderoonist ei mõistnud, mis masse Sarap ja tangot otsustavalt ei armastanud, peetakse selle tantsu jaoks sama tumedaks ajastuks, kui see periood oli Argentiina enda jaoks. Tango renessanss algas 1983. aastal, kui diktatuuride ajastu lõppes. Buenos Aires hingas uuesti kergendatult ja kõik soovisid uut optimismi kuidagi väljendada ja mis andis selleks parema võimaluse kui tango. Ühe Ühendriikide suure konsultatsioonifirma poolt hiljuti tehtud uurimus näitas, et nüüdseks on tango muutunud maailmas sama legendaarseks ja kuulsaks kaubamärgiks kui USA üks tuntumaid tooteid Coca-Cola. Kuigi tangot tantsitakse paljudes riikides kõik me teame ju selle tantsu suurt populaarsust, näiteks Soomes on ta kõige ehedam siiski oma sünnilinna lugematutes, ööklubides ja tantsusaalides ja ka tänavatel eriti nädalavahetustel Buenos Airese nii-öelda vanalinnas santellmos, kus sain mõne kuuest kokku Argentiina pealinnas del Salvador ülikoolis õppiva noore eestlanna Laura Alviniga, kelle seltsis veedamegi tänase kesksaate mina olen Neeme raud. Käime Lauraga, ühel sant, Elmo tänava nurgal seisma, et vaadata, kuidas kalantselt riides. No kuidas öelda kolmandas nooruses härrasmees publiku seast valitud partneritega elegantseid tantsupoognad tõmbas. Pärast ühe tantsu lõppu astus meister tantsija meie juurde. Tegelikult professionaalne ei ole, tema eriala minna käib laupäeviti, lihtsalt lõbus. Endale meeldib. Siis on nagu mingi perekonna arisin lapselapsed lapselapse õpetajal ülikoolis lapselapsi tegeleda kangaga ta lihtsalt. Praegu tuli vanaisa vaatama seda laupäeva. Nemad, kes elavad oma nooruses edasi, nendes tango veel elab edasi? Narbesena mitte. Tegelikult nädala sees suvitasin sama platsi peal anne, tango kooni, kus ongi noored, tulevad kokku ja tantsivad tangot, aga need on ka, need on mõned üksikud kohal. Edasi me Lauraga rääkida ei saanud, sest härrasmees tegi talle kummarduse ning korraga olid nad ringi keskel ja muusika muutus üha kuumemaks. Tango tuleb seal päris hästi juba välja minna, eks näis. Tango tantsijad Sinsantelmas juba tunnevad see härrasmees, vähemalt ma olin tal veel meeles eelmisest aastast eelmine aasta oli esinenud, on ka siis garadoni, teine tähendab eestlasi, ta juba teab. Ma kuulsin lõpus, kui ta aplausi palus rahval, siis ta palus eestlannale just täpselt. Tarmo on raske, eks ole. Täna on raske, seda tuleb lihtsalt tunnetada, tundega mõtlen, ei tohi lihtsalt järgi partneri samme just täpselt, ega mina samme ei tea, kuidagi midagi, ma teen. Kuidas sulle tundub, kui oluline on argentiinlaste jaoks tango Me teame Argentiinast, kuid tangomaad. Nii ja naa, ütleme nii, et see on jäänud niisugune traditsioon vanadest aegadest, aga tänapäeval tango on kaotanud oma tähtsuse, noored on peale tulnud, neil on uued huvid, on noori, kes endiselt pühenduvat Angola, nii nagu on ka Eestis on rahvatantsijaid, aga siiski see on ühe külje pealt on see luksus, teise külje pealt on see stiilsus paljudele ka iseenda näitamine, sest see on midagi erinevat. Mõneti nagu selline ajalooline nostalgiline, midagi. Just täpselt häälel nostalgiline ja need inimesed, kes täna veel tänaval tangot tantsivad, nendesse on see jäänud, sest et kui palju on ikka noori tango tantsijad tänaval, enamik on üle 60 aasta vanad. Seda nagu väita või et argentiinlased kõik on vähemalt siin, Buenos Aireses sündinud tangotantsija. Kaugeltki mitte haran platside peal, siin mõnikord suviti korraldatakse üritusi, kus kõik tulevad kokku ja tantsivad tangot, aga rahvast on väga palju rohkem, kui kui tango tantsijaid. Nii et sa tangomuusika kõlab ikkagi rohkem turistidele kindlasti istume ühes väga huvitavas linnaosas Buenos Aireses. Punasarjas on üldse põnev linn, sest linnaosade kaupa tundub nagu astuksid ühest kohast ühest ajast, ühest linnast, ühest stiilist hoopis teise, kus me praegu oleme? Praegu me oleme sampelmas kid, majad, mis siin on, on natuke vanemast stiilist muidugi siin ei saa rääkida vanastilisest, et nii nagu meie, Tallinn, vanalinn on ikkagi väga vana, siis nende jaoks midagi vanemat, kui, kui 19. sajand olla ei saa, aga siiski stiil on, tekitab siukse soojatunne, vana hõngu ja see on ka antikvariaadi linnaosa, kus müüakse ketti, vanu asju, vanu maale, vanu serviis, kõik on niisugune natukene vana, natuke vanemast ajast, et astuda välja sellest Buenos Airese kesklinnast, kus kõik jooksevad, kõigil on kiire, kõik lähevad tööle, tulevad koolist, siis siin on lisaks sellele, et siin on kõik vaba ja aega kõigile, alati on siis siin on ka teine hõng, justkui teine maailm. See linnaosa on kuidagi madalam ülejäänud Buenos Aireses, majad on kahe-kolmekordset, mida punasaares 10 15 kordne. Teisel korrusel on rõdud siin meie kohal, palju tänavakohvikuid, palju turiste, tuvid, tango. Huvitaval kombel väga palju rohelust, kõik rõdud on täis taimi tänaval parkimisplatsid isegi. Täna, kui me seda juttu räägime, üheksas juuli, Argentiina iseseisvuspäev, huvitavad siin Buenos Aireses ei tunnegi, et tegelikult on riigipüha hommikul püüdsin küll linnas jalutades leida märke, kas kuskil toimub mõni paraad või mingisugune kogunemine, aga argentiinlase nagu eriti ei morjenda. See, et täna on riigi sünnipäev. Sellepärast, et tegelikult Iseseisvus võeti vastu provintsis dokumendis 1816 ja president on seal seal toimuvad üritused, paraadid, kõik toimub seal, mis ja siis võib-olla natuke tähelepanuväärsem on see, et on lipud väljas, aga tunnistame ausalt, et lipud on jäänud tegelikult siiski jalgpalliajast. Siis juba olid lipud välja siis, kui kuu aega lipud väljas olnud ja nüüd üheksas juuli on ka endiselt väljas. Seal on see huvitav, kuidas argentiinlased suhtuvad oma riiki ühelt poolt kõik rõhutavad jah. Me oleme argentiinlased hakata siis arutama. Olen siin paari inimesega seda teinud, et kes te siis olete, argentiinlased siis teada, et kas see nagu mõttes öeldakse, et noh, mis meid ühendab, jalgpall. See on pikk paus ja üldse elu nautimine. Eks ta nii olegi, sest argentiinlane on segu kõigist immigrantidest kõigist teistest rahvustest, mis on tulnud Euroopast, itaallased, hispaanlased, mõnedki osation, sakslasi, need moodustavad omasuguseid, kolooniaid, gruppe oma rahvastiku seas, nii nagu ka eestlased, nii vähe, kui meid ka on, siis me ikkagi hoiame kontakti. See on hästi tore, just täpselt see Hiinas on niivõrd palju erinevaid rahvuseid kokku sulandunud, et inimesi ei siin vaadata, on hästi huvitav, sest kõigil on täiesti teistsugused näojooned. Need ära näojooned, mis on saksa päritolu, kes on natukese Hispaania, Itaalia ninad on väga paljudel inimestel mustad silmad ja siis kuidas nad segunevad, kuidas on helesiniste silmadega itaallasi ja, ja mustade silmadega heleda peaga sakslasi ja see on ääretult tore näha just nimelt sihukest rahvuste segunemist. Tegelikult ühineb ka jalgpall, see on küll õigus, kui on jalgpallimängud, siis kõik terve linn on helesinise-valgekirju kohadel lippe täis, inimesed on ära värvitud ja kuidagi selle lipu taha on koondunud ühtekuuluvustunne. Need värvid on inimestele hästi olulised, aga samas tunnistama. Nad on kindlasti uhked oma riigi üle, nad on uhked oma riigi oma oma vabaduse üle, mis meil siin on ja, ja selle just selle Argentiina hinge üle. See on kindlasti Argentiina, Ladina-Ameerika arenenum riik, aga siiski nad otsivad võrdust Euroopaga või, või USA kajana ja nad leiavad, et nad on natukese maha jäänud. Aga ma arvan, et see aeg on veel ees, nii nagu orientiir on uus riik, siis ta peab veel arenema. 160 aastat tänase seisuga, aga kui rääkida näiteks valitsusest ja poliitikute, siis kõlab inimeste arvamustest vastu väga suurt küünilisus, kõigil on muidugi meeles veel viis aastat tagasi toimunud rahareform, kui peeso devalveeriti. Just täpselt, eks see pigem nii ongi, et ärge kindlasti see ühtekuuluvustunne just nimelt rahva seas, et riigi esindaja või valitsuse esindajaid tõesti ei usaldata. Siin väidetakse, et riik hoiab rahvast enda all nende ignorantsus, mitte neid harides. Ma ei saaks väita, et see niivõrd tõsi on aga rahvas ei usalda, ei usalda valitsust, ei usalda riiki, ei usaldate panka. Ja kui asjadest räägitakse, siis paljud vestlused lõpevad sellise tõdemusega, nagu ma olen kuulnud, et küll homme tuleb uus päev, küll me siis lahendame maniana. On küll, aga vot see on minu arust üks hästi tore asi, et argentiinlasele on alati aega. Euroopas on see asi, mis alati mind natukese kurvaks tegi, et kunagi olnud kellelgi lae ja kõik olid kuskil kuskil jooksmas, kõik õppisid, kõik tegid tööd, siin ka kõik õpivad siin, kõik teevad tööd, ütlevad meeletult tööd. Aga aeg on alati aeglane alati praegune jaoks aeg on sõprade jaoks aega minna, välja aega minna kohvi jooma. See ei tähenda seda, et see oleks pidu 24 tundi ööpäevas, kaugeltki mitte. Aga just nimelt, see on niisugune tore inimese lähedustunne. Sind hoitakse siin, sind armastataks. Eks see kindlasti muidugi ainult ka peale kõiki neid muutusi, mis toimusid ajaloo vältel nii kiiresti kui siin riigis, asjaolukorrad muutusid 10 päeva jooksul kuus presidenti revolutsioonid, kõik probleemid, mis olid võib-olla tõesti see homse päeva mitteusaldamine ja et sa ei tea, mis homne toob, aga samas tekitab sellise tunde, et alati aega kunagi ütle argentiinlane sulle, et mul ei ole aega, näeme homme, ta lükkab need asjad homseks, nad lükkavad need asjad ööseks. Aga aeg on alati. Alati jõutakse. Samas on kui vaadata, kuidas asjaajamine käib, see kohutavalt bürokraatlik. Ühelt poolt on küll elu selline nautimine ja asjade lihtsalt võtmine, kuid kui midagi tuleb konkreetselt tegema hakata, siis see on ülikeeruliseks aetud. Sa ise oled sellega väga otseselt kokku puutunud. Tal on küll ma olen veetnud, kuid igasugustes ametiasutustes, eks pean, ma suutsin seitse tundi olla ühes ametiasutuses ja tulin täpselt sama targalt välja, kõik katsed lükatakse homseks või sind saadetakse teise kohta saadetakse asju kellegi teisega ajama. Kõik üritavad sind küll aidata, aga kõik asjad jäetakse ka. Sinu asjad jäetakse homse peale, et sellepärast on suhteliselt raske, sulle öeldakse, tule siia, see kellaaeg, lähed tagasi, öeldakse ei, see paber on ikka veel puudusse. Lähed uuesti paberit otsima, tuled tagasi, aga näe, ma unustasin öelda, et see paber oli ka veel ja niimoodi need asjad venivad kuudeks. Argentiinlased on kuumaverelised, kuidas nad kannatavad, sellist venitamist? Kõik lihtsalt ootavad valikuid, ei ole. Siis siirdutakse kohvikusse, istutakse, juuakse kohvi ja vaadatakse edasi. Just täpselt mina näiteks avastasin esendaks selles ja et ametiasju tuleb ajada lõunaaeg, kõik söövad, argentiinlane söömist ei jäta, söömine on ääretult oluline argentiinlaste jaoks ääretult oluline. Paljude põhja-ameeriklaste pilgu läbi on see söök, mida siin süüakse, erakordselt ebatervislik, sest peamiseks toiduks on punane liha. Aga kui ütleme ausalt, kõikide argentiinlaste jooksja söötmine süüakse Põhja-Ameerikas on ääretult ebatervislik aga punane liha ma ei ütleks, et seni ääretult ebatervislik oleks. Sellistes kogustes ma vaatasin just eile üks pereema ostis perele nädalavahetuseks lihad, ostis suurte kandekottidega liha, võib-olla seal oli suur pidu tulemas, aga, aga võib-olla lihtsalt tuli pere. Aga tõsi ta on, aga mina ka eile õhtul sõin liha, iga nädalavahetus, ma sain kohe kindlasti liha nädala sees ka paar korda, ma arvan, üks neli korda nädalas sööma liha, suured lihatükid, mis on täiesti punane pyha. Seal on lihtsalt harjumise asi ja, ja kui seda võib-olla kombineerida salati või asjaga, siis liha tekitab ka teatavat sõltuvust. Sellest tekib vajadus, et kui sa juba sööd, kes on harjunud sööma, siis selle juurde vaja. Argentiina liha siis niivõrd eriliseks imeliseks. Väidavad, et see on Argentiina Argentiina lehm, mis siis vastavalt Argentiina rohtu. Liha on siis erakordselt pehme, erakordselt maitsekas. Selles on täiesti õigus, et lõigati ükskõik millel tükk lihast, argentiinlased ei, maitsesta liha, võib-olla natukese soolaga. Aga mitte alati. Argentiinlane võtab liha, lõikab selle suure lihakäntsaka, paneb ta siis paini peale, paneb ahju või paneb ta siis selle nii-öelda grilli peale. Et grillid nagu suured voodid, vahel sellised voodiraamid, kus peal siis on suured suured lihalatakas. Kusjuures tihti kasutataksegi voodiraami vaesematest perekondadest voodiraami alla pannakse, söed aetakse kuumaks ja siis sinna peale nagu liha. Et eelmine aasta, kui meie olime, olime jõulude aeg oli terve perekond koos, siis osteti üks vasikas. Pulmadeks on vasikas, paar siga. Oleneb, kui palju inimesi kokku tuleb. Aga liha sihukse meened. Liha süüakse meeletult, kohvi, juuakse meeletult, suitsu tehakse meeletult, igal pool. Tundub, et see peaks kõik ju siinsete inimeste elu eale mõju avaldama. Ma ei ütleks, et Argentinas suitsetatakse rohkem kui muudes linnades. Tainas suitsetatakse täpselt sama paljuga, Argentiinas kohvi juuakse Tallinnas, ma arvan, et rohkem kui siin stantsiina kohvi asendus väga, väga tihti mate maden Argentiina tüüpiline kange tee, mida juuakse pisikeses niukses originaalis tühjaks tehtud kõrvitsast kõrvitsakoorele kuivatatud tühjaks tehtud. Ja siis on niisugune väikene kõrre moodi asi, millest nimetaks siis teed küll seal päris tee, nagu ei ole seal mingi teistmoodi, toimub täpselt nendest kümnen, tegelikult on niuksed puu üks suur puu, sealt ta mingil määral kofeiini, et väga paljud üliõpilased näiteks näiteks joovad motet õhtuti. Samas kui otsida siin Buenos Aireses mate joomiskohti, siis need on päris raske leida ja selgitus on lihtne, see on selline väga intiimne rituaal, mida juuakse rohkem kodus või sõprade ringis. Nadi välja matet jooma eriti ei minna. Välja minnakse jooma, aga minnakse siis, kui sa lähed oma perega, istud parki maha, võtad oma termose, oma mate, oma sõbrad, oma pere ja sisi ootamatuid kohvikus, matekesine, siis seda kindlasti mitte. Kohvikus võtad ikkagi kohvi, palju süüakse magusat. Magusat süüakse ääretult palju ja ma mõtlesin väga palju magusam näiteks kui Eestis. Sellega peab ka harjuma, sest suhkrut nii palju, kui Eestis pannakse. Siin pannakse kaks korda rohkem suhkrut. Kuidas sina, üks prantsuse lütseumi lõpetaja Tallinnast sattusid korraga Buenos Airesesse, sellisesse maagilise nimega linna, mis on Eestis nii ülikaugel. Kuna mul eelmisel aastal oli suur õnn tulla siia ja olla üks aastavahetusõpilane, siis siis mulle riik meeldis ja, ja ülikoolid oli ka siis hakata juba vaikselt sisse astuma ja miks mitte Argentiinas, ma arvan, et see oli millegi uue otsimine. Ja ma leidsin just nimelt Ladina-Ameerika enda jaoks midagi huvitavat ja Argentiina, ku Ladina-Ameerika kõige süüliseeritum, kõige arenenum riik Samas võtsite endale tohutu koormuse, vähemalt esimesel kooliaastal, sest kui Euroopa ülikoolides Ameerikas oleksid saanud Eesti keskkoolitunnistusega rahulikult õppima hakata, siis siin pead sa terve Argentiina keskkooli lõpueksamite seeria uuesti tegema. Seda küll, aga muidugi mitte kõik eksamid, need eksamid, mida Euroopas ei õpetata, et nii nagu matemaatikat õpetatakse meil siis mina matemaatikas meil tegema ei pea. Aga siiski, kuna ma olen esimene eestlane, kes neid eksameid üldse teeb ja kuna Eestis ei ole kunagi keegi, on tulnud, siis mulle määrati päris suur hulk eksameid, mis on just puudutavad Argentiina ajalugu ja kirjandust, geograaf, koopiad, riigikorraldust ja kõike, mida ma peaksin teadma. Keeruline olla, aga vähemalt ei ole igav ja mina olen õnnelik. Kui me esimest korda kokku saime, siis kirjeldasid natuke oma päev ja need on väga pingelised sest noh, ülikoolieksamid siis veel need keskkoolieksamid sul muuks nagu jäägi eriti aega. Eks ikka jääb, aga üldiselt ma õpin küll, see on õigus, see on õigus, et ma esmaspäevast laupäeva hommikuni ma õpin laupäeva õhtu, ma võtan vaevaks ja pühapäeval maha kraapima su sõpru, Argentiinas võsal tekkinud Polon ülikoolikaaslase ja mul on eelmisest aastast jäänud jäänud sõbrad kindlasti ka mõned kohalikud eestlased. Argentiinlasega on üldiselt raske heaks sõbraks saada. Ei, kindlasti mitte, argentiinlased on väga avatud ja alates sind vastu võtmas ja nad huvituvad teistest inimestest uutest inimestest, kes on erinevaid ja tihtipeale ma tõmban väga palju tähelepanu, tullakse ja küsitakse, miks ja kuidas ja miks sa just nimelt siia tulid ja mis sa näed meie riigis nii erilist, et sa siin oled. Sa oled arvatavasti esimene eesti noor, kes on tulnud Argentiina sõpru. Ma arvan ise kah seda vähemalt kindlasti olema esimene, kes õpib ülikoolis Eelduseks, et siin õppida on muidugi hispaania keele oskus, oskasid võistlus rääkida, sest ma nägin seal suhteliselt haruldane prantsuse keelt, õpitakse saksa keelt, inglise keelt, Hispaaniaga. Ja siis panin, et me Eestis ei osalenud, aga kui me eelmine aasta siia tulin, siis mul oli 10 kuud aega, et kell omale selgeks teha. Seda ma õppisin üldiselt läbi läbi multifilmide tänaval, rääkides sellest, et inimesel on vajadus kommunikeerunud, on see on algvajadus kõigile inimestele, nii ka minule, et aru saada, et sõpradega välja minna, koos nendega naerda. See on lihtne vajadus õppida keel endale selgeks. Samas, hispaania keel, mida siin räägitakse, on teistsugune kui hispaania hispaania keel või ka näiteks Mehhiko hispaania keel. Tundub, et hispaania keel on nagu üsna mitu. Hispaania keeli on väga palju ja, ja nad on tõesti, nad on kõik väga erinevad ja ja mitte ainult häälduse poolest, kui ikka on uusi sõnu tekkinud, on. On tekkinud uusi kõneviis, on sõnumeid, ühes riigis tohib kosutada, teises mitte, sest nende tähendus on erinev. Õige hispaania keel on Hispaanias. Kui võtta nüüd õige, on ta kindlasti, on ajalooliselt õige hispaania keel, aga tunnistame, et Ladina-Ameerika, hispaania keelt räägitakse ju väga palju rohkem. Mis teeb Argentiina hispaania keele teistsuguseks, eriliseks? Hispaania keeles hääldatakse välja, kõik essid erinevad, siis siin on s-on-s ja jääb selleks samaks. Samas siin ellid ja igreki täheldatakse tugeva Shane muudab selle väga väga erinevaks ja argentiinlased naeravad hispaania hispaania keele üle ja ja hispaanlased vaatavad natuke kehvema pilguga, justkui argentiinlased räägiksid halba hispaania keelt. Tõele vastab, ma ei, ei ütleks, ma arvan, et argentiinlased ainult väga head hispaania keelt. Ja ikkagi multifilmid ja kõnekeele selgeks saamine, see on üks asi, teine asi on minna ülikooli hispaania keeles asju õppima. Ma arvan, et töö on tulemust väärt. Eks ta raske kindlasti ei ole, aga, aga ma vaatan, et oma esimesteks mitte, aga ma olen päris edukalt hakkama saanud ja ja eks näis, mis tulevik toob. Ma tahaks loota, et läheb suvalist edasi. Praegu lõpetasid kiust esimesel semestril just täpselt praegu lõpetasin esimese semestri, öeldakse, et esimesed kolm kuud on kõige raskem just nimelt keeleliselt. Ja ma pean tunnistama, et, et kindlasti praegu on juba väga palju lihtsam lugeda raamatuid või mõista neid aineid, mida ma pean ülikoolis õppima. See on huvitav, rahvusvahelised suhted oli ka minu eriala New Yorgis Columbia ülikoolis. Me vaatasime maailma läbi Ameerika perspektiivi, kuidas õpetatakse rahvusvahelisi suhteid Argentiina perspektiivist, paneme kõigepealt võib-olla Argentiina üldse maailmakaardile, kui meil on, ütleme, esimene maailm ja kolmas maailm kus Argentiinas on teine maailm. See on hea küsimus, nii nagu öeldakse, et USA, Euroopa on esimene maailm, Eestit tihtipeale lükatakse teise maailma hulka, kuigi me juba Euroopa liidus olema. Kui me ütleme, et Aafrika on kolmas maailm, siis Argentiinas mu kolmanda maailma hulka ei paneks. Inimesed on siiski haritud ja riik on suur riik. See on ikkagi, ma arvan, et pigem pigem teine maailm, kindlasti mitte kolmas, kuigi meie eestigagraafia kartel värvitakse punaseks, pannakse kolmanda maailma sekka. See kindlasti on kõik ajaloos kinni need riigid omal ajal, kui tekkisid koloniaalriigid, siis nad hakkasid juba hakkasin juba siis võistlema ja USA just nimelt kuna Inglismaa oli tugevam, siis arenes kiiremini ja tal oli lihtsam kaubavahetus kogu Euroopaga väga Hispaania just nimelt sellel samal hetkel oli väga palju nõrgem ja Argentina pidi leidma iseendale oma oma teid. Et nii-öelda edasi minna ja läbi murda. Murdis tegelikult ju väga võimsalt läbi, sest et möödunud sajandi alguses oli Buenos Aires üks maailma rikkamaid linnu. Just täpselt ja ma arvan, et just nimelt majanduse tõttu lehmad ja liha ja põllumajandusnisu, aga üks hetk, nii nagu USA arenes kiiremini, siis Ladina-Ameerika jäi jäi maha ja sellest on ka tekkinud niisugune natukese nii-öelda võrdluspunkt USAga ja ei vaadata seda väga hea pilguga. Nii nagu ei armastata väga USA presidenti ka inglastega on natuke hõõrumist nii-öelda. Et siis kui Eesti vaatepunktist minul ajalugu alati õpetati USA ajalugu väga neutraalselt ja faktide tasemel, siis siin ma sain ka just nimelt erikursuse USA ajaloost eelkõige 20.-st sajandist ja esimese asjana me hakkasime uurima USA rünnakuid sisse tungimisi. Kui Ameerikat vaadatakse siitpoolt kui agressorit, siis Ühendriikides vaadatakse Ladina-Ameerika poole kui väga ebastabiilse regiooni poole. Argentiina muidugi heaks näiteks sellest, et kohati on poliitika siin väga ebastabiilne, samuti vaadatakse Ühendriikides, kuidas ladinaameerika liigub pahempoolsuse suunas. Kuidas Argentiina kui siinselt rahvusvaheliste suhete perspektiivi kirjeldada ennast maailmas määratleb? Mina ühel päeval rääkisin ühe argentiinlasega, kes vastas mulle väga huvitavalt sellele küsimusele. Kuna meil tuli jutuks tuli kommunism, sotsialism kindlasti, ükski argentiinlane ei kujuta endale ette, mida reaalselt tähendab kommunism. Kunagi Argentiinas ei ole see kõigi korraks olnud. Aga argentiinlane küsis mult, et kas kapitalism tundub sulle suurem vabadus? Sotsialism? Mina muidugi vastasin, et, et kindlasti aga just nimelt argentiinlaste jaoks see, kui inimesel lihtsalt iseendal ei ole võimalust hankida omale neid asju, mida tal eluks vaja on. Korralikku kodutoitu, Nemad ajavad seda pigem täiesti kapitalismi kaela ja, ja sellepärast tihtipeale madalamad klassid töölisklassid on sotsialistlike liikumiste esindajad. On sotsialistide, on Peronisten. On kommuniste on praktiliselt kõike näha, aga, aga saast nendel mingisugust võimu ei ole, et nad lihtsalt näitavad ja tegelikult kommunism on surnud ja maha maetud. Kestlas tunneb ennast loomulikult pärast seda 2001. aasta devalveerimist vaesusesse tõuganud. Seda kindlasti, sest et kõik, mis enne oli, see ju kadus, kadus üleöö, seepärast võib-olla see kapitalismi kriitika ka seda kindlasti, sest et see on just nimelt kapitalismi mitteusaldamine ja kindlasti ka USA mitteusaldamine, et nad teavad, et pikk toetus, mis sealtpoolt tuleb, võib muutuda. Ja siis need alamklassid, neid on siin tõepoolest tänavatel näha ja siin korraga tuleb see kolmanda maailma tunnesest, et vaeseid on siin väga palju. Väga vaeseid. Aga see on suurte linnade probleem, see on linnastumise probleem, kus linnas lihtsalt ei ole enam tööd. Ma arvan, et ei, ma ei ole sellega nii väga kokku puutunud, sest et Eestis on vähe inimesi ja tööd ikka leiab kui vaja. Aga siin peame tunnistama, et näed, ei leia ja samas madalama klassi seas keskkooliharidus on ka suhteliselt nõrk, tihtipeale lapsed ei käi koolis, Argentiinas on kool tasuta ja kohustuslik täna laps, kes sünnib juba tänaval ja kui vanemad juba kirjutada, lugeda ei oska, ka nemad ei otsi omale seda, seda väljapääs, seda muutust oma elus. Vot see on küll huvitav, et argentiinlane vaata tulevikku Argentiina ja otse väljapääs, argentiinlane just nimelt vaatab tagasi ja mõtleb, miks nüüd nii juhtus, kahetseb möödunud ja, ja vingub selle eest, et mis praegu toimub, süüdistab selles möödunud. Aga samas ta nagu ei, ei otsi uut teed, otsi otsi vaate uut lahendust. Sellesama reha peale võtaks vastu tulevikus uuesti. Ma tahaks loota, et enam mitte, mina ütlen ausalt, et mina optimismist Argentiina kui kasvavad vitsu drinki, mis nüüd peaks. Hakkame leidma oma teed, sest et üks, et ma arvan, et siiski õpib asjadest ja ja ma tahaks loota, et seal enam ei juhtu, mis siin on juhtunud? Kui sa nüüd lõpetad Argentiina rahvusvaheliste suhete spetsialistina, mida sa siis peale selle kraadiga oleksid ka võinud õppida advokaadiks või arstiks või minna õppima, kas ja kus on siiski sealsete kraadidega viga? Ühendriikide kraadidega on selles esimeses maailmas rohkem võib-olla peale hakata, kui siin saadud ülikoolikraadiga tümitanud. Aga samas ma valisin omale eriala, mis, mis ühel hetkel lubab mulle ka saada prantsuse ülikooli kraadi, et kuna mina ülikoolile lepin Strasbourgi ülikooliga, on tegelikult ka mitmete teiste prantsuse ülikoolidega, aga just minu eriala erialaselt Strasbury Ülikooliga, kus ma peaksin oma viienda ülikooli taastub, kui ma sealt, nii nagu ma alles esimesel aastal olen ja tegin oma esimesed semestri esimesed eksamid ära, et ma ei hakka lugema, lubama mitte midagi omale tulevikku ette kirjutama, sest et nii nagu ei meeldi seda mulle teha, et mitte sellest kunagi pettuda või ja teised minusse petaks. Kui Ladina-Ameerika suurlinnadest räägitakse, siis paljude puhul hoiatatakse sinna reisijaid, et tegemist on ohtlike linnadega. Sa elad Buenos Airese südames, Buenos Airese keskel on suur üheksanda juuli nimeline avenüü selle keskel. Gobeless praktiliselt selle naabruses ongi, ongi su korter. Kui saab kodust välja, astud tänavale, kas, kas sa tunned, et, et siin on ka kuidagi ohtlik nagu näiteks Brasiilias priost või sambalot räägitakse kui linnades, kus tuleb pidevalt mõelda sellele, kus on rahakott ja, ja vaadata, et sa ei langeks väga vägivaldsete rünnakute ohvriks, oskasin. Kindlasti vahem turismile siin elamisel sest et inimene enam ei vaata ringi selle turismipilguga, kui ta enam ei, ei otsi mingisuguseid pisikesi asju ega, ega vaata kõrval olevaid maju või mis toimub tänaval, et kui tal on juba see kohaliku pilk. Üldiselt röövlid enam ei ürita, ei tule enam sind tüütama, et kui muidugi turistidele ma ütleks tõesti, et hoidke, hoidke kotid kõhu peal. Aga midagi hullu ei ole. Need piirkonnad, kus mina liigun, seal tõesti ei ole nii suurt ohtu ja, ja ka mina valin, kust ma käin. Aga see on samamoodi ka Tallinnas on kohti, kus tõenäosused sind röövitakse, on suurem kui mujal. Samamoodi on ka siin on tänavaid, kuhu ei tasu minna blondi peaga juukseid lehvitama, sest et tõenäoliselt midagi sult võetakse ära kas midagi hingelist või materiaalset. Aga miskit siiski juhtub. Aga see oleneb kohast, see ei ole igal pool niimoodi. Mina tunnen siin ennast küll väga hästi, ma ütlen täiesti ausalt Kuidas sa harjusid ära sellega, et kogu aastaaegade süsteem on täpselt nii-öelda peegelpilt sellele, mis meil, mis meil Eestis me oleme praegu keset talve, kuigi silm on ütleme selline varakevadine. Eile oli päris suvine soojus siin väljas, aga juuli keskpaik on siiski talv. Juuli keskpank on tõesti talv, mina elan nagu kahe saastajastest, mu hing on siiski Eestis ja ja see suvesoojustunne on mul ka siiski natukese sees just nimelt ka praegu, sest et mul on kogu aeg ettekujutus, mida teevad, mida teevad minu perekonnaliikmed, kuidas seda rohelise muru peal. Ja samas teistpidi võttes siin see talv ei ole ka ju nii väga külm ja see suvi on pigem liiga soe ja, ja see, et mina suvel just nimelt Eestisse ära lähen, ma lähen suvevaheajaks Eestisse, kui siin tulevad soojad ilmad, Eestis on talve küll, ma arvan, et ma just need pääsen sellest meeletust kuumusest, sellest 43-st kraadist, mis, mis Buenos Airese kohal hõljuv, mis ei lase hingata ega, ega liikuda. Et see kliima vaheldus mind üldse ei häiri. Ma arvan, et, et siin on küll ääretult tore ja ilus koolis käia. Talvel, kui nii külm ei ole. Mis tähendab siis koolis käimist, Eesti mõistes kevad-suvel ja varasügisel? Just täpselt, aga, aga siis, kui tulevad jõulud, siis mina võin rahulikult puhata oma kaks kuud Eestis elu kindlasti pea peale pööratud, sest et nii nagu ma nüüd järgmised viis aastat suve tegelikult ei näe siin suve alguses minema, lähen otseselt talvesse Eestisse ja tulen tagasi siin suve lõpus ka ma arvan, et asi on asja väärt ja ja ma ei kahetse küll mitte midagi, mida ma teen. Ise sa selle elu omal pea peale pööras. Eks ta nii ole jõudus olla. Tänases kesksaates oli mu vestluskaaslaseks Buenos Aireses õppiv noor eestlanna Laura Alvin. Mina olen Neeme raud, peatse jälle kuulmiseni.