Ärgaks piknikul. Tere päevast, kenad inimesed, käes on vahetus ja käes on järjekordne R2 piknikul saateaeg. Piknik on selles mõttes eriline, et kui tavaliselt või enamasti on piknik läinud eetrisse Tallinnast, siis täna vastupidi, on hoopis Tartu pikniku toimumise paik ja sellega seoses võib oodata, et võib-olla muidu üsna pealinna keskses pikniku jutuvoogu tuleb võib-olla rohkem juttu ka tartust. Igal juhul on tänane külaline ja selles mõttes jälle väga sele saatele omaselt tulnud siia saatesse otse Tallinnast ilma ühegi vahepeatusteta. Selles mõttes, et kohvrid on alles autos ja, ja, ja kogu see elu ka, mis Tallinnas kokku pakitud, sai ja siia kaasa võetud. Mariann Raisma. On tänase piklikku külaline. Tere hommikust, Marian. Kuidas tunned ennast? Kellel on juba 12 läbi nakatuda, koguma tuure? Päris maaelu sinna sina, et kohe kuulajale teha väike ukse lahti selle osas, millest tänase saate jooksul enamasti jutt hakkab, kuna sa oled seotud muuseumimaailmaga ja, ja, ja nii tihedalt, et et kõik see, mida ma sinu kohta suutsin välja kaevata, sõber internetiavarustel ongi absoluutselt ainult ja ainult muuseumitega seotud, mitte mingeid teisi fakte? No muidugi, välja arvatud need olukorrad, kus on kirjeldatud, et millal sa oled käinud koolis ja, ja kuupäev, millal sa sündisid ka seda, kus nendes allikates kirjas ei ole. Ühesõnaga meie jutud on, on täna väga palju muuseumide ja muuseumimaailmaga seotud ja sind tegelikult Tartusse toob ka täpselt seesama muuseumi maailma uuesti. Täpselt nii, et kui ma olen sündinud muuseas Tartus aga oma nooruspõlvest põlve veetsin ma siis Tallinnas ja nüüd saatus tahtis, et peale ülikooliaastaid ja esimesi aastaid peale ülikooli, kui ma töötasin samuti Tartus kaks-kolm aastat tulen tagasi, ma loodan, et ma ei kahetse seda otsust. No see ei öelnud ka selle tagasitulemise põhjust väga-väga viisakalt, aga jätsid seal kenasti minu teha, et ma saaksin näidata, et ma tean, midagi, hakkasime, saab esmaspäevast alates 16.-st augustist saab sinust Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi. Olnud küll nagu direktor, aga direktor varem mingil alal ehk siis mitte mitte pea, mitte kõige tähtsam. Kuidas ennast paar päeva ennem seda tunned? No mulle sellised juhi rollid on kindlasti väga suureks väljakutseks, kuna mulle meeldib enamasti teha asju, kui mul on selline hea meeskond ja sellised ideoloogilised juhid on juba ees olemas, nii et ma loodan, et ka Tartus ei pea, me jääme päris üksi ja olema see suur juht ja õpetaja vaid tänapäeval ikkagi juhi mõiste või direktori mõiste, tähendab seda, et see paneb meeskonnatööle, mitte see, et, et sa oled kuskil Lutheril tähtsas kabinetis üksi otsuses. No sa ütle ometi praegu seda, et sa hakkad ootama, Alar Karis on ikkagi nii-öelda juhtnööre igapäevase tegevuse osas. Ma ei mõtle Alar kariselt. Ma mõtlen nendelt inimestelt, kes Tartu Ülikooli muuseumites töötavad. Tartu ülikoolil on tegelikult selline suur muuseum, mis koosneb kolmest osast. Üks on kunstimuuseum, loodusmuuseum ja, ja kolmas on ajaloomuuseum. Ja tegelikult need on ka Eesti mõistes väga suured struktuuriüksused ja ma loodan, et nende muuseumite vahel meil hakkab tihe koostöö. Kuule, mis Tallinnasse maha jäi, peale selle, et, et sinna kindlasti mingi korter, mingi paik, mingid mingid asjad, aga, aga need tööd, kui sa võtaksid selle ühesõnaga kokku või ühe lausega katsukeseid kokku võtta, mis jäi Tallinnasse maha siia Tartusse tulles? Tallinnasse jäi maha enamik minu elust. Aga õnneks ma ei tee selliseid lõpparveid, kuna muuseumitöötaja peab olema väga alalhoidlik ja ei tohi põletada sildu ennem, kui on uued sillad ehitatud. Seetõttu ma ei lahkunud ka kaks kätt taskus ust tagantselja kinni lüües, vaid ma ikkagi jätkan ka tööd Eesti ajaloo muuseumis. Kuna viimastel aastatel on meil läinud väga hästi ja me teeme praegu suurt EAS-i projekti, ehk me uuendame suurgildi hoonet. Eesti ajaloomuuseumi läbi aastate üks kõige suuremaid, kui mitte suurim projekt ja seal ma ikkagi väikses mahus soovin jätkata ja püüan jätkata, et ikkagi käed oleksid Grofised riided, tolmused, kui ma sealt lahkun, et see tunne mulle väga meeldib. Ühesõnaga, Tallinna ülemused ei lubanud sul muidu lahkuda, teed selle projekti lõpuni, muidu Tartusse sind ei luba. Ütleme, et ma tegin ka ise selle otsuse, et ma esitasin selle tingimuse, et ma saaksin selle oma armastatud töö ikkagi lõpule viia. No ma usun, et tänane vestlus siin piknikusaates on tõeline maiuspala kõigile neile, kes tõepoolest ajaloo vastu mingitki huvi tunnevad, sellepärast et selle kohta, mis tegelikult selle suurgildi hoone sees ja all viimasel ajal avastatud on, sellest ei ole väga palju juttu olnud, mingid üksikud katked on pudenenud. Täna saame sellest rääkida, aga loomulikult paljudest teistest asjadest veel. Me saame rääkida tänases saates ka muusikas, sest nii nagu ikka piknikusaates on kombeks, siis on saatekülaline sellele tekile kaasa võtnud piknikutekile kaasa võtnud ka oma muusikavaliku ja me alustame kohe väga romantilist häält, aga sa saad öelda, muide sa saad nüüd teha tiitleid, ma ei tea, kas sa oled kunagi krediidiametit pidanud või mitte. Aga kohe öelda, kes esineb, esineja on ja miks tema? Noh, mulle meeldivad jõulised isiksused, suured isiksused nii vaimult kui ka füüsiliselt vormilt, nii et selle tõttu ma valisin esimeseks väga ilusa mehe tarri, vaid ja tema lugu Laseme tal laulda tänase piklikku külaline Marian riismaa kahe järgmise tunni jooksul räägime ajaloost ja, ja kõigest sellest, mis sellisel ilusal imelisel päeval jutuks tuleb. Kui see laul räägiks vähegi muuseumitest, siis ta sobiks saatesse ja tänase külalisega nagu valatult, sellepärast et sa oled kõik, sa oled, sa oled minu jaoks absoluutselt kõik. Mulle tundub vähemalt Marian, nii on sinu puhul ka muuseumitega. Tegelikult tegelikult nad on sinu jaoks väga olulised asjad. Loomulikult, sest. Aastate jooksul on kuidagi niimoodi kujunenud, et vaatamata sellele, et enamasti ju noored inimesed ei huvitu mälumaastikust, vaid kui nad lähevad õppima näiteks kunstiajalugu, ajalugu, mingisuguseid kultuuriteadlasi siis ei oodata seda, et, et sa lähed teadlikult tööle, muuseumisse vähemalt. Muuseum on ju selline koht, kus istuvad vanad prouad. Enam nad ei, Ko vaidlevad, loevad seal lehti, eks ju. Tubli, ja, ja ainukene kord siis kui nad sekkuvad, siis nad ütlevad, et noormees, kus teie sussid on? Muuseumis, kus on vaja ekse sussid jalga tõmmata. Tegelikult okei, ma tean, see ei ole tänapäevane, muuseas. See on nii vähestes muuseumites alles jäänud. Mul on nii kahju sellest sellepärast, et see on täpselt see kuvand, mida tahaks ja osaliselt ka säilib. Aga kas oskad üles lugeda, mitmes Eesti muuseumis on sussid, kui ma paluksin ühte nimetada, kas oskad? Sussid, ma arvan, need on vähemalt viimastel päevadel Tartu linnakodaniku muuseumis. Nii aga kuival päeval. No ma ei ole kindel, kas kuival päeval kästakse panna, aga kuna seal on tõesti väga vanad põrandad, siis seal on sussid, traditsioon säilinud, mis on tõesti väga selline sümbolilise tähendusega. Ma olin südamest liigutatud päev tagasi, kui me sattusime Pokumaale. Seal kästakse ka täiesti kuival päeval panna jalga sussid ja on erakordsed, need ei ole üldse sellised kiilakad, vaid ongi spetsiaalsed sussid sellise muuseumi muuseumis sussid, uhked nahktallaga ja kõik nii edasi ja ma pean tunnistama, istusin heldinult seal ja vaatasin seda pikalt, ma vaatasin, mismoodi mõned inimesed õnneks valisid selle valiku oma jalga sussid mitte käia paljajalu või sokkis. Kahjuks elamus valisid paljajalu ja sokkis kõndimise muuseumis uss. Mul ei olnud fotokat kaasas, oleks teinud muidu pilte. Lihtsalt, eks ole, see on see asi, mis sulle meelde, et, sest jah, sest see on selline asi, mis tänasel päeval on niivõrd erandlik, niivõrd ainulaadne, et see jääbki sulle meelde, see on see osa muuseumielamusest ongi see, et sa teed midagi erilist teistmoodi, sest see koht on tähtis või teistsugune. Nii, aga ikkagi, miks need noored ei vali tänapäeval seda muuseumivaldkonda, ehkki nad õpivad ajalugu, kunstiajalugu teavad, on säravad, aga muuseumisse tulla ei taha. Ma arvan, et tänapäeval on muide mu muutunud, et ma rääkisin sellest nii-öelda oma ütleme väga noorest perioodist, kui ma läksin 18 aastaselt Tartu Ülikooli ajalugu õppima, et siis sellel ajal ei olnud see suur trend, et noh, see oli ikkagi noh, ka õppejõudude tekstides või tuli nagu vihje välja see, et kui sa ikka noh, mitte kuhugi mujale tööle ei saa, et vot, siis lähed muuseumisse. Aga tänaseks päevaks on see ilmselgelt muutunud, sellepärast et viimase 10 aasta jooksul on ikkagi väga drastiliselt muutunud muuseumi. Ühelt poolt on muutunud need inimesed, kes on muuseumis tööl ja teiselt poolt on ka suurenenud tohutult hulk inimesi, kes on muuseumi külastanud viimastel aastatel ja see raha, mis on tegelikult muuseumitesse tulnud Eestis. See on ikkagi pöörane. Et see on üks aastal, oli miljon inimest vist kas oli eelmine või üle-eelmine aasta. Ja see oli küll mitmeid aastaid tagasi, sellepärast et eelmine aasta oli kaks, kaks miljonit külastust Eesti muuseumites, mis noh, võrreldes eks ole, kinode ja teatrite on ikkagi oluliselt suurem arv. Nii et see on noh, me ei kujuta tegelikult seda ette, on ju me arvame ka, et tädid koovad ja heegeldavad, aga tegelikkuses need päris nii ei ole. Et selliseid on ka selliseid muuseume, kus ta ongi muuseumi valvurid, töö ongi heegeldada, kududa ja valvata siis ühtlasi ka näiteks väikest talutare ja jutustada sinna juurde lugusid. Aga sellele nii-öelda selliseid traditsioonilisele valvuri tädidega, muuseumitele tuleb iga aasta juurde väga palju selliseid kaasaegseid, lahedaid muuseumi keskkondi, pärandi keskkondi ehk siis ka selliseid kohti, kus, kus räägitakse ajaloost, et mida võib-olla klassikalises mõttes ei saagi muuseumiteks nimetada. Ja, ja seetõttu. Ma arvan, et kuskil niimoodi viis-kuus aastat tagasi toimus tegelikult see muutused hästi, palju noori inimesi tuli ja, ja praegu kui vaadata ka muuseumijuhte selliseid tegijaid, siis nad on väga paljuski sellised särasilmsed, ilusad noored inimesed, kes teevad nagu kiregi oma tööd ja seda tegelikult peegeldub ka väga paljudes muuseumides. No mis selle muutumise põhjus on, miks see muudatus on toimunud sinu arvates? No ühelt poolt see muudatus On ikkagi ainult sellepärast, et raha tuli lihtsalt juurde ja said. Asjast hakkasid huvituma ka need, kes väiksema palgaga muidu ei oleks saanud hakkama. Aga nüüd, kuna tekkis publik, tuli raha nii nagu kapitalistlikus maailmas, loogiline, nii nagu, nagu need raharattad tavaliselt käivad. Et seetõttu ka seetõttu ka noorte inimeste huvi muuseumis töötada muuseumiga tegeleda on suurenenud. See on raha, üks väljundeid ja, või noh, ütleme, et selliseid põhjuseid ja loomulikult palk, eks ole, et noh, paljudes muuseumites ei ole palgad ka nii madala teha, noh see on, oleneb väga muuseumist aga kindlasti ka see töö huvi, nagunii-öelda ampluaa, ehk siis töö ise on nagu väljakutse, et sa ei ole see noh, et kui noored inimesed näiteks tulevad muuseumipraktika, läksid pühivad tolmu või sisestavad mingeid andmeid, tundub hästi selline igav või üksluine töö võib-olla nagu hirmutab just see, et, et see töö on üksluine. Aga noh, mina võin oma pikast kogemusest öelda küll, et see muuseumi töö on nagu hästi põnev just seetõttu, et see iga päev on täiesti erinev ja need projektid ja need tegevused, mida sa teed, need on nagu niivõrd erinevad ja, ja nii-öelda maailma avardavad, et see ongi see loomingulised, mida me, mida me otsime nagu elust või tööst mõõtsini kui sellist loomingut, sest et näiteks töötada raadios või televisioonis, see on ka väga loominguline. Ja samamoodi muuseumis, et kui sa ise nagu lood selle keskkonna, siis sul on väga palju võimalusi olla loominguline ja luua midagi uut. No natukene sa peaksid seda võib-olla selgitama, kui on ajaloo muuseumis seal Peeter Esimese valge nahkkinnas, siis on see igal järgmisel hommikul uuesti ja uuesti. Ja sa võid muidugi öelda, et täna me näitame seda valgete kinnaste näituse raames. Järgmisel päeval me mõtleme välja Peeter Esimese kindlad ja tema aeg, eks ju järgi siis me mõtleme välja. Nahk hindad eile täna, homme, aga lõppude lõpuks asjad ikka ühte sama kinnast, mis seal loomingulist saab olla. Ise praegu ju ütlesid, seegi on loominguline, kuidas nagu ühte eset on võimalik näidata niivõrd erinevalt, et kahe hakkab nagu mõttetööle, on ju, mõtled küll, et igav aga samas, eks ole, ühelt poolt me räägime sellest esemest, kui tõesti sellisest kurioosseid esemest, mis on üllatuslikult kombel Eestisse sattunud, enam ei, praegu ei räägi sellest, et kas üldse on Peeter Esimese kinnas. Seda rääkisid prouad alati, kes käsist sussid jalga panna, ütlesid sa, petersell. Ja no loomulikult nemad peavad seda ütlema, aga tegelikkuses see on veel eraldi teema, et kas see on üldse Ja kelle käsi son, keda muumia käe vähesel näidatakse? Ja vaat seda me ei tea, aga vot see ongi see töö tegevus, et sa sul on nagu teatud kogum asju ühelt poolt nagu kogut pidevalt juurde, eks ole, noh, see on eraldi teema, et et mida koguda, et noh, kuidas sa tekitad uut väärtust meie ühiskonnas, kui meil on nagu miljoneid-miljoneid esemeid, see on nagu üks väga suur nii-öelda. Aga teine asi on see, et kui meil on olemas mingid teatud esemed, mida nendega teha ja, ja see ongi tegelikult muuseumi kõige suurem väljakutse ja kõige suurem ülesanne. Ühelt poolt, eks ole, uurida aga mitte uurida asja iseeneses vaid seda tulemust kommunikeerida inimestele ehk siis suhestuda inimestega. Ja see ongi see väljakutse, et kui muuseum ei suudan suhestuda inimestega, siis tal ei olegi Võib-olla Tänapäevases sellises ühiskonnas väga suurt rolli ja ma usun, et näiteks sina tuled muuseumisse, hakkad kohe nagu välja mõtlema igasuguseid erinevaid ideid, mõtteid, mida saab siis sellest objektist välja kasvatada üks asi, eks ole see objekt ise sellest teha tohutuid asju. Ja teine on see aeg tema ümber. Nii et see ongi hea muuseumi ja muuseumitöötaja tunnus, kuidas suudab pidevalt produtseerida uusi ideid? Kuulge, üks äärmiselt alasti sirgjooneline küsimus ka, ma saan aru, et sul on sellele võib-olla natukene raske vastata, aga kas põhimõtteliselt selle muuseumi populaarsuse kasvu taga, mis Eestis kahtlemata on toimunud kas seal on ikkagi taga ka mingi selline põlvkondade vahetus, sellepärast et seda me oma 20 aastase viimase ajaloo jooksul näeme kogu aeg, mismoodi lihtsalt tuleb teatud olukordades aeg ära oodata, et saaksid tulla uued inimesed. Jah, see on kindlasti tõsi, et need muutused paratamatult need toimuvad kõikides erinevates struktuurides ja see imago, imagoloogiline muutus, see toimub, eks ole, teatud etapiviisiliselt väga erinevates erinevatel tasanditel ja kui me vaatame mäluasutusi laiemalt, kasvõi siis ütleme, et viimase 10 aasta jooksul on olnud nagu saavutanud sellise ka selge renomee, noh rääkides eks ole ka juurde arhiividest või raamatukogudest, noh, nad on vajalikud ühiskonnale. Ja need on ka suutnud tõestada, et noh, nad ei ole niisama nagu riigi raha raiskajad vaid neil on ka väga selged ülesanded. Ja kindlasti on see aeg ja need muutused sellises laiemas ideoloogias mõjutanud seda muutust, sellepärast et kui me vaatame muuseume niimoodi läbi ajaloo, eks ole, siis nõukogude ajal olid ju muuseumid väga tähtsad ja no ütleme, et geoloogia ideoloogia kandjad, aga nii nad on alati, et noh, Me ideoloogia, muuseum on väga tihedalt alati seotud. No selles mõttes, et siis oli üks tsentraliseeritud ideoloogia tänapäeval leida muuseumi, mis on, allub iga üksi oma. Noh, ütleme, et jah, et näiteks ajaloomuuseumis ja ka teatud, eks ole, et kas meil on nagu selline rahvuslik ideoloogia või või, eks ole, et nõukogude ajal siis oli väga selge selline marksistlik ajalookäsitluses puhas ja nõukogude seal oli hea see, et ühiskonnas ja see riik ja riiklikul tasandil see oligi väga tugevalt ja jõuliselt läbi surutud, see oligi tähtis, eks ole, sinna suunati inimesi, sinna suunati ka noh, teatud raha. Aga siis, kui toimusid need muutused ühiskonnas, siis noh, tavaliselt öeldakse, kui tehakse revolutsiooni, siis sellised restaureerima institutsioonid võivad jääda kõrvale ja Eestis oligi hästi keeruline olukord, et tegelikult Ta ei osatud kasutada ära, muuseumid ise ei kahjuks ei teinud seda ei osanud kasutada ära seda võimalust teha ja olla jõuliselt esiplaanil, teha ajalugu, eks ole. Millal lõpeb ajalugu, algab poliitika, võib alati küsida, aga see oli see hetk, kus oligi võimalik muuseumitel kirjutada uut ajalugu sõna otseses mõttes, mida ka muuseumid 80.-te aastate lõpus tegid. 89 oli siis tohutu kiire ideoloogiline pööret, kus siis enamik selliseid punaajalugusid võeti maha ja hakati kirjutama sellest väga selgelt rahvusliku ajalugu. Aga pärast seda olid ühiskonnas muutusid ühiskonnas olulisemaks hoopis teised, eks ole sellised ellujäämisvajadused ja selline aja ja mäluasutus, jutustaja tasand, see ajalookirjutamine, muuseumite tasandil muutus hästi marginaalseks. Ja see on tõsiselt kohalikes muuseumites siiamaani näeb veel 89. aastal, nagu sa ütled, dateerida ka täpselt selle hetke, aga sellel hetkel joonistatud rukkililli ja selliseid pealkirju ja selleaegsed Fotosid väikestes kohalikes muuseumites näeb tänase päevani isegi varasem, muide see tähendab seda, et teatud aeg, teatud periood 20 aastat on jäänud vähemalt nendes asutustes vahele. Kas seda kunagi üldse õnnestub? Noh, nii-öelda tasa teha või see on lihtsalt see aeg, mis, mis meil ongi läinud kaotsi. Noh, eks neid niimoodi järk-järgult muudetakse, et noh, üks asi, see ongi nagu jälle see diskussiooni või mõtlemise teema, et mis on nagu väärtus, et üks asi on see, et meie, kes me vaatame seda keskkonda niimoodi avatud silmadega, et me ka oskame lugeda tegelikult seda ajalugu sealt seest, et no mis sest, et ta on 20 aastat vana, aga see ongi meie ajalugu. Me kuskil mujal praktiliselt ei näe seda, seda ülemineku aega, kui väga vähestes muuseumites või veel vähem on neid muuseume, kus on ekspositsioonid säilinud veel nõukogude ajast, kus on sellised venekeelsed tekstidel koos eestikeelsetega ja nii edasi, kaovad kõik peagi ja, ja seetõttu seni, kuni need veel on, neid ei tasu niimoodi naeruvääristada, vaid noh, see on üks osa meie elust. Omamoodi ajaloomuuseumi filiaalid. Et, et noh, et minu jaoks on need nagu väga nostalgilised ja huvitavad, aga loomulikult inimesed ootavad kaasaegselt muuseumilt hoopis midagi muud ja, ja see on ka põhjus, mispärast, et ütleme, esimesed muutused toimusid aastal 2000, ütleme laias laastus siis 21. sajandi algusega hakkasid need toimuma. Ja nüüd viimase viie-kuue aasta jooksul kuni tänase päevani on tegelikult, et väga suur hulk selliseid olulisi muuseumi ikkagi muutuda oma nägu ja, ja ka tegu. Nii et ses mõttes kui nendes muuseumites paljudes käia, siis näeb, näeb väga seda uus põlvkond tegelikult erinevust jaja, et uus põlvkond saab varsti vanaks juba pidevalt niimoodi muutuma. Anname vahepeal hetkeks võimaluse rääkida muusikal. Ja, ja sinu järgmine valik ei ole kuidagi või on muuseumitega kuidagi seotud. Ma ei mäleta, mis, mille sa mulle andsid. See on kotan projekt, et see on väga ilus muusika, millest ma vaimustusin mõni aeg tagasi, mis on inspireeritud sellisest beat Sollast ja taangost ja mida tegelikult natukene mõni aeg tagasi liiga palju ekspluateeritud, aga see ei vähenda selle muusika ilu. Ärgaks piknikul laupäeval kell 11. Ärgaks piknikul tõepoolest on eetris ja tänase piknikukülaline on Mariann Raisma. Marianna hakkab kohe juhtima Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi, aga on muuseumitega tegelenud vist ülikooli lõpust peale kohe peale seda, kui sa, kui sa paberid kätte said, on, on, on muuseumimaailm. Sinu jaoks olnud aktuaalne või päris mitte nii, äris ikka mitte. Üritasid vahepeal midagi muud ja siis pidin leppima, olgu peale, võtan siis muusika. Et ei saanud minut peale. Aga tegelikult ikka jah. Vaata kunstiajaloolasest, miks ei saanud? Ei, no eks ma tegelikult olen ju kunstiajaloo vallas ka teist teinud ja kui ütleme, mõned raamatuid ja artikleid loomulikult, et ei saa öelda, et mitte midagi poleks tehtud, loomulikult jaa. Sest noh, mida üks tütarlaps, kes tuleb kunstikoolist peaks minema siis õppima. Kaks varianti ka minul oli, mõtlesin, et kas lähen Erkisse lavakujundust õppima ja kõigepealt minemas, aga siis ikkagi mõtlesin, et natukene äkidakse ikkagi ennast harima nagu kunstiajaloo alal ja siis tulin Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas õppisin kunstiajalugu ja maali, siis tegin sellise kombinatsiooni, et tollel ajal oli võimalik Endale selliste astmetena siis erialad ja ja siis kujuneski selline huvitav sümbioos, mis praegu võib tunduda. Üsna kummaline oli siis see, et ma keskendusin oma kunstiajaloouuringutes, siis klassitsistliku arhitektuurile ja Johann Wilhelm Krause-le, kes on Tartus siin kõvasti maju püstitanud. Ja pärast ülikooli, kuidas ikkagi Sa ütlesid asjalood sedasi, et ma nii-öelda selles vallas tööd ei saanud, vaid läksin hoopis galeristiks, ehk hakkasin korraldama näitusi Tartu Kunstnike majas, see oli minu esimene tõeline töökoht siis peale väikeste loengute, mida ma ka varem andsin koolis Puhja keskkoolis näiteks. Kuidas see välja võiks näha, aga noh, ütleme tehtud nad said bussiga sõitmine tagasi, tulin. Aga jah, oli vist äkki. Igatahes Ma ma loodan, et Ma väga kunstiajaloolisi häbistanud, igatahes peale ülikooli saime töö siis Kunstnike majas ja noh, iseenesest oli see väga hea väljakutse minu jaoks, kuna see oli siis esimene kord, kui ma pidin ise hakkama midagi tegema. Et kuna ma loomult olen hästi tagasihoidlik ja hästi vaikne inimene, siis esimest kartma pidin võtma näiteks sõna või pidin avama mingit näitest või pidin organiseerima mingisuguseid asju ja see on minu jaoks väga-väga raske. Aga noh, ütleme et kogemus õpetab ja nagu ütleb rahvatarkus, annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Loodame, et see läheb nii. Igatahes seal galeristi ametis ma sain kindlasti oma esimesed ristsed riputamises tuhandete pilte tide ja tööde installeerimise paigutamisest järgmises ja kõik see tegelikult nagu One Man Show, sellised galeriid ikka on ja andis sellise väga toreda kogemuse, mis mis ühelt poolt natukene aitas mind integreeruda ka sellesse muuseumi maailma esimesed kontaktid. Aga see tegelikult see lõppotsus tuli ikkagi siis, kui ma läksin muse loogiat õppima. Siis. Aga see ei olnud juhuslik, see oli ikkagi. Ja, ja siis ma ikkagi mõtlesin, et, et see on nagu see valdkond, näitused. Ütleme, et noh, ütleme, et ma olen eluaeg olnud selline kandev jõud transa tööd tõstmine, toomine, plakatite panemine ja maalide riputamine on olnud minu elu lahutamatu osa. Vaatame, kuidas siin Tartu Ülikoolis minema hakkab, kindlasti saama, sellega oluliselt vähem tegelema hakata. Aga siis mulle hakkas tunduma, et, et tegelikult see on üks väikene osa sellest tervikust, et tuleks seda teemat edasi arendada ja ja siis paralleelselt sellega, et ma ikkagi uurisin natukene veel Krausete Me kirjutasime oma kolleegidega Juhan Maiste eestvõttel veel Juhan-Villem Krausest mõned raamatud. Otsustasin ma nii-öelda pöörduda siis. Muuse loogia poole ja kindlasti noh, eks ole, ei teagi, mis, mis on need nagu sellised detailid, mis su elus määravaks osutuvad, et noh, need on sellised väga väikesed juhuslikud asjad. Noh minu puhul oli see, et ma tegelikult ka enne seda, kui ma sinna amsterdami õppima läksin tahtsin minna Inglismaale kunstiajalugu, õppima edasi magistratuuri, aga mul läks inglise keele eksam halvasti, nii et ja pärast seda ma siis otsustasin, et ma lähen nagu ikkagi sellesse teise valdkonda. Aga oleks inglise keel paar punkti, mul jäi puudu paar punkti paremini läinud, oleks läinud elu hoopis teist teisiti ja no ma ei tea, kas nagu paremini või halvemini, aga kindlasti hoopis teisiti. Nii et see oli selline tore juhus, mis, mis mind tegelikult suunasse sellesse uude maailma. Ja alles siis, kui ma Hollandist tagasi tulin, siis oli mul palju erinevaid mõtteid ja siis ma hakkasin järk-järgult ennast arendama selles Mosioloogia vallas ja õppisin tundma inimesi, sest ega igasse need keskkonda või mingisse sellise grupi sulandumine ja võtab aega, tuleb mingi tütarlaps ja ütleb, et oo, ma tahan muuseumida, et noh, nii see päris ei ole, et see võtab ikkagi aega ja ja need kogemused tulevad aastatega, et saada ikkagi korralik krunn, prillid ja pihikseelik. Reinhardti akadeemia, mida sinus muutis tegelikult see kaks aastat või natukene rohkem või kuidas see, kuidas see niimoodi ajaskaalas oli, eks ju? Aasta et, et mis see, mis see sinu jaoks tegelikult muutis peale selle, et andis sulle uue uue haridus uue võimaluse tõesti hankida endale siis seda prilli ja, ja korraliku krundi, eks ju, uues valdkonnas. Jah, et noh, minu jaoks oli see loomulikult selline tohutu väljakutse, sest ma olin harjunud elama Tartus on ju tegema vaikselt tööd ja ja ta oli ikkagi selline väga suur elumuutus. Ja esimest korda ma hakkasin tegelikult nii-öelda üldist või noh, ma ei tea, kas filosoofilisel tasemel tasandil, aga, aga nii-öelda mõtlema muuseumist kui institutsioonist kui sellisest väga olulisest mälukultuurivaldkonnast ja hakkasin üldse mõistma seda, seda teemat, nii et ühelt poolt loomulikult need, see keskkond ise, Amsterdam, mis mulle väga meeldis, see linn, seal oli tore eestlaste kogukond kaasad, kes õppisid samal ajal siis osad, kes elavad seal siiamaani. Nii et see oli hästi tore aeg. Ühelt poolt oli see väga lustakas. Ja, ja teiselt poolt siis ka ta aitas kuidagi markeerida neid suundi, kus kust ma võiksin tulevikus ennast rakendada, et ma arvan, et tegelikult see oli see aeg, millal ma siis sain täiskasvanuks ja sain aru, et, et vot see ongi minu teema. Kuidas ma küll ennem aru ei saanud, et õppisin küll neli aastat ülikooliga noh, absoluutselt mingi muuseumi teema mind eriti ei morjendanud, et noh, eks see oleneb ka sellest, eks ole, kes sind motiveerib. Et noh, see nii-öelda muuse loogi õpe et mina ülikooliajast kahjuks, eks ma natuke laisk ka, noh, natuke kõvastika, laisk et ainuke asi, mida ma mäletan, on see, et kõikides muuseumi loengutest oli see, et pidin kirjutama lõpetuseks essee, et miks ma tahan või ei taha tööta muuseumis. Kui ma versioonis on, siis välison ikkagi, et ma mõtlesin seda paremad punktid selle eest ei saa kirjutada, kui positiivsus. Luige loomulikult, eks õppida ja pärast tuleb välja, et näed, tahtsingi ise seda teadmata. See võtab alati aega, sellised sättimised lagendamises võtavad lihtsalt aega. Ja võib-olla mõnele ei võta, on ju, aga mina olen tõesti selline aeglane eest inimene ikkagi tegelen erinevate asjadega, noh, eks on kõik seotud ikkagi nii-öelda kultuurivaldkonnaga. Aga ühelt poolt oligi see, see muutus, et et kui sa tegeled kogu aeg sellise ova kultuuriga kogu aeg pidevalt muutuva kultuuriga ja siis selle kõrvale tekib selline nii-öelda säilitav kultuur, ehk siis eks ole. Kas sellist loomingulist suunda et, et kumma, kumma poole sa nagu valid ja noh, eriti tore muidugi neid ühendada, et sa saadki nii-öelda seda säilitada selles nii-öelda restaureerivad skulptuuris kasutada selliseid loomingulisi ideid. Aga Kopli kunstikeskkool, eks ju, mis oli ennem ülikooli, see ikkagi rääkis sellest, et et kunstiga tahtsid seal nagu kogu aeg tegeleda või see oli lihtsalt juhus, sattusid sinna ja, ja, ja, ja, ja noh ei ole ju halb, eks ju, õppida kunsti. Ja ei, no loomulikult tütarlapsele käsitöö ja kunst väga hästi, nagu me teame. Ja tegelikult oli ka niimoodi, et ma alguses esimesed klassid käisin hoopis seitsmendas keskkoolis, inglise keele kool väga hea. Aga kuna mul käsi ei püsinud paigal, joonistasin jäneseid kogu aeg ja muid toredaid loomi, siis vanemad arvasid, et, et kunst on nagu minu tugevam külg, mis on noh, kindlasti oli ka tõsi. Ja siis ma vahetasin lihtsalt kooli ja läksin siis Koplisse. Seal oli siis eraldi kunstiklass, kus siis põhilise aja tegelete ka erinevate kunste joonistused. Loomulikult oli nahkehistöö, milles eriti osav siis tekstiil ja puit, tehist, metall ja kõik nagu sellised mõnusad asjad, et noh, olgem ausad, ega ma sealt suurt midagi nii-öelda selliseid tavalisi aineid väga ei õppinud, sellepärast et see tase ei olnud väga kõrged. Kui ma ülikooli astusin sisse, siis ma õppisin kõik uuesti otsast peale. Aga see meeleolu seal hästi tore, selline hästi loominguline. Nii et selles mõttes see kunstiteema minu jaoks läbi elu olnud väga-väga oluline. Kontakt kooliga on sul alles aeg-ajalt loenguid või mingeid tunde andma kutsutakse. Praegu on isegi spetsiaalne mingi programm olemas, selline, kus vilistlased käivad ja räägivad säravad tund aega klassi ees ja siis heldinult naasevad õpetajate tuppa kohvi jooma. Et võib-olla ma ei ole veel seda et keegi oleks kutsunud mind kooli ja ta lihtsalt ei tea, et kindlasti selliseid toredaid inimesi on ju veel, et meie klassistki oli, kui ma nüüd toon näiteks Tarrvi Laamann, kes on selline hästi tore muusikaringkondades väga tuntud tegelane või siis näitleja Külli Koik, ehk siis Külli Leino Mägi praegu minu klassiõde, et noh, seal on hästi palju selliseid loomingulisi inimesi, keda kõike võiks kutsuda küll tulnud sinna ette lugema, et juhul kui selline traditsioon tõesti Koplis on. Loomulikult tuleme ja räägime, aga võib-olla siis meil rohkem on noh, nagu ka minu elu ei ole, pigem mitte nagu sõnade keskne, aga pigem selline tegude keskel. Oma esimest muuseumis käiku mäletad, oled sa kindlasti mõelnud hiljem selle peale, et mis võis olla see esimene muuseum, kus sa käisid kellega ja mis asjaoludel? Vat ei mäleta sellepärast, et kindlasti sai vanematega käidud kuskil linna peal ringi, aga enamasti lastele jäävadki ju meelde sellised nagu armsad asjad, et noh, on nagu nukumuuseumid, veel mänguasja, muuseumid või loomaaiad või loodusmuuseumid. Aga minul kindlasti ei olnud seda, et ma nagu tegelikult teadlikult hakkasingi muuseumis ikkagi käima suhteliselt hilja, et siis kui ma ülikoolis olin ja tegin ja, ja pärast seda, et siis, kui ma ikkagi juba teadsin, mis asutusega tegemist on, ennem sa lihtsalt käid ja sa mäletadki seda tooma, käisin Ermitaažis või? Käisin Puškini muuseumis, sest ta on, ütleme ühe kultuur kultuurireisiv, ühe reisi linna kohustuslik osa. Et käid vot. No me käisime, mina mäletan küll, mina, minu muuseumi külaskäigud, esimesed, võib-olla veel võib-olla päris mitte esimesed võisid olla kuidagi seotud seotud vanaisa või isa või emaga, kes kuhugi võibolla viisid, aga iseseisvad muuseumis käigud on mul väga hästi meeles. Mustamäel siis oli neljandal korrusel siis kus õpetati, meditsiiniõdesid, seal oli see meditsiinimuuseum või tervishoiu muuseum, enne kui ta jõudis vanalinna seal üleval, seal kuskil neljandal või viiendal korrusel, seal me käisime maja ja naabermaja poistega vaatamas. Üldse mitte riietatud anatoomia osakonnas, neid makettide peale olid seal nagu naised ka välja pandud, mitte ainult mehed. Meid huvitas just see mainitud esimene anatoomia pool looma ikka aina ava avaneb ja see oli veel selles mõttes väga huvitav, ta oligi selle kooli kuskil neljandal korrusel sedapidi teadma, et seal asub sinna pidi kuidagi niimoodi treppi mööda minema ja alati see isegi vist äkki oli valges kitlis inimene, kes seal pileti. Ta oli alati üllatunud, kui ta meid nägi, kas tõesti on võimalik, keegi leidis seal koha üles, ma saan aru, et sinul ikkagi siis lapsepõlvest sellist nagu kutsumist. Ei, pigem ikkagi noh, see, et oli vaja midagi teha, eks ole, ma tegin nahkkarpe ja köitsin raamatuid, et noh väga tugevalt ikkagi selline loominguline pooleli, minul aga ütleme, et aja jooksul need inimesed muutuvad, nii et kahjuks ma Ilusaid sellist lõbusat legend, lugu ei ole ka rääkima asjaosalistega läbi võimaluse piires rääkima, nendega läbi küsima, meenutama midagi kunstlikult looma, sest et selline lugu peab ikkagi muuseumi direktoril varrukas. Ma sain aru praegu kõik, kahjuks kahju, et sa seda küsisid, näed nüüd kõik kuulevad ja mul on oluliselt raskem seda legendi looma hakata. See oli minu poole tasuta õppetund. Kuulame ühe loo muusikat, enne kui me jõuame selle piknikutunnis veel mõned sõnad rääkida, mis loos vahelised. Kes seda enam mäletab, aga oo, see on üks imekaunis lugu, Raxenn, mida esitab George Michael. R2 on piknikul ja tänase piknikukülaline on Mariann Raisma Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi direktriss Marian kõikide nende õppimiste käigus ja, ja muuseumis töötamise kogemuse najal kui, kui suurt kihu ja hasarti sa tunned seda edasi õpetada, edasi rääkida, ise auditooriumi ees seista. Ma saan aru, et see puh Puhja Puhja kogemus on nagu olemas väike. Jah, Puhja kogemus on väga oluline, aga sellele kasvatada uusi kogemusi on muidugi hästi raske, nii nagu ma ennem ka ütlesin, et ma pole suur kõnemees ega juttu veeretada ei ole minu jaoks väga kerge tegevus, rääkimata sellest, et lugusid jutustada, milles ma olen veel kehvem. Aga kui on vaja, olen surunud oma Enda sellise Hinge maha ja teinud ära, sest noh, nagu ma tavaliselt ütlen, et 15 minutit häbi ja ja siis on see ju möödas või siis natukene. Aga sa ise ei taha ikkagi nagu see ei ole nagu see, mida sa tahaksid teha. Ütleme niimoodi, et eks see on jälle nagu muutunud, sest alguses oli tõesti minu jaoks nagu ülimalt raske, et kogu aeg nii-öelda enda väljendamine. Ja see Selline oskus kõigepealt, et omandada seda teadmist ja siis seda veel nagu normaalses vormis edasi anda. See ei ole, see on mõne inimese jaoks on see suhteliselt kergesti tuleb, et noh, mõni on tegelikult sündinud kõneleja lugudele ja aga teiste jaoks noh, see nõuab, eks ole, harjutamist nii nagu ikka mõistusega. Ja ma mõistan ka, et see on läinud oluliselt paremaks ja loomulikult teinekord ma naudin seda väga selles suhtes, et kuna mulle meeldib äkki ta nendel teemadel, millest ma pean loenguid, siis loomulikult ma teen seda kogu oma kirega ja käte ja jalgadega, nii et teinekord inimesed vaatavad, et täitsa imelik, et noh, üldse rahulikult nagu rääkida ei saa, eks ole, et seisa ühe koha peal, räägi vaikselt ja rahulikult, et siis siis ma teen seda jälle nagu väga emotsionaalselt ja ja võib-olla liialt liialt suure sellise Baueriga. Aga ütleme, et mulle rohkem meeldib siiski tegutseda kui, kui, kui rääkida ma olen üsna palju tegelikult ikkagi andnud loenguid, ma olen teinud ka selliseid täiendkoolituskursusi ja andnud ka kunstiakadeemias Mosioloogia tunde ja teinud praktikaid ja selliseid asju, et. Mulle väga meeldib see protsess kui selline, mitte võib-olla see, et ma nagu peaksin ise pidama monoloogi. Kuigi loomulikult tarka inimest on ju väga tore kuulata, aga mulle meeldib näha seda muutust, et kui ma teen näiteks nädalaajase praktika, et siis nädala lõpus tüdrukud enamasti nad on, tüdrukud tulevad, ütlevad vau, et see oli jumala lahe, et noh, tegelikult et ma suudan, suudan nagu selle nädala aja jooksul või nelja päeva jooksul need inimesed panna nagu teistmoodi mõtlema ja nad avastavad enda jaoks, et noh, tegelikult muuseumimaastik koosneb ainult Eesti kunstimuuseumist ja tema filiaalide, vaid see on hästi põnev, rikas ja lai teemavaldkond. Ja see mälukultuur iseenesest on selline asi, mis, mis on hästi potentsiaalikas valdkond, millega milles edasi tegutseda, et mulle meeldib näha nende noorte inimeste särasilmi. No enne kui me läheme hetkeks uudistele, näed sa, et see valdkond, millest sa räägid, ja see, mis on sinu valdkond, et see on tänapäeva eesti noore jaoks aktuaalne ajastul, kus kus jurist, siis arsti, elukutse kindlasti ja nii edasi, kõik need, mis tulevikus tõotavad helget elu ja kõrget pappi, on, on kaugele eest ära kõikide selliste väärtustel põhinevate erialadega. See on nii ja naa, et kindlasti need on oluliselt aktuaalsemad teemad, aga järjest enam on inimesi ikkagi, kes tegutsevad ka näiteks restaureerimisvallas või muinsuskaitse vallas, et kui need, kus nad näevad endas ka endal ka sellist konkreetset väljundit. Väga tore sellest konkreetsest väljundist, muuseumimaailmas me räägime kindlasti mõne hetke pärast juba pikemalt edasi siis kui vahepeal on uudised kuulatud. Härgaks piknikul. Tõepoolest, määragaks piknikul on saade ja tänase piknikukülaline on Mariann Raisma. Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi vastne juht. Me oleme rääkinud jupilti ja pikalt sellest, mismoodi, mismoodi sa muuseumi juurde jõudsid ja sa oled siin väga avameelselt vihje on, mismoodi lapsepõlves muuseum sinu jaoks üldse väga oluline paik ja koht ei olnudki. Kas sa praeguseks hetkeks oled oma sellises noh, kas päris unelmate muuseumis, aga, aga kasvõi selle lähedases paigas ära käinud? Väga raske on öelda, et on üks koht, mis on unelmate muuseum. No see on üks konkreetne muuseum, mis on unelmate muuseum. Et üks asi on see, et kui sa tahaksid töötada, on see unelmate muuseum ja teine on see, et mida sa siis nii-öelda võõra külastajana seal koged. Et need on kaks väga erinevat asja, sellepärast et külastaja jao külastajana ma ootan mingisugust, eks ole, sellist emotsioonielamust, mida ikka muuseumist oodatakse. Nagu öeldakse, et muuseum hakkab algab imestusest, et noh, kui tänapäevases sellises kalestunud ühiskonnas kõik on võimalik, et muuseum võiks pakkuda sellist imestust ja elamust noh, ja seda seal selles suunas tegelikult ju tänapäeva muuseumid paljuski arenevad. Loodetavalt küll mitte kõik, aga ja siis teine pool on, eks ole, see et kus tahaks ise olla, et kuna minule tüüpilise Eesti inimesena meeldib tohutult kannatus ja kannatuse raskused, noh ikkagi, et kohal on nagu raske, siis on tore, huvitav siis meeldivat muuseumit, kus on palju vaja teha kus on vaja teha palju muutusi. Kas on vaja palju teha tööd ja mul on läinud selles mõttes hästi, et nii see Tartu Kunstnike maja, mis oli galerii kui ka Tallinna raekoda, kus ma töötasin neli aastat kui ka Eesti ajaloomuuseum, loodetavalt ka Tartu ülikooli ajal muuseum on sellised kohad, kus kus on võimalik muuta ja kus on võimalik tõesti palju tööd teha. Sest. On ju palju muuseume ka, kus, mis on valmis, noh, mis on loomulikult muuseum ei ole kunagi nii-öelda lõplik, aga aga kus see olukord on oluliselt parem kus muutused on juba toimunud, mis on arhitektuurselt ehituslikult sisuliselt juba juba toimiv noor organisatsioon näiteks noh, noorte inimestega, siis siis on see nii-öelda need raskused juba läbi elatud, aga. Mulle meeldib, vähemalt tänase päevani, kui, kui on võimalik neid ise läbi elada ja need ise ka teatud määral toob. Et kuidas üht ühte nii-öelda asutust institutsiooni muuta, siis sisemiselt ja paigutada siis ta sellisesse uude konteksti, noh, kas on parem või halvem, see on juba iseasi. Aga nii-öelda muuta. No siis ma sain aru, et töötamise jaoks sinu jaoks ideaalmuuseum on räämas seal mitte töötada tahtvate, täiesti igasugust erialast haridust, mitteomavate töötajatega asutus, millel pealegi pangakontol ulub tuul ja kelle ukse taga käib banke, küsib tagasi neid paari miljonit, mis mõned aastad tagasi võetud sai. See on sinu unistuste muuseum töötamise mõttes, sellest ma sain nüüd aru. Räägi nüüd sellest unistuste muuseumis, kus sa oled käinud, mis näeb välja selline pärl, et juhul kui saaks ise ehitada taolise, aga 10 protsenti veel parema siis oleks ilusasti välja prinditud portree Eesti heade ajaloomuuseumitöötajate autahvlil igavesti garanteerida. Ja õnneks see eelmine kirjeldus, mida ta niivõrd elavalt esitasid, ma loodan, väga, ei saa kunagi üheski muuseumis teoks, sellepärast pumpix selliseid inimesi muuseumites ei tööta siiani vähemalt ja suuri võlgu muuseumidel töödeldi väga enamikel vähemalt ei ole. Aga kui nüüd rääkida sellisest positiiv positiivsetest näidetest, siis kindlasti on jälle kaks osa, et üks on see, et on nagu muuseumid, mis on läbi elanud sellise muutuse juba noh, ma ei räägi siin näiteks suurtest muuseumites nagu näiteks kumu kunstimuuseumis Te ju on teinud noh, Eesti Kunstimuuseum tervikuna sellise suure kvalitatiivse hüppe, et noh, see see on ju väga selge, aga ühe väga toreda näitena võiks tuua siis Eesti maanteemuuseumi kus on nüüd viimastel aastatel ka toimunud väga palju toredaid muutusi. Aga selle tegemisega olid sina ise ka seotud? Ei ole? Kuidagi ei ole mitte mitte ühtegi pidi. Mitte ühtegi, ma olen ainult nagu panustanud sinna rahaliselt ostnud piletit sinna inimesi et tegemisega ei ole seotud olnud, selles mõttes on olla ja objektiivne. Et see on hea näide sellest, kuidas kõige olulisem on hea idee, ehk siis teema, mis tundub selline noh, ütleme, et eriti kunstiinimeste jaoks eriline, igav, eks ole, mingi maantee transport, halloo, eks ole, tahaksid minu kuldraamis pildikesi või siis midagi ilusat, eks ole. Peeter esimeses ussikest Aga teistplaan ja tahaks kaugemat sügavamat filosoofilist mõtet. Jah, aga no mingi maantee hallu ei ole nagu väga selline kuum teema. Aga samas eks ole see, mis, mis tegelikult saab sellel teemal luua ja kuidas luuakse, tegelikult kujundatakse selline uus mälu kihistus Eesti inimese jaoks. See on väga hea näide, ongi siis seesama maanteemuuseum, kus mitte millestki põhimõtteliselt loodi väga hea ja kõrgetasemeline keskkond. Ja just viime, ütleme, et viimastel kuudel tasub seda on, on see olnud nagu eriti hea, kuna siis sellel sellel suvel alguses avati seal uus väliekspositsioon siis teeaeg, mis seob paremini tegelikult seda keskkonda, kus muuseum peab olema, eks ole, välisväli väliskeskkond, maan, d ajalugu ja nii edasi, ehk siis seal on väga hästi ühendatud see klassikaline muuseum, et me räägime lihtsalt, kuidas teeb, ajalooline teeruum on muutunud. Mis on olnud need olulisemad etapid? Kuidas on see muutunud siis 20. sajandil, mis inimeste jaoks on jälle hästi põnev teema, sest paljudele meeldib just see lähiajalugu, eks me saame tajuda seda ajalugu läbi iseenesega kogemuste ja mälestuste või vanemate kogemuste mälestuste. Ehk siis meil on selline isiklik, Touch ja seos siis selle laiema ajalooga ja selle olemasoleva juba juba austatud ajalooga, et see annab alati hästi sellise positiivse lisatasandi juurde, aga lisaks sellise klassikalisele ekspositsioonile, mis on ikka nii-öelda siseruumides on siis see väliekspositsioon, kus siis saab ka füüsiliselt läbi jalutada läbi erinevate Ta ajastute tee ruumide alates siis nii-öelda muinasajateest kuni siis nõukogude aja teeni välja noh, rääkimata siis toredatest, masinatest masinapark on neil juba tänaseks tõesti väga uhke, mis siis paneb silma särama igal isal, igal pojal ja olgem ausad, ka naistel on seal ütles, et palju põnevat, nii et see on selline ideaalne koht, kus perega käia ja ja kus selline muuseumi elamus saab kindlasti väga, väga toreda. Siis uue kvaliteedi. No ma saan aru, sa said nüüd teha komplimendi oma kolleegidele praegu ma mõtlesin tegelikult kogu maailmas kogu nendes kõikides linnades, lõpututes, muuseumites, kus sa oled käinud muuseumis, saared, muuseumikeskused, multifunktsionaalsed, multidistsiplinaarsed, moodsad muuseumikeskused ja nii edasi ja nii edasi, kõik see, millest ju maailm on täna tulvil, sellepärast et inimesed, inimesed käivad ja see on, see on selline hea rahateenimise viis koos õilsa eesmärgiga. Et loomulikult me võime ju, mida on ka üsna, millest on ka üsna palju kirjutatud, et me elame nii-öelda mäluajastul ehk siis, kus need mälukeskused, mäluteemalised. Mälu teema laiemalt, olgu see siis muinsuskaitse või siis muuseumid või siis need pärandkeskkonnad, eks ole, muutuvad järjest olulisemaks populaarsemaks, neid luuakse järjest juurde, nii nagu sa ise ka mainisid sellega, kus ühelt poolt, eks ole, see toodab raha ja teiselt poolt see on inimeste jaoks tähtis, nad huvituvad järjest enam ajaloost, et see ongi see selline huvitav fenomen, mille, millest võib-olla praegu on keeruline rääkida. Miks on see tänane aeg niivõrd minevikku sõbralik, et noh, tegelikult me järjest produtseerime uut minevikku ja uut ajalugu järjest rohkem ja rohkem, sest selle kaudu me suudame kuidagi identifitseerida iseennast. Ja, ja seetõttu ka kui maailmas vaadata, siis hästi palju erinevat tüüpi nii-öelda pärandikeskusi ja muuseume, et alates tõesti sellistest hästi atraktiivsetest keskkondadest, kus rekonstrueeritakse ajalugu näiteks aastal 853, selline viikingiküla, noh, kõik tehakse nagunii-öelda silmulaagrumi põhimõttel. Kõige väiksemate detailideni, kus inimene saabki selle emotsiooni ja teisalt siis Siis nii-öelda rohkem selline Euroopa lähenemisviis, kus siis erinevate Meediumite kaudu tegelikult püütakse seda sõnumit edasi anda, et me nii väga ei rekonstrueeri seda minevikku, aga me anname edasi seda minevikku, teadmist, aga kindlasti on seal hästi oluline roll on, on emotsioonile, elamusel ja, ja siin ongi näha tegelikult viimastel Euroopas viimasel aastakümnel, et no kui vahepeal hästi populaarne just kasutadagi sellist hästi palju sellist emotsionaalset taustsüsteemi, mis loob, eks konteksti ja ja loob seda taustateadmiste, siis nüüd on jälle natukene trendid muutunud, nüüd räägitakse jälle sellest objektist ja sellest esemest, mis on muuseumaks kõige tähtsam. Et see ei olegi nii väga, eks ole, see, see kontekst Hüperreaalsust ei ole. Jah, et seda sellega muidugi ütleme, et maailmas on ka seda tõesti väga palju loodud, et me ei saa seda otse Eestile üle kanda. Et tegelikult me jõuame selle elamuseni ikkagi selle kaudu, et me vaatame seda eset, mida kuskil mujal maailmas ei ole, noh, mis, mis, milles seisnebki see unikaalsus ainulaadsus. Et noh, et mida et siin me näeme ka erinevates muuseumites, et kuidas seda erinevalt lahendatud ja need trendid ei ole, et üks on õige ja teine vale, vaid need muutuvadki, need muutuvad nii Eestis, aga need muutuvad ka maailmas. Nii et kui nüüd tuua siin mingeid häid näiteid ekspositsioonides, siis iseenesest on huvitav vaadata erinevaid noh, mis tekitab inimestes emotsiooni, eks ole, ühelt poolt siuksed, armsad asjad nagu mänguasjad ja ja lapp lapsepõlv, eks selle teema, mis on hästi hea teema, lapsepõlv, see alati müüb, see müüb vanematele vanavanematele lastele. Teine teema, mis on hästi ja millega saab inimeste nii jõuda, on kannatus. Et seetõttu igasugused genotsiidi okupatsioonimuuseumid on sellised, mis on hästi populaarsed, sest inimesed näevad seda valu ja kannatust ja ja, ja kuidas see on siis edasi antud, eks ole, et kas see on siis originaalkeskkonnas Insiitu või on see loodud mingisugune uus keskkond. Ja ja see on nagu see teema, mis, mis tõesti võimaldab tuua hästi inimese hästi lähedale ja ja tuua võib-olla ka neid emotsioone, mida tavaliselt muuseumist ei oota, et ühelt poolt siis, eks ole see nostalgia, see, see minek tagasi oma lapsepõlve, teisalt see need kannatused, mida siis Meie ümbritsevad inimesed, meie esivanemad on kõik läbi elanud. Et hea näide, kindlasti on see Londoni sõjamuuseum, et kui nüüd näitena tuua üks selline väga emotsionaalne, aga samas eks ole, ajalugu mitte, rekonstrueerib ekspositsioon. Eesti okupatsioonide muuseum, millega sa oled ikkagi nüüd, eks sellega sa oled seotud olnud selle vähe hästi vähe nii-öelda eelplaneerimisel või selle kontseptsiooniga. Ja ma kirjutasin sellel teemal, aga ütleme, et see oli suhteliselt teoreetiline Et õnnestus, seal on õnnestunud neid asju nii esitada nagu nagu sinu sellises noh, sinu joonisesse sobib. Seda on ühesõnaga väga raske öelda, sellepärast et onu põhimõtteliselt okupatsiooni muuseumites on jah, kaks nagu lähenemist, et üks on see, et me nagu neutra suhteliselt neutraalselt, räägime sellest, mis on olnud ja pigem keskendume siis nii-öelda sellisele igapäevaelule või sellisele tavalisele inimesele, kes elas ja teine variant, mida siis väga enamikes sellistes muuseumites on kasutatud. Et paneme hästi palju laibapilte ja räägime ikkagi ainult nagu nendest murranguhetkedest, et me ei räägi sellest igapäevaelust vaid me räägimegi seal nendest nendest valusatest. Detailidest, mille, mille baasil, eks ole siis kogu see järgnev elu oli, et et lihtsalt Eesti puhul ongi see, et millest mul on tegelikult kahju, on see, et kui kõikides praktiliselt kõikides teistes idabloki riikides ikkagi ju riik lõi uue sellise genotsiidi või okupatsiooni, ükskõik kuidas seda nimetada muuseumi, siis Eestis seda ei tehtud millegipärast, et noh, see on jälle näitab tegelikult seda nagu ka ideoloogilist suhtumist, et noh, seda nagu riik käi väärtustanud noh, nii-öelda muuseumi tasandil seda, et ühelt poolt nagu sellest järeldada seda, et muuseum kui institutsioon ei olnud oluline aga teiselt poolt ka siis see, et kuidas sellest siis tegelikult inimesteni inimestele rääkida, et muuseum on väga hea meedium selleks et rääkida lihtsasti Nendest sündmustest, olgu nad nagu siis nii-öelda igapäevatasandil või siis kannatuse tasandil. Et noh, ütleme, et sellises traditsioonilises mõistes ongi sesse KGB kongid, mis siin Tartus on selline väga tüüpiline näide sellisest in situ või originaalkeskkonda loodud muuseumist Tallinna okupatsioonide muuseum, mis tänu hästi noh, tõesti mure eraalgatusena tõesti, väliseestlased otsustasid, tuleb teha selline muuseum väga õige tulebki teha ja nemad siis ise siis finantseeris seda ja tegid siis nii-öelda selle teise suuna või seda, mida ma kirjeldasin esimesena esimese suuna järgi, ehk siis mitte nii väga ainult kannatas-kannatas-kannatas, vaid just see, et kuidas tegelikult elu muutus nende aastate jooksul, kuidas inimesi tegelikult see süsteem muutis, mis on hoopis teistsugune lähenemine. Kuulge, me saame rääkida selle küsimuse, mis mind ajaloomuuseumide kontekstis on alati huvitanud, kui palju sa tunned reaalselt seda, et ja nii nagu sa nimetasid ka ajalugu ja, ja poliitika on omavahel erakordselt tihedas seoses ja nii see on, kui sageli on, on, jõuavad poliitilised küsimused poliitiliselt päevapoliitilised probleemid ajaloomuuseumidesse, sellepärast et sellepärast, et me teame Eestiski väga hästi, mismoodi 20 aasta taguseid sündmusi aastal 1988 kuni 90 võib tõlgendada täiesti täiesti erinevalt täiesti erinevate inimeste käest kestvalt. See ongi hästi põnev ja mis mulle isiklikult tundub selline muuseumi väljakutsena, et ühelt poolt see räägimegi probleemidest, et me ei näita niisama ilusaid asju, vaid räägitaksegi võetaksegi, rasked teemad, teemad, mida saab interpreteerida erinevalt, mida vaatavad erinevad sotsiaalsed kihistused. Ühiskonnagruppide erinevalt ja muuseumite puhul loomulikult. Nad peavad võtma seisukoha muuseumid sageli Eesti muuseumid ju ka tahavad olla neutraalsed näitamegi. Põhimõtteliselt on võimalik, et me näitamegi hästi erinevaid vaatepilte aga enamasti muuseum ei saa olla neutraalne, tal on ka teatud seisukoht. Ideoloogiline mingi foon peab olemas. Noh, a'la kas või selline nii-öelda rahvuslik paradigma mille alusel tehakse need otsused ja mida, nagu ütleme, läheme lähiminevikku, Kosündmust kajastav ta keerulisem see on, et noh, me mõtlesime ka ajaloo muuseumis vahepeal teha näiteks näitust sellest mõne aasta tagusest monumendi sõjast, ehk siis, kui viidi Meie Vene kogukonna jaoks niivõrd oluline sümbol, et see tegelikult ju ka nii-öelda jättis materiaalseid jälgi, eks ole, aknad löödi sisse, meil on olemas ja me kogusime siis erinevatest poodidest seda, neid nii-öelda purustatud esemeid. Aga ajaloo muuseumis natukene on need ja need küll väga palju ei ole, aga noh, see on jälle see teema, eks ole, et see on ühelt poolt, see on hästi nagu õrn teema, et kas seda tasub kohe puudutada või tuleb anda aega settida selleks, et võtta mingi seisukoht ja nüüd ta nagu siis erinevaid pooli näidata ja püüda mõista nagu siis nii-öelda neid vastuseisjaid kui poolt poolehoidjaid. Siiamaani pole seda näitustel tehtud. Ma saan aru Marian, et, et Eestis ajaloomuuseumi all muuseumit, seda, mille, mille puudumist olema küll imestunud õige mitmel korral, mõeldes vesteldes inimestega sellest, et Eestis ei ole olemas laulva revolutsiooni muuseumit, seda ei saagi tekkida enne niikaua, kuni on alles Mart Laar ja Edgar Savisaar, kes lihtsalt üks või teine võimul olles ei laseks nii-öelda adekvaatsed muuseumid sellisel kujul läbi. Sellepärast et see on täiesti kaks erinevat arusaama, mismoodi asjad toimisid, asjad töötasid. No tegelikult jah, idee oli teha küll, minu arust oli see Savisaare idee, tehase laulva revolutsiooni muuseum, aga see küll ei realiseerunud, et see oli ideena. Aga tõsi ta on, et tegelikult arvatakse, et muuseumid tegelevad ainult nagu vana ajaga. Kompotti, killud. Nii kaua, kuni ei oleks seda kivikirvest nii kaua muuseumit ei saa tekkida lihtsalt. Ühe jah, et kui on nagu jälle, kui muuseum tegeleb, eks ole, jälle kivikirveste ja potikildudega, siis on kõik hästi, eks ole, Ta tegelebki vana ajaga, aga tegelikult väga oluline on, kui me ei saa seda praegu näidata mingite näitustega, kuna tõesti võib-olla on natukene liiga vara, siis kindlasti tuleb seda koguda ja see ongi see teema, mida mina olen näinud nüüd tehes näitusi just lähiminevikust, ehk siis sellest samast 20 aasta tagusest perioodist, kus meil praktiliselt ei ole esemeid, meil on väga vähe sellist materiaalset materjali kui meil on olemas küll dokumente, mida näidata, või fotosid, ilusad hallid mustvalged pildid, eks ole, massikogunemistest Aga muuseumite muuseumide ülesanne ongi koguda nii-öelda seda hetke, seda õiget hetke, ehk siis kaasaega, mida hiljem enam on, on väga raske teha. Ja, ja seetõttu on huvitav vaadata, et muuseumites on ikkagi suht vähe seda materjali, mis puudutab just seda üleminekuperioodi, millel oli nii palju muud teha. Ja, ja seda, seda, seda hetk tegelikult ei peetud oluliseks. Ja, ja nüüd ongi see, et tegelikult asja enam ei ole, meil ei ole esemeid, sest neid ei teki enam juurde. Ja, ja see ongi muuseumite nii-öelda, see see peaks olema muuseumites, oskus, professionaalsus, osata Ta väärtustada mingeid teatud esemeid meie elust, et neid säilitada ja siis tehti viie või 10 aasta pärast, mille, mis aja jooksul nad on muutunud täiesti rariteetsus, eks neid siis eksponeerida. Noh, eks ole isegi käinud näiteks selle toredatel kilekotinäitustele, eks ole, kilekotid, mis olid meie kunagise elu selliseks sümbol esemeteks, noh tänapäeval neid, neid leiabki ainult kollektsioonidest. See on tõsi, tuulepealse maa tegijad kurtsid ühel hetkel, et väga raske on seriaali tehasest, sellist autentset keskkonda enam praktiliselt Eestis lihtsalt ei ole, see on, see on, see on läinud aeg ja seda taastada ei ole võimalik. No vot, selles suhtes ongi muuseumidel jälle, et nad peavad oskama ühelt poolt seda dokumenteerida, sest ega muuseum alati ta ei saa võtta endale museliseerida nii-öelda ühte keskkonda, kuigi ka nii võiks teha näiteks Saksamaal tehti jälle õigel ajal kolid, ülemine muutuste ajad Saksamaa ühendamine, siis võeti seal paar keskkonda, näiteks üks lasteaed ja konserveeriti ta täiesti kõik säilitate, nii nagu ta on ja noh, praegu on selliseid muuseum sees, et meil on olemas originaalkeskkond, et see on hästi-hästi tähtis. Et meil oleks midagi ehedat, sest noh, loomulikult me võime kõik rekonstrueerida, aga see ei ole enam see, see ongi see, mida tegelikult muuseumi ei tohiks teha, et hakata jälle uuesti rekonstrueerima. Meie käsitöömeistrit kõpitsevad välja Taaslooma mingisugust ruumi, üks teine asi, eks ole, meil loomulikult säilitame nii-öelda traditsiooni või vaimset kultuuripärandit oskuste ja teadmiste edasi andes, aga noh, kui me räägime nii-öelda sellisest ruumist, eks ole, et autentne ruum siis peab ka seda siis nii-öelda pildiliselt dokumenteerima testi miks mitte, kui on võimalus seda siis õigel hetkel säilitama, nii nagu kõige Eesti mõned kõige toredamad muuseumid ongi Insiitu ehk siis sellistes originaalkeskkondades näiteks Kohtla kaevanduspark, muuseum, mille väärtus seisnebki selles, et on säilitatud see see kaevandus ja on see avatud inimestele. Ja tõsi, et seal on olemas veel lisaks ka need inimesed, kelle käed veel värisevad, sedasama puuri peos hoidmisest 30 või 40 aastat tagasi. Nii me oleme nüüd udu pikalt rääkinud, mis ongi erakordselt tore, aga me laseme vahepeal väga hästi talletatud kunagist muuseumi kraami, usutavasti sellepärast, et kõik see, mis seal kaasa võtnud, on väga hea. Aga see on väga hästi talletatud muuseumites hoidmiseks konserveeritud suurepärased plaatidele. Kelle sa järgmiseks välja valisid, täiesti eesti oma. Ja ma mõtlesin, et vahepeal peab ikka eesti muusikat laskma. Et mida ma kodust leidsin kiirelt, et Ultima Thule kindlasti Eesti kõige parem bänd läbi aegade. Ta on raadiosagedustel üle kogu Eesti eetris saade pealkirjaga R2 piknikul ja tänase piknikukülaline on Mariann Raisma siis Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi direktriss. Ja võib-olla on lihtsalt väga oluline või tore teada ka vahepeal ära korratuna seda, et, et, et ma leian, täna hommikul jõudis Tartusse, et esmaspäevast siis alustada tööd. Muuseumi muuseumi juhina jõudsime, ostsin sellesama Ultima Thule loo ajal rääkida sellest, et muuseumide ei ole nagu väga teema ühiskondlike debattide ja diskussioonide objektiks aeg-ajalt, aga mingit mingitel hetkedel. Ja enamasti on need küsimused siis kas seotud rahaga kontekstis, et raha ei ole, või personaalia ka siis, kui on vaja kedagi lahti lasta, eks ju. Või siis kuidagi ümberstruktureerimine hakata, et siis nad ikkagi teemaks tulevad. Ma ei küsi sinu käest väga konkreetselt seda, mis toimub Haapsalus, eks, ühes väga toredas lastemuuseumikeskuses ja ja millest sellised probleemid tekivad, aga seleta mulle ära see muuseumite ja kuulajale täpselt samamoodi see muuseumite ümberstruktureerimise küsimus, see, mis selle ministri ajal on nüüd nagu teemaks olnud, et, et seda ilma põhjalikult süvenema tausta teadmata on väga raske mõista. Mis siis praegusel süsteemil häda on ja mida, mida siis püütakse teha ja mida millele püütakse siis vastu seista? Kui sa küsi selle seletamiseks need mugast tundi? Eino, ma tean jah, et aeg raadios on väga piiratud, on väga piiratud ja seetõttu püüan ma teha lihtsalt anda ülevaadet sulle ja kuulajale väga lühidalt, milles see probleem on? Probleem võib-olla noh, loomulikult ma esitan siin iseenese arvamust ja arusaamist olukorrast, kuna ma ei ole sellegi isiklikult seotud, see on ikkagi ministeeriumi maakonnamuuseumite vahel. Aga nõukogude aja alguses tehti Eestis muuseumites süsteem, et olid olemas sellised keskmuuseumid, mis olid igale erinevale valdkonnale pühendatud näiteks sport, muusika, ajalugu, kunst ja nii edasi ja siis olid nii-öelda piirkondliku maakonnamuuseumid ja igas maakonnas iga rajooni keskel keskuses olid siis maakonnamuuseumid. Ja nüüd otsustati, et see süsteem iseenesest ei toimi niivõrd hästi, kuna see, need muuseumid on väga erineva tasemega ja ei pagu, kõik võib olla niivõrd head teenust, ei ole head muuseumid. Kui nad võiksid olla sel juhul, kui nad oleks olnud ühendatud ja idee oligi siis see, et teha üks selline suur muuseum, mis hõlmaks kõiki maakonnamuuseume üle Eesti, mille keskus siis oleks olnud, kas alguses oli mõte Tallinn pärast Tartu ja, ja kõik need muuseumid oleks siis nii-öelda halduslikult läinud siis selle nii-öelda megastruktuuri alla, aga nad loomulikult oleks jäänud siis. Nendesse keskustesse edasi töötama ja, ja see vastuseis tekkiski ühelt poolt siis sellest tegelikult seda teemat ei olnud muuseumite vahel väga põhjalikult läbi arutatud üldse ka laiemalt, eks ole, muuseumi poliitiline poliitilisel maastikul, et milliseid muuseume Eestis vaja on, kuidas nad peaksid toimima. Et see diskussioon tegelikult võib-olla toimus, aga, aga väga väikeses sellises sootsiumis ja muuseumi tundsite. Neile on nagu tehtud ülekohut, nendega pole sellel teemal vestelda, et see on tõesti väga suur otsus isenesest. Ja teisalt, et mis kvaliteeti see see muuseumitele annab, mida ta muudab tegelikult sisuliselt peale selle, et tuleb sinna üks nagu selline, et organ üle. Ja see tekitaski hästi suurt vastuseisu. Ja, ja praeguseks on siis olukord selline, et seda seda suurt üle-Eestilist maa muuseumi siiski ei tule. Aga need muuseumid siis on teatud sidemete kaudu ühendatud Eesti Rahva Muuseumiga. Nii et selline otsuseid tehti siis, millega mõlemad osapooled olid rahul. Kui sina oleksid kõikide asjade otsustaja raha jagaja, mis muuseum Eestis praegu vägagi puudu on. Siin ma saan jah ka ainult oma isiklikku seisukohta väljendama, küsisin ja et keegi ei tunneks ennast puudutatuna ennast. Et üks teema on kindlasti see lähiajalugu, mis mind isiklikult väga huvitab. Aga ütleme, et kui ajaloomuuseum on jätkuvalt väga tugev ja hea muuseum, siis ta saab täita ka selle positsiooni, ehk siis nii me räägime sellisest nagu okupatsiooni või, või nõukogude aja käsitlusest siis koostöös siis loomulikult okupatsioonide muuseumiga. Aga kindlasti on Eestis heal tasemel puudu baltisakslaste muuseum, ehk siis me küll räägime kümnetest sellistest toredatest mõisatubadest või siis mõningatel paaril juhul ka mõisatest. Küll aga see tegelikult ei, ei ole läbi viidud sellisel tasandil, et me saaksime aimu ühe väga olulise eesti kultuuris niivõrd tähtsat rolli mänginud kultuuri ja tänaseks ju tegelikult eks ole surnud kadunud tuuri tähtsusest. Et meil on küll, eks ole, Vene muuseum ka, see on väga nõrk, Vene muuseum võiks kindlasti olla olla ka see, mis, mis toob välja, eks ole, selle teise teise tahu. Aga noh, selle eest meil on, eks ole, kümneid ja kümneid igasugused rahvakultuuri, muuseume ja talumuuseum, mis on kõik väga toredad. Aga see on jälle see, et mida me tahame näidata, mis on nagu meie jaoks oluline meie jaoks loomulikult ütleme, rahvusliku paradigma järgi on kõige tähtsamaks selle meie selline talupoeglik rahvakultuur aga lisaks sellele tegelikult meil peab peaks olema vähemalt tänasel päeval ja noh, oleks võinud olla 20 aastat tagasi koolis oli jaoks õige aeg seda avatust näha, et selle kõrval on ka midagi muud ja see ei ole lihtsalt see, et me näitame, eks ole, ilusaid mõisad, interjöör räägime ikkagi nende poliitilisest, sotsiaalsest, majanduslikust tasandist ja elust, mis on ikkagi jäänud suhteliselt illustratiivseks. Tänasel päeval. See on üks, no üks muuseum põhimõtteliselt, mida sa ütlesid, nimetasid praegu. Suures plaanis ma praegu lihtsalt tõin jah, sellise ma arvan, näite, mis teemal on olnud ka juttu muuseumite hulgas ja loomulikult, eks ole, siin on ju mitmeid MTÜsid ja väike muuseumi, kes tõesti nagu tegelevad sellega või kellel on selle see sellega seoseid. Aga noh, mina räägin ikkagi nii-öelda riiklikul tasandil tasandil ehk kui me räägime nii-öelda kultuuriministeerium või riigi muuseumitest, siis see on kindlasti osa meie ajaloost, mis on Piisava väärikuseta või noh, mis ei ole veel piisavalt esil. Ja talle kohase vajaliku, eks tähelepanuga kaetud, aga see tähendab nii-öelda optimist poliitikute ridades võib öelda, et Mariann Raisma sõnade kohaselt on meil kõik hästi puudu, on ainult üks muuseum praegu ja ülejäänud asjadega on on asjad kõik kenasti. Muuseum ja meil on tegelikult hästi palju, et Eestis on hästi palju muuseume, et ühelt poolt me räägime, eks ole, nendest riigi muuseumitest osad neist on, enamik neist on Kultuuriministeeriumi alla ka erinevate teiste ministeeriumite all muuseume, näiteks põllumajandusministeerium või majandusministeerium. Ja, ja väga paljud välismaalased on tõesti imestunud nägu nähes, kuivõrd palju Eestis muuseume. No lisaks on selle riigi muuseumitele siis erinevad need kohaliku omavalitsuse muuseumid ja ülikooli muuseumid, linna muuseumid, noh, neid on MTÜd sihtasutused, need on tõesti väga palju. Kas neil on äkki liiga palju selle jaoks, et see kvaliteet ja see tase kusagil lõpuks all hakkab hajuma, nii et nii et muuseumiks nimetatakse või peetakse ka asju, mis mis muuseumi nime noh, tegelikult ei vääriks. Noh, eks loomulikult on see noh, me võime nimetada, et see on probleem, sest iseenesest me võime kõik teha muuseumi, et sa võid ka teha Urmas Vaino memoriaaltoa näiteks Mis mõttes teha, ma võin teha, see on olemas. Ma elan seal ise. Väga hea, ainult silt on. Jah, et gaseerid, väikest piletiraha ja nii edasi, sest Eestis puudub tegelikult jah, selline regulatsioon, et, et mis on muuseum, mis ei ole, kuigi meil on olemas, eks ole, loomulikult rahvusvahelised seadused järgi muuseumile on teatud normid ja nõuded, mida ta täitma siis tegelikkuses on see, et kui ikkagi onu Juhan tahab teha endale muuseumi sauna alla, siis ta võib ka seda teha ja see on ka tekitanud sellise olukorra, et meil on tõesti hästi palju neid muuseume. Ja noh, küsimus ongi, et kui onu Juhan ära sureb, missis tema vaiksest muuseumis saab, et kuhu need asjad lähevad, et noh, kõik sellised probleemid kindlasti on, et kas nad lähevad siis oma loomulikku rada ehk siis asjade loomulik lõpp on ju ikkagi häving. Ja või prügimägi ja siis uued arheoloogid tulevad ja avastavad jälle prügimägedelt uued väärtused. Et see on kindlasti teema, mida, mida tegelikult tuleks ka nii-öelda muuseumipoliitikas arutada, et kas, kas on vaja mingisugust reglement, mille järgi on meil olemas teatud staatusega muuseumid või mitte, aga ütleme, et külastaja jaoks, kui ta on piisavalt avatud, siis väga paljuski ongi see võlu, et ta lähebki sinna onu Juhani sauna alla. Et vao siis onu Juhan tuleb, räägib põlevate silmadega nendest kõigist asjadest. Mis teil seal saunas. No ma kujutan ette, mismoodi osad inimesed juba otsivad kuhugi, sest onu Johani sauna sinna siis külla minna vaatama. Marian Me peame muidugi rääkima nüüd ajaloo muuseumis, ka seal saate alguses lubasin seda ja sul on tehtud väga palju märkmeid selle kohta, kõik, mis siis saab sellest suurgildi hoones seal siis, kui see kõik seal valmis on. Kui palju siis tegelikult? Ma küsin kohe teise küsimuse otsa, kui palju on neid asju? Mida te seda projekti tegema asus asudes ei osanud üldse oodata ja mis on noh, nii-öelda sülle langenud ei ole, on küll tegelikult piltlikult ka ilus väljend süllelangenud seal rasket tööd tehes ja selgunud Sa mõtled nii-öelda? Mis sulle endale väga meeldib, mis, mis sind paneb silma särama selle? No minul muidugi paneb silma särama hommikune kohv. Ja võimalus minna niivõrd toredasse töökohta, kus on 600 aastat isegi rohkem muuseas ajalugu ehk siis tegelikult, kui tõesti rääkida sellest, et, et mis on olnud üllatus, siis üllatus on olnud päris päris palju, et ühelt poolt me teeme praegu avada suurgildi hoone uuesti muuseumina ja seda esimest korda muuseumi ajaloost, siis läbi kahe korruse avame esimest korda keldri. Siiamaani oli see suur saal, oli ainukene. Aga nüüd on, eks ole, et seda mahtu on siis täpselt kaks korda rohkem kui varem. Ja sellega seoses on siis toimunud väga suured uuringud selles majas restaureerimistööd, mis on toonud tõesti ka vahvaid üllatusi. Ja teine tasand on siis see, et me oleme uurinud seda hoone ajalugu ka arhiiviallikatest ja ka sealt on tulnud hästi põnevaid materjale, et. Et mis siis ikkagi selles majas toimunud on ja selle aasta lõpus, siis tuleb ka selline tore klots, niisugune paks raamat selle hoone ajaloo kohta, selline esimene väärikas teos siis selle põneva ajalooga hoone kohta, kuna tõesti selles hoones on olnud ju hästi pikalt küll suurgild, eks ole, jõukad kaupmehed, aga alates siis 18.-st sajandist on see elu ikkagi läinud lisaks pulmadele, pidustustele, jootudele ja erinevatele sellistele lusti üritustele, ka on tulnud juurde väga palju muid põnevaid sündmusi. Nüüd kui rääkida siis arhitektuurist ehk tõsta põnevust siis, kui tulla järgmine aasta alates 20 kaheksandaist maist saab sisse. Nii et meil on ka juba teada, millal me muuseumi avame siis. Meie kõige suurem üllatus, ma arvan, oli see, et suurest saalist leiti rõdu seina seest, noh, keegi ei teadnud, et seal on sees olnud tegelikult seal seina sees, mis algselt karbike. Me eeldus oli selline üsna suur, arvatavasti pillimeeste rõdu. Nii et see oli kõige suurem selline tõesti arhitektuurne üllatused, vao. No lisaks sellele avati muidugi on väga palju erinevaid misse ja säh sulle seal keskaegseid, mis oli sajandite jooksul lihtsalt kinni pandud ja jäänud siis krohvikordade alla. Ja kindlasti oli üllatuseks ka siis Eesti mõistes unikaalse kaheosalise Kalarifeer ehk siis keskaegse õhkküttega õhkkütteahju taasavastamine siis küll üks osa on lammutatud, aga selle kohta on olemas joonised ja eksponeerimine teda suhteliselt ilusasti, et noh, tegelikult see on ka asi, mida mitte kusagil Eestis ei ole, et see oli nagu niivõrd vinge maja ning suurem kui raekoda ja ja, ja seda oli vaja siis noh, normaalselt pidustuste jaoks ka kütta. Ja avatuks jäävad ka siis selle suurgildi hooneeelse maja alusmüürid, arvata võib, et need on need, mis me leidsime pika tänava poolt siis niinimetatud eelmise omaniku Shotelmundi eks bürgermeister katselt Shotelmunud kellel oli seal siis oma elamu ja, ja kelle järeltulijad siis müüsikesele kinnistu ära ja sinna siis ehitati 1400 1410.-ks aastaks siis uus suurgildi hoone, nii et meil ongi 600 aastat praegu seda maja, aga ennem seda maja on siis võimalik vaadata ka seda, seda varasemalt Neljateistkümnenda sajandi kihistust. Selliseid üllatusi on seal veel ja veel, ma ei tea, kui põhjalikult ta soovituseks See on olnud sinu kõige suurem suurem töö või kõige suurem projekt, mida sa oled saanud muuseumi vallas teha. Jah, kindlasti on see minu kõige suurem projekt, aga rõhutaks, et see on meie projekt selles mõttes, et seal on. Arusaadav, see on kümneid kümneid inimesi, aga, aga sina oledki. Issand, aga ma olen seal üks osaline ja nii, et üks asi on, eks ole, see arhitektuurne osa ja siis uurime arhiiviallikate põhjal, et milline see noh, mis seal kõik toimunud on. Aga kolmas asi on see, et me ju loome sinna sisse ka uute püsiekspositsiooni, mille nimi on siis praegu visa hing. Ehk siis me räägime vigadest, hingedest, kes me ju kõik oleme ja elame siin läbi aastatuhandete. Nii et see uus ekspositsioon saab olema siis läbi kahe korruse ja hõlmab siis ka sisehoovi mis on samuti meie siis laia tänava poolses osas ja kaua börsikäiku, nii et ka see saab uueks. Nii et väga selline plaanide järgi väga superlahe projekt. Ma täiesti usun. Mis on see, mida sa selle juures seda tehes oled, millest sa oled aru saanud või, või uus asi, mida sa oled õppinud, milleni sa oled jõudnud tänu sellele, et, et on olnud võimalik teha midagi midagi nii suurt ja põhjalikku Noh, ühelt poolt kindlasti seda, et, et noh, muuseum ei saa olla midagi staatilist, vaid, Muuseum muutub koos ajaga ja, ja praegu on lihtsalt see aeg, millal tuleb seda muuta. Ja me ei saa öelda, et õige või see on vale, vaid, vaid see on loomulik, pidevalt muuseumid muutuvadki ja, ja ei saa öelda, et vot eelmine ekspositsioon või eelmine muuseum oli oluliselt parem. Ja vot see on alles vaid me peamegi pidevalt, et nii-öelda käima sellega kaasas ja olema võimeline. Meie, kes me töötame muuseumides seda keskkonda muutma ja, ja selle kaudu ikkagi kujundama seda arusaamist, et muuseum ei ole mingi staatiline koht, kus 20 aastat tolm seisab vaid et seal toimub pidevalt sellist Seal toimuvad pidevalt muutused ja uued avastused, olgu need siis sisulised või vormilised. Aga et seal on selline loominguline õhkkond ja vähemalt et siiamaani püügi on see, see läinud selles selles vallas edasi, et et meil on ka väga head tegijad seal nii-öelda kujunduse osas ja kogu nende kõik erinevate programmide teemadel, et et see koostöö, see on küll hästi keeruline panna inimesi koos tegema mingit asja, aga kui see on mingi hetk saavutatud, siis on väga hea tunne, et ma arvan, et sellised pingutused väärivad küünlaid, kuigi need on tõesti väga rasked. Kui palju on sul teada ja selge see, mida sa siin Tartus tegema hakkad Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi? Noh, väga värske või täna praegu rääkides veel jah, juhina mis on, mida sa tead, mida tuleb hakata tegema, mis võiks Tartu Ülikooli ajaloomuuseumit lähiaastatel ees olevat? Noh, ma ei taha anda välja mingisuguseid utoopilisi veksleid No aga tööandjaga lepingut sõlmides on sul teatud lektrite lubamine kindlasti nagu võimaldatud ülikool sulle lubanud mingeid asju, mida sa saad, jah, ma leian seda, sa saad teha, ole hea, tee seda, palun. Jah, aga ma igaks juhuks ei ütle seda piknikul väljadelt piknik, selline kõrge koht, jood natuke veini ja juustu kõrvale on ju? Et mulle iseenesest väga meeldib see, et, et mul on võimalus tegutseda nendes samades majandus, mida ma siis 10 aastat tagasi uurisin, ehk siis Johann Wilhelm Krause parimates hoonetes, mida ta on projekteerinud, noh peale peahoone mis küll ei ole muuseum veel täies ulatuses. Küllaga, toomkirik, tähetorn ja ka vana anatoomikum on nii-öelda Tartu linna pärlid ja koos toome. Toomemäega ja seal oleva pargiga moodustab see sellise unikaalse keskkonna, ehk siis nii-öelda sellise keskkonna, mis oli valgustusajastu selliseks ideaalkeskkonnaks ja noh, ma kindlasti usun, et ülikooli muuseumi ülesandeks on seda veelgi enam väärtustada esile tuua, sest praegu olgem ausad on arenguruumi nisel pargil, nii toomkirikul kui eelkõige vannun anatoomikumi, mis on üks kõige võluvamaid hooneid linnas ja mille potentsiaal praegu on alarakendatud ja kus on küll imelised koguda sees, kui sa oled seal juhtumisi käinud loodussõbrana ja tervishoiu muuseumisõbrana, muidugi on seal sulle imelised koljud ajud, detailid siis meditsiini kogudest. Aga nad kindlasti ei ole eksponeeritud. Nii et me saame rääkida sellest kui muuseumist ja ja see on kindlasti minu unistus, et kunagi ka vana anatoomikum saaks olema üks ilus koht, kuhu kuhu inimesed leiaksid tee. Aga töölepingule allkirja andes sa rahalisi vahendeid küsisid piisavalt selle jaoks, et seda kõike teha. Jääksin siin selliseks diskreetseks, et küsida ju võib alati, ega küsija suu pihta ei lööda, eriti. Et seda, seda enam tuleb sellest rääkida, mida sa ei küsitud. Aga eks see selgub nüüd lähikuudel, ma arvan, kui kuidas olukord tegelikult on ja praegu esimene prioriteet on ikkagi valmis saada tähetorniga, ehk siis tähetorn saab valmis järgmise aasta aprilliks. Ja see on siis selline esimene projekt, mis juba praegu on. Ei saa öelda, et lõpujärgus, aga siiski juba hakkab lõppema ots paistma, et see on nagu selline esimene asi, aga loomulikult paralleelselt, siis tuleb hakata ka uusi uusi väljakutseid endale võtma, sest potentsiaali on sellel muidugi kõvasti. Tahtmata kuidagi öelda, et ülejäänud aastast muuseumide külastamiseks kuidagi kehvem oleks, aga selge on see, et suvel, ma usun, näitab statistikaga küllap seda, et muuseumites, eriti nendes, mis ei asu linnasüdametes, käiakse pisut rohkem kui, kui võib-olla muul ajal. See oleneb täiesti muuseumi ja et mis on nagunii-öelda maakohas? Nii-öelda väljasõiduteel, nendes käiakse loomulikult suvel rohkem, aga need, mis on orienteeritud enam nii-öelda kooliõpilastele, seal on praegu väga suur põud. Arusaadav, aga lõpetuseks lihtsalt palungi. Sa rääkisid pikalt sellest onu Juhani saunaalusest muuseumist, kuhu inimesed võiksid siis minna, mis on tõesti sageli avastamist väärt ja kus juba kas või selle onu Juhani endaga kohtumise võimalus seal muuseumikäimisele lisaks annab teatud sellise oma kvaliteedi ja, ja, ja ja muudab selle kohtumise väga põnevaks. Aga nende muuseumite hulgast, mida sa veel täna nimetanud ei olemas. Maanteemuuseumist, mis on, on sinu sõnade kohaselt erakordselt põnev, huvitav kaevandusmuuseumist, kuhu soovitaksid järelejäänud sooja suve kasutades kindlasti minna. On nii-öelda võimalus minna sisse ehk siis muuseumid, mis on siseruumides ja väga toredad ja mõnikord ongi liiga palav. Jahutada ennast mõnes sellises jahedamas keskkonnas, siis kindlasti tasub avastada selliseid väikemuuseume Setumaal ja Peipsi ääres. Seal on väga selline tore muuseumite, noh, tegelikult on kaks piirkond, näiteks ongi Peipsi ääres Kolkja, Varnja ja, ja teine on siis Setumaal. Nüüd, kui rääkida sellistest suurem vanematest muuseumites, siis kindlasti üks uuemaid, atraktiivsem muuseume, Tallinnas on siis nukumuuseum NUKU teatri esimesel ja teisel korrusel. Nii et kui te olete juba Tartus mänguasjamuuseumis käinud, siis võimalik minna Tallinnasse nukumuuseumi ja loomulikult Miia-Milla mandaat, eks ole, et kui nüüd lõpetada jälle sellise nostalgianurgake siis viimastel aastatel on selliseid Eesti mänguasja muuseumid teinud sellised tõelised kambaki ja on väga-väga vahvad paigad. Marian suur aitäh sulle selle kahetunnise vestluse eest tänase saate härgaks piknikul külaline oli niisiis Mariann Raisma. Marian asub esmaspäevast ehk siis uuest nädalast Tartus tööle Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi juhina. Saade läbi saadet lõpetama jääb sinu poolt viimasena valitud lugu mis on jälle taas korra välismaine, eksju. Kai andsid mulle.