Tere õhtust tänase päeva viimasest tunnis, kutsume teid mõttes lahkuma sombusel Eestimaalt ja siirduma eksootilise Indiasse. Abiks kirjanik Herman Hesse reisipäevikud. Juba varases lapsepõlves oli heisse kuulnud palju sellest eurooplase jaoks kummalisest maast. Tema vanaisa doktor Herman Kundert oli seal aastakümneid misjonäritööd teinud. Oskas mitmeid india keeli, oli välja andnud hingi inglise sõnaraamatuid, tõlkinud Malai keelde uue testamendi. Mingi asi oli sündinud hes teema. Ning vanematekodus valitsev huvi ja austus selle maa ja tema rahvaste vastu mõjutas muidugi ka kasvavat kirjanikku. Hiljem jälgis luges esse juba teadlikult kõike, mida Euroopas India kohta kirjutati. Seda polnud muidugi palju, sest tol ajal sajandi algul oli India eurooplaste jaoks üsnagi tundmatu maa. Seetõttu ei kõhelnud muidu paikse eluviisiga ja kodurahuarmastav kirjanik kaua, kui tal avanes võimalus oma silmaga Indiat näha. Niisiis, aasta 1911 34 aastane Hese asub teele kaaslaseks hea sõber, kunstnik Hans šturtse neeger. Läbi Šveitsi ja ülem. Itaalia jõutakse geenvasse saksa auriku prints Aitel Friedrich pardale, mis suundub läbi Suessi kanali India ookeanile. Katkendeid reisipäevikust loeb Martin Veinmann. Ja palju pikki päevi pole maad näinud. Ümberringi on ainult igavesti sinkjasmust India ookeani tasandik. Roosakas hõbedaselt vilksatavad lendkalade parved. Selge päikeses hõõguv taevas ilma ühegi pilveta öösiti täheruumi määratu avarus küllastunud tumesinises sädelemas. Siis oli tulnud kalomba valgelt vahutav murdlainetus ja punane maa, selle taga. Tolmu keeristes punased Lähevad, värvikad majad päikese alguses värelevate kontuuridega. Ilusat muinasmustad, Singaleesid kurbades, kõhnades printsi nägudes, suursugused, hirvesilmad. Edasi voogav palmide maailm, ümbritsetud lindude ja liblikate kirjust kihamisest. Kauged sinised mäed. Fantastiliselt kauneid ja kõrgustesse pürgivad. See oli tulnud ja läinud nagu ilus ebatõeline unenägu. See värviline tseilon. Need tugevad veidi teater, reaalsed muljed, aga haistusid, äkki me sõitsime jälle, veedan lõputut vetpäev päeva järel. Kui just ei istutud lõunasöögi juures või õhtusel koosviibimisel oli kõigi näol nukker tühjus ja surutus närtsimise ja väsinud apaatia ilme, mida kohtab kõikidel inimestel, kes väga palju reisivad. Vaikselt ja kombekalt, lamasid kõik oma lamamistoolidel valgetes kingades jalad reelingu poole. Inglased ja ameeriklased oma naistega, saksa kaupmehed ja geoloogid, pooldajad, abilised, daamid manilast. Ainult siis, kui noor laevaarst lõbusalt oma ringkäiku tegi või mõni ohvitser värske näo ja pisut iroonilise pilguga läbi reisijate ridade läks, välgatas korraks midagi elavuse ja huvitaolist. Meremeeste jaoks polnud kauget tumedat kaldad ja siia kirevad sadamalinnad mitte paigad täis lootusi, muret või ohtu vaid lihtsalt eksootilised räpased nurgakeses mille kokkupuude nende laevaga tuli pärast igati väljasõitu kiiresti lapi ja veega pardalt pühkida. Meiega meie olime paid, reisijad. Meile polnud laev kodu. Neid meelitasid ja hirmutasid tumedad kaldad, kiiskavad linnad, saarte palavik, kahvatud metsaservad. Õhtul saabumine Benangi hotellis annan oriendel juhatati mind verstlikusse nelja toaga numbrisse. Veranda ees loksus pruunikasroheline Meri ja punasel liival seisid suursuguselt õhtused puud. Chankide punakaspruunid ja kollased purjed. Peente ribidega nagu draakoni tiivad, särasid viimases päevavalguses Nende tagapen angi ranna valge kaldali sinised siiami mäed ja tillukesed tiheda metsaga kaetud korallisaared imelisel lahel. Pärast nädalaid kestnud ebamugavat elutsemist ängitsevalt kitsas laeva kajutis nautisin ma kõigepealt terve tunni oma tubade avarust. Proovisin mugavaid lamamistoole verandal, kuhu väike filosoofi, silmade ja diplomaadi kätega hiinlane mulle vaikides teed ja banaane serveeris. Käisin vannis. Seejärel sõin kenas restoranis saalis esimest korda Inglise-India hotelli maitsetud toitu. Vahepeal oli saabunud sügav must tähtedeta öö. Suured tundmatud puud sahisesid mõnusalt soojas raskes tuules ning tundmatut põrnikat sikaadid ja kumalased laulsid. Sumiseside kisendasid kõikjal võidu noorte lindude ise jäise häälega. Kaabutaja kergetest sandaalides astusin tänavale. Hüüdsin Riksa trepi ette. Istusin rõõmsa seiklusjanuga kõrgesse vankrisse ja ütlesin külmavereliselt oma esimesed Malaikeelsed sõnad, mis nobedalt tugevale Kulile olid sama arusaamatud kui mulle tema kõne. Ta käitus nagu iga kuli. Sellisel juhul naeratas mulle südamlikult oma head lapselikult mõttetut asiaadi naeratust, keeras ümber ja alustas rõõmsat traavi. Jõudsime kesklinna tänav tänava väljak, väljaku maja maja järel pulbitses hämmastavast lõpmatust, intensiivsest, ameti vähe kärarikkast elust kõikjal hiinlased, ida salajased valitsejad, kõikjal hiina poed, hiina käsitöölised, hiina hotellid ja klubid, Hiina tee ja lõbumajad sinna, sekka vahetevahel mõni tänav, Malailastega valged turbanid, tumedad habemed, meeste paljad pronks, õlad ja malbelt kuldehete varjus naiste näod. Mina hetkeks valgustas tõrvikutuli. Siin pole pühapäeva, pole ööd. Vahetpidamata käib rahulik ühtlane töö. Kuskil ei närvitseta ega pingutata. Kõikjal on usinust ja rõõmus meel. Kannatlikult nokitseb tänavakaupmees oma putka katuse kallal. Vaikselt ja väärikalt. Töötab kihava tänavaserval habemeajaja. Sõbralikult laotab muhameedlased kaupmees oma madalatele lettidele ilusaid rätikuid, mis enamuses pärinevad Euroopast. Jaapani lõbutüdrukud istuvad midagi närides sillutise serval ja kurisevad nagu täissöönud tuvid. Kokad hautavad ja praevad otse tänaval, näljased söövad seltskondlikult pikkade laudade taga. Ja oma 10 sendi eest kindlasti mitte halvemini kui mina restoranis kolme dollari eest. Siin rändavad tõrvikutulede valgel muutumatult kõik idamuinasjuttude tegelased. Ainult kuningaid, vesiiria timuka pole momendil näha. Täpselt nagu aastasadade eest töötab osavalt habemeajaja, tantsib mingitud lõbutüdruk, naeratab alandlikult teener ja vaatab uhkelt. Valitseja nagu ikka, istuvad ootel pakikandjad ja tööotsijad, närivad Beetlit ja jutustavad üksteisele lugusid. Kui ma hilisel tunnil kesklinnast lahkun, sumisevad ja kumavad, tänavad mu selja taga ikka edasi. Hotellis aga laseb keegi inglane ööseks ajaviiteks grammofonid Baieri joodeldajate kvartetti mängida. Veidi enne päikeseloojangut jõuame tagasi paadisõidult väsinud lämmatavast, kuumusest ja tundidepikkusest aerutamisest laial pruunikad jõel keset igavesi metsi. Olime lasknud paar tuvi ja ühe ninasarvik linnu pildistanud bambushütti, kus elas vana mala eilane koos oma naisega ja lasi end muretult džunglis sisse piirata. Olime paar suurt rohelist liblikat ja lõpuks kiirustanud, et enne pimedust tagasi jõuda. Enne kui tulid öö ja krokodillid oli veel parasjagu aega, et valada end üle paari ämbritäie jõeveega, panna selga puhas särk ja siirduda suurele verandale, kuhu paks heasüdamlik hiinlane oli serveerinud õhtusöögi. Vaatasin üles. Pimedus oli saabunud. Meie õnn oma nõrgalt valgustatud verandaga seisis džungli ja järsu jõekalda. Vahel. Vaevu võis veel eraldada pehmet palmilehtede katust mustast taevast mis on ö. Seda saab tunda ainult troopikas. Kui ilus ja võõras ja vaenulik ta, on see sügav, küllastunud pimedus, raske paks eesriie, täpselt samavõrd seletamatum ja tumedam kui troopikapäev on säravam ja pillavam põhjamaisest päevast. Varakult kell polnud veel pool kümmegi. Soovisime üksteisele head ööd ja läksime magama. Viskasime riided seljast ja lipsasin kiirelt moskiitovõrgu alla. Polnud tarvidust silmi sulgeda, ainult pika otsimise peale aimasin ähmaselt. Aknaluugi nelinurka. Väljas polnud valgem kui bambusseinte vahel, kui ma tunnetasin, kuidas metsik loodus seal kihisesama lõpmatus Tiirases yhe asja ühinemises sisse kandus, sadade loomade hääli ja lopsakate taimede vürtsikat lõhna. Mitu lämbe tundis uiku silma une ja tõelisuse vahel. Ma olin laps ja nutsin ja mu ema imises mulle hällilaulu. Kuid ta laulis Malai keeles. Ja kui ma oma tinarasked laud avasin ja talle otsa tahtsin vaadata siis oli see tuhandeaastase ürgmetsa nägu, mis kummardus mu kohale ja sosistas. Jah, siin olin ma looduse südames. Siin oli maailm samasugune kui sadade tuhandete aastate eest. Tugev vappumine äratas mind, hüppasin unesegaselt püsti, vajusin tagasi, tõusin uuesti ja vabastasin end sääsevõrkudest. Kiisk on valgus, pimestas mu silmi ja alles mõne hetke pärast taipasin, et need olid vahetult üksteisele järgnevad välgusähvatused. Tuigerdasin akna juurde. Näljast kahe sammu kauguselt vaatas mulle vastu mets värisedes hoiates end meeleheitlikult kaitstes tõmblev tume süda haavatud. Seisin ja põrnitses in pimestatult kurdistunult seda ebaolendit. Seisin oma eurooplase aru ja meeltega, mis polnud valmis sääraseks Maruks. Seisin uudishimulikult ja mõtlesin paljudele öödeleja päevadele oma elus paljudele paljudele tundidele, mille olin seisnud kuskil täpselt samuti kui siin ning vaadanud võõraid asju ja nähtusi haaratuna ise äralikust pealtvaatamise kiirest. Hetkekski ei tundunud see mulle mõttetuna, et seisan keset Sumatra Soometsa ja vaatan Teist troopika äikest korrakski ei tunnetanud aga midagi ohusarnast nägin end hoopis sadu kordi kaugel siit teistes võõrastes kohtades üksikuna ja uudishimulikult seismas ja seletamatut imetlusega vaatamas. Pealtvaataja vastutustundetu seda olin jälginud poisikesena loomi suremas või liblikaid koormas. Sama tundega olin vaadanud surijate silmadesse ja Õie karikatesse mitte sooviga mõista, vaid vajadusega juures olla mitte maha magada harukordseid silmapilk milles oli midagi suurt, mil minu elu ja tundmused muutusid väärtusetuks. Kuna nad olid vaid õrn heli, pikse kärgatuste või lõpliku, vaid, Palem ramm on umbes 75000 elanikuga way linn Sumatra kaguosas laia jõe soistel kallastel. Pealiskaudset turistid on andnud talle sobimatu nime. Malaisia Veneetsia. Keskpäevast südaööni on palen pang vees. Südaööst keskpäevani, soos hallistasidges mudas, mille kirjeldamatu hais jälitas mind veel terve nädal pärast ärasõitu. Vaatamata sellele haisule oli too ilus kummaline linn minu jaoks nagu erutav seiklusjõgi ja vaikset kanali taolist kõrval jõekest, mille kaldal asub palen. Pang voolavad hommikul ühte suunda õhtul teise kuna kogu tasane maa on vaid kaks meetrit merepinnast kõrgemal. Nii tuleb iga päev tõusuvesi ja muudab soojärvedeks räpase linna imeliseks muinasmaaks. Tõusu ajal peegelduvad pruunikal veel õrnalt väreledest tuhanded vaiehitised. Väikestel kanalitel sagivad vaikselt osavalt saledad maalilised purjekad järskudel puu treppidel, mis igast majast vete laskuvad suplevad paljad poisikesed ja linnadesse mähitud naised. Hiinlaste kaunite ujuvate poodide laternad aga valgustavad imelisi vaatepilt. Aasiaõhtu elust. Mõõna ajal aga on seesama linn nagu must rentsel. Väikesed paatmajad on vajunud külili surnud sovpruunid, inimesed sumpavad muretult keset muda, toidu jää mitmeid ja väljaheiteid. Üldiselt ei tohi aga põlisasukatele midagi ette heita. Nemad ei saa ju sinna midagi parata, et nende jõel pole langust ja seepärast ka puhast vett, mitte. Et kõik elutegevuse jäägid majade ümber pidama jäävad, jääd metsik päikesele solgi kiirelt käärima ajab. Kuigi võõral tekivad siinseid hügieeniolusid judinad, kui ta tunneb end suplusest loobudes ja soodaveega hambaid pestes Malailasest määratult kultuursem olevat, on ikkagi tõde, et Ida-Aasia lane on palju puhtam kui eurooplane. Moodne hügieen, mis algab igapäevase vanniga, pärineb Inglismaalt. Sinna jõudis ta paljude Anglo-India laste ja troopikas tagasi pöördunute kaudu. Ma nägin tavalisi naisi pärast igat söögikorda puutikuga, hambaid puhastamas ja suudloputamas. Meil teeb seda vaevalt viis kuni 10 protsenti elanikest. Ning Württembergi seb aadress tean ma palju talupoegi, kes käivad vannis kõige rohkem kaks-kolm korda aastas. Ajal kui Malailased või hiinlased teevad seda vähemalt kord päevas. Palun vangist olles omapärases linnas kaubeldakse puuvilla ja rotangpalmikiuga, kalade ja elevandiluuga, pipra, kohvi, kohalike kangaste ja pitsidega. Sisse veetakse peale tehtud salongi kangaid Inglismaalt ja Šveitsist, õlut Münchenist ja preemenist saksa ja inglise trikood, esemeid pastöriseeritud piima, mägen purgist ja Hollandist konserveeritud puuvilja Californiast. Siinsele rahvale on omane roomav alandlikkus. Mida hindad Euroopa ametnik või kaupmees. Kuid mis meiesugustele häirivalt silma torkab. Samas on sulaseseisusse surutud Malailane äärmiselt nobe euroopalike mugavuste, naudingute ja maneeride ülevõtmisel. Kuli, kelle teenistusvalmis närusus tund aega tagasi sinus sügavat kaastunnet on tekitanud, astub sulle uhkelt vastu valges ülikonnas, mille võib-olla oled sina pessu andnud tema pesu naiselt üürinud, jalas kollased kingad, käes hõõgub sigar ja siseneb piljardisaali. Pärast lähete tagasi oma onni, paneb taas selga salongi ning peseb kanali ääres puutrepil seistes hambaid samas kohas, kus ta minut varem on oma loomulikke vajadusi rahuldanud. Kes on elanud mõnda aega palembangi hotellis, mille tagahoovi moodustab mustjaskanal, keda jälitavad haise moskiitod ning kellel pole võimalust end puhtas vees pesta. Seda haarab lõpuks kõrvetav iha ära sõita. Ükskõik kuhu. Kuu aega ilma postita, unetusest, palavikuline, kummalise linnaelust, väsinud, kuumusest piinatud, tellisin ma endale koha hiina Aurikul maras mis pidi saabuma reede hommikul ja laupäeval, suundumas Singapuri. Nüüd lebasin ma lootusrikkalt moskiitovõrgu all ja ootasin reedet veel päev kaks, siis sõidan ma ära. Ja peagi, nagu lohutavat kogemused meid õpetavad, ununevad nende päevade ebameeldivad elamused ning alles jäävad vaid ilusad, kirjud ja rõõmsad mälestused. Kuid möödus reede hommik ja pärastlõuna ilma maras oleks tulnud mööduska terve laupäev ning alles pühapäeva hommikul saabus teade, et laev on nüüd kohal ja kui tugevat vihma ei tule, siis sõidetakse võib-olla homme välja. Laeval on hollandlasest kapten. Ma saan endale kajuti, mis on kuum kui aurusaun. Ning kui ma saapad jalast võtan, taipan peagi põhjust. Põrand on tänu all asuvale katlaruumile nii tuline, et mu jalad, jalad hakkavad valutama. Aknaluuk on veidi suurem kui taskukellas sihverplaat. Kajutis on küll elektriventilaator ja elektrilamp, kui need ei funktsioneeri juba aastaid. Ruumi, valgustab väike tossav õlilatern. Iga tunni järel kuulutati pärast sõitu ja lükati see jälle edasi. Istusin kella üheni öösel väsimusest kangestunult tekil ja vaatasin paistes silmadega laena. Siis läksin kajutisse, viskasin pikali ja kuulsin higi raskete tilkadena ülemu koi äärel rippuvat käelt põrandale kukkumas. Tõusin uuesti, läksin tekile, komistasin magajate otsa, ajasin ümber puuri ahvidega. Kell kuus hommikul polnud ma veel iial elus joonud, bordoovud ja suitsetanud kangeid Indias sigarette. Täna tegin ma seda ja nüüd võin peaaegu pingutuseta silmi lahti hoida. Nende märkmete kirjutamise ajal laev sõidab. Liigume aeglaselt allavoolu ja õhtul jõuame mereni. Ning umbes 32 tunni pärast võib-olla. Pole midagi ilusamat, kui hea ilmaga Singapuris ringi sõita võetakse Riksa seatakse end istuma. Ning peale ülejäänud vaatepildi võib silm alati puhata kuliseljal, mis jooksu rütmis üles-alla liigub. See on paljas kuldkollane, lase selg ja selle all paar paljaid atleetseid jalgu samas toonis vahepeal luitunud helesinisest linasest ujumispüksid. Värv sobib suurepäraselt kollaka, keha ja pruuni tänava ning kogu linnapildiga. See, et ka enamus tänavaid Lähevad maitsekad ja harmoonilised välja on samuti hiinlaste teene, kes oskavad riietuda ja kelle tuhandepäine hulk täidab tänavaid sinise, valge ja mustaga. Nende keskel astuvad uhkelt mustjaspruunid, kõhetu kehaehituse ja askeetilise silmavaatega pikka kasvu Tamiilid ja teised indialased kellest igaüks tundub esimesel pilgul troonist ilma jäänud Radžana. Kuid kokkuvõttes paremad Malailastest neegritele omase abitusega jooksevad nad importkaupade järele ja riietuvad nagu teenijatüdrukut. Pühapäeval. Targad kaupmehed läänest muutsid india siidi ja lina, aga see üleliigseks nad värvisid puuvilla ja trükkisid katuunid hoopis kirjevamad, hoopis India pärasemad juubeldavamad metsikumad, mürgisemad kui neid iial Aasias oli nähtud. Ning lihtsast inglasest koosmalailasega on saanud tänulik ostja, kes kannab oma pronksikarva puusade ümber odavaid krell kangaid Euroopast. Piisab 10-st säärasest kujust, et muuta tänavapilt rahutuks, tükikeseks, ehtsaks, oriendiks. Siin ometigi ei paista nad nii välja, ükskõik kui kuninglikult nad sammuvad või papagoi nad kiirendavad. Neid ümbritsev diskreetne kollane rahvas hiinast, kes elutseb ja sagib Singapuris tihedalt üksteise kõrval. Tänu hiinlastele on siin pikad, rahulikud ja meeldivalt ühtlased tänavad. Maja maja kõrval tagasihoidlikus sinakas reas sama maitsekalt nagu Pariisis. Inglastelt on aga siin laialt puhtalt maanteed võluvate aedadega eeslinnad ja imelised pargid. Ilus on siin ringi sõita hommikuti ja loendamatute, laevade, purjekate ja kiikuvate paatide kohale langevad esimesed päikesekiired ning silmapiiril seisavad fantastilisi torne ja suuri puid meenutavad valged hommikupilved. Ja ilusal lõuna ajal, kui ümberringi kõik kuumusest keedev virvendab siis sarnaneb sõit pimestava valguse käest pargipuude varju sammuga südasuviselt turuplatsilt kiriku tumedate võlvide pühasse jahedusse. Õhtul on aga viltuselt langev valgustäis kulda ja soojust. Merelt puhub värskelt lõhnav tuul. Hinge tõmmanud inimesed sõidavad valgetes rõivastes rahulolevalt ringi ja mängivad palli tasastel rohelistel väljakutel, kus muru hõõgub õhtupäikeses nagu smaragd. Ning öösel siis sõidetakse Esplanaadile otsekui võlukoopasse. Puukroonide vahel ripuvad rohekalt vilkuvad tähed. Jahedalt hõõguvad põrnikat, parved ja merele õõtsub 1000 punase silmaga saladuslik laevade tulede linn. Laman hotellitoas juba mõned päevad elatunud ma punasest veinist ja oopimist ning minust soolikatelongas kobrutav elujõud või meeleheitlik surma trots, et nad mulle kõigest hoolimata rahu ei anna. Seismiseks käimiseks pole täna õhtul enam jõudu ega tahtmist. Meil on vihmaaeg ja väljas süsimus töö. Kuigi kell näitab alles varaseid õhtutunde. Kell kuus, kui juba peaaegu pime oli vihma kallas, olin tõusnud voodist ja välja läinud mürk Lanamisest ja paastumisest ning uimane oopiumist, millega võitlesin düsenteeria vastu. Pikemalt mõtlemata olin veerandhämaruses templi juurde viivale teele. Ning mõne aja pärast seisingi vana pühakoja ees. Unenäoliselt kume, muusika voolas mulle vastu. Siin-seal põlvitasid pobises tumedat palvetajate kogud. Magus kange lillelõhn, joovastus mind läbi templi värava nägin nukker öiseid ruume, milles kõikjal põlesid virva tuledena väreledes peenikesed küünlad. Üks teejuht haaras mind enda valdusse ja lükkas mind edasi. Kohe astusid Ligiga kaks valgetes riides malbesilmsete Singaleesi nägudega noormeest mõlemal käes kaks põlevat küünalt. Minu ees astudes valgustasid nad hoolikalt igat väiksemat astet või etteulatuvat sammast, mille vastu oleksin võinud komistada. Ja asusin ma uimastatud meeltega seiklusele nagu araabia muinasjutu või aardekoopasse. Minu ette lükati messingist nõu ja nõudis sissepääsuandi. Panin sellesse ruupia ja läksin küünlakandjate järele edasi. Mulle pakuti valgeid magusalt lõhnavaid templilill. Võtsin mõned ja andsin pakkujale raha. Ja asetasin lilled ohvri Annina erinevate kujude ette. Järgnesin tee juhile. Mu silme ees tantsis pimedus koos 100 kuldse küünlad tulukesega. Möödusin väikesest kivi lõvist ja paljudes lootuslille kujutistest nikerdatud ja maalingutega kaetud sammastest üles mööda pimedat treppi. Lõpuks seisatasin suure klaasist altarikapi ees, mille pind oli räpane. Sees aga asetsesid buda kujud. Kullast ja messingist, hõbedast ja elevandiluust, graniidist ja puust, Alabastrist ja kalliskividega kaunistatud kujud Põhja- ja Lõuna-Indiast siiamist ET seilanilt rikkaliku ornamendiga hõbealtaril aga istus vaikselt ja väärikalt. Ja lõputult üksildane, ilus vana, buda nikerdatud ühestainsast hiigelkristallist. Küünlavalgus paistis läbi tema klaasist keha. Ning kõigist nendest rahu leidnud kujutistest oli too kristalne see ainuke, mida ma ei unusta. Ja mis kujutas tõepäraselt räägitud vabanemist. Siin ja kõikjal olid preestreid, templit, teenreid ja hulk kerjuseid. Käed sirutusid minu poole. Pidulikud messing. Veenõud lükati kõikjal mu ette. Lühidalt öeldes andsin üle 30 korra taskust raha kuid ma tegin seda pooleldi unes või pooleldi teadvusetu, ses seisundis. Samamoodi esitasin preestritele küsimusi. Näruste preestrite vastu mingit austust põlgusega vaatasin kujusid ja altareid, naeruväärset kulda ja elevandiluud, sandlipuud ja hõbedat. Budism, Seilonil sobib kenasti pildistamiseks ja väljetonide kirjutamiseks. Sealt edasi pole ta muudkui üks paljudest liigutavatest piinavalt grotesksetest võimalustest, mille abil väljendab armetu inimene oma hinge ja rammu, hädasid ning puudusi. Mind lükati ootamatult välja ühe pehmes pimeduses voolas ikka veel tugev vihm. Minu taga peegeldusid pühas kilpkonnatiigis noormeeste küünlatuled. Siin polnud puudust pühadusest ega pühadest asjakestest. Siin puudub aga toobuda, kes pole mitte kivist või Krista sellist või ala Pastrist vaid kes oleks püha. Kes oleks jumal. Vaikses, kuid lakkamatus vihmasajus jalutasin ühel pärastlõunal eeslinna. Mind meelitas üks metsikusse rohelusse kaduv kõrvaltee. Laskusin seda mööda alla uimastavalt lopsakas orgu, mis lõhnas nagu kasvuhoone. Kohati paiknesid tillukeste terrassidel mudased riisipõllud millel sumpasid künda paljad töölised ja hallid resi pühvlid. Kaks miili edasipidi asuma budistlik kaljutempel, kõige vanem Me ja püham Seilonil. Varsti nägingi kloostrit ja väikest preestrite aeda, mis oli nagu mäekülge kleebid. Selle tagant paistis tempel mahajäetud tumeda ja hirmuäratavam. Üks nobe poisike tõi minu juurde preestri. Pühakoja esimene uks avati. Kahe vahaküünlaleek ei suutnud musti vaikseid ruume valgustada. Ümbritses vaid nõrga punaka kuumana preestri rauga pead. Tahtsin näha seinamaalinguid ning valgustasime toll tolli haaval seina vasakult paremale ja ülalt alla. Otsekui oleks võimas fresko margikogu. Nähtavale tulid vanad primitiivsed joonistused, lugematud ilusad armsad naljakad kujutised buda legendist. Tahtmatult meenus mulle assiisi, kus suure tühjalt seisva San Francisco peakiriku seinu katavad džioto Franciscuse legendid. Vaimsus oli täpselt sama, ainult siin oli kõik väike ja habras. Ning joonistustes oli küll kuld, uurija elu, kuid mitte isikupära. Nüüd aga avas vanamees sisemise ukse. Siin oli täiesti pime. Tagaseina moodustas kaljukoobas. Aimasin midagi jubedat. Kui küünaldega lähemale liikusime, ilmus värelevas valgusesse varjudes tohutu kuju. Ning pikkamööda taipasin värinaga, et näen enda ees kolossaalselt lamava buda pead. Valge ja tohutuna läikis kuju nägu. Meie kehvas valguses võis veel aimata õlgu ja käsi, ülejäänu kadus pimedusse. Tükk aega käisin edasi-tagasi, enne kui sain umbkaudse pildi. Kogu figuurist. Lamav buda, keda ma nägin, on 42 jalga pikk. Täidab oma hiigelkehaga kogu koopa õndsuse. Tema vasakul õlal puhkab kalju. Ning kui ta püsti tõuseks, variseks mägi meile peale. Ka siin meenus mulle tahtmatult üks ammune kogemus. Aastate eest astusin kord ühes Elsassi külas väikesesse gooti kabelisse. Päikesevalgus langes pelgalt läbi tolmuste maalingutega kaetud akende. Pead tõste segav õpetasin. Minu kohal õõnsus hämaruses tohutu suur puust kristus punaste haavade ja verise laupäevaga. Elu on edasi arenenud ning on hea, et meie väike osa inimkonnast. Neid mõlemaid enam ei vaja. Ei verist krutsifiksi ega Nad, naeratavad Budat. Aga oleks kena, kui kunagi leiaksid meie lapsed kes on ilma jumalata kasvanud hingejõudu ja tahtmist püstitada oma südames samasel mingeid suuri ühemõttelisi pühakujusid ja sümboleid. Et tähistada vaikselt, ilusalt ja väärikalt hüvastijättu Indiaga tõusin ma ühel viimaste päevade jahedal vihma värskel hommikul üksinda Seiloni kõrgeima mäe Pedro tallaga Halla tippu. Inglise jalgades väljendatuna kõlab selle kõrgus väärikalt. Tegelikult on see veidi üle kahe ja poole kilomeetri ning mäkketõus jalutuskäik. Roheline noreelija org laius hõbedasena kerges hommikuvihmas. Tüüpiliselt Inglise indiapärane oma lainelisest, plekist katuste ja pillavalt suurte tennise ja golfiväljakutega. Singaleesid otsisid oma onnide ees üksteiselt täisid või istusid Köstitades viljastesse rättidesse mähituna. Peale paari linnu ei näinud ma tükk aega mingit elumärki. Kuni märkasin ühes aia hekis paksu mürkrohelist ka meelioni ning jälgisin kaua tema kurje putukapüüdmisvõtteid. Rada hakkas tõusma mööda väikest kuristikku. Katused kadusid, kiirevooluline oja vahutas tee kõrval. Tubli tund, tõusin mööda kitsast rada ülespoole, läbi põõsatehniku ja tülikate sääseparvede. Harva avardus vaatepilt mõnel käänakul ja nähtavale tuli ikka seesama kena, veidi igavavõitu org järve ja maja katustega. Vihm lakkas lõpuks jahe, tuul vaibus ning aeg-ajalt ilmus paariks minutiks päike. Pool teed oli selja taha jäänud. Siit edasi viis rada üle Petrova soov ja ilusate mägiojade. Alte roosid on siin lopsakad kui kodus. Puud kolm korda pikemad ja jämedamad ning karva Valgete õitega taim meenutas mulle väga edelvassi. Lähenesin viimasele aastangule. Rada hakkas taas järsult tõusma. Peagi ümbritses mind mets kummaliselt elutu võlumets mille maotaoliselt keerdunud tüved ja oksad vaatasid mind pimedalt pikkade walkijate samblikest puhmaste Alt. Kõikjal hõljus niiske Gide lehe ja udulõhn. See oli küll ilus, kuid õieti mitte see, mida salajas olin oodanud. Kartsin juba, et nii mõnelegi India pettumusele lisandub täna uus. Siis aga lõppes mets. Jõudsin veidi hingeldades hallile aasale ning nägin enda ees paljast mäe tippu. Väikese kivi püramiidiga. Puhus tugev külm tuul. Ma mõtlesin mantli ümber ja läbisin aeglaselt viimased 100 sammu. See, mida ma üleval nägin, polnud võib-olla tüüpiliselt indiapärane. Kuid see oli kõige suurem puhtam elamus, mille ma kogutseilonilt kaasa sain. Tuul oli laia noreelia oru selgeks puhunud. Ma nägin kogu sügavsinist lainet Seiloni kõrgmäestikku. Selle taga lõputus kauguses ja sügavuses, sile meri. Vahepeal 1000 mäge, laiad orud, kitsad kuristikud, jõed ja kosed kaunites kurdudes kogu mägine saar millele vanade saagade järgi olevat paiknenud paradiis. Kaugel all sinimustades orgudes kulgesid võimsad pilvevoorid. Minu taga keerles suitsutaoline udu. Üle kõige puhus kalgilt külm nägi tuul. Ning lähedus ja kaugus muutus niiskes õhus voogavaks värvi sulamiks. Nagu oleks see maa tõepoolest paradiis. Ja nagu laskuks kohe-kohe siniselt pilvedega ümbritsetud mäe tipult suure ja tugevana esimene inimene alla orgu. See ürgne maastik avaldas mulle palju tugevamat mõju kui kõik muu, mida ma olin näinud Indias. Palmid ja paradiisilinnud riisipõllud ja rikaste sadamalinnade templid viljakusest auravad troopilised, madalikud, see kõik, isegi džungel oli ilus ja muinasjutuline. Kuid ta oli olnud mulle võõras ja kummaline, mitte kordagi päris lähedane, päris oma. Alles siin üleval, külmas tuules ja kalkide kõrguste pilve hänu keskel sai mulle selgeks, kui sügavale karmi ja vaese maapinda on juurdunud meie põhjamaine olemus ja kultuur. Me rändame täis igatsust lõunasse ja itta ja leiame siin paradiisi kõigi looduslike andidega, täiuse ja lopsakuse. Me leiame loomuliku lihtsa lapsiku paradiisi inimese. Aga meie ise oleme teistsugused. Me oleme siin võõrad ja õigusteta kuna ammu paradiisi kaotanud. Ning see uus, mida me ehitada ja omada tahame pole mitte ekvaatoril või ida, soojade merede ääres. See on meis endis ja meie põhjamaises tulevikus. Kes on olnud kord Indias mitte silmadega nagu turistide auriku luksusreisijad vaid hingega, sellele jääb ja koduigatsusmaaks. Nii kirjutab Herman Hesse 14 aastat pärast oma elu suurimat reisi. Vahepeal on ilmunud siit harta heisse ulatusliku mindi aineline teos. Nüüd aga kirjutab ta, on aeg endalt india igatsus maha raputada. Koduigatsus on ilus asi ja mina olen viimane, kes selle sentimentaalsus üle nalja heidaks. Kuid tunnetel ja kujutlustel on see omadus, et nende ilu ja väärtus kasvavad ainult teatud astmeni. Pärast seda nad tõmbuvad ja muutuvad petlikeks. Siis on aeg lasta oma hingesügavustest uued kujutlused, uued igatsuse päevavalgele. Olgu lõpp sellel india mängul, olgu lõpp india igatsusel nagunii tuleb ta mingil moel õige pea tagasi. Tõepoolest, ikka ja jälle leiame esse hilisemas loomingus mõne tegelase kujundi mõttetera looduspildi, mis pärineb hommikumaalt, kuid mis oma ürgse tarkuse või kirjeldamatu iluga täiendab suurepäraselt meie õhtumaist, maailma nägemust. Kuuldud saatetunni seadis kokku Piret Pääsuke. Katkendeid Herman Hesse reisikirjast esitas Martin.