Mõttesse puutub, siis kuna ma olen nii vana, et ma käisin Stalini ajal koolis ja, ja kõik need selle riigiga seotud hirmufoon on mul sees ilmselt kuni surmani. Nii et ega ma ei tunne ennast kindlalt praegu absoluutselt, siin võib. Kogu see süsteem on niivõrd kaitsetu, et see mäng, mis praegu siin iseseisvuse ja vabaduse ja kõik need loosungid ja nimed ja asjad see võib kremlist ühe käeviipega, võib kõik see asi kukkuda. Muidugi ma võin liialdada, aga ma räägin, et see ongi minu hirm, üks mis on niisugune suur noh, see, mis on tingitud sellest riigis ja siin elamisest, ega ma sellest noh, põgeneda aga ei saa, ma juba ütlesin, et ma välismaal ei taha elada. Nii et siin ma pean elama ja, ja olema nii, et aga mis, mis puutub nüüd oma töö suhtes, siis siis see on vastupidi kõige mõnusam, turvalisem koht just nimelt siin ateljees olla ja töötada. Need need tunnid on mulla kuidas öelda hirmuvabad või need, need, see, see on niisugune mõnus koht ja, ja teine ja koht on muidugi maal. Kui, kui seal suveti saab seal talus olla vanast alus, tõeline Eestimaa tunne, see on läänerannik ja seal elavad 99 protsenti on eestlased ilmselt minu ümber. Paljudel hävitama oma kolleegide kunstnikega ja kui terve tundub teie meelest olema õhkkond, mis valitseb kunstnike vahel ja praeguses niisugusest rabelevas ja veidi vihases ja vahel tigedast ja ja vahel kadedas ja elus. Eestlase kadedus on teada, see ei ole ainult kunstnike probleem, aga üldiselt ma suhtlen võrdlemisi vähe, viimasel ajal mulle ei ole nagu praegu mingit vajadust suhelda nooremal nii kolmekümneselt ja 30 viieselt, siis sai küll väga aktiivselt ja käia ja rääkida, keda ja aga kuidagi maailmapilt hakkab selginema ja mul on lihtsalt hulga mõnusam omaette oma pilte maalida, kui, kui ajada niisama juttu, sest üldiselt seltskondlik vestlus ei anna inimesele mitte midagi, see annab ainult seda tunnet, et sa ei ole üksi maailmas. Aga mulle meeldib üksindus ja mulle meeldib üksinda olla ja ma ei vaja Niukest tühja loba. Aga kui tahad mõnest inimesest midagi saada, siis loe, mida ta on kirjutanud, sest tavaliselt siis inimene pingutab ja avaldab ennast nagu enam-vähem täielikult. Kui täielikult, täielikult ei avalda keegi ennast vähemalt kuidagi vabamalt, sest kaasvestleja alati segab teist rääkimast. Keegi ei viitsi ära kuulata, mida sa tahad öelda, vaid poole lause pealt katkestatakse, hakatakse oma joru ajama. See eriti Annexust viinalauavestlustes. No see on täielik absurd, ainult niukene sisemonoloog toimub seal. Kõik räägivad, keegi ei kuula aga, aga ka kaine peaga, näiteks, kui kolm meest on koos, hakkavad rääkima ja lõpuks hakkad mõtlema, mida seal räägiti. See on ajast kahju, lihtsalt. Ma kasutan võimalust ja küsin, et äkki te ütlete paar sõna ka oma uue töökohta. Kirikus, on teil veel pooleli? Jah, kuna see kirik on sisse õnnistama Ta sest tal jäi väljast veel siin-seal ja peauks ei olnud veel ees, olgugi et esimene kontsert oli 21. detsember 1990 siis otsustati, et see kirik õnnistatakse sisse 23. juunil sellel aastal. Ja selleks ajaks ma maalin sinna veel püha Anna, kolmandal juunil, kui see sisseõnnistamine piiskopi poolt on. Selleks ajaks ma pean saama selle pildi valmis oma ühe poolega ja üldiselt väga-väga suure poolega olen ma siiski kristlane. Ja see teine teine pool, nüüd on see inimeste maailm, just see varjude maailm, seal müüril, see vaal, galeriinäitus, nii et minu kunst on need viimase aasta jooksul on küllaltki teetselt jagunenud kahte. Üks on religioosne kunst minu enda jaoks huvitavam. Ja muutub järjest huvitavamaks ja teine on see meie. Sebimine siin maa peal.