Tänase loo, mida ma tahtsin rääkida, võiks pealkirjastada ka kloostrisse tagaukse kaudu. Tallinlane tavaliselt nagu ei märka, ei teagi, et linna territooriumil, selles vanalinna alal on meil mitmeid suuri kloostreid väga suurte territooriumitega ja üks neist, millest tahaks alustada, on Mihkli klooster. No ma usun, et väga paljud ja enamus teab, kus kohas on esimene keskkool kuid väga paljud võib-olla ei oska seda ajaloos viia tagasi, viia tagasi päris alguste algusesse, viie tagasi kuni 13. sajandisse. Miks aga tagaukse kaudu? Kloostri väravad on kinni, tuleb minna ümber vene õigeusu katedraali väiksest kitsast pilust läbi, et jõuda kloostri õuele, kus möödunud aasta võis näha, aga päris aktiivset tegevust olid kohal. Arheoloogid olid kohald Rootsi arheoloogid, Stockholmist lündist ja ka Eesti osalejad oma kaevamislabidad nivelleeridega ja mõõdulintidega. Nüüd on valminud ka esimene aruanne, mis ei ole mitte pakkimis paberil, vaid korralik klantskaantega. Sisukas ülevaade sellest, mis möödunud aasta tehti. Tegemist, nagu öelda, on ühe vanema kihistuse ka kogu Tallinna ajaloos ja sellest ka huvi selline ühisekspeditsioon korraldada ja plaanitud on ta mitme mitme aasta peale. Tõenäoliselt tahaks loota, et need kaevamised tänavasta jätkuvad. Aga ma tahaks minna aastasse tagasi 1922 kui mihkli kloostri õieti pärast keskaega reformatsiooni taasavastati. See oli Tallinna tuntud arhitekti muinsuste uurija Ernst küünert, kes läks sisse ühtedesse vanadesse keldritesse, mis olid peaaegu laeni täis prahti, hakkas neid puhastama ja ilmnesid uhked võlvid. Diileritele toetuvad koos taimdekooriga kapiteeridega. Ja tasapisi järk-järgult hakkas meile avanema kloostri ehituslugu hakkas avanema 13.-st sajand. Jõudsime me aega 1249, kui tollane Taani kuningas Erik Bloppening või erikadaraha mihkli kloostri asutamis ürikule alla kirjutas soli nunnaklooster. Aga miks nad just siia asusid? Soli tsistertslaste klooster ja see pidi tingimata korduleegrite järgi asuma linnakärast ja melust väljas, nad pidid tegelema issandale meelepärase tööga. Nad pidid harima põldu, nad ei tohtinud elada linnas ja kloostri ala oli tollal linnamüürist väljas. Ja see oli ka omamoodi püha paik. Sellepärast et kui me läheme veel ajaloos tagasi jõuame 1219. aasta suvepäeva, siis me meenutame, kuidas Valdemar teine Taani kuningas ilmus oma laevastikuga silmapiirile Toompeal. Teda märgati, eestlased tõmbusid tagasi, järgmisel päeval anti lahing. Eestlased olid, ründasid taanlase viiest küljest oli peaaegu saavutamas võidu, kui asjasse sekkus ja taanlased päästis temal Rügeni saarelt pärinev vasall Mence laus. Jeventse lause auks ehitati ka kabel praeguse Vene katedraali idaosas. See on teooria, mida Villem raam on tõestanud ja mida ta on laiema avalikkuse ette toonud. Ja 1219.-st aastast sai algusega Tallinnast täiesti uus ehitusperiood. See, mille jälile me praegu läheme, see, mille jälile me tahame minna. See on nagu omaette kriminaalpõnevuslugu, mis algab, mis algab riietu tädiga koolihoone keldrite ees. Ja kui me temast oleme õnnelikult mööda saanud, siis me jõuame nendesamade, 1922. aastal avastatud võlvideni. Jõuame ja näeme, et olukord ei ole mitte palju parem, võib-olla veelgi hullem ja viimaste aastate jooksul vesi, niiskus, atmosfääri mõju on selle ühe kõige varasema, tõenäoliselt Gotlandi meistrite poolt ehitanud mälestise meile muutnud peaaegu tundmatuseni ja ei ole praegu ka näha, ei ole praegu näha midagi uut. Ei ole näha, et asi paraneks. Ei ole näha, et kool jõuaks teha remonti sooniks mõtete ja ideede, kuid ka elu realiteetides segapundar ville juurde. Tahaks veel kord tagasi pöörduda.