Ma tahaksin täna meenutada Juhan Liivi, kes on kirjutanud meile kõigile hästi tuntud read. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Ja see on nüüd peaaegu 100 aastat tagasi kaasatud need värsid olnud eesti rahva keelel ja meelel. Ja mulle tundub, et et mitte ainult viimased aastakümned vaid väga pikka aega tagasi ja ma arvan, et meie esivanemad võisid umbes niimoodi ennast väljendada ka 100 200 500 aastat tagasi. Me oleme olnud rahvas, kes siin balti mere kallastel on alati olnud üksi. On olnud üksi oma probleemidega oma muredega ja oma argipäevaga. Meid on maast madalamaks surutud, meid on hirmutatud. Ja mõnda aega tagasi olime ühes Eestimaakirikus ja vaatasin, mis mu ümber on. Ümber olid kuradid, kuraditeleid, suud lahti, Nad rääkisid, nad karjusid, nad hirmutasid. Nad pidid ühelt poolt Meenutama meenutame ja südamele koputama, et me mitte ei läheks liiga ülbeks, et me mitte ei hakkaks elust liiga suurt rõõmu tundma ja teiselt poolt juhatama teed kurjuse läbi Betsybulbetsibuli vastu valguse juurde. Ja niisiis me oleme läbi, puhasta sõdade läbi aasta nende taevatähtede poole läinud, nende vastu läinud. Me oleme üksi olnud ja palju on räägitud, et, et inimese pärisosa ongi kannatamine ja Lutter. Martin Luther on sellest teinud isegi omaette usu. Usu suuna ja võib-olla tasutakse meile kunagi teises ilmas. Aga päris rahul ma sellega ei ole. Ja ma mõtlen, et võib-olla me keegi ei ole, sellepärast et eks hing igatseb ikkagi millegi valgema järele. Igatseb säravvalge dekoori igatseb suurte saalide valguse mitte pimedate paaride mitte monopoli poodide, vaid interjööri, vaid ruumi valguse kõigi selle suunas. Me tahame elada nii nagu kõik teised. Ja tahame elada nii, nagu Euroopa elab, kuid kuidas me sinna jõuame, mis teel ja mul on selline tunne, et et aeg täna ei ole veel otsustatud, kas me saame vabaks. Meil on kirjutatud esimesed kolm tähte sellest. Aga aga kui see ka ükskord tuleb, siis on küsimus, millisena tuleb ja milliseid, kuhu me klammerdume, mille külge me klammerdume, kas me klammerdume argipäeva külge, kas me oleme hirmul või me julgeme ka kunagi rõõmu tunda. Ja ma tahaksin täna mõelda, mõeldud ikkagi selle veel kord selle valguse peale. Ja mõelda selle tee peale. Kõige suurem väsimus ei ole mitte füüsiline väsimus, vaid vaimne väsimus, vaimne väsimus, mis neis kõigis on? Me ei oskagi, ei oskagi enam pidada. Pühapäeva, me ei oskagi nähe tahta minna, olla, sõita linnast välja. Aga seda ma tahaks soovitada. Tahaks soovitada. Võtke kätke sõitev Padisele, minge vaadake, mis seal tehakse, võtke kätte ja sõitke Roosna-Alliku mõisa, vaadata, kuidas seal restaureerimistööd lähevad. See teeb hinge rõõmsamaks. See näitab, et meil on visadust, imetlusväärset visadust vastu pidada, vastu hakata. Ja. See sisendab natukenegi heledamat natukenegi paremat kui see igavene must lagi on meie toal ja must on meie argipäev, nii et ma tänases raskes veel väga raskes situatsioonis kutsun mõtlema argipäeva peale, kutsun mõtlema kuidas saada mitte ainult füüsiliselt vabaks kaid, vaid ka vaimselt vabaks, et mitte ei oleks nii nagu omal ajal Aleksandrikooli moodustamisega ja mitte nii, nagu jutustab Viiu Olustvere mõisapargis Aleksandrikooli asutamisest, et mehele, kes on selle idee algataja olnud, on pandud kaks kätt õlgadele ühelt poolt ida ja teiselt poolt lääs ühelt poolt Vene võim, teiselt poolt saksa võim omal ajal. Ja ma arvan ka, et, Kui me nüüd ühest äikest labad, vabaneme ma tahaksin ummisjalu, ei tormaks teise sisse kainet meelt ja oma asjaajamist nii otsast ikka räägitud.