Kunstnikud on alati olnud rändlinnud. Ja nüüd, kui ma iseenda kohta ütleks, ega ma ei ole väga liikuv inimene, ma hea meelega väga palju ringi ei käiks. Mulle meeldib rohkem ikka olla oma ateljees ja tööd teha. Aga näitusi muidugi ma hea meelega teen. Kui mul on võimalik igal pool üle maailma, teeksin, õigemini. Kas sulle valmistab ka reisimine ja ütleme siiski välismaal käimine, niisugust psühholoogilist pinget fonides Siivers on sellest kirjutanud, et et tema meelest on, on see väga suur psüühiline pinge. Tegelikult mul on väga raske liikuma saada ja ma püüan kõrvale hiilida, kui vähegi võimalik on, ja siis kui ma tõesti pean kuhugi minema, siis ma lähen, aga niisama lihtsalt ma ei ole käinud kuskil puhkamas ega turistina ega mitte midagi taolist, ainult töö asjus. Aga nüüd see võimalus seal oli just ja see oli ka tõesti täiesti vajalik ja sellest ma ei pääsenud. Aga ma tean, see siiski veidi nagu tahtsid, joonistasid ka sellest sellepärast et sellest oli palju juttu, kui ma sind juhuslikult taas tänaval nägin, siis sa ikka ütlesid, et Pariis vist tuleb. Ma teadsin, et tulevad selle eest tõesti ei pääse ja ja ma olin päris närviline, enne seda. Aga tagantjärele huvitav on see, et kui nüüd tulla tagasi koju, siis on alati hea meel, et on käidud ära. See on niisugune tohutu mingisugune kergendus, et see vägitükk saadetud ja teiselt poolt ma ei ole ju enam see inimene, kes läksin, ma olen juba hoopis teine inimene, ta tahab, midagi, on muutunud minus ja, ja mulle tundub, et see tuli mulle kõvasti kasuks, Pariisis käimine mitte ainult selles mõttes, et ma nüüd seal näituse tegin, aga lihtsalt ja ka mitte sellepärast võib-olla et Pariis on mingisugune kunsti meka ja nii edasi ja nii edasi, aga seal oli midagi muud veel. Kuidas sulle päris majas? Ma ei ütleks, et Ta mõjus mingi eriti erilisena, ta oli väga meeldiv koht, väga väsitav, ausalt öeldes, sellepärast et ta on tõesti väga kirju ja väga pingeline linn. Ja noh, igal linnal on oma omapära, ma ei ole väga palju reisinud, ma ei saa näiteks Pariisi võrreldes Rooma või New Yorgi ikka või ma võin võrrelda, ütleme Stockholmiga nad on tõesti väga erinevad linnad, aga nad on mõlemad väga rahvusvahelised ja Boris on tõesti väga rahvusvaheline linn. Ja võib-olla noh, see ongi see, mis, mis natuke väsitab isegi selle asja juures. Sa tegid Pariisis näituse Pariisis ei tee iga päev eesti kunstnik näitust. Ma ei tea, kas see on väga naiivne küsida, et kas sa iseenda jaoks võitsid Pariisi. Oi, ma ei oska mitte midagi öelda ja vaevalt, et keegi seal eriti tähelepanu võib-olla mõni inimene pani. Noh, ikka juhtub, aga see oli esimene näitus, väike näitus ja. Ma arvan, et see võtab väga palju aega, enne kui nüüd siit Eestist tulnud inimene päris kaugele jõuab kuskil, kui ta üldse jõuab sinna siis teatavasti see ei ole mitte kinni võib-olla kunstniku enese headuse taga, vaid väga paljude muude asjade taga. Milline oli sinu näituse kontekstis seal olid ta tõesti nii väike ja, ja tõesti nii kaugel, kas siis tsentrist või? No ta jah, ta ei olnud päris tsentris, ta oli heas linnaosas korralikus galeriis, galerii oli väike muidugi maalid olid väga tihedalt seina peal hoopis teistmoodi eksponeeritud, kui me oleme siin harjunud, sest et me võime olla rõõmsalt, et meil on nii suured galeriid, need on ikka väga luksuslikud kohad Pariisi mõistes, mis meil siin kõik on. Ja noh, selles mõttes ta oli tavaline niisugune Pariisi näitus, nagu seal ikka tehakse. Miks ta Pariisis näitust teha tahtsid, kast raha pärast, kas ta müüd need pildid seal maha? Esiteks, ma ei teadnud üldse, kus ma hakkan järgmist näitust tegema, see oleks võinud ka mõni teine linn olla, aga see sattus olema Pariis. Ja muidugi mitte raha pärast, sest vastupidi, minema pidin kõigepealt maksma. Ja alles siis ma lootsin, et ehk ostetakse midagi ära ja jumal tänatud, osteti ära kaks maali, millega ma sain katta oma kulud, nii et siin noh, see siis sellest rahalisest poolest. Aga see, et Pariis oli, see oli Jahjus millised on sinu suhted rahaga? Sirje? Ausalt öeldes mulle meeldib hirmsasti raha raisata, kui ta on. Kas seal on teada, et sa saad teda, naised? Kõik on suhteline, raha ei ole kunagi küllalt, öeldakse. Aga ma võiks öelda nii, et ma saan hakkama. See on ka juba palju öeldud, eks ole. Kuidas selletrega tööd teen? Suvi on minu töö tegemise aeg. Esiteks on valge, kuna ma ei kasuta kunstlikku valgust maalimise, siis ma pean just valima. Valge aja töö tegemiseks. Ansoluus ateljee, ma tean, su ateljee oli mitu-mitu õnnetust, sinna murti sisse. Kus sa maalid? Praegu ma olen, jumal tänatud, tõesti väga hea ateljee kunstihoones. Ja ma arvan, et ega ma rohkem ei suuda tahtagi ateljee koha pealt, ma olen õnnelik. Ma tunnen ennast seal väga hästi. Sa tundud tundud selline, et sul läheb väga hästi. No ma ei ole õnnetu jah, tõepoolest, selles mõttes ei ole õnnetu, et mul ei ole praegu loomingulisi probleeme ja töö tegemine sujub täiesti normaalselt, nii et see on kõige tähtsam. Muidugi see ongi see asi, mis võib-olla teeb inimese õnnetuks. Millised on need soodsad tingimused, mis, mis loovad sulle pinnased sa hästi tööd teha saaksid? Loomingulise töö tegemise juures arvan ma, et on vaja väga suurt kontsentratsiooni, tähendab kontsentreerida ennast selle töö peale siis minu, minul on vaja väga rahulikku situatsiooni, tähendab, ma pean olema väga rahulik, ei tohi olla midagi, mis mind häirib. Ja selle eest tuleb ise muidugi hoolitseda ka, sest et ikka meid häirivad ühed ja teised või kolmandad asjad, aga pikapeale inimene harjub lihtsalt need asjad kuidagi oma mõtetest välja viskama. Kas võib olla meie niisugune küsimuse püstitus, et miks kunstnik pürib välismaale, on praegusel ajal võib-olla hoopiski kistud või, või väljaime tehtud sellepärast et nii nagu sa alustasid, et võib-olla peabki kogu aeg astuma sammu kodunt välja, kus sa loominguline inimene alad? Erinevad kunstnikud väga erinevalt suhtuvad sellesse, ma olen täiesti kindel, et väga nii mõnigi kunstnik läheb välismaale, noh kui nüüd välismaast rääkida rahalistel põhjustel, mis on täiesti arusaadav rodo ja mida ma ütleksin, et meil tõesti ei ole praegu kunstiturgu heale kunstile, mis maksab palju ja inimene peab ju kuidagi ära elama, see on esimene puhtmateriaalne põhjus, mis on ära minema vast kuhugi, kui on inimesel nii hästi läinud elus, et ka välismaal oma maale müüa, sellepärast et ega seegi niisama lihtne ei ole, nagu öeldakse, et õnne peab ka olema ja kindlasti inimesed tahavad proovida teistsugust keskkonda, näha, kuidas neisse suhtutakse, mujal proovida võrrelda ennast teiste kunstnikega, suhelda oma kolleegidega ja nii edasi ja nii edasi, see on kõik vajalik. Meil räägitakse palju, et ei ole kunstiturgu siin Eestis ameti kunstielu keeb, ma ütleksin lausa sellepärast, et mõnel nädalal on ühel ja samal päeval lausa kaks näit. Just. Kuidas ta meie kunstiellu praegu praegu suhtub, millise pilguga sa seda vaatad? Tähendab, ma ei ole kunagi proovinudki seda praegust kunst ei ole kuidagi iseenda jaoks seletada, sellepärast et see on päris võimalik. Ta vist aeg on selline, kus kõik nähtused igasugused ühiskonnas, kunstis igal pool on, on nagu ühekorraga on üles tõusnud või nähtaval ja, ja selle tõttu noh, tõesti niisugune väike segadus. Aga ega see ei ole paha, mulle tegelikult väga meeldib huvitavam. Millal sa taas kuskil mujal näituseteed? Lihtsalt praegu on selline moment, kus võib-olla ehk võib-olla Saksamaal, aga võib-olla Inglismaal ma tõesti ei tea ja ma ei tea, millal see võib tulla, mitte see aasta kindlasti ühest näitusest aastas on juba küllalt. Ei jaksa nagu rohkem.