Psühholoogia kandidaat, dotsent talis Bachmann kuivõrd psühholoogiaalased teadmised kuuluvad hariduse ja harituse juht, no igapäevaelu psühholoogia ei pruugi. Okei, hariduse haridusega käsikäes käia, nii nagu ka teaduslik psühholoogia, tähendab mingit kindlat seaduspära ei ole, on kõik neli varianti, kui me teeksime sellise nelja vàlja tabeli, et on madala haridusega haridustasemega inimene, kõrge haridustasemega inimene ja teiselt poolt tunneb hästi psühholoogiat ja tunneb halvasti saama, eks ole, kaks kord kaks, neli ruutu siis inimvõimalused inimressursid jaguma, vot seal enam-vähem võrdselt vist ära on kõiki variante võib olla mingisugune õrn korrelatsioon siiski on, et noh, harituse kasvades teadmised teaduslikust psühholoogiast ja, ja seal mõned suhtlemissuhtlemisega seotud seigad, nende tundmine nagu paraneb. Aga samal ajal teame ka väga palju neid, kelle haridustase on madal, pageda oskavad teise inimese väga hästi ümber sõrme keerata või nii-öelda hetkega kohe aduda, mingi seitsmenda meelega kuni lubatud öelda, et noh, tegemist on temasse hästi või halvasti suhtuva inimesel ja nii edasi, nii et siin sellist kindlat seaduspära vist vist ei ole. Mis aga ei tähenda muidugi, et ei tuleks püüelda selle poole, et haridustaseme kasvades ka meie psühholoogia teadmised paranevad. Kas siis tuleb peaaegu välja, et niisugune igapäevane suhtlemispsühholoogia on üldse raskest õpitav, kui täitsa õpitava? Kindlasti on seal väga raskesti õpitanud näidete järgi, järele ei ole vaja kaugele minna. Terve rida psühholoogia, kes tegelevad sotsiaalpsühholoogiaga või on tegelenud sellega loovad ise suhtlemisraskusi, ehkki samal ajal teoreetilisel tasemel võidakse väga-väga peent analüüsi välja pakkuda ja, ja tõesti õigeid ja hästi kasutatavaid juhiseid anda, nii et see ei pruugi tähendada, et inimene, kes ise ei oska suhelda või ise elu ei tunne, et tema sõnu uskuda ei tasuks. Aga kui me lähemegi siit edasi nüüd juba teadusliku psühholoogia juurde, see, mis uurib see, mis annab juhtnööre, siis see kuulub kindlalt haritud maailma. No jätame praegu meie riigi kõrvale nii-öelda, vaatame eemalseisja pilguga. Välisriikidest võiks öelda, et juhtivad psühholoogiamaad on Ameerika ühendriigid, Holland, Inglismaa, mitmed teised riigid ja ka kõikides nendes Andres on psühholoogidel väga oluline roll ja samuti teaduslikku psühholoogiat propageeritakse piisaval tasemel hästi huvitavalt ja sellistes prestiižikas ajakirjades, pressteežikates, saadetes, ettevõtmistes. Ja need maad, ütleme kus. Selline üldine teaduslik tase ei ole nii kõrge, seal ei ole niivõrd tugevasti ja niivõrd eks aktselt esindatud ka teaduslik psühholoogia. Aga kuidas on sellesama kõrge teadmise rakendamisega igapäevases elus, kui ütleme teadusasutustes, Kristiisikates on psühholoogid ka juhtivatel kohtadel kuidas siis edasi läheb teadlase iga päeva ja üldse igapäevasesse ellu? Need teadusasutused, kus on tugevasti toetatud fundamentaaluuringud, nendel on ka see rakenduslik külg paremini arenenud. On kohe terve rida selliseid tuntud firmasid, kus peale sellise tööstustoodangu või mingisuguse tehnoloogia väljatöötamise on ka omad uurimisinstituudid, mis on otseselt seotud inimtegevusega inimkäitumisega psühholoogia probleemidega. Siin näiteks Hollandi Philipsi firma väga tugev psühholoogiakeskus, belli telefonikompanii, Belia, Briti ja Ameerika Ühendriikides, väga tugev psühholoogia koolkond rändCorporation Californias, seal on samuti raske on öelda üldse, millega nad ei tegele, kusjuures väga kõrgel tasemel valitsuse konsultanti enam kasutatakse sealt inimesed. Nii et noh, aeg, aeg on muidugi ammu küps ja paistab, et varem või hiljem süveneb see tendents ka meie maal. Tulevad need korraks veel selle igapäevaelu juurde. Tahakski siin tuua sisse mõiske psühhonoomia vastandina psühholoogiale psühhon, muumia oleks võib-olla see osa psühholoogiast, kus püütakse objektiivse, täpse kontrollitu poole võib-olla selle võrra on ta igavam ja natukene kitsa rinnalisemaga seest ka teadusliku. Ja just psühhonoomiat peaks rohkem olema rakenduses võrreldes selle esoteerilises psühholoogiaga kus on segunenud tihtipeale intuitiivne ja võib-olla mitte paikapidav paikapidav, aga, ja mitte asjatundjale on väga raske eristada, mis on mis, mis on siit nüüd sisse intuitiivne ja oletuslik, mida igaüks meist võib nii öelda arvata oma intuitsioonile põhinedes noh, välja pakkuda ja mis on siis tõsikindel, tähendab, kui see on segunenud, siis on tegemist sellise tavapsühholoogiaga. Kui aga on tegemist tõsikindla objektiivsega, siis võiks nimetada seda psühhonoomiaks. Üldised teadmised psühholoogiast vaieldamatult kasvavad ja on kasvanud. Aga käsikäes võrdväärsena ei ole kasvanud psühholoogia nii-öelda tagasiside ühiskonnale, ta ei ole siiski nii palju andnud ühiskonnale, kui ta võiks ja peaks. See on üks asi ja teine asi tähendab ka see psühhonoomiline, mida psühholoogia stuudiumis üliõpilased saavad. Ka see ütleme 40 protsenti või 30 protsenti, ka see kipub ununema ja kipub kaduma ja minu meelest selles seoses on täiesti täiesti aktuaalne Rait Maruste väga huvitav artikkel loomingus professionaalsest formatsioonist. Minu meelest on ka psühholoogidel tihtipeale tegemist sellesama probleemiga. Tähendab see vähene, mis nad on omandanud, selle nad tihtipeale unustavad, ei taha või võib-olla ei saa kasutada neid paremaid meetodeid. Ja seetõttu tekib selline kergema vastupanu minek. Muidugi ebaühtlaselt on siinse psühhonoomia psühholoogia jagunenud, on valdkondi inimsuhtlemine see olukorras, kus, kus selline tavapsühholoogia on, võib olla suhteliselt olulisem ja kus ei olegi nii palju täpseid meetodeid või, või nii palju rakendatavaid meetodeid või alati rakendatavaid. Samal ajal on aga valdkondi, kus kindlasti psühhonoomia osakaal suurem, nagu näiteks inimeste individuaalsed erinevused töökoha või tööülesannete kohaldamine inimestele, mitmesugused vormistuslik kujunduslikult probleemid mitmesugustes massiüritustes etendustes, reklaamis, kujunduses ja nii edasi. Sportlase seisundid, sportlase võistluse-eelsed, võistlusjärgsed seisundid, valmidus parimaks soorituseks, inseneri, tööpsühholoogia töökeskkond, funktsionaalne muusika, värv, töögraafikud, rea hind operaatoritel. No kui me vaatame, kui palju on viimase kahe aasta jooksul tragöödiaid ja katastroofi juhtunud just inimteguri tõttu, kas otseselt inimene juhtpuldi taga oli süüdi või on valitud mittesobiv inimene töötama või on ettevalmistavalt perioodil tehtud uisapäisa otsustusi ja riskitegurit mitte arvestatud? Need probleemid on, on siin siiski psühholoogid homme lahendada rohkem ka siin. Sellise oletuslikuga suurt midagi ei saa. Siin on küllalt näiteid selle kohta, kuidas selline oletuslik intuitiivne läheb risti vastupidi 180 kraadi, vastupidi teaduslikult sätestatud andmetega oma tipp tasemel. Liidu sugune teaduslik psühholoogia võib ronoomia maha maailmatasemest ehkki neid tippkeskusi on vähem kui juhtivates lääneriikides. Aga mis puutub rakendus psühholoogiasse, siis siin vist ei ole vahe mitte ainult Extensiivne, vaid, vaid ka siiski on kvaliteedivahe rakenduspsühholoogia rakenduspsühholoogia on meil vaieldamatult nõrgemini arenenud kui välisriikides. Aga sealhulgas Eesti. Eestis on olukord omapära. Võiks öelda, et Eesti on maailmas üks kõige enam psühholoogiseeritud piirkond. Kui me vaatame, mitu psühholoogi diplomeeritud psühholoogi tuleb keskmiselt ühe elaniku kohta, siis ma ei tea kas üldse maailmast leiame Eestiga Eestiga võrdseid riike, võrdseid kohti. See aga ei tähenda, et kvantiteet ja kvaliteet oleksid vastavuses. Esimene probleem on psühholoogide haridus. Siiski psühholoogiharidus, mida annab Tartu riiklik ülikool, on olnud valdavalt teoreetiline psühholoogia ajalugu, üldpsühholoogia alates vundist ja kogu see vana klassika mitmesugused muud teoreetilised distsipliinid, eridistsipliinid. Samal ajal aga öelda seda, et nüüd psühholoog, kes lõpetab Tartu riikliku ülikooli, kes on läbinud stuudiumi, täpselt teadma, mida ta saab teha, mismoodi ta saab teha ja kohe tööle minnes paneb ennast maksma ja tõesti kiiresti nähakse, et see on spetsialist, seal on omad meetodid ja kellest on kasu, seda seda öelda kahjuks siiski ei saa. Kui on olnud mõni üksik üliõpilane, kes on oma talendi najal või heasse kollektiivi sattudes suutnud midagi ära teha, see on pigem erand kui reegel või kelle juhendaja on püüdnud just nimelt aastate jooksul spetsiaalselt suunata rakendusliku masse voolu või sfääri oma juhendatava, see on ka pigem erand kui reegel. Nii et saadakse mingisugune üldine haritus, üldine ettekujutus sellist tugevat rakendusliku baasi siiski ei saada. Ehkki ma tahan kohe öelda, et praegu on just viimastel paaril aastal, eriti viimasel aastal oleme tõsiselt neid asju arutanud, on kateedri koosolekud, kateedri inimeste kokkusaamised, ülikooli juhtkonnaga olnud nendel teemadel ja loodame Muutusi paremuse suunas.