Ärgaks piknikul. Tere kaunist nädala vahetust. Aeg on jälle raadio kahes saate ärgaks piknikul käes. Nimi on Urmas Vaino ja järgmised kaks tundi on mul väga hea meel vestelda ja, ja kuulata ka järjekordse saatekülalise pikniku külalise kaasa toodud muusikat. Ja tänane külaline Reimo Mets. Tere, streimo. Tervist. Urmas. Oma kohtumise, ehkki, ehkki kuulajad kuulevad meid nädalavahetusel meie meie kohtumine siiski on mõned päevad varem arginädala keskel ja sa tuled just hetkel kohtusaalist, kas kas on nagu lihtne sõjaks ümber lülitada ennast? Peale tihedat tööpäeva muule tegevusele või muudele mõtetele jääb kuskil ajunurgas miski töötama sinna, sinna, sinna kohtusaale. Ei no üldiselt ega et mitte ainult minul, vaid kõikidel juristidel ja selle valdkonna inimestel, see aju tiksub pidevalt edasi ja mõtleb oma mõtteid kuskil ajunurgas, et selles mõttes eriline professioon, kus sa pead 24 tundi olema pidevalt niukses ajutegevuses kinni, et see ei ole nagu müüa, kes poes lõpetab oma tööpäeva ja läheb koju ja tal ei ole enam mitte mingisuguseid mõtteid, et huvitav, et kas ma müüsin selle piimani kõige hinnaga võileiva, lõin õige hinnaga läbi. Juristi töös on see paratamatult selline spetsiifika, et sa hajun nagu 24 tundi sellises pidevas tööprotsessis isegi öösel ärkad sa mõnikord ülesse ja mõtled jälle selle kliendi probleemidele, et kuidas sa leiad nagu seal lahendusi. Räägime romantiline lugu sellest ka, kuidas sul ongi öökapi peal paber ja pastakas ja kuidas aegajalt üles ärkad ja siis paned kirja selle lahenduse. Mul on õnneks siiamaani veel hea mälu, et ma olen nagu suutnud need öised meenutused endale hommikul meelde tuletada ja ilusti siis paberile vorpida ja kohtusse saata. Aitäh praegu, vaatamata sellele, et kuumemad päevad on möödas ja mõnes paigas saabunud jahedam õhulaine šokina tabab puhkuselt naasvad inimesi. Aga kas sinu juristi töös pole ju väga valida vist ka selles mõttes, et millal sa, puhkad, kohtud, et mis reglementeerivad suhteliselt kitsaks selle aja, millal nad on valmis vastu võtma, ütlevad, et sellel kuupäeval ja palun. No, ega nii ebaloomulik see nüüd ka ei ole, et me 24 tundi oleme kõik 365 päeva aastas tööl, et loomulikult, et selline puhkuste periood inimlikkusest tulenevalt on ikkagi sinna sisse kirjutatud kodeeritud neid asju on võimalik kohtuda, ka arutada. Kui sa puhkusel oled, siis on ilmselge, et sa ei saa, nagu nihutatakse, rõhutatakse loomulikult, et see ei ole üldse probleem, et ja lõppkokkuvõttes ega kohtunikud tahavad ise ka puhata ja millal siin Eesti vabariigis veel võimalik puhata on, kui ainult suvel, et noh sisuliselt juulikuu ei ole kellelegi saladus, et väga palju osa kohtunikest ongi puhkusele, et loomulikult kohtuma töötab, et ega see ei ole nagu primaarne, kuid pigem on küsimus nagu see, et kuidas klientidega sellisel suvisel perioodil siis kohtud ja ja nende õigustest seisad. Ma pean ütlema, et praktika juures on nagu selles mõttes väga huvitav. Mul on välja kujunenud vähemalt minule, et Eesti inimesed nagu ärkavad sügisel ja siis tuleb meeletu laviin, selliseid agi avaldusi ja kaebusi ja kõike selliseid materjale sisse ütleme poole aasta pärast saame siis kohtus käia ja siis kevadel, kui päike hakkab jälle paistma, siis inimesed rahunenud ja suvi on selline leebe Eesti inimene rahul käiv rannas puhkab, joob õlut, et äkkkogu täpselt. Jääda asjad, et mul on välja kujunenud selline, ütles, et kampaania läheb käima, et jõuluks kohtusse. Igal sügisel. No miks ma tegelikult küsin seda kohtujuttu juba praegu, kui sa ütled, et sa 24 tundi päevas vahetevahel oma oma tööde ja protsesside üle mõtled, siis puhata on seal sellel suvel olnud ikkagi võimalik või, või aju pani topelttempoga puhkuse ajal ka siis, kui oli 34 kraadi õues sooja. Ma ütleks minu, mul oligi sooja 38 kraadi, sest ma veetsin terve juulikuu sisuliselt Venemaal. Olin Moskvas just täpselt sellel ajal, kui seal inimesed käisid purskkaevudes ujumas ja ei suutnud seda palavust taluda, et noh, eks see muidugi raske oli, aga aga kõigega inimene harjub ja mina mulle, kellele mulle soe väga meeldib. Siis mina ei näinud küll sellest mitte midagi probleemi, et ma olen paar kraadi juurde keeranud. Tahad sa väljastada, põhjus ka, miks on Moskvas olid inimesed, tänapäeval ei ole kuu aega järjest Moskvas kui nad ei kuulu keskerakonda, nagu üldiselt armastatakse kujutada ette, et et nendel on ainult Moskvas asju. Ma ei kuulu ühtegi erakonda ja ei ole kunagi kuulunud ühtegi erakonda. Küll aga mul on teatud poliitilised vaateid, aga Moskva põhjuse juurde tagasi pöördudes, siis seal elab mul üks väga lähedane sõber, kelle juures ma olin külas. Narva haigla kahjuks meil ei ole, et me ei leidnud seda alla Pugatšova lugu, mis oleks siia valatuna sobinud, aga igal juhul tänases saates on tõepoolest Raimo kaasa võetud muusika olemas. Me loomulikult räägime kõikidest asjadest järjepanu ja kahtlemata jõuame rääkida ka selle suve võib-olla kõige kuumemast teemast ja ma arvan, et patt oleks, kui me pikniku külaliskuulajale ei tuletaks meelde, millega seoses siis külaline sellel aastal viimaste kuude jooksul on, on, on väga palju tähelepanu saanud. Kas see, et, Samasooliste õiguse andmine samasoolistele abielluda Eestis, et see asi jääb justiitsministeeriumis seisma, see sinu jaoks oli üllatus või, või, või oli see nii-öelda näha ette näha samm, et tõenäoliselt natukene aega seal susitakse ja siis nad selle asja seisma panevad? Ja minu jaoks selles ettenähtud samm, et kui, kui keegi on viitsinud mu arvamusi artikleid lugeda, siis tegelikult, sest ma olen läbi lillede sellega välja öelnud, et see on täiesti mõttetu raha raiskamine mingite arvamuste ja juriidiliste analüüside koostamiseks justiitsministeeriumi poolt. Selle tulemus on algusest peale näha olnud, et selle, selle eesmärk on ainult see, et see põhja lasta. Nüüd leidke see põhjus, kirjutati IRL, selle põhjus autoriks ja lasti põhja. Ma ei oska öelda, kas see, kas see andis Eesti ühiskonnale midagi juurde või mitte, kindlasti andis selles sellest vaatevinklist, et sellest teemast räägiti jälle. Mida rohkem me sellel teemal räägime, vaata sellest, kas negatiivne või positiivne võti. Me harime ühiskonda rohkem, sest Eesti ühiskond ei ole sellel teemal täna ikkagi väga tolerantne ega vastu võtta. Nii nagu võib-olla meid reklaamitakse vabariigi valitsuse poolt erinevates Euroopa institutsioonides, kus nad annavad aru, et mis, mis teil seal Eestis toimub. Omas kännicine, proovisin leida mingit sellist, sellist mõistlikku neutraalsed, aga ikkagi informatiivset kirjeldust lisaks sellele, et ma võiksin saate jooksul nimetada sind juristiks, eks, Reimo mets, jurist, aga et kuidagi seesama teema oleks veel päevaga noh, nii-öelda see päevakajaline teema sealjuures, mida ma veel võiksin sinna juurde öelda, geiaktivist on kõige lihtsam välja mõelda, kas, kas see kuidagi vastab ka sinu puhul. Tunned sa oled, sa oled gei, siis selle seltskonnaaktivist Eestis. Tänaseks hetkeks ilmselt ma olen nagu millegipärast tekkinud ainukene inimene, kes nagu sellel teemal avalikult sõna võtab, et ega ma, ma ei saa väita seda, et ma olen ainukene gei või homoseksuaalne isik, Eesti vabariigis kindlasti mitte neid on, neid on palju. Aga, aga miks selline tiitel pannakse külge, aga Eesti Eesti meedia armastabki tiitlit küll külge panna, et meil on kõiksugused staarid olemas, mine staar linna peal, meil on staar. Ma ei tea, report, reporter ja piltnik ja fotograaf ja mis iganes sealt veel tuleb, on ju. Et õnneks mul ei ole veel seda staar geiaktivisti tiitlit küll külge panna staar, gei ja et, et võib-olla see kunagi tuleb, ega seda ei saa keelata. Mind isiklikult see nimetus nagu absoluutselt ei häiri, pigem pean ennast inimeseks, kes seisab demokraatia eest. Demokraatiast saates räägime siin täiesti päevselge. Alustame, alustame nende lugudega, mida sa kaasa võtsid, kõigepealt, väike soojendus on tehtud, täitsa poisike, õuest oli seal nimekirjas esimene. Ma mäletan seda lugu umbes nii vist paarikümne aasta tagusest ajast juba või umbes sellel hetkel taks hakkas, hakkas tulema, see on kuidagi ikooniline lugu või märgin lugu sinu jaoks. No ta on mõnes mõttes ikooniline lugu, et minu jaoks ta tuli minu ellu siis, kui Eesti vabariik sai vabaks kuskil 90.-te aastate alguses, et hakkas see lugu vist ilmus meediasse ja, ja ühtlasi oli see minu mälu järgi. Meie rahvuslennukompanii Estonian Airi üks selliseid hittlugusid, millega nad siis Euroopa suuna võtsid ette ja hakkasid Go West, et see sõnum on seal sees olemas ja pealekauba Niildenant ja krüslo on muga isiklikud tuttavad, nii et selles mõttes on loo valik täiesti hea. Ansambel oli täitsa uuest jätkuv saade ärgaks piknikul ja kui ma ei eksi, kas ei olnud mitte ka punaarmee mingi meeskoor, kes laulis seda massiivset kooriosa seal? Seal vist minu mälu järgi videopildis oli lausa punase väljakul igasugused aparaadid ja asjad, mis olid taha tehtud ja võib-olla sellest oli niimoodi kuidagi ma natuke või on mul äkki sellepärast meeles, punase punaarmeeorkester oli lihtsalt. Teate kui meil pronksiöö oli, siis täpselt samal ajal juhtus Pet Shop Boys olema Tallinnas ja siis mina soovitasin neile, et kui te tahate nüüd meedia kuuluks kuulsaks saada ka Eesti vabariigis, siis lähme ja laulame seal uue, oli ossa koha peal, seda kõvasti lugu, et kindlasti pannakse tähele. Aga nad ei saanud, see oleks liiga liiga liiga provokatiivne olnud ja siis järgmisel päeval seda teha, aga, aga noh, selline seik meie elus olija. Reimo, mis pani sind tahtma juristiks õppida. Oi, ma teadsin seda tegelikult juba üheksandast klassist alates, et mu matemaatikaõpetaja kunagi ütles, et sellest poisist tuleb jurist, sest ma olin koolis juba selline võitlejahing ja seisin õiguse eest ja nõudsin oma õiguseid ja, ja muidugi krutskimees ka, et ega ma tegin lollused ja, ja, ja pate ja selliseid asju nii nagu kõik koolilapsed. Aga ma libistasin ennast ikkagi koolist ilusti läbi, et ma ei saa öelda, et ma nelja-viieline olin, et mu üheksanda klassi tunnistusel oli vist kas neli, neli või viis, kolme keskkooli omas oli natuke rohkem, sest noh, see on täpselt see iga, kus kas see kõik veel võimendub, see, see kõige hullem periood nagu puberteediiga poiste poiste puhul. Nii et sa voolasid lihtsalt, mida õpetajad ütlesid ja niimoodi sa tegid nii muinsuse käima. Ma ei teinud, aga ma tunnetasin, et see on nagu see, et Ma ma olen isik, kes seisab oma õiguste eest, et ma ei lase endale pähe astuda ja öelda ja teha seda või teist või kolmandat asja, vaid ma lähen ja seisan ise oma õiguste eest ja, ja olen pealehakkaja, et see niinimetatud baas on lihtsalt teine, et ma olen juhitüüpi. Mis kool see oli? Ma käisin Keila gümnaasiumis ja see põhikool lõppes Keila gümnaasiumis, siis üheteistkümnendas või kümnendas klassis ma läksin Tabasalu Ühisgümnaasium, mille ma gümnaasiumi vaata siit ja sealt otse edasi ülikooli Tartusse. Õigusi. Õigusinstituudil on sinu kohta väga palju sellist informatsiooni. Levinud ei ole, ei räägita sinu sinu sinu asjadest vaid noh, enamasti nagu ühed ühed samad teemad. Ma tegin nagu kiiresti väikese sellise ringi peale ka, mis ained sulle koolis endale kõige rohkem sobisid, klappisid, mis sulle endale kõige rohkem meeldis? Kus ennast kõige kodusemalt tundsid? Kui ma õigesti mäletan, siis bioloogia oli kindlasti loodusõpetuse geograafia ajalugu oli kindlasti minu täiesti vaieldamatu lemmik, aga aga me tegime siin väga palju asjadega, kunstiringis käisin rahvatantsus loomulikult käisin loomulikult loomulikult loomulikult. No see on lihtsalt niimoodi, et, et sellisest kuidas öelda seksuaalse suunitlusega isikute grupis sa paratamatult juhtunud siin ja ma ei taha öelda mitte midagi, seda, et rahvatants ongi nagu geidele mõeldud, aga, aga see on nagu kuidagi väljaelamise point, et sind oleks nagu võib-olla suhtlus psühholoogiliselt küsida, et, et miks enamus geid on käinud, on tõsise niimoodi, et enamus geid on käinud minu tutvusringkonnas on küll jah, et on ikkagi enamus on käinud kas kunstiringis rahvatantsus või vähemalt on kokkupuudet olnud selle, selle, selle asjaga nagu. See on muidugi saad aru, mis sa praegu tegid Sõlekese ja, ja kuljuse ja nendele juhtidele, kes peavad sellel aastal sügisel uusi mehi värbama enda, sest et naised üksinda kõike repertuaari ära tantsida ei saa? Arusaadav, aga ega see ei ole, see ei ole absoluutselt mõeldud niimoodi, et rahvatantsuga tegelevad ainult homoseksuaalsed isikud, et paratamatult on see ühiskonnas üks väike grupp inimesi, aga ma räägin ainult sellest, mis on minu kogemus ja minu kogemus näitab, et minu tutvusringkonnas olevad isikud, kes on homoseksuaalseid, on käinud enamuses kõik rahvatantsu kas siis algklassidest, põhikoolis või keskkoolis või tegelevad sellega tänase päevani. Sa tõid selle ise selle teema mängu, mina proovisin, mõtlesime veel tükk aega ei räägi sellest, aga okei mis hetkel sina ise aru said, sa oled rääkinud ühes ja teises kohas, ma olen kuulnud seda ühes telesaates, ma olen kuulnud sind rääkimas Pattis ja ma ei tea, kas sa, ma olen alati mõelnud, et kas sa teed nalja selle juures sellepärast et see on selline tore klišee, mida saaks kasutada. Et ema proovis mitte analgiini ka ilmselt, aga millegi sarnasega, eks ravida ei läinud üle see, et, et sa olid, sa tundsid ennast Keyna, mis hetkest see sinu jaoks kuidagi selgeks sai või mis hetkel sa sellest aru said? Selgeks ta sai mulle kindlasti juba 12.-st eluaastast peale aga ametlikult ma hakkasin koos mehega elama 16.-st. Et noh, see vahepealne periood ja siis 18. eluaastal, siis ma ütlesin emale-isale jah, et nüüd on asjalood sellised, et ma olen gei. Noh, esimene reaktsioon, see ei ole mingi klišee, et see oligi niimoodi, et naljakas natukene mõelda, et tavaliselt on isad need, kes ütlevad, oi, minu poeg küll mitte mingil juhul ei ole gei ja mis nüüd tuled ja räägid siin sellist lolli juttu, eks peksan välja selle rihma ja nii edasi. Aga isa üllatavalt suhtes nagu väga positiivselt sellesse ütles täiesti inimlikult. Sa oled igal juhul minu poeg, Ma armastan sind olenemata sellest, kas oled gei või oled sa hetero, mis vahet, seal on seal minu poeg kogu lugu. Ema alguses ei saanud sellest asjast päris aru, ütles no kuidas siis nüüd niikuiniimoodi on võimalik ja ikka proovime midagi teha ja muudame ja võtame aspiriini ja küll see läheb üle ja niisugune oled kodus ja siis seal vaatame ja noh, selles mõttes, et ma saan sellest täiesti aru, et ega siin ei olegi vanemaid süüdistada, vanemaid ei olegi põhjust süüdistada, vaid pigem on nagu see, et kui ühiskonnas ei ole sellel teemal räägitud, siis see on uus ja võõras asi. Kui ma oma emale oleks 30 aastat tagasi andnud ka arvutiga Ta siis ilmselgelt ta ei oleks ka aru saanud, mis ta sellega tegema peaks, vaataks seda kui mingi uue asja, eks ole. No arvuti telefoni oleks. Mobiiltelefone kasvõi kõige lihtsam, eks ole, et noh, see, see protsess ühiskonnas liigub paratamatult edasi, et ega need inimesed selles mõttes homoseksuaalsed inimesed ei ole mitte kuhugi kadunud ega, ega olnud olemata 2000 3000 4000 5000 aastat tagasi, et kogu aeg on need inimesed olemas olnud lihtsalt et tänases infoühiskonnas me räägime nendest, et rohkem on see, et inimesed ka teavad, rohkem, oskavad tähelepanu pöörata. Oled sa nõus rääkima ka sellest, mismoodi sa sellest aru said, kui sa oled 12 aastane. Ma erutusin lihtsalt meeste piltide peale. Noh, ma ei oskagi öelda, kuidas ma sellest aru sain, ma lihtsalt teadsin, et ma, mulle meeldivad mehed millegipärast rohkem kui kui tüdrukutele. Ka sinu vanuse järgi uskudesse pidi olema juba Eesti vabariik ja natukene võib-olla mõeldi asjadele sellel hetkel sellel hetkel teisiti, aga mingi selline süütunne või mingi selline ebamugavustunne käis selle asja juurde? Ei loomulikult, loomulikult. Et ega see ei ole kerge, et tegelikult sa oled ju pidevalt psühholoogilises pinges, sa pead, sa pead varjama seda, kes sa oled, sa ei saa ise mina ise olla, sa tead, kodus räägime ühte juttu sõpradele rääkima, teist juttu, koolis kolmandat juttu ja siis nende inimestega neljandat viiendat jutt, eks ole, kus sa saad vaba olla. Et see on niisugune pidev psühholoogiline pinge ja paratamatult on väga palju suitsiide kahtlemata selles vanusegrupis just sellel põhjusel ka korda saadetud, et inimesed, ühiskonna surve taamal ei julge niinimetatud kapist välja tulla, et mida rohkem sellest teemast räägime, seda tõenäoliselt vähem ka selles vanusegrupis inimesi sureb suitsiidile. Paratamatult on sellega seotud, on ja ma ei ole küll teadlane, kes oskaks nagu põhjapanevaid näiteid sellest tuua, aga see kindlasti mõjutab isiksuse kujunemist, isiksuse olemust ja, ja tema oma, mina nagu väljaelamist, et see on niisugune psühholoogiline teema, aga, aga see on, see on paratamatult väga usud, jah, see see on ja see, see vastab tõele, et siis loomulikult sellest ei räägita ja, ja no me kindlasti jõuame sinna Luukaseni ka veel, et noh, et minu jaoks on täiesti arusaamatu, et kui Inglismaal on juba ammu nagu kooliõpikutes teema sees, eks ole, siis meil riiklikus programmis sellist teemat nagu ei oleks olemaski. Samas me teame kõik, et koolis klassijuhataja tunnis klassijuhataja tegelikult sellest teemast nagu põgusalt räägib. Aga nüüd küsimus on ka selles, et kuidas seda rääkimist tehakse, et noh, ma, ma ei, ma ei ütle mitte kunagi ühtegi halba sõna eesti õpetajaskonna kohta, sellepärast et tänu selle eesti õpetaskonnale meil ongi hea haridus tänase päevani olemas. Aga, aga see sõltub väga palju sellest teemast rääkimine sellest, et missugusel isiklikul seisukohal ikkagi see klassijuhataja Üks teine konkreetne inimene ja keskkond mõnevõrra ilmselt mõnevõrra vaid väga palju mõjutatakse. Konkreetselt, räägib seal. Ja see peaks olema see, kus on see neutraalne rääkimine ei pooldata, ei propageerita, vaid räägitakse asjadest täpselt samamoodi, nagu räägitakse kõigest muust ajaloos sündinud sündmustest. Et see on nagu see küsimus, millest tuleb aru saada ja miks seda tegelikult oleks nagu õiglane panna kooliprogrammidesse sisse siis ükskõik kui palju, kui suures mahus, et noh, mitte kuskilt millegi arvelt jälle vähendada, vaid, et see sellest teemast nagu mingil määral ikkagi räägitakse ka koolipingis, sest kust see muidu noor inimene selle teadmise saab, kui kodus on see tabu ja, ja võib-olla kodus on väga homofoobne tema isa, kes absoluutselt sellel teemal sõna ei võta, sõimavad ja nii edasi ühte konkreetset sotsiaalset gruppi. Pigem pigem tõukabki sena suitsiidi poole, see sinna ju lõpuks vunki viia, sest ega kui ema-isa Minu ees on selliseid etaloni, siis, siis loomulikult see laps ei julgegi kunagi sellest teemast rääkima hakata, et tead, et emme, issi, et minul on ka vot selline asi ja kui me internetikommentaare loeme, siis vot minu jaoks täiesti arusaamatu selline vanemlik suhtumine, kes ütleb, et oi, kui minu poeg on nüüd pederast, vot siis ma annan talle kere peale, tapan ära. Ilmselt sellel inimesel ei ole lapsi ilmselt. Ilmselt tal ei ole, et ta ei saa aru, ka minul ei ole lapsi, aga ma saan nagu selles mõttes inimlikult sellest aru, et see on nagunii äärmuslik näide, et no ei saa sedasi nagu oma lapsega mitte kunagi teha, et noh, see on, see on sama nagu kuningas Saalomoni. Juurde tuleb kaks last, kus üks ema öösel magades oma lapse surnuks ja, ja vähemalt siis teine väidab see ema ette, see laps oli tema oma, teine ütleb, et ei, et see minu laps ja viiakse need naised Saalomoni juurde. Saalomon ütleb, et mul on väga lihtne lahendus, raiume selle lapse pooleks pool sulle, pool sulle, nüüd see õige ema, kes on selle lapse pärisema, ütleb, et ei, ei andke see laps siis juba talle, et las ta jääb siis parem ellu. Ja Saalomon võtab selle lapse ja annab sellele õigele emale ütleb, et see see on sinu laps, sest sina olid nõus selle nimel seda tegema. Räimekirikust jõuame ka veel rääkida mõne aja pärast, aga ikkagi see, kui sa oled 12 aastane poiss Keilas. Ja sa saad aru, et see on niimoodi selles mõttes, kuidas sa ja, ja noh, on ju mingid asjad, eks ju, sa ei saa koolipeod klassiõhtud, kus, kus on ju kõik nii-öelda toimub normipäraselt peab peab ikkagi leidma endale tüdruku, peab vaikselt salamisi teda, eksju mõne aeglasema loo niimoodi kompima ja kompanii, nagu see asi käib ja, ja seal tekib kohe paratamatult see hetk, kui keegi seda ei tee, siis ta ei kuulu meie hulka, järelikult tappa vaja. Ei, ma selles mõttes ma sellel teemal oma kooliajal ma mäletan, ma küll peksa ei saanud, pigem oli mul klassist selline populaarne kuulsused, mind ikkagi hoiti nagu teadsid, et ma vot seda ma ei oska öelda, kas sa teadsid või tajusid või noh, ilmselt nad rääkisid minu ees nagu seda ei räägi küll. Aga võib-olla nad tõesti tajusid, no ilmselt vanemad klassid kindlasti tajusid ja said aru juba, onju, aga kui sa oled viies, kuues seitsmes klass, no mida sa seal aru saada on ju, lapsed on lapsed, eks, õpetaja muidugi sai aru ja õpetajaskond, et sellest võib-olla tuleb see või teine või kolmas, eks ole. Samamoodi nagu matemaatikaõpetaja sai aru, et, et Reimost tuleb võib-olla jurist tulevikus, sest ta pidevalt nagu topib oma nina igale poole ja tuleb esimesena õpetajat tuppa kui tund ja 15 minutit hiljaks ja küsib õpilaspäevikut ja võtit ja kõike sellist, et noh, sellise aktiivsuse näitamine ka, et, et noh, ma ei tea, ma ei oska vastata, et ma olin kooliajal tegelikult selline selline pidude korraldajaga. Ma olin heas nimekirjas pigem minuga. Läbi saatsid lavale diskoriks ennast selleks. Diskor mitte kunagi, aga ma korraldasin pidu, sest ma olin selles mõttes minuga pidi hästi läbi saama, et ega muidu nagu tasuta kutset ei saanud. Väga tore, mängin vahepeal muusikat ja, ja, ja siis vestleme edasi. Ma nüüd ei ole jõudnud, meie meie nimekirjas on väga põhjalikult vaadata. Kui sulle sobib, George Michael praegu tuleb, sobib, sobib, mis mul selle vastu saab olla? Väga tore. Kas selle juurde tahad ka midagi ette öelda või tahab? See on mu hea kolleegi, üks lemmiklugudest või lemmikartisti lugudest. No selle sõnum on ka selline väga kahepalgeline George Maicel ise on ka ju seksuaalvähemused, ei ole kellelegi saladus ja muusikute etteastetega sinna midagi rohkem lisada ei olegi. No kui palju see sinu jaoks loeb, et üks artist, et kas ta on, kas ta on seksuaalvähemus või paned sa seda kohe tähele uut sulle väga meeldivat artisti kohates või, või kuuldes ühest või teisest hoolitseda kiiresti. Ei, ma ei uuri seda, aga ma vaatan lihtsalt seda, et noh, et kuidas see laulu sõnumi kahepalgelisust sealt ka välja tuleb, et noh, see vot see ridadele luge ridade vahelt lugemise oskus, et George Michaeli puhul täpselt sama moonilisest slaavi puhul sa võid välja lugeda sealt ridade vahelt ikka väga nurjatud plaane ja tegevusi ja kõike sellist. Aga samas Meil tuleb listis ka üks lugu, mis on nagu merelaine, millel on täpselt samamoodi kahemõtteline sõnum, et millegipärast on nagu selles Key kultuuris niimoodi mingid lood saavad nagu geidele väga armsaks ja teised absoluutselt ei saa. Isegi ehkki nad on, ehkki nad on artistide artistid, võiksid olla justkui nagu keede jaoks kirjutatud lood. Jah, täpselt on ju, et ma ei oska seletada, lihtsalt, see on niimoodi, et mõni asi meeldib sulle, mõni meeldima. Hargaks piknikul on saade, mida te kuulate, tänase saate külaline on Reimo Mets ja nii nagu ma saate alguses kokku leppisime, et ma võin nimetada teemat ka geiaktivistiks. Jaa, jaa, ja Reimo tegelikult igapäevaselt juristina, et jurist ja geiaktivist. Reimo, kui palju. Kui sa mõtled järele, kui palju reaalselt tegelikult see, et, et sa oled gei, on, on sinu jaoks uksi avanud, kui palju see on sinu jaoks ukse kinni pannud? Ma ei oska vastata, ma ei tea, sellepärast et ega sellistest asjadest sulle kunagi teada ei anta, aga sa tulla ei no mingil määral kindlasti jah, et eks ta mingisugused uksed on kindlasti kinni pannud, aga võib olla ka mingid uksed on avanud. Ja üldiselt ega see ei ole selline asi, millega ma tänava peal käin ja liputan ja ütlen, et teate, et mina olengi see geilipp on käes pidevalt, et ei mitte kunagi, ma ei tee sellist selliseid asju, et et noh, kes teab, see teab, kes ei tea, ei tea. Ja, ja see ongi nagu moto, millest mina lähtun, et see ei ole mingisugune propageerimine, et mul peaks olema lipp käes, millega mööda tänavat ringi jalutanud. Samamoodi ei propageerima oma töös seda, et ma olen geiaktivist, see on pigem nagu minu lisaeriala, millega ma tegelen. Aga reaalselt, see on ikkagi sulle töid toonud või inimesed teavad sinu poole seetõttu pöörduda, kui palju sul praegu pooleli on neid lugusid, mis, mis on seotud ühte otsapidi sellega, et, et üks osapooltest ja et see kaasus on just seetõttu kerkinud, et üks osapoolt Kas ta on, on homoseksuaalne advokaadid, advokatuuriseadus keelab rääkida oma klientide konfidentsiaalset testandmete, ütle, kas on või ei ole, on jah, kindlasti on, et selles mõttes ei ole üldse siin midagi varjata, aga ma ei saaks öelda, et see nagu määrav on, et mind tegelikult tuntakse pigem nagu sellise hea perekonnaõiguse asjatundjana, et ma seisan noorte emade eest, ma seisan laste õiguste eest, ma määran kohtus kindlaks neid suhtluskordi lastega ja, ja, ja see on see, millega ma leiba teenin. Ma ei oskagi nagu rohkem on ka loomulikult on ka teisi erialasid, millega ma tegelen, ehitusvaidlused, mis on väga spetsiifilised, eks võlaõigusest tulenevad asjaõigusest tulenevad igasugused juriidilised probleemid. Et noh, Eesti vabariigis ei ole tegelikult võimalik minu arvates vähemalt selline spetsiifiline orienteerumine ainult ühele kitsale valdkonnale. No Aivar pilv ikka saab orienteeruda ühele spetsiifilisele valdkonnale. No ma arvan, et mitte, et Aivar pilv ilmselt on orienteerida ennast pigem nagu kriminaalõiguse valdkonnale. Mina olen selles mõttes üldisemas laadis nagu ikkagi tsiviilõigusega tegelenud, et mul on olnud paar kriminaal- ja väärteoasja, aga, aga mulle meeldib pärast pättide kaitsta. Pättide kaitsmine ei ole minu teema, ma ütlen jah, et pigem niipidi, et ma olen kaitsnud kannatanuid kriminaalprotsessides ja saanud sellega edukalt hakkama. Aga pättide kaitsmine ei olemine. Juristil on praegu, kas siit annaks kaasust välja imeda, et me natukene aega tagasi rääkisime Aivar pilvest ja nüüd hiljem pättidest, kas saaks meie vastu midagi nagu esitada? Ma arvan, et mitte need ei ole võrreldavad väitlejad või, või näitad, et nende pinnalt nagu Aivar vastu ühe pilve meie vastu võimalust tulla ei ole, et ma loodan, et sõna. Kuidagi tekkinud. Sa oled ikkagi teadlikult loobunud nendest nendest asjadest, mis puudutavad kriminaalasju. Ega see teadlikult loobumine, ma olen pigem soovitanud siis kellegi teise poole pöörduda oma kolleegide poole, keda ma tean, kes saavad asjadega hakkama ja kes teevad suurepäraselt selle töö ära. Miks sind on huvitanud tere, ased rohkem? Sest need tunduvad kuidagi inimlikud olevat kuidagi mulle nagu arusaadav ja, ja mõistlik ja ma tahan pakkuda seal lahendusi välja ja tegelikult ega see pereprobleem on ju kahe indiviidi vaheline lahenduse otsimine, noh, ma olen näinud niivõrd palju erinevaid neid perekonnaprobleeme, et mida rohkem sa neid näed, seda parema praksise sa saad, seda rohkem sa oskad lahendusi välja käia. Ootamatult, inimesed on Eesti vabariigis õigus, tead matuses tänase hetkeni kinni, et no seda õigusteadlikkust võiks olla rohkem inimestel aga lihtsalt nagu lauajalad. No ei saa päris niimoodi öeldud lollid nagu lauajalad nad saada alale ja oma tööga kindlasti hakkama, aga mis puudutab juriida juriidikat, siis, siis selles inimesed vajavad täna abi tõepoolest, et noh midagi pole teha, et seda meiegi koolis õppisime, et sellega nagu oma leiba teenida. Mis siin on nägemuse järgi, või mis sinu alates noh, mitte pidades silmas, et väga mingeid konkreetseid asju, aga kõike seda, mida sa õiguse vallas oled teinud, mis praegune ma mõtlen selle ajastu kõige suurem nagu väljakutse on just perede suhtes nende inimeste suhtes, kes mingitel teatud perioodidel otsustada, vot koos elada ja siis ühel hetkel leiavad, et nad koos elada ei suuda. Milles, milles nagu kühvel tänapäeval, et, et, et neid probleeme tegelikult on, on tekkinud nii palju, et see annab sulle leiva rahulikult lauale siiamaani ja tõenäoliselt aastate jooksul venelasega. No loomulikult, ega see juristi töö on aegade algusest peale olnud, et olenemata sellest, kas seal on majanduskriis või mitte, on juristidel alati tööd olnud ja buumi ajal on lihtsalt rohkem. Mittebuumi ajal on täpselt sama palju nagu ennem oli, et selles mõttes, et ma ei ole tunnetanud, et mingit olulist vahet on, et pigem nagu buumi ajal või selle majanduslanguse ajal praegu tuli töölt vastupidi juurde, sest inimesed hakkasid vaatama oma lepinguid üle. Ahaa, näed, et vot siit saan veel, on ja küsida, see jäi maksmata sealt aastast sellest ja, ja, ja tullakse kütet, takse üles nagu vanad teemad. Aga mis puudutab nagu perekondade kuidas öelda, nagu suhtlusprobleeme, pigem et siis reeglina ikkagi on need probleemid seotud rahaga. Ma räägin materiaalsetest väärtustest, et nagu, kui seda raha nagu järjest rohkem tuleb, siis on ka rohkem jagada. Ja, ja vot siit hakkavad nagu need asjad pihta, et kahjuks on seal tüliõun reeglina üks põhjustest kindlasti raha. Inimesed ei jõua omavahel kokkuleppele, et vot, et meil oli vahemiljoniline maja, kuidas me nüüd selle pooleks teeme, elasime 15 otsast koos, ilus tore elu oli. Ja ka nüüd viimasel hetkel, siis kui lähme lahku, siis üks ei taha järge anda, teine ei taha üle maksta ja ei leita seda kuldset keskteed ja siis arvatakse, et kohus, nagu selle suudab lahendada. Ma arvan, et see on, on see endiselt võimalik lahendada ilma kohtuta, mina teen alati oma klientidega sellise esimese sammu, et ma võtan teise poole ka ühendust endale ettepaneku räägin taga läbi ja kui inimene siis tõesti nagu mõistlikust ettepanekust aru ei taha saada, siis ei ole muud teha, siis tuleb lihtsalt läbi kohtuasi korda ajada. Kui sageli sul on õnnestunud veenda kohtuväliseid kokkuleppeid sõlmima? Ka ma ei ühe ega kahe käe sõrmedel kindlasti ei jõua kokku lugeda, need on märgatavalt rohkem olnud. On see selline pihiema, situatsioon ka, kus nagu kogutakse nagu asju ära rääkima ja sa pead kuulma ja teada saama, sa pead kuulama ja kuulma asju, millest sa tegelikult võib-olla ei peaks. Ma ei tea, kas tahad või ei taha, seda ma ei tea. Ma loodan, et ma saan teada seda kohe. Et mul on nagu üks hea kolleeg, kes räägib, et ega see juristi juurdetulek ongi selline huvitav asi, et see klient tuleb kõigepealt ta valetab sulle, ta ei räägi sulle tõtt, sa pead talle ütlema, et räägi mulle tõtt ja siis ta natukene aega mõtleb selle üle 10 minutit edasi, natuke valet. Ja siis võib-olla 45. minutil hakkaksid tõejutt tulema ja siis pärast nad imestavad, et miks te arveni suur oli. Aga see ongi nagu see, et kui see juristi juurde tuled, siis tegelikult sa tuledki nagu pihile, et sa pead talle nagu ära rääkima asja algusest kuni lõpuni, et mis tegelikult põhjus on, et ega juristide aru saama sellest, et millest see teievaheline konflikt nagu tegelikult seisnes, et alati on hea sind rohkem aidata, kui sa räägid mulle ausalt need asjad ära, et kõrvaltvaatajana ilma emotsioonideta ma saan selle asja palju lihtsamalt ja kiiremini lahendatud kui see, et me räägime lihtsalt emotsioonidest, hoidan paha ta on, vot see ja teine ja kolmas ja neljas vehid kätega, karjud oma naise või mehe peale ja ongi kogu lugu, et et see, see juuramaailm kahjuks emotsioone ei armasta, et kuigi mina olen tegelikult väga emotsionaalne inimene, et ma võin ka kohtus käima minna, aga, aga tuleb jääda realistiks ja Jürist. Eks? Pärast ühe toreda loo, mis, mis on soome keeles ma olen kuulnud, mis räägib, kad juristist jõuame rida ei too jah, täpselt nii, aga tuli eksju. Turisti joomari eksamite joomarile, turisti vastupidises. Aga need lood, selles mõttes on nad ikkagi ju erakordselt nagu isiklikud ja, ja emotsionaalses plaanis puudutavad Joala. Isegi kui sa oled sellest asjast kuidagi eemal ja, ja, ja kõrval kuidas sa suudad nagu asjad nagu selles mõttes järje peal hoida ja rahulikud, et sa, et sa ei hakka elama kaasa ühele või teisele ja ehkki okei, üks on ju palka ja eks ühe ühe poolt peab ju olema mõnevõrra aga, aga, aga sageli ei pruugi olla ju nii, et, et see, kes palkab, on, on see aus ja õiglane ja hea. Vaadake, et ega, ega iga arstile ka iga surnuga hauda kaasa ega iga jurist ei lähe ka iga pätiga vanglasse kaasa, et see on töö. No seda me muidugi arstidelt aeg-ajalt ikkagi ootame, mingi osa sellest arstist lahkuks koos selle haigega. Mõtle küll füüsilist, eks ju, aga, aga ja ma ei, ma ei tea, ilmselt on ka arste, kes, kellega nii on. Inimene karastub, et täpselt samamoodi nagu surnu lahkuda ja, või surnumatja, eks ole, esimesel korral tõesti vaatab seda võpatuse ja vigastusega, aga kui sa talle aasta pärast esitad sama küsimusest, ta teeb täiesti oma normaalset igapäevast tööd, et juristidega on täpselt sama lugu, kuigi jah, tõepoolest, et see emotsionaalne läbielamine see stress, mis sul peal on, on kindlasti suurem, sellepärast et sa ei saa olla noh, selline jäik ja kalk ja külm ja, ja mitte midagi nagu inimlikkus seal ei ole, et on ainult üks jäik paragrahv, mida ma järgin ja, ja vaatan ainult seaduste ja see on kogu lugu alati seaduses on ka inimlik pool olemas, et noh, kuigi me tahame näha, et vot kohtukull on ka selline, kes teeb otsuseid, ainult, eks ole, seadusest aga, aga paratamatult ikkagi saab mõjutada inimest nagu selle emotsionaalse pingega, mis sa seal kohtus oled teatud määral. Et see on, on väga palju õigusteoreetikuid, kes räägivad, et see ongi üks suur mäng, ainult ma ei oska öelda, kas see on mänginud. Isiksustevaheline võitlus, väike duell, päike, keda. Inimlikul moel samaaegselt kui Lui 13. omal ajal kardinal Richelieu keelustas, eks ole tollide pidamine pidamise Prantsusmaal, siis hakkas ka kohtupidamine jälle teistmoodi käima, et noh, see on niisugune ajalooline Fakte, kui ma tahan sulle vastata, sellised kulunud ja suhteliselt igava ja klišee ka, et, et see on lihtsalt iga kord väga erinev ja väga põnev vaid, vaid palun otsida kuskilt kaugemalt, sest enamasti on olemas mingid teised tasandid ka siis, mis suled tegelikult nüüd, kui su praksist on olnud kui pikalt juba, kui palju sa oled olnud tegev, toimetanud peale kooli lõppu, ma arvan, see kaheksa, üheksa, kaheksa, üheksa aastat, see on tegelikult oli aeg, kus terad ammu oleks sõkaldest juba juba juba välja sõelunud. Selles mõttes, et kui see amet ei oleks meeldinud, oleksid sa jõudnud ammu minna, minna ma tea projektijuhiks ehitusele või, või, või, või, või reklaamifirmas teksti kirjutajaks, mis on tegelikult see, mis sulle selle asja juures meeldib? Mulle meeldib õiglus, mulle lihtsalt meeldib õigluse oma, ma olen nõus oma õigluses seisma surmatunnini, et see õiglus peab olema saavutatav ja ma näen, et see on saavutatud, siis ma seisan selle eest. Kui see on lootusetu juhtum, siis ma teen ka kliendile selgeks selle, et selle asjaga ei ole mõtet kohtuda. Et minu praktikas vist on paar-kolm juhtumit, kus ma olen nagu kliendile seletanud ära, et selle asja me kaotame nii või teisiti ja klient on öelnud, et okei, aga vahet ei ole. Lähme ikkagi, et sa pead ise ka uskuma natuke sellesse, mida sa teed, et ilma usuta on väga keeruline pidada mingit kohvikut või mingit äri üleval, kui sa ise absoluutselt tead, et see lõpuks läheb ikka põhjana, milleks sa siis seda energiat sinna panustada raiskad, aga, ja teisest küljest mulle mulle meeldib ka kohtus käia, ma ei saa eitada, et mulle ei meeldi. Mulle meeldib esineda, sulle meeldib seal mingeid püsti tõusmise koht, kus sa oled ette valmistanud ja saad, saad nii-öelda susata mingeid omi omi nii-öelda plaane realiseerida. Kuidas ma ütlen, mulle tegelikult oli vot kui ma keskkooli lõpetasin, siis mul oli kaks varianti, kas ma lähen lavakunstikateedrisse sisse astumistele või ma lähen õigusteaduskonda. Praktilise mõistusega ütlesin ma, et ma lähen juristiks, sest sealt saab rohkem raha, sest näitlejad on teadupärast alati olnud nagu see vaesem kontingent. Et ka rahaline põhjus on selles asjas, et see töö lihtsalt toidab ära, et sellega on võimalik käia ümber maailmareisidel oled käinud, olen käinud, ma just ükspäev tegelikult lennukis tulles lugesin kokku, et ma olen olnud oma 30 eluaasta jooksul 38. erineval maal mitmetes maades loomulikult mitu korda, no ütleme, Venemaa ja Soome ja Rootsi ja Läti ja Prantsusmaa ja Inglismaa, need ei lähe arvesse, sest seal on loendamatu kordi käidud. Aga noh, kaugematest piirkondadest ma olen ilmselt niuke eksootilisem algen nagu kiitsin mille pealinn on suva ja nadi, nadi suvas õpiksid naadist, aga see oli üks maailma reisiosast, mis juhtus 20007. aastal. No paremat reklaami ilmselt õigusteaduskonda astumiseks õppima minemiseks nende ei ole tehtud, ma ei tea, kas praegu saab veel päevasesse õppesse pabereid sisse viia või mitte, küllap inimesed täidavad. Ei, aga ega see töö ei ole lihtne selles mõttes, et see rahaline point on üks selles asjas kindlasti, aga, aga teine küsimus on ka selles, et, et see stressikoormus, mis langeb su õlgadele Stress on ka see, mis ongi selle asja juures kõige keerulisem või see, need, need kohad, kus, kus sa nagu tugevamana, paremana, järgmisel järgmisel hetkel uuesti alustades on see stress või on see veel mingi asi? No Urmas, ma ütleks niimoodi, et vot see advokaadibüroouks on nagu see, kust mitte kunagi ükski inimene ei astu sisse rõõmusõnumiga teadet võitsin miljon krooni, nüüd lööme laiaks, teeme midagi, mul on õudselt hea idee, eks ole, alati kui inimene astub advokaadibüroo uksest sisse, on tal mingi probleem ta mingisuguse sõna otseses mõttes sita sisse astunud ja ta tahab selle nüüd legaalselt korda ajada. Vot see on see täpselt samamoodi, nagu sa ei lähe arsti juurde, kus kõik on korras. Sama sama võrdlusmoment tekib ja sina pead olema see, kes selle probleemi lahendab. Ja sa ei saa seda probleemi lahendada, kui sa ei tea seda probleemi algeidsed ja selle probleemi sisu. Seetõttu sa pead selle kõik mingil määral kahtlemata sa võid olla vastanud, aga sai mingil määral mingi tükikese, alati võtad endasse sellega kaasa sõidab teise inimese elu natukenegi läbi. Näedsa oma vaimusilmas ennast sedasama tööd tegemas 20 25 aasta pärast ikka endiselt. Ma üritaks kõigepealt nii kaua elada, et. No te olete, ma loodan, et mind maha Ta vahepeal, et nagu, nagu selles Milgi filmis Arvimilk löödi maha sellepärast et ta oli homoseksuaalet, et me ei tea seda. Tajud sa tõesti seda ohtu, et keegi võib sind selle pärast maha koksata, et sa oled homoseksuaal. Seda, seda ma ei tea, mitte kunagi, tajud sa seda ohtu mingil määral alati kuskil kuklas mul kumab see, et ole valvas, vaata ikkagi ringi ja võib-olla seal on sees ka natukene peitub minus seda, et ma tegelikult töötasin kunagi politseis mis võib-olla tuleb natuke üllatusena sinu jaoks, aga ma olin Lasnamäe politseiosakonnas valitud Lasnamäe linnaosavalitsuse poolt ka üheks kõige paremaks konstaabliks omal ajal. Püstol vööl, mis tal veel ühel pool või see kumminui teisel pool? Kumminui pisargaas käerauad ja püstol, erivahendite kasutamine, mis on keelatud tavakodanikule, aga ma olin politseinik aia. Väga huvitav, erakordse, huvitav, ma pean kohe siia juurde küsima, oled sa veel mingeid sarnaseid ameteid pidanud leiburis öövahetuses? Ma ei tea midagi sarnast veel, mis võiksid šokeerida ehk tegelikult, ega see miilitsa või politseitöö on ju tegelikult samas reas suhteliselt juristitööga. Ja ma ju käisin ka politseid esindamas tolleaegses Tallinna linnakohtus politsei vastu esitatud esitavates kaebustes, et noh, seda, seda enam, et ma rääkisin eesti keelt, et tollel ajal oli seal politseiosakonnas nagu natukene probleeme selle keelega, täna ilmselt ei ole seda üldse enam, aga ja lisaks sellele on loomulikult mul olid ju Õigusteadmised olemas, mis iseenesest andis juba natukene vürtsi juurde sellele esindamisele. No miks sa politseisse läksid, miks, miks see oli seal lihtsalt ainukene võimalus sellel hetkel selles mõttes, et päris nii ei ole, et ma nüüd avan oma praksise, nüüd tulge siia, mina, mina toon teile valguse, eks ju, see ei ole päris nii lihtne. Ja see sundisin minema politseisse. Tahtsin oma lõputööd ja, ja aega lihtsalt nagu natuke rohkem üle kui tavaliselt ja ma mõtlesin, et midagi ma pean tegema, kuidagi praktiliselt seda ära kasutama. Ja muide, ma ei ütleks, et Ma olin halb politseinik, ma oleksin väga hea nuhk olnud. Tänase päevani, ma saan väga hästi sellega hakkama. Ja see on täpselt sama moodi, et sa seisad mingite õiguslike tunnet otsuste eest, mis sa näed, et kus on vale, et sa pead reageerima, tegema ühte või teist või kolmandat, et vot see on otsene niukene, täitevvõim, kes teeb nagu asjad korda, eks ole, sa saad kohe sekkuda sellesse juristi töö on selles mõttes mõnevõrra nagu rohkem aeganõudev, et ma panen tänasele hagiavalduse kohtusse, ütlen sulle. Kuule, sa ei saa aru päris hästi vist, et sa teed midagi valesti ja siis me võib-olla tulemuseni jõuame ühe aastaga, kahe aasta pärast, kolme aasta pärast, kuue aasta pärast. Aga tulemus on ikka teada, et ma saan oma õigluse kätte. Et see on nagu see õigluse seismine, see ei ole kuhugi kadunud. Politseist ära tuleks. Sellepärast et ma tundsin, et ma ei sobivam keskkonda. Sest ma ei lase, ma ei ole isiksus, kes laseb endale pähe istuda või astuda, homoseksuaalsus oli see ei, see ei olnud, see ei olnud absoluutselt selles. Mul olid väga toredad töökaaslased. Käime tänase päevani aeg-ajalt läbi üksteisega ja nad on ka ööklubis Einsel käinud ja mitte mingit probleem absoluutselt sellest ei ole. Sest politsei institutsiooni iseenesest on nagu selles mõttes väga huvitav institutsioon, et need kolleegid omavahel hoiavad ääretult palju kokku seal, sest noh, kujutad sa ette, kui me oleme sinuga kahekesi patrullis. Nüüd me satume kuskil tulevahetus alla, siis loomulikult ma kaitsen eelkõige sinu selga ja sina kaitset minu selga, et me seisame üksteise eest. Et vot see tunnetus, et sa oled nagu ühe meeskonnaliige, on selles institutsioonis ääretult tugev ja see on põhjendatud, väga tugev ja peabki olema tugev, et ega muud moodi ei saagi nagu pättide vastu võidelda. Aga miks ma ära läksin? See on natukene mõnevõrra minul minu jaoks nagu arusaamatu, aga ma tundsin tegelikult, et ma, ma ei saa hakkama selles institutsioonis, kus mul tulevad ülevalt käsud, mis minu mõistusega kokku ei lähe. Minu maailma. Ka allumise paratamatult vajalikeks sellistes struktuurides. Aga seal Noh, see on institutsioon elujõudu, et sellest ma saan loomulikult aru, et see peabki niimoodi olema, et ega igaüks ei saa hakata minna tänavale kõmmutama, et kuskil peab ikkagi sugune reegel paigas olema, et kuidas see asi toimib. Bergen küll märkasin praegu, et meie esimene tund või esimene vestlustund on läbi saanud. Me saame mängida siia tunni lõppu veel viimase loo ja peale seda sama lihtsalt lubada. Saade ärgaks piknikul jätkub, täna on. Saate külastas Reimo Mets. Härdaks piknikul. Ja tere tulemast tagasi, algaks piknikul raadio kahes, jätkab tänase järgaks. Piklikku külaline on, on, on Reimo Mets, kellega me siin juba tund aega oleme mõnusasti vestelnud, oleme jõudnud rääkida nii ühest kui teisest asjast siin. Ja lõpetasime eelmise tunni enne uudiste kuulama asumist uudistega kuulama asumist selle teema juures, mis töid sa oled teinud, et sa oled ju juhtinud ka ikka ööklubi vahepeal väga pikalt, kas see oli lihtsalt sellise hea ja mõnus võimalus panna panna nii-öelda pidu ja, ja, ja elu kokku oli see ikkagi ka tõsine töö sinu jaoks? Ei, see oli ikka tõsine töö ka, et see ei ole kindlasti mitte üks ööklubi, ühe ööklubi juhtimine ei ole kunagi kerge töö, et esiteks on tegemist öisel ajal tööga, sest enamus klientuuri käib öisel ajal seal külas. Ja teine küsimus selles valdkonnas on see, et kui eriti kui see juhid geiklubi, siis olenemata sellest, et seal on võib-olla 27 inimest tööl siis suudavad nad see 27 selle keskkonna moodustada selliseks, et intriigide, taamal on seal justkui tööl 50 inimest. Nii et selles mõttes ei ole seesugust sugugi kerge. Aga seal said tööd tööl olla ikkagi ainult ainult geid. Ei sellist diskrimineerimist küll ei ole, vastupidi Einselis olid tööl nii heterod kui geid kui naised. Mitte mingisugust sellist erisust Sa oled, ainult Keit peavad olema, kindlasti mitte ei olnud, vähemalt minu ajal see niimoodi ei olnud. Võrdõiguslikkus peab olema tagatud kõigi kõikidele. Aga ikkagi see väikese eelise nagu andis inimesel selles mõttes, et ta, ta tuleb ju või kuidas see nagu seda meelsust nagu välja selgitasid, üldse inimene tahab tööd saada, tal on sellel hetkel nagu suhteliselt keeruline ja inimesed ju tegelikult teinekord sugugi endale teps mitte ei anna aru, eks ju, mida nad tegema, aga vaat kus nad hakkavad tegema. Ja mis see töö iseloom nagu kõik on, eks, või, või ikkagi juba Einghelisse kohe algusest peale oli see nii tugeva märgiga asi, et kõik said aru, mis neid ees ootab. Ei, no Einselni bänd on ju iseenesest tänase päevani väga hea, et kui me mõtleme seda, et 2004 aastal kui ainsale alustas, siis noh, mina alustasin 2005. aastal Einselis kuskil maikuusest vist ja vedasin seda kaks aastat. Siis see brändi ülestöötamine loomulikult 2007. aasta lõpuks ei olnud Eestis ilmselgelt ühtegi inimest, kes ei teaks, et see on seksuaalvähemustele kuuluv klubi. Nemad lähevad ja käivad ja pidutsevad, et bränding üks asi, aga samas kui inimene tuleb nagu tööle, siis no kui sa oled nagunii oma Foomne ja, ja vihkan need inimesed, siis sa ei lähe ju sinna küsima isegi seda CV'ga, olenemata sellest, nad pakuvad sulle head palka. Et kas ma saaksin teile tööle tulla? No sa ei saa iseennast niimoodi maha. No aga vahetevahel lihtsalt ei tea, et ma ikkagi olen nagu nii teravalt teravalt probleeme. Selle selle tajub ära, et minu ajal ei olnudki kunagi ei olnud probleeme ja see ongi personali valik. Selle mulle ära seletada, miks see, miks see koht on nii populaarne, aga üldse mitte mitte ainult homoseksuaalsete inimeste hulgas, kui ma proovisin meenutada mingeid lugusid, et lugusid selle osas, mis nagu ensioniga toimunud on, mul meenub alati esimese loona see, mismoodi üks tuntud eesti Peeter näitas oma Väike-Peetrit just nimelt Einselni klubis, et need asjad ja ta ei ole, ta ei ole absoluutselt selles mõttes, ta ei ole inimene, kes peaks seal käima, seal oli hoopis teistsugune, teistsugune Peeter, üks üks, teine Peeter, aga, aga miks, miks, miks inimesed siia tulevad, miks see nii populaarne? Selle selle, selle koha fenomen seisneb selles, et see on koht, kus on inimestel olla võimalus vaba teha seda, mida tahan ja see ongi see, mis loob selle klubi atmosfääri, sellepärast olevat ka heterod absoluutselt, Nad tulevad sinna selle jaoks, et ka saada seda feelingut kätte, sest ega me võiksime ükskõik kus mingisuguses kohas panna mingi püsti hakata, seal mingit pidu pidama. Aga kui seda rahvas sinna ei tule, siis olenemata sellest, mis muusikat sa seal mänginud, mitte midagi ei juhtu, avastada teistes klubides ka ju on. Aga kui inimesed on 11 tundvad inimesed, siis moodustub selle sõpruskonna kokku, kõik on rõõmsate nägudega, keegi ei tambi rusikatega, keda keegi löö kellelegi klaasi näkku ja see tekitabki sellise hea koosluse, kui inimesed on tolerantsus ühiskonnas, kõik üheskoos koos, äkki kõik saavad aru, üksteisest on ja kõik mõistavad, üks otsib ühte, teine otsib teist, eks ole, miks heteronaised tänase päevani võib-olla tahavad Kainsesse minna seal nende jaoks ohutu koht, see ongi nende jaoks ohutu koht, sest nad teavad, see on ahistav, jooksis keegi nahistavad joogi sisse keegi ära ja teine point on muidugi asjas ka see, et need inimesed, kes võib-olla natukene tunnevad ennast ebaturvaliselt, teavad, et, et mul on päkkab siin alati olemas, mul on sõber, kes vaatab minu järgi, et ükskõik mis minuga juhtub, onju, siis on niivõrd palju minu tuttavaid kumuga midagi peaks juhtuma, siis nad alati võtavad mind takso peale viidut, kuiveraine. Räägime sellest sellest lõppema nüüd juba ei tahaks niimoodi öelda, aga hakkas suvest ka, aga ikkagi seda august Mul tuleb kohe uksed lukku ja, ja, ja sellega see kujutlussuvest saab otsa. Mulle tundub, et, et see 2010 jääb kuidagi nagu ükskõik milline see tulevikus asjade käik ei ole, aga see jääb ikka igal juhul teatud selliseks verstapostiks. Siis homoõiguste samasooliste õiguste debatis Eesti ühiskonnas. Ilmselt ta jääb, et selles mõttes, et kui ma just üks päev mõtlesin selle üle, et kui me peaminister räägib sellest, et meil on tiiger, kes peaks olema justkui põhjala juhtiv tiiger ja minema põhjalat juhtimisest, teate, et praegusel hetkel sellistes küsimustes on tiiger ikka väga lombakas, kas ja selline tiiger mitte mingil juhul seda põhjapõtru kunagi kinni püüa, pigem hakatakse teda tiigrit näitama kuskil Brüsseli loomaaias kui ühte ainueksemplari aastast 2010, kes võttegi selliseid ja selliseid asju, eks ole. No loodan, et see niimoodi. Ja ühel hetkel meil võetakse ka poliitiline nagu konsensus sellel teemal vastu, et neid asju on vaja rääkida, nendest asjadest on vaja regulatsiooni ja tuleb see seadus ära, see seadus, tegelikult ma arvan, et tuleb nii või teisiti varem või hiljem lihtsalt küsimus on ajas, sest sellised üldväärtuslikud inimkonda väärtustavad demokraatlikud alused on igal pool juba leidnud kinnitust ja mida aeg edasi, seda, seda kiirem. No tegelikult mina loodan, et see seadus tuleb sellepärast, et ei tuleks kohtupraktikat, sellepärast et kohtupraktika on see, mille osas puudub ühiskonnal omal kaasarääkimise võimalus, sellepärast et nii kaua, kuni ei ole seadust nii kauge, head asjad kohtus ja seal otsustab just seesama duell, millest me eelmises tunnis rääkisime ja mis päevselge nii kohtusaalis toimubki. Et kus, kus üks pool püüab näidata oma asju valguses sellises, mis talle meeldib, ja teine pool teises valguses ja seal mismoodi nii-öelda milline Vikerkaar lõpuks kokku saab, ei tea ju keegi mitte kunagi ette. Ja, aga noh, siinkohal ongi ju täiesti elementaarne, et mul on hea meel, et Eesti kohtunikud on väga haritud inimesed, nad teevad õiglaseid otsuseid, mina näiteks Eesti kohtuvõimu efektiivsuses, absoluutselt ei kahtle see asi, et see on absoluutne õigus seda teha ja, ja väga hea, et niimoodi tehakse, sest inimene, kes on kohtunik, no ta ei ole seal niisama, ta on ikkagi teinud eksamit, on käinud ka samamoodi juurateaduskonna läbi tal on praktikat näinud neid inimesi nii siit kui sealtpoolt ja see, mis on õiglus ja õiglane, see peabki maksma. Ja kui seda, kui seda maksma ei suudeta panna poliitilisel tasemel, siis kahjuks peabki sellesse sekkuma. Kohtuksime, see ongi elementaarne. Songi demokraatias on võimude lahususe printsiip. Elementaarne, ehkki tegelikult niimoodi me ei reguleeri ise seda ühiskonda, vaid see tuleb nii-öelda kaasuste põhiselt niimoodi, kuidas kujuneb? Nojah, aga vaadake, kui me nüüd võtame tagasi selle näiteks, et mis me kontserdipiletitega toimus ja seal täpselt sama jama poliitikud vaagisid, vaagisid, vaagisid ja ebavõrdsus kehtis edasi, kuni tuli riigikohtu lahend, mis ütles ei, kõigile ühe täpselt sama mõõdupuuga ja nii on õiglane ja tehti ära ja siis hakkas parlament tööle, et Eestiski jalg Ratzgem tagurpidi, et vot kohtuvõim peab näitama, et see on nüüd suund ja sinna peame minema ja sedapidi läheme, et no ma ei leia, et see on absurdne, kohtunikud peavad õpetama poliitikuid, kuidas nagu tuleks rahvale seadused teha. No see on ennekuulmatu tegelikult, et teistes demokraatlikes riikides ikka parlament otsustab ja siis kohtunikud vaatavad, et kas see on õiglane või mitte, aga meil käib nagu kohtuvõimu kaudu ja mõned küsimused. See on kummaline, see on tõesti kummaline. Ja noh, me võime ju aimata, miks need asjad tegelikult niimoodi on. See hetk tagasi küll siin kasutasid oma oma kujundikeeles peaministrit, aga mulle tundub, et peaminister on siin suutnud ka muidugi hoida lihtsalt tegelikult suu kinni ja rääkinud on tema teised ministrid. No kui, kui sellest nagu rääkida, siis ega Eestis on enamus poliitikuid suu kinni hoida, mitte ainult peaminister, ääretult kahju, et nad seda teevad, pigem rääkigu ja rääkigu normaalselt, mitte nii, nagu Tõnis Lukas seda tegi, viimasel valitsuse pressikonverentsil, mis nädal aega tagasi Mis sinu Tõnis Lukas rääkis põhimõtteliselt seda, et ta ei kujuta ette, mismoodi eesti õpikutes tuleb ümber jutustada või tuleks ümber jutustada, vist Oskar Lutsu kevade homovõtmes hakkas ma ei, ma ei tea ka täpselt, mille peale ta seda rääkis. See oli, see oli tegelikult seondamatu lause üldse valitsuse pressikonverents, kusjuures mitte keegi küsinud ta käest, et kas sa peaks sellel teemal midagi, ütleme, mitte, aga ta tahtis tuua näidet sellest, et Hollandis hakatakse seda kooliõpingutesse sisse viima ja räägitakse sellest, et ka sellised inimesed elavad meie keskel, et ka nendest tuleb rääkida, et kui me räägime, et meil on juudid ja moslemid ja indud ja kõik muud kultuurid, eks ole kajastatud siis homoseksuaalsus, meil ei ole õpikutes kajastatud ja, ja see oli see võtmeküsimus, miks Tõnis Lukas sellest hakkas rääkima, ütles lihtsalt jah, et sellisel juhul me peaksime ju kevade ümber? No tead, no mina ei näe põhjust kevadet ümber kirjuta. Ma olen seda öelnud ka, aga siin tuleb nagu natukene huumoriga aru saada sellest, mida mina olen öelnud, et ma ei väida nagu seda, et Arno on gei, mitte mingil juhul, aga ridade vahelt annab alati igal pool midagi välja lugeda. Minnes sulle see räägib või mida see sulle näitab, kui, kui kõige kummalisem ma saan aru, kui libastuks mõõtmite mõeldes, et isikuid vaid mõeldes instance, et kui libastuks näiteks kaitseminister ma saaksin aru. Ma saaksin aru, kui libastuks võib-olla majandusminister. Aga kui, kui sellise täiesti arusaamatu Avalduse teeb haridusminister mida see, mida see sinu jaoks ütleb? See näitab tegelikult minu jaoks ühte väga selgelt fenomen, et haridusminister tegelikult antud teemas ei ole, kodust tabab harit harimis sellel teemal ja kui minister juba selline haridusministri sõna haridus, eks ole ju iseenesest räägib enda eest, millega peaks olema tegemist, siis vot see on natukene kahetsusväärne, et selline asi nagu toimub haridusministeeriumi ministri poolt, et mina leian, et selline minister ei sobi oma ametikohale, seda ei saa rääkida selliseid põhjapanevaid teemasid, enamgi veel, ma arvan, et võib-olla tema isiklikud vaated erinevad totaalselt veel sellest, mida ta seal valitsuse pressikonverentsil öelda. Et no me ei saa demokraatlikus riigis sellest rääkida, et, et ühed või teised või kolmandad pahad ja nendest ei tule rääkida. 30 aastat tagasi oleksime ilmselt rahva käest küsinud seda, et kas valge inimene, neeger võiks ühes bussis sõita, siis Ameerikas oleks rahvahääletus öelnud, et loomulikult ei tohi, mis te nalja teete või kui me 100 aastat tagasi oleksime küsinud, kas naistele valimisõigust anda, siis loomulikult oleks öeldud, rahvahääletusele ei tohi, on ju, ometigi võeti need otsused vastu ja tehti seadused, mida, nagu peame elementaarseks arusaadavateks. Aga inimlikul tasandil, kas põhimõtteliselt saad sellest aru, miks Eestis? See küsimus on nii problemaatilises valguses ja ma ei mõtle Tõnis Lukast, kes tõenäoliselt teenib selle kaudu poliitilisi punkte, sellepärast et kui keegi on julenud väga selgelt oma seisukoha välja öelda, siis on tegelikult kaks parteid, müts maha nende ees, eks lahti, selliste kaartidega mängitakse poliitikas, üks on siis IRL Isamaa, Res Publica liit, eks ju. Kes on, kes on oma mitme liikme kaudu andnud selgelt mõista, mida nad asjast arvavad ja teised on sotsiaaldemokraatideks kaks parteid? Põhimõtteliselt on julenud öelda, et meie partei seisuga kohtun, selline ülejäänud mängivad. Ma ei tea midagi. See nagu tavaliselt, eks ole, et kui me lähtume nagu konkreetselt ainult sellest, et mis on Reformierakonna sisu, mis nende ideoloogiline põhialus siis Reformierakond peaks olema esimene partei Eestiski seisabki õiguste eest kaasa arvatud ka Keskerakond, tegelikult oma poliitiliste vaadete poolt on väga just nimelt geidele suunitletud erakond ja Stockholmi paraadil näiteks Keskerakond. Sealne Keskerakond on paraadil esindatud, nad käivad ja marsivad geiparaadidel koos ja see on elementaarne, et selliste õiguste eest seistakse. Me ei räägi siinjuhul, mitte mingitest Key õigustes, selliseid asju ei ole olemas. Räägime inimlik kest võimalustest inimlikest õigustest kõikidele võrdselt saada koheldud, see on see asi, räägime inimisiksustest, inimestest olenemata nende seksuaalsest, soost või, või suunitlusest, eks ole. Et selle kohta Euroopa liidus on ju praegu tuleb iga iga päev sisulised rida radu pidi neid direktiive, kus Euroopa Liit räägib just sellest, et nooremad idabloki maad ei saa aru, et vanas liikmesriikides on need asjad reguleeritud ja diskrimineerimist ei tohi olla ja kui te sellest aru ei saavad, siis me hakkame ülevalt poolt õppima ja tegema. Minu soovitus on alati olnud vabariigil nagu see, et Euroopa liit ei pea tulema ette kirjutama Eesti vabariigi asju. Eesti võib näidata ise ka natuke aktiivsust teha Euroopa liidule selgeks, et teate, meil on täiesti normaalne riik, me saame aru, mis meil toimub, me saame aru sellest, mis Euroopa suunitlused, mis on, mis on inimväärtused ja mis on demokraatia. Tundub, et me ei taha sellest vist aru saada, et noh paratamatult see on, see on kahju, et see nii on. Seda ma loomulikult küsin selle küsimuse teise poole ära, et põhimõtteliselt, kas sa saad sellest ka inimlikus plaanis aru, miks Eestis kuna need parteid kõrvale, kus on, kus on selge omakasupüüdlikkus kus selgelt vaadeldakse kõiki sarnaseid küsimusi, ainult selles prismas, kui palju üks või teine seisukoht positsioon küsimuses võiks tuua hääli või võiks kaotada seda häält ja selge on see, et Eesti avalik arvamus üldiselt on kujunenud selline, et see nii-öelda toetamine või selle asjaajamine kaotaks hääli, aga saad sa inimlikul tasandil aru sellest, miks see tegelikult selles riigis, kus me elame sinuga, mille, mille, mille rahva keelt me räägime, et miks see nii on. Ma arvan, et inimlikul tasemel on täpselt sama lugu nagu, kui Abraham viis oma rahva tõotatud maale, ehk et Egiptusest hakkasid juudid tagasi liikuma Jeruusalemma Iisraeli tänasesse, see on täpselt sama lugu. Üks põlvkond pidi välja surema selle jaoks, et selle perioodi, miks see periood kestis nii kaua, kestis 10 10 20 aastat, eks ole. Just sellepärast, et see, see üks põlvkond sureks, ära ei mäletaks ja siis tuleks noor põlvkond peale, kes on nagu tolerantne, saab asjadest aru, keda on võimalik kasvatada, kellele mõistlikult võimalik rääkida, asju selgeks, teha selgitustööd ja läbi ainult selle saab seda ülejäänud seltskond hakata aktsepteerima, et see ja see on nõukogude aja pärand kindlasti ja lisaks sellele muidugi on siin tegemist see, et see oli nõukogude ajast, eks ole, kuritegu pluss on seal 70.-test õpetatud kõik inimesed, see on haigus, mis absoluutselt enam ei vasta tõele juba 20 aastat. Et, et noh, vot sellised lükked ja lisaks sellele annab vürtsi veel tulla juurde see, et näiteks meie haridusminister võtab sellisel teemal sõna ja tegelikult läbi selle, et avalikkust persoonid nagu mõistavad hukka ühe või teise inimese, tema seksuaalse orientatsiooni pärast suurendavad hoopis selle grupi vastu ju negatiivset mõju, et vot see see ikooni otsimine, et kujutate ette, kui näiteks Silvi Vrait või, või ansambel Laine või Kukerpillid või Tanel Padar, eks ole, laulaks geiparaadil Eestisse lugusid, onju siis ei ole see enam see, et siis sa ei võta kivi, ei viska Tanel Padarile otsaette, et vot sa kuradi Geiger, kes sa siin nüüd oled, et vot sealt hakkab see asi pihta, et läbi positiivsete meetmete on seda võimalik tõenäoliselt mõjutada ja senikaua kahjuks, kui meil tulevad sellised negatiivsed päevakajalised teemad alati geide suhtes ülesse ja tambitakse maa põhja näiteks petersell, Pärna, kes võttis sõna, ütles, et see on haigus, on, nad on värdjad ja nii edasi, onju siis ei saagi ühiskond muutuda ei saagi, muudkui kui sellised pidevalt sellised viha vägivalda tekitavad ühe grupi suhtes isiksused, kes on avalikkuses tuntud, võtavad sõna ja laimavad ja solvavad ja diskrimineerivad ja ükskõik, kuidas me nimetame, eks ole, sisu on ikka sama, et te olete värdjad, mida te üldse haiged inimesed tahate ja nii edasi, et see on nagu see asja iva. No üks probleem ju tegelikult on, ma usun, et sa tajud ju ise ka seda, et tegelikult neid, kes avalikkuse ees on, kõlab väga toredasti, kes on avalikkuses ametlikult kuulutanud, eksju, no mis pagana Kuulutus siin vaja on, aga kelle suhtes inimesed on, on üheselt veendunud, Nad teavad, et tõesti nende orientatsioon on selline või teine, neid on tegelikult ju väga vähe, Need on selgelt neid tegelikult neid inimesi on rohkem ja, ja, ja seda sosistamist ja sahistamist, mis on olnud ju nõukogude ajast peale ja siis oli arusaadav, miks, miks inimesed ei saanud seda tunnistada siis tegelikult see on tulnud ka kaasa tänasesse päeva ja ma ühest küljest saan muidugi aru, et, et kivirahe ju ju verbaalne kivirahe ju tuleks ja tõenäoliselt noh, ma ei tea, kas, kas, kas, kas see läheks ka füüsiliseks, kas kellelegi ma ei tea, auto aken sisse visataks või mitte, ma ei oska seda enam öelda, eks ju. Aga tegelikult lihtsalt ka ühiskonnal need, kes valutavad pead ja kellel on mure ja kes kes kardavad, neil puudub lihtsalt reaalne, selline positiivne kontakt homodega geidega. Sest et kontakt on selle pinnal, kas, mis kirjutatakse ajakirjanduses, mis on teadupoolest sageli mõjutatud moonutatud või varjutatud tõde või siis ürituste kaudu, mida, mida te ise toodate, eks ju, noh, mis ei ole ka nagu tavalise inimesele mõistetav näiteks nagu paraad, eks on arusaadav, et see ei ole lihtsalt tajutav, hetero oleks, et miks nad teevad paraadi, et äkki ma peaks ka tegema. Aga heterod teevadki paraadi ju kogu aeg teevad, loomulikult on erinevad paraadide netterutele olemas, et seal käivad ka seal käivad ka seksuaalvähemused, ega seal ei saa väita, eks ole, keegi ei ole keelanud settervjatel tulla ka geiparaadil, mitte keegi ei sea piiranguid, et geid on vastupidi, tolerantsed, ütlevad, et tulge palun, milles küsimuseni. Aga üldiselt ma peaksin ütlema võib-olla seda, seda teemat nagu lahkame sedapidi, et miks ei ole avaliku elu tegelased Eestis kapist välja tulnud. Üks on ilmselt see, et ühiskonnas ei ole nagu see aktsepteeritav, et seda toetusgruppi oma seljatagust nagu ei tunne. Kui tuleks korraga, kui, kui öeldakse kokku leppida 100 inimesega nii-öelda kaheksakümnendatel saad aru 45-ks, just täpselt tuleks korraga 100 inimest, kelle, kelle hulgas on ettevõtjaid, ühesõnaga toona ajakirjanikke, kelle hulgas on, aga see muudaks ühiskonda, siis tekiks üheks hetkeks kaoks õhk, popsust, tekki, sahmimine, Jeesus, Maria, hüljatakse, kuidas see võimalik. Ema ka, ta on ju nii tore, jätab, aga siis näeks, et see elu on normaalne, et need inimesed elavad meie keskel ja pagan võtaks, eelmine kord aitas selveris mulle tõsta seda suurt arbuusi käru sisse ehk täiesti normaalne inimene ja see aitaks seda ühiskonda immutada. See võib-olla see ilmselgelt aitaks, et noh, see on Ameerikas läbi tehtud protsess, et täpselt niimoodi need asjad toimusidki on ju, seal võtsid inimesed lihtsalt selle julguse kätte ja ütles, et jah, et aitab küll sellest pullist, et kaua see kaua see pedeteema nagu siin Dilberdab ja kaua sellest teemast räägitakse, et tuleme siis välja ja räägime siis avatud suudega asju ja inimesed hakkasid järjest välja tulema ja see, kui kaks, kolm, neli tulid ees ära, siis tuldi 20 viiekesi juba järgi ja alati on see esimene samm raske astuda, et noh, minu asi ei ole kindlasti mitte kedagi hakata välja tirima, kapis on iga inimese enda õigus, millal ta seda teeb, mina pean lihtsalt oma eluvaateliselt õigeks seda, et mina ei ela seda elu kapis olles, see on, ma elan täna ja praegu ja ma tahan saada täna ja praegu ka õiguseid. Ja see on see, võib-olla ma näen praegu välja väga selline individualist, eks. Aga paratamatult elame me ainult üks kord elus ja, ja miks ma peaksin seda elu elama teistpidi? Mina sellest aru ei ole saanud ja minu elufilosoofia, kui see kokku ei lähe, et see on minu kapist välja tulemise point. Ringkondades liigud, sa tead, millest jutud käivad, miks, mida inimesed räägivad seal mingi selline mõte on, et teeme, teeme midagi koos ära? Üheskoos astume mingi natukene suurema sammu, on see, on see teema üldse praegu? Eestis ei? Ma ei ole, esiteks ma ei ole kaks kuud Eestis olnud, et ma ei teagi, võib-olla see mingites kuluaarides on jututeemaks olnud on ja loomulikult võiks selle üleskutse teha, et tulge kõik avaliku elu tegelased kapist välja ja, ja näidake ka, kes te olete ja võtke vastutust nagu selles mõttes, aga mina ei ole nagu see inimene, kes ütleb inimesele, et Kuleta, sina ju oled ka, tule sina ka välja? Ei, ma arvan, et see ei ole nagu õige, et iga inimene peab ikka ise tunnetama see, et millal on tema jaoks õige hetk ja ja millega ta kas siis riski riski, eks ole. Ja muidugi seal on alati niuksed sotsiaalsed tagamaad ka, et ega iga inimene ei saagi välja tulla, sest me ei tea, mis hetkel see hakkab tema mänge mängima tema vastu, millal teda tööle ei võta, sellepärast et ta on homoseksuaalne või, või lesbi või transseksuaalne inimene, eks ole. Et neid tagamaid võib olla mustmiljon, miks ja inimene ei taha teha, on ju, lisaks on temal võib olla emad ja isad on ja kellele ta ei ole seda rääkinud oma võru metsades või, või kuskil Kapa-Kohilas, eks ole, et, et need on alati sellised iga indiviidi puhul väga erinevad, niipalju kui nii indiviidi, nii palju probleeme. No täpselt samamoodi on see Ameerika ühendriikidesse ja teistes riikides, kus see protsess on toimunud ja kus seetõttu on asjad nagu palju selgemad ja lihtsamad, on see, on see nii või teisiti noh, täpselt samasuguses seisus kõik nad. Jah, aga lõppkokkuvõttes on ka see, et vaadake, meie riiklik poliitika praegusel hetkel nagu ei, tunnustas. See üks niikaua kuni on Tõnis Lukas oma selliste seisukohtadega, siis ongi nii, et see on väga raske. Ka selles mõttes võidelda, eks ole, esiteks rahva tolerantsuse poole peal ja teiseks kata riigiga ka veel võitlema, et sa pead nagu täiesti Shandarki mängima, mida mina muidugi teen, on Eestis, et ma olengi nagu meie kohalik son, tark, kes alati võtab sõna ja ütleb, aga ma leian, et see on ka õige, et seda tulebki teha, sellepärast et kui kõik on vait, siis jääbki paratamatult see negatiivne foon alati peale ja siis lõpuks hakataksegi. Mitte midagi ühiskonnas ei muutu, kui noortele iga päev räägitakse ka seda, et see homoseksuaalsus on haigus, see on ebanormaalne ja inimesed on värdjad, kes nad on ja nii edasi, eks ole, et keegi peab midagi vastu ütlema või kui keegi mitte midagi vastu ei ütle, siis jääbki kõlama see, nagu nagu see on kõigepealt see efekt, kes kuulutas ka Hitlerile, et juudid on halvad, juudina halvad, judin halvad nagu sa iga päev kuuled 20 korda halvad siis lõpuks hakkadki mõtlema, et nad ongi vist halvad, et, et no vot, see on täpselt samasugune fenomen, et kuskilt maalt tuleb nagu keegi ja peab ütlema sõna võtma ja vastu hakkama, et see ei ole niimoodi, et see on faktide käänamine, see vale ja nii edasi. Ainult läbi selle on võimalik saavutada seda sama õiglust, mida ma taga ajan. Laseme lennukesele hetkeks siristada ärgaks piknikul saates ja luban, et kohe hetke pärast jätkame, kui sulle sobib. Mul on üldiselt nagu lihtsalt tänane korraldus on meil tööjaotus, on see selline, et mul on lihtsalt list ees ja ma saan valida sinu eest. Ja siis sina lihtsalt kommenteerinud Nicki French on, on järgmine, praegu. Jah, see on 2000. aasta eurovisiooni Inglismaa esindaja ja laulu sõnum on väga hea, mulle meeldib tompleida Sangige. Ega ütles, oli siis tegemist Eurovisiooni looja ja, ja mitte, et et orgapiklikul saates üldse halba muusikat kõlaks, kõlab küll, kõlab ikkagi täiesti halba muusikat ka, aeg-ajalt, aga. Mingis sellises kastmes siis siis ütleme, see see igal juhul mahtus kõrgel tabelisse selles edetabelis vähemalt minu enda jaoks. Kuule, kas sa oskad mulle lihtsalt ära seletada, miks jaoks geide jaoks Eurovisiooni värk on, on nii oluline vähemalt nagu see välja paistab? Ma ei tea, seal, see on päris naljakas, et me oleme ise ka selle üle juurelnud, et miks see, miks see, miks see on imehea muusika alati alati olnud võib-olla niisugune tempokas, ma saan aru? Jah, selline tüüpiline, kuidas öelda pededist White, eks ole, aga, aga no reeglina see on nagu. Ma ei, ma ei tea, mulle meeldib nagu seda Eurovisiooni luidumid kuidagi nautida, vaadata inimesed, kes seal esinevad, inimesed, kes on saalis, publik, Audentes, kõik on nagu see on nagu tore üritus. See nagu fantastiliselt hästi tehtud. See on muidugi üks meeletult palju raha, sööb aga nauditav kuidagi. Aga neid lugusid muul ajal sa kuulad ka või, või on siis nahkkontsert ja siis kõik? Ei kuula igapäevase Aeoonil aeg-ajalt ikka loomulikult peol kuskil satub muidugi, eks. Ei, loomulikult kuulad, et mitte kõiki loomulikult see jõua kuulata, aga, aga sellised noh, näiteks teile, eks ole, ribaki lugu. No see tuleb ju praegu söögi alla. No see on võimatu mitte kuulata, et, et eks selle eurovisioon on oma mõju, on, aga aiman nii hulluks ei ole läinud, et mul nüüd on kõrvaklapid peas, ma kuulan ainult Eurovisioon lugusid. Ei kindlasti mitteained. Seda ikkagi, mille pärast see on, seda sa ikkagi ei oska väga täpselt öelda, minge lihtsalt see meeleolu või see atmosfäär, et sellised sobib. No ilmselt ma olen ise käinud ka, et, et see on ka üks fenomen, et ma käisin Riias eurovisioonil omal ajal, et kui sa ise seal keskel oled, siis ikkagi nagu tulevad sulle teatud assotsiatsioonid meelde, et see oli see ja nüüd tuleb see kaamera ja ekraan, kuna ja kui sa ise kuskile ära käid, siis alati suhtunud sellesse linna või kohta mingisuguse teise vaatevinkliga, et noh kui muidu räägime, kellelt võtet Moscan, tiblade pealinn ja halb ja paha, aga kui sa ise seal ära käid, siis on nagu täiesti normaalne hoopis teised assotsiatsioonid või näed telekast mingit asja, vot siis tuleb meelde, et ma olen olnud vot sellel draivi purskama päevasel Roomas või ma olen seal Eiffeli tornile jalutanud, eks ole, nad inim inimmälu jätab meelde. Arusaadav, ma ei saanud täpselt ikkagi aru, miks see eurovisiooniga kõik seostub, aga las ta jääb sinna otse, jääb selliseks mõistatuseks, mida siis spetsiaalsed uurimisorganid saavad, nagu uurida seda fenomeni, Urmas, et kokku. Urmas otil oli selle peale ja ütles, et hea intervjueeritav räägib seda. Tahab ja see on väga tore, see on väga tore, just. Kuule räägime need, lähme, lähme edasi, me jäime pooleli selle koha peale, kus, kus kus me rääkisime sellest kapist välja tulemisest ja, ja, ja sellest mõistmisest tegelikult, miks Eesti inimesed nii teravalt selle selle probleemi peale reageerivad? Ja need, kes need, kes reageerivad, mitte kõik, absoluutselt, aga Sa oled mitu korda siin tsiteerinud niimoodi nagu mihkel siin piiblit, sinu, sinu suhe kirik kui ka ja, ja, ja, ja, ja religioosse maailmaga, milline. Mul on selles mõttes täiesti, ma ei saa öelda, et mul null suhe on, aga ma ei ole usklik inimene, ma olen pigem ateist selles, sellest vaatevinklist kindlasti, kuigi ma olen käinud muide omal ajal pühapäevakoolis Oleviste kirikus. Tulin ilusti Keilast rongiga, pühapäeviti Oleviste kirikusse ja käisin seal. Siis sa oled juba 12 vanem, noorem. Noorem, sellel ajal ma päris täpselt ei mäleta, aga no ma olen käinud, ma tean seda, et ma olen Oleviste kiriku pühapäevakoolis omal ajal kunagi käinud. Ei suutnud sind välja ravida. See ei suutnud mind välja ravida, jah, et see püha isa kahjuks ei suutnud sind välja ravida, tõepoolest, aga, aga ei, mina suhtun religiooni kahtlemata täiesti lugupidamisega austusega nende isikute vastu, kes on usklikud. Mul ei ole mitte ühtegi etteheidet selle kohta, et nad usuvad seda, keda nad usuvad. Kuid eelistuslikult uskumustest rääkides, siis mulle meeldib isiklikud budism kõige rohkem. Ometi, sa räägid mulle siin Saalomonist ja, aga see juudi rahvast, kes aga ka ehitus on kahtlemata sellepärast, et ma olen lugenud Ka piiblit, et ma ei ole selles mõttes ju öelnud, et ma vihkan usku, sellepärast et. Ma ei tea, mis on, olen need raamatut läbi lugenud eelkõige ikkagi ma ei saa rääkida asjadest, millest ma ei tea ja mind on õpetatud seda tegema, et sa enne, kui sa hakkad nagu sõna võtma, siis sa loed selle kohta ikka materjali täpselt nagu juurades on, enne, kui sa lähed kohtusse, sa vaatad oma kaasuses läbi, teed endale selle paragrahvi ja selle seaduse selgeks ja alles siis hakkad, võitleme kaklema selle eest, et Ma ei ole nagu mingi usujünger, mitte mingil juhul ega ei kavatse kedagi kuhugi usku hakata pöörama. Aga ma olen teadlik, millega tegemist on ja see, millest ma rääkisin ennem, see on ainult vana testament, me peame lähtuma sellest, et meiegi kristlased usume ainult seda uut testamenti. No vanast testamendist, Me armastame võtta seda fraasi või seda lõiku Muhata kus öeldakse, et, et see, mis kahe mehe vahel toimub, on rõve ja need tuleb maha lüüa kohe, eks ju. Kas oled saanud aru ka, miks see tekst seal on sinu jaoks mingi selgitus olemas? Teadupoolest eks ju, piiblitekstiga on nii, et, et seda otse lugeda küll võib, aga tuleb aru saada, millest jutt käib ja miks see jutt selline on, eks sellest tuleb aru saada. Miks, miks vanas testamendis sinu selgituse järgi või sinu nii-öelda käsitluse järgi Moosese raamatus see asi nii sirgjooneliselt kirjas. Ka vana testament on üldse väga verine, kus on väga verine, sa mõtled juba selle peale ainuüksi, et ka poisid lõigatakse ümber seal väiksest peale, sest see on ju väga verine episood, mis seal aset leiab. Aga mina, ma pigem pooldan Jeesus Kristuse nagu testamendi osa ehk et uut testamenti, mis räägib sellest. Armasta oma ligimest, ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle teised teevad, ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse seal selle üldinimlik humaanne lähenemine pigem ja miks see piibel on niimoodi kokku kirjutatud, tead, ega keegi ei tea seda sellepärast et ega see ei ole Jeesus enda poolt kirja pandud, see on ikkagi ju 300 aastat hiljem pandud kirja ja sellisena ja kokku klopsitud ja missugune see tegelik viival peaks olema, kes seda veel teab, et väidetavalt on neid Neid evangelist ju märgatavalt rohkem ja kui me mõtleme selle peale, et uues testamendis ainult neli omangilisti kajastatud, siis kus ülejäänud 12 jäid, eks ole, 12 oli meid kokku, kus siis ülejäänud kaheksa miks nendest ei räägita nendest evangelistid? Aga ikkagi sa selle peale ei ole mõelnud, et miks, miks religioon selle osas nii selge vahe teeb sinu jaoks see ei ole sinule küsimust tekitanud. Ma ei tea, ma arvan, et see nende uskumustes kinni religioon on alati teinud väga koordinaalsed ja põhjapanevaid konservatiivseid lähenemisi. Samamoodi ma arvan, et kui me annaksime kirikule võimu ja kirikuseaduste järgi elaksime, siis naised ei käiks tänasel päeval meil miniseelikutes mööda Tallinna tänavaid ringi, mitte kuskil maailmas, eks, et see ongi see, kus on kirikuvõim ja seadusandlik võim lahku löödud ja 19. sajandi lõpust juba on see toimunud. Et see on see point, et on aru saadud, et kiriku seadused, lastele, kiriku seadused ja riigi seadused, riigi seadused, et sellest vaatevinklist rääkides, eks ole, siis tegelikult kirik ei peaks üldse sekkuma sellesse visuaalsel teel. Ja halb see moraali eetika küsimus üldse ei puutu absoluutselt seadusse. Et kirik ja, ja meil on võimude lahususe printsiip kirik on lahutatud riigist kogu lugu. Ma võib-olla teen kirikule nüüd liiga ja, ja, ja aga, aga kui ma olen seda debatti jälginud, siis üksti kiriku nagu väga selline veenev või, või noh, nende jaoks veenev või kirikuargument tugevam, et, et me ei tea, mis tuleb järgmiseks, eks ju, kiriku esindajad sageli sellest räägivad, et mis võiks olla nii-öelda see järgmine voor, et kui paarkümmend aastat tagasi oli, oli homoseksuaalsus veel haigus 30 40 aastat tagasi, eks siis siis mis, mis tuleb järgmiseks, on see, see üks argument, mille, mille osas nad või noh, mida kirik kasutab selle? No ma olen alati öelnud, et vaadake, mina ei ole ennustaja, ma ei tegele ennustusega, aga mis tuleb, see tuleb, ega siis seda me muuta ei saa, me kaasaegne ühiskond kohandub ja elab täpselt samamoodi võrdväärselt seda asja edasi, et ma ei tea, mis saab edasi. Ja kõige kummalisem on see võib-olla lihtsalt see ei olegi küsimus, vaid, vaid lihtsalt selline uitmõte, mis praegu siin tekib. Kõige kummalisem, mida enamasti siis kirik kasutab, on, on jutt pedofiilia eest ja see on asi, mis tegelikult kui miski on 21. sajandil ja 20. sajandi lõpus kirikut ennast raputanud katoliku absoluutselt, vot seda peaks katastroof. Katoliku preestri käest küsima, kusjuures katoliku usus on ju seksimine absoluutselt keelatud. Palun küsige katoliku preestri käest, et miks selline pedofiiliakartus siis on ja, ja loomulikult see ei ole ju mitte kellelegi üllatus, et et see on kirikut raputanud ja, ja paratamatult on seal väga palju, et kes võtab tüdrukuid, kes võtab poisse, aga see on, tegemist on haigusega, et loomulikult, et see on nagu ühiskonna poolt ikkagi hukkamõistetav, tegu on ju samamoodi, need profiile on haigus, eks ole, Bigaamial mida iganes me räägime, eks ole, Tigam ei ole haigus piga, homme on küll kahenaisepidamine, aga sellised üldhumanistlikud arusaamad? Ma ei tea, ma ei oska vastata. Samad kiriku esindajad püüavad ikkagi ka rääkida sellest, mismoodi praegu käib väga intensiivne töö selle nimel, et, et ka pedofiilia kuulutada nii-öelda haiguse valdkonnast välja. No ei ole mõtet hakata nagu luuludega ka tegelema, et mina sellesse küll ei usu, et see nii läheb, aga aga kui kirikuisad niimoodi arvavad, siis noh, alati otsitakse põhjendusi oma väidete tõestuseks ja noh, väga hea on tuua vot sellise väga sõnalähedaste terminitega. Pedofiilid ja peded on juba juba, olge on ju kõik olemas, et inimesele teed lihtsalt maalid selle pildi. Ta inimene näeb ja saab aru, eks ole, see on sama, kui me hakkaksime nendest viimsi lesbidest rääkima, siis lesbipaari õigustest rääkima, siis ega tavainimene ei saagi tegelikult aru, et milles nagu probleem seisnes, alati on vaja tuua sellised lihtsustatud näited ära rääkida, mis tegelik sisu on. Ja, ja see ongi nagu kuidas öelda, oma väljendus oskused sa teed inimestele selgeks, et elavad koos ühes vallas kaks naisterahvast, kes kasvatavad kolme last ja nad taotlevad laste kooli koolitoetust, sõidu ja toidutoetust ja neile ei anta kusjuures samas vallas sama samast, sama sama valla piires erinevast soost isikutele seda võimaldatakse. See on elementaarne, et see on kõigile arusaamatu ju, et, et miks ühtede perekonda diskrimineeritakse teisele teiste diskrimineerib, teisel on nagu iseenesest mõistetav. Samamoodi on ju neid, need lapsed ei ole sündinud võib-olla samast abielust ja nii edasi, et ükskõik mil moel needsamad nagu me räägime tegelikult laste õigustest. Et kuidas lapsed saavad paremini ära elada, kuidas sotsiaaltoetuste jagamine ei ole nii nagu Viimsi vald seda tegi, et mingisuguse kingitusena tehakse mingisugune sõidukaart. Sotsiaaltoetus ei ole kingitus, see on konkreetselt etenate abi vajavale inimesele. Ehk siis konkreetselt lapsele lapse ja see oli ka seesama kaasus, mis tegelikult, või seesama olukord, kus tegelikult see noh, nii-öelda praktika kujuneb, see küll natukene on selles mõttes väga leebe vorm, eks ju, selline vorm nagu küsimus on lastes ja lastele ette nähtud toetused ja seal noh, millegi üle väga pikalt diskuteerida ei olegi ja seal ei ole ilmselt see seotud kuidagi pere lapsed või võib-olla ka oli, eksju, ma ei tea seda täpselt neid detaile, nüansse. Nendes pereasjadest rääkides siis siin piknikuteki serval vahepeal külas käinud kolleeg juhtis ka tähelepanu nagu õigele küsimusele tegelikult juhul, kui seaduses, eks ju antakse samasoolistele õigus abielluda Eestis siis see tegelikult tähendab ka Euroopa praktika tõttu kohe õigust lapsendada ja lapsi kasvatada. Minu arusaamist, nii palju kui mina olen lugenud Euroopa inimõiguste kohtulahendit, siis juristina mina saan niimoodi aru, et see on niimoodi, see peab olema tagatud ehk et kui on ühes ühiskonnas antud nagu juba õigus samasoolistele isikutele abielluda või, või siis olla partnerlussuhtes, siis peavad olema talle tagatud ka needsamad õigused, mis on võrdväärsed sellele abielu institutsioonile. Ehk et kui meil abielus olevad isikud saavad lapsendada, siis samasoolised pered peaksid ka tulevikus, kui see institutsioon on seadustatud, samamoodi seda õigust omama ja see peab olema nendel võimudel eesti häda seisneb, milles ma olen aastaid-aastaid rääkinud juba, et lugupeetud poliitikud, see kirves ripub õhus, saage palun aru sellest ühel hetkel see kirves lihtsalt langeb ja, ja see kohtuotsus tuleb varem või hiljem, sest ega eestlane kui seal kohtus käima ega sealt enam head jahu ei tule, see on meil juba tõesti õigusest teada, et kuidas Andrus seal käis kohtus, eks ole, et, et see on see asja iva, et miks mina soovitan alati ennekõike nii läbi õiguskantsleri kui Parlamendi liikmete, võtke, tehke see seadus ära ja ärge hakake ootama mingit kohtuotsust, sest ühel hetkel see nii või teisiti tuleb Eestisse lihtsalt tänasel hetkel ei ole tulnud näiteks Hispaaniast kaks samasoolist isikut, kes on seal abiellunud legaalselt kõik korras, eks ole, Eestisse elama. Sest nad ei näe põhjust siin Eestis elada. Aga kui nad leiavad? Kui keegi näeb? Nimelt, kui keegi näeb selle põhjuse ja nüüd tuleb maksuametisse, ütleb, palub kôigepealt kohtus tunnistada selle kohtuotsuse ja siis läheb maksuametis, et ma tahaks nüüd ühist tuludeklaratsiooni esitada, näidake mulle seda kastimees ja mees või naine, naine, kus on. Eesti kuulub Euroopa liitu ja see asi tegelikult tõepoolest ongi ainult selle taga, et keegi ei ole veel siiamaani tahtnud täpselt ja ja, ja me ei peaks seda ootama jääma, selle peale me ei pea seda, me ei saa ise seda reguleerida, see, millest ma algusest peale rääkisin ka justiitsministeeriumi justiitsminister isegi ise on viidanud sellele, et tegelikult on need ju võimalused justkui olemas kõik vormistada oma oma oma oma suhe ära. Nojah, see on järjekordne selline, kuidas öelda meeldivalt peen udujutt, millest, millest on väga keeruline aru saada isikutel, kes tegelikult ei ole juurega kokku puutunud. Mina ilmselt saaksin hakkama. Aga kui reaalselt võtta seda, et kaks inimest elavad koos kuskil maakohas, need nende, nendel ei ole mitte kunagi olnud kokkupuuteid juriidilise maailmaga, sest nemad ei saa hakkama ja see on see, kus on vaja juristi abi. Ja kui me räägime mingisugusest seltsingulepingust, siis teatakse, seltsinguleping on iseenesest loomulikult meil seaduses olemas eel eesmärgistatud tehtud ikkagi lõppkokkuvõttes garaažiühistute Seltsingute tegemiseks, aga mitte kahe inimese vahelise institutsiooni reguleerimiseks. Miks me siis abielu ei võiks ka Seltsinguks kutsuda, kõik oleks rahuldatud, kõik oleks rahu majas, eks. Ja lõppkokkuvõttes on veel küsimus selles, et kui me Seltsingutest edasi räägime juriidiliselt siis tegelikkuses Seltsingute Seltsingutest väljaastumine on veel keerulisem probleem ja see on täiesti ka kohtutele väga keeruline lahendada. Kas oskad mulle kuidagi nagu abstraktselt selgeks teha või väga lihtsalt ja, ja loodetavasti ka siis arvukatele kuulajatele, mille jaoks on vaja seda asja mida samasoolised siis soovivad enda koosolemise vormistamisel nimetada abieluks. Selles mõttes abielu on ju teada selles samas sinu poolt tsiteeritud piiblist ja sellisest keskkonnast pärit, et asi, et kusagil kaks inimest, eks ju kellelegi ees laulatatakse lõppude lõpuks tegelikult teid huvitab ju, teid huvitab ju majanduslik lahendus, õigused saada raha tagasi, õigused maksta võrdsetel alustel maks olla ühiskonna ees võrdsed inimesed, täpselt, see on tegelikult huvitab see, mille pärast seda on üldse vaja, siis noh, ütleme sinnasamasse sellesse rööpasse mis tundub võib-olla siis sellise kristlase kristliku fooniga inimestele kuidagi püha ja puutumatu. Mina ei ole nagu kunagi taodelnud seda, et nimetus peaks abielu olema. Ma olen pigem rääkinud alates sellest, et ükskõik kuidas me nimetame seda, kas see on Prantsusmaa fakt või on see partnerlusseadus või on see mitte abieluline kooselu, mis vahet seal on, et, et see küsimus on see, et me vajame riiklikku tunnustust, loomulikult see on selle asja kõrgem eesmärk, et ükskõik kuidas me seda nimetame, aga sellega tegelikult riik hakkab aktsepteerima Nende inimeste õigusi selles riigis seab ühele pulgale olenemata sellest, et me oleme seksuaalvähemused. Et see on nagu selle asja iva, et kui me räägime nagu sellest, et näiteks no Eesti Eesti vabariigis on üldse nagu arusaamatuid muidugi väga palju paragrahve seaduse näiteks üks nendest on karistusseadustiku paragrahv 151, mis räägib sellest, et vaenu õhutamine ka seksuaalse orientatsiooni suhtes on keelatud, eks, ja tegelikkuses selle paragrahvi alusel Eesti vabariigis tänase päevani mitte ühtegi inimest süüdi mõista ei saa, on ju täielik marionett, paragrahve, marionett paragrahv, millega pole mitte midagi kellelegi peale hakata. Miks ta seaduses on arusaamatu, see kunagi oli, täitis oma eesmärki, aga siis leiti, paneme kuma koha, juurte, muudame seadust ja peale seda tegelikult see paragrahv absoluutselt oma eesmärki enam ei täida, see, milleks ta algselt oli loodud, mille, mille, miks, mis eesmärgil Vitali, see, et Euroopa Liiduga liita nüüd Euroopa liidu seest, me muutsime selle seaduse ära. Nüüd Euroopa Komisjon kirjutab Eestile jälle taaskord ette, et kuulge, poisid, see ju ei tööta, teine, mis te nalja teete, et ega sellist kassi-hiirt võib ju alati mängida, aga ühel hetkel saab ka Euroopa Komisjonil sellest mõõt täis, et no ma loodan, et see, et see, et see ei lõpe Eesti jaoks järjekordse mingisuguse rahatrahviga ja see ongi see töö, et ma seisan ka selle eest, et ma võitlen, juhin tähelepanu sellele või näiteks miks meil on uues perekonnaseaduse paragrahv 10, mis ütleb, et abielu samasooliste isikute vahel on kehtetu. Kui esimene paragrahv ütleb, et abielu sõlmitakse mehe naise vahel, siis selliseid diskrimineerivaid otsese suunitlusega paragrahve hea seadus see tava absoluutselt ei näe. See on täiesti välistatud variant, et Euroopa liidus sellised Euroopa Liidu maades sellised asjad tegelikult toimuvad. Eestis millegipärast toimuvad selle pärast, et on olnud üks huvigrupp, kes on öelnud, et vot selline asi peaks kindlasti sisse minema. Vot see on nagu see, kus tegelikult seadusandja peaks, nüüd ikkagi istume maha ja mõtlema, et kas on vaja reguleerida asja, mida tegelikult reguleerima ei pea. Kuidas sa, kuidas sa suhtud nendesse juttudesse, kui, kui inimesed sellel teemal rääkides hakkavad, hakkavad rääkima moraalist ja eetikast ja ütlevad, et kuulge, kaks meest omavahel, et see ei ole lihtsalt see ei ole, see on amoraalne. No kelle jaoks on, kelle jaoks ei ole, minu jaoks ei ole see amoraalne. See on inimese peas kinni, et kui sa oled silmaringiga suled, võivad tunduda nii mõnedki asjad väga moraalsed. Aga kui sa käid mööda maailma, näed, et kultuurid ongi erinevad, inimesed ongi erinevad. Sa näed, et linnad on erinevad, keeled on erinevad siis läbi selle tekib sulle laiem silmaring, sinu haritustase kasvab, sa muutud ise ka tolerantsemaks sellega, et sa ei võta, see ei tule selle pealegi, et sa peaksid neegri vastu võtma kivi või ütlema, et sa kuradi neeger, eks ole, et noh, täpselt samamoodi ka ka pilusilmsete ka või, või ükskõik mis teise rassiga, et minus ei ole absoluutselt sellist rassiviha olemas või, või ebatolerantsust mingite isiksuste suhtes. No kui palju seal teistes küsimustes näed tegelikult seda ise kohtus asju ajades, et Eesti inimene tegelikult toetub moraalile või, või, või on küsimus, et mis on, mis on nagu väga eetikast eetikast lähtuvat, tajud sa seda, et teistes küsimustes on see on see asi kuidagi väga täpselt paika pandud ja fikseeritud. Ma ei oska, ma ei tea, ma ei ole tajunud, küll on, ja ma ei, ma olen ise, ma ei ole selline. Kuidas ma ütlen seda, seda on raske seletada. See on, sõltub ikkagi sinu enda haritus tasemest, et kuidas sind on kasvatatud. Kuidas sulle koolis haridust on need, kes on su õpetajad olnud ja, ja kui sa oled nagu normaalse inimesena sealt välja tulnud ja, ja oskad suhelda inimestega oled maailma näinud, seal ei teki sinu jaoks sellist küsimust, et kas see on eetiline või see moraalne või mitte. Tark inimene saab alati igas olukorras. Loob enda jaoks mingeid reegleid enda jaoks mingeid kohandab oma veendumusi olukorrale mõistab. Absoluutselt loomulikult on ja ega siis mulle ka ei pruugi mõned asjad meeldida, aga see ei tähenda seda, et ma pean minema seda ütlema, karjuma solvame, teiste inimest, ma ei tule selle pealegi siis minu kodune kasvatus on natuke teistsugune olnud. Kui lihtsalt sa andeks annad inimestele, kes, kes, kes kuidagi sinu mingite seisukohtade vastu astuvat astuvat nendest üle või sinu piiridest. Ma saan aru, et mul on nagu tekitatud selline fluidumi juurde, et ma olen selline kriiskaja, jaa, jaa, õudne selline võitleja tüüp, tegelikult ma olen väga hea südamega, väga leebe ja väga andestav inimene, aga loomulikult see, see esimene reaktsioon, et kuidas see nagu inimesse suhtud ja kuidas sa räägid taga ja ja paned oma sõna maksma ja teede aset lihtsalt selgeks ja kõik see, et see, see tuleb ka inimesel, igal inimesel on oma, kuidas öelda aura nagu juures. Millest siis lähtuvalt sa vaatad seda inimestele, kuidas sa, käpp peretad, esimest korda, kas ta on reflekteeritud sinu jaoks või mitte. Et sellele küsimusele nii lihtsalt nagu vastata ei saa. Aga, ja see teebki isiksuse kokku, et kui me nagu loeme näiteks horoskoopi ja sodiaagimärke, sest ma olen ju 16.-st august, ma olen täiesti tüüpiline lõvi. See läheb sulle korda, sa usud, et sa sodiaagivärk on, on, on, on, punab. Raske öelda, kas mul kas see, kas see, kas see vastab tõele kuid seal on oma tõetera sees, seal on tõepoolest oma tööd. Ka kanal kahes reporteris tuleb peale ilmateadet see mingeid tulbad alati salvestatud ees, isegi kui kodus ei ole, siis kõvakettal kuskil, sa oled õhtul üle vaadata? Nii lihtsa lihtsameelne ma ei ole, kindlasti ei usu ja ei pea nagu tõele vastavaks, aga kahtlemata on mingisugused asjad, et kui sa loed neid päikesemärgid, kas see kuulus raamat, eks ole, mis on, et, et seal on mingisugused asjad tõepoolest olemas, et miks inimesed, vot sellel kuul käituvad ühtemoodi, kes on sündinud sellel kuul ja need inimesed, kes on siin, teisel kuul, käitud absoluutselt teistmoodi, miks üks inimene teisega läbi õnne, et seal on mingisugune selline kaval asi asi sees, millest mina ei oska nagu seletada, et miks ta on? On olemas, Ma ise tunnetan seda ka, et, et see, see aura, fenomen nagu on, et, et noh, ma arvan, et ka sina oled tajunud, et erinevad inimesed mõjuvad sulle erinevalt, et kui sa tervitad peaministrit või sa tervitad linnapead või sa tervitad Ühte teist kodanikku, siis, siis respekt selle inimese ees on nagu sõltub või on erinev, eks et kuidas inimene ennast maksma pannud ja kuidas ta nagu esineb ja kõike seda, eks, et noh, seal on mingisugused asjad, mis on psühholoogilised, mis mõjutavad meie, meie alateadlikult meie suhtumist sellesse teisesse, inimesse. Raimo, sa oled noh, ma ei tea, kas ise teadlikult valides seda positsiooni mille tõttu me oleme sinuga siin ju ka pikalt-laialt rääkinud muuhulgas. Või, või on see olnud kuidagi asjade selles mõttes juhuslik käik, et sa oled lihtsalt loomu omalt võitleja ja oma õiguste eest seisja. Ma tean, kumma, kummal põhjusel see, kummal põhjusel see kõik sinu jaoks on, on tulnud. Millised sul on pikad plaanid selle, selle võitlusega see seoses Eestis samasoolistele võrdsete õiguste välja võitlemisega seoses. Ei, ma ei ütleks, ma ei nimetaks seda võitluseks, ma pigem nagu tahaks, et asjad oleks normaalsed, et need inimesed, kes siin elavad, teate, mina saan alati hakkama, absoluutselt ei karda iseenda pärast, aga ma ennem ütlesin ka, on alati inimesi ühiskonnas, kes ei saa iseendaga hakkama, kes ei suuda enda eest seista. Ma võib-olla mul on natukene nagu see rootsi mall või see Põhjamaade heaoluühiskond nagu mõju avaldanud, et vot sotsiaalne tase peab olema nagu võrdväärne kõigi jaoks. Et ilmselt ma olen nagu selle paratamatult siia ellu sündinud sellisena, nagu ma olen ja määratud võib-olla selliseks võitleja tüübiks, kes peab seisma selle vähemusgrupi ees, siis kes iseendast ei seisa, ma ei tea, miks aga ma küll, aga ma usun, on ju selles mõttes sellesse, et igal inimesel siin elus on mingi oma roll täita. Et see nüüd võiks nagu võib-olla sinna kuhugi Natura poole minna või maausulised või midagi taolist, eks ole, et väiksena ma käisin ka metsas ja sain sealt väga palju jõudu juurde, et see tunnetus loodusega ei ole mul kuhugi kadunud, et ka praegu mulle meeldib metsas seenel käia näiteks vägagi ja ma tean väga palju siin, aga, aga ma ei tea, ma ei oska vastata jälle, ma ei tea. Ma ei saa rääkida asjadest, millest me ei tea mingit pikka plaani, sul ei ole absoluutselt, mul ei ole mingi plaan, et vaata, punkt b, kui see ei lähe läbi, siis hakkan punktist c pihta ja läheme sinna, et strateegilist plaani absoluutselt. Kui pikalt võtaks aega või kui pikalt võtab aega see Eestis, et, et valitsuse pressikonverentsil minister ei, ei esineks millegiga, mis, mis kõlab üsna homofoobne. Seda tuleks peaministrilt küsida, kaua ta värbab, sellised? Jah, täpselt, just nimelt, et iga asemõtet, see juht oskab seda reguleerida, meie peaminister on vait, ei ütle ühtegi sõna. No jumala eest ärgu võtku siis Sõnajalgu, öelgu, aga ma ei tea, ma loodan, et seda mitte kunagi enam Eesti vabariigis ei toimu, et sellisel tasemel nagu. Küsimus ei ole ju ainult selles, et oleksid nagu lihtsalt poliitkorrektne oleks vait, eks ju. Aga, aga kui kaua kestab lihtsalt seda sellist, sellist pikka ja, ja, ja tulist vaidlust, kus, kus üksnes pommitatakse suhteliselt arulagedat süüdistust. Kaevikusõda, eks ole, et selles mõttes see on nagu kahetsusväärne. Ma arvan, et eks see muutub siis, kui tõepoolest meil tuleb üks kohtuotsus, kui poliitikud, nagu sellest aru ei saa, et seda seadust on vaja, regulatsiooni on vaja, siis ega muud üle ei jää, siis tuleb valida vastav tööriistad ja minna siis sedapidi, kust neid õiguseid nagu saab maksma panna. Tänase pikniku külaline Reimo Mets, suur aitäh, Raimo sulle selle kahetunnise vestluse eest ja, ja ühte tuleb küll tunnistada, et Eestis ei ole ikka väga ammu olnud ühelgi noh, selles mõttes sisulisel teemal nii pikka debatti ja vaidlust või, või, või, või nii tulist arvamuste avaldamist selles mõttes. Suur aitäh aitäh kutsumast, mõtte mõtte uuesti ühiskonnas käima panemisest pinutäis, lugusid, mis on jäänud väga huvitava vestluse tõttu mängimata. Milliste eelistaksite sooviksid me ühtegi eestikeelset lugu mänginud? Seda esiteks. No ma arvan, et lõpetuseks võiks olla Silvi Vraidi merelaine, mis on vägagi eesti keeles Kus see on väga eesti keele lugema koha, vaata kas mul seda on, muideks see on ainukene lugu, mida mul vist ei ole ka veel praegu siin. Anna andeks, võime mängida Anne Veski, jätke võtmed väljapoole. Ja see on ka väga hea lugu, et sobib suurepäraselt või ma oleksin eelistanud muidugi alla Pugatšova pasaviimi, nii et sa seda ka ei ole. Karja praegu sulle mängi no vot ei ole Eesti Raadio fonoteegis. Ma ei ütle, fonoteegis on kindlasti olemas, muideks ma teeksin kindlasti fonoteegile liiga lihtsalt sellele piknikutekile, me ei leidnud neid lugusid kaasa. I ole hullu, uus härgaks piknikul, saade on eetris juba nädala pärast, aitäh Raimo kohtumast.