Kaheksateistkümnendal septembril tähistasime Bernard Kangro sajandat sünniaastapäeva. Täna on uhke võimalus kuulata autorit omaenda luuletusi esitamas ja nende sünnilugude üle mõtisklema. See kõik on saanud võimalikuks tänu hea telekolleegi Vallo kepi määratu rikkusega isiklikule arhiivile. Aegunud tabamatud möödu silmapilk möödanikku ja tuleviku vahel. Vahendab Augustiilust mulle Bernard Kangro oma armsas marginaalide raamatus. Aga palume tal täna ise rääkida. Ja kuigi mäletamise udu hõõrub teravad piirjooned pastelsemateks on kõik alles. 1991. aasta kevadel sai teoks tutvuse sõlmimine ja põhijutu. Said aetud hilissügisel siia valisin kimbu luuletusi ja paar Gadget Jonathani romaanitriloogiast. Ning mõne luulega seotud mõtiskluse. On aeg päästa valla vanaaegsed, käsklused, mootorkaamera. Ah jaa, minu nimi on Vallo Kepp ja 1992. aastal sai valmis film mälestussinistes kildudest. Ma tahaks küsida, et kas luuletaja Kangro on vahel ka pahane selle peale, et romaani, kirjutaja, kakra ja kirjastaja Kangro raiskaja ära. Ja imelik küsimus minu arvates ei ole ei romaanil ega laulatusel üldse mingit vahet, see on vana Aristotelesest pärit meeskonna jaotus, ainult see, et on üks ja sama ja seda vaid näha ka romaanidest, sagedasti luuletusi ja seal on terveid näidendeid. Ja ta on ju üks küsimus on ainult žanris, mis žanris. Aga mis aja suhtes puutuks, siis kumbki ei võta minu käest kuigi palju aega. Romaan on? See võtab nädala kaks või nii. Aga siis sel ajal on natukene raske muud teha, aga lohutas tollase kirjutama ei vaata ju mängist aega. Kaua see läheb ja kui seda kiiresti kirjuta, saab, saab ja kui ei saa? Kodunurmel Äitsvarre nagu nukrus Elinal röövitsme värinal rinnum, värise siis. Tuulekõnd Nurmi, reaa, äärmid, maa puistas söed nagu, palun mõista väriseda, seal ma surmani. Tolmupilvi iili Nurmiguzzil leidub sünges. Puista pääl luuleinges meeli närv, Ellasseerid. Tulen tulen, tulen üle lume siis, kui paistab kuu olen tuul. Ei Meie sära härmatanud puu. Olen kõik, mis iial mõtled, olen linn. Võilill, sarvehelin, nool, mis lendab, otsemastusin. Kaugel aimamisi, mõtted, Linnutee, laebemed, igatsust keeristuules, narmalisteks. Laman selili ja olen enda meelest reheahi. Üle minu käivad barret minu päratumas keres kõõma õhku. Tule kahi. Partel vanad Ahtme varred levitavad vänged, suitsumehed mustas nagu tondid pihus, vanad puud käivad mööda ahjusuud. Ja kui valgus langeb meeli, tunnen äkki kõiki ära. Juba eile küla eile juba üle üle eila töötasid ja käisid siin. Mustad isaisad minevikku rehetares, olles väsimatult visalt, teevad lõppematud tööd. Mina olen reheahi minu päratumas keres hõõgub lõõma tule kai keset pikka. Tsüklis surematutartu. Meerun Tartu valged linna taga Eha paiste kumab läbi puude. Jõuad üles toomemäest, Leestikus, soosisklused, öise tuule pehmed peod, põski hellalt silitava. Kõnnid vaikides ja hardalt, nagu hoiaks, armsa käes. Need on Tartu valge tööt. Vanad pajud maani vete kummarduvad hämaras Emajõgi silme ette puistab virvendavate siin-seal kaldal Juudul. Aken hõõgub pehmes säras. Liit logise vast lainest, mida murdnud möödubarat istuks justkui tüüripingil. Keegi armas, ammu tuttav oleksid, kui paadipäras loksuv laine mööda rota, need on Tartu valgede paga Maarja surnuaia vastu raadilaiu puid eha madalamaks vajub üle uinunud silla, üksiksõiduk vaikselt kaob. Tühjalt raekoja ees ula uit ja koju tuigu tolmunud pukis õndsalt suigub kasutuna puuri mees. Need on tartu valged. Ah, kui kallid on need sõbrad, kelle kuumas peos peo armis ikka silmis püsitruudus, mis nii julgelt küsib enesele ulja Theo. Kaunis pühapäeva hommik, kella vaikne, pehme kõla. Selja taga käega-le. Mitu magamata on vastu seina, ta võtab õla. Vaatad, kuidas vilk ning Virgi täiti, varajane linn vahtra õõnde pesa punuda. Ja siis äkki maailm, onu, miski siis ei riivasin. See, mis oli olnud mu suu seiklus, hakkas äkki teiseks muutuma. Ma ei olnud selge paberileht, nagu ma varahommikul olin ennast kujutlenud ja vahest olnudki möödunud Ek, mida otsisin, oli äkki ka praegune aeg. Ja praegu, mida olin üritanud olematuks tunnistada, oli äkitselt jälle tõeline ja tingimatu. Need mõlemad ajad aga jooksid kokku ja sulasid üksteisesse. Ma polnud enam võhivõõras võõra linnatänavatel nagu äsja hommikul. Mul oli omannini kadunud vend, neli Johannes. Elasin läbi nagu mingi erilaadse tunnetuse, mis lubas tähele panemata jätta tavalise aja mõiste. Sellesse ei mänginud aastat mingit osa, vaid aeg tundus mulle ruumina ruumi nakkus võib liikuda edasi ja tagasi minna ja uuesti tulla vanasse kohta ja leida eest seda, mis kunagi enne oli olnud. Lõpuks ometi tuhmusse elevus ja tõusin, et minna. Nägin jälle kõnniteed, puutüvesid järve ja saart tavalises valguses ja niisugune, nagu nad olid ikka olnud, seisata siin teel mitmel korral et enesel korrata. Mirjam oli siiski olemas, ta on seda ikka ja alati. Kaks lõpugala tsüklist Kojutulek kihvokaaniast. Kuidas krõbiseb uus koduteel, kuidas lõhnavad mulla pärast vihma kelle põskede jaoks lootine peopesad, kelle käte jaoks tehti need peod? Kuula linnupoegade vidinat kaarte all. Kuula rohuliblede sosinad muru. Lähed otsejoones, astute ummis Valu. Vihmase kevade sisse, jõuad koju. Nagu järka on majad, vanad majad ärganud. Ja sul pole enam mitte midagi ja. Lahkujad tulevad tagasi, tõenäoliselt must hobune peatub ukse ees. Lakk valges härmas. Külmaskinni päriselt juba keskajal. Juba taga ammu. Me purjed on kokku rullitud. Plaas selge jää. Lähme jalgsi oma suurele illusioonile vastu. Sütlevaks südames tule keele pea kohal. Nüüd päevakirjad lagunevad, koos võilillepeadest pudenevad ehmed astub läbi aknakambris, tal mustad käpad, hella udupehmed. Ma ärkan jälle nagu pärisellu, maailm on muutunud palju avaramaks. Teid lookleb õuest välja. Aga ilma ka mina pole jäänud enam samaks. Üks käsi hoiab siiski hõlmast kinni, hirm niiskub, kõik on muutunud märjaks, mis selles tee viib edasi, ma lähen. Ja taevad, põimuvad mul pärjad. Aga kas seal võimalik mõne luuletuse sünnilugu, käejälg, eha rõivakestu ja see oli väga selge seal Carstaadist kirjutatud selle aluseks on ju täiesti oma isiklik elamus minu ema kirstust, kujutlused sellest, mis seal oli, kas täpselt need asjad ja niimoodi olid seal kas ma neid nad muutusid kalakeses? Raio Kirtaati. Aga selle võtmeelamus see on, noh, see on loomida lohk selle kirstule, see ei ole mitte ainult loomise, see, mis on vanades linast riiet, kirstudest, mitte tänapäeva rõiva lähevad, on teistsugused vööd ja tanud ja kõik see on üks loomuliku elule ja selle nasting ja sellest aitas kõrvalt. Ja, ja ma kirjutasin selle Carstaadis ühel pühapäeval nähtavasti ja korraga valmis, ma ei usu, et ma seal üldse midagi oleks muutnud, võib-olla mõni sõna muutus või sest seal on väga palju neid esemeid ja neid vaid kuidagiviisi nimetada ja aga et seal oleks tarvis järjekorda, seal on üks teatud elujärjekord, seal on algav linast ja kuidas riideid tehti ja tema kunagi ütleme pulmakleit ja see riie ja kõik vaevad ja hädad, mis hiljem tulid. Ja siis siis ma ise lõpuks var mõtlen niimoodi, et et see oli ju üks rõõmus ja ma tahan, et tulgu seeneskonna rõõmus meri jällegi kiigu ja niimoodi, et kõik manalauksed lukku käiksia. Lõpp on ka ju see on ju niimoodi, et et ma nagu pärast vajun sinna ja siis ma näen näe seal mulaarmoja truudust seal selles alas ja siis ema valget lippu. Nagu lipuvalget rätikut see maja lõhna ja Ves Jonaalne ja mälestuse kokku selle ütleme tekkimine on mul selge meel, aga väga paljude luuletuste kohta ei oskaks ma mitte sedagi öelda, sest selle kirjutamine on mul meeles ja seda ma tunnen seda mitmekord lugenud, aga väga pallist luuletusi. Ma ei ole iialgi lugenud. Ainult, kui ma neid kokku panin, neid ja korrektuuri tegin. Ema rõivakirstule. Näin tolmuse, pööningu, hämaras üht säravat valguse laiku imbub kirjatud kaane alt, pühapäev täis kuivanud ploomide maiku. Küll punane lõng viraapiledalt läbi tammistes toapuudest. Koirohu ja vanade aegade on üles, kerkib koltunud, riides seal kõige pääl. Kas ei Valenda tüksini lillelist siidi? Jah, selles kleidis siin ema kor ju altari ette piilik. Jagatis jooniks sõba, kord Su noorikume Rain õlgu. Kui palju seest rõõmus saad tagasi sait, mis olisi teistele võlgu. Särgid, need higirätikus, tuhmid, laigud, pleegitud, linas, palju suvesid tagasi linanurm sulle hõlmetes vastusinas. Kes suudaks neid kirju küll lugeda, sinipunastes pulma öödes. Sees mustad lõngad, kedratud pikist, valu ja vaeva öödes. A aastatega on sõrmede all, löö lahti ja kuku vanu, särab kirstupõhjast, kaalid altsu hõbelitrides mõrsja tanu. Ah keerle aegade kerilaud meelislõngad uuesti keri, et jälle neist muistsetest kambrideks lööks lõkkele rõõmus veri. Puusale rõhud, et põrandal võiks kuulda Sunetked sammu. Veel ilut kadunud, mis olid nii ammu nii. Sõlgi kinnita kõvasti rinnale, et kiikudes maha ei kuku, nii kõrgel ei kiigu, et manalauks käiks igaveseks lukku. Siis äkki näen säravat liblikat mööda lendamas, tahmases truudust. Ja ma langen silmil, et kirstule noorus ja armuruudul. Valged säravad rätikud, kui lippu näed lehvimas tuules. Ema on sellesse põgus, elik su poja tumedas luules. Kas hõõgub ohtralt küpsemise punast või nõrkeb valge õitekoorma all kroon ümmargune õõtsub nagu pall haljas Leeratmess või kui Tunas tuul puhub tiimset leekest või kunas härm katab oksi sinine või hall, on puude kauge katkematu vall. Ma ikka osa saan ta heldest lunast puu, kus ta eales oma juuri ajab. Mu rinda ulatuvad peened narmad. Ma olen ma. Kuid viimaks õrnas kastes mu elu surres vaikselt maha sajab, et jälle pilves tõusta, siis ma arvan, puust kirstulaud on trumpi esikastmeks. Meri on ma sõuad ja sõuad, meri on maa, mida sa iialgi kätte ei saa. Mere taga, seal leidub üks rand, millest oled alati unistanud rannal, vaid tuiskab, liiv ja elu seal liival on, ainult viib siiski sinna Iskaksu meel. Kuigi niipalju veel mersu eel. Kuigi jalamic käidud, don teest silmapiir alati põgeneb eest. Vaata seal möödunud päevad Non reas. Kõnnid paitunast tundide seas, sõge riik punaste pilvede all, õdangi ju läheneb, õdang on hall, oli leebe. Kuid õelus on kar. Kõik, mis on kadunud, ainult tol kõnnid ja kõnnid, meri on maa. Ja aga eales kätte ei saa. Onu müria, kadunud kalli läheneb kõõrdsilma. Migreen murrab katki, iga varjud läidab põlema, hõbesed sakib teispool seal poolsel sinisel rannal katki muljutud kauguste taga. Oh Mirjam, kas kuuled? See lõputu lainete kohin, see Vesperi kellade kumin seal lageda Ulapa uhanud. See olukord sarnanes unenägudega, mis mind piinasid esimestel aastatel pärast põgenemist nägin nimelt unes et olin tagasi kodumaal mõni sinna sattunud, seletamatul kombel, vahel teadmatuses, vahel kergeuskliku, sest et režiim on muutunud vahel mõnel muul põhjusel, mida ma ei saanudki iialgi teada. Kõik oli kodumaal näiliselt endine kuid samal ajal kummaliselt muuta muud, nii et vahel äkki kadus, kõik tuttab ning kindel ja sa ei teadnud, kus sa viibid. Kuni ühel teatud momendil kulges kõik hästi nagu imeväel võis välja libiseda hädaohtlikust olukorrast terve nahaga ja järjest süvenev tunne. Et see, mida varem oled teadnud, sellise olukorra kohta ei kehti enam sinu suhtes. Siis jätion käes silmapilk, mil õnn su maha jääb, tapp ning ringi ümber kokku tõmbuma. Teie dokumendid palun ja sellele järgneb tulge kaasa. Tavaliselt ärkad sel silmapilgul ja leiad end niisugusel maal, kus sedalaadi ähvardus on tundmatu. Sul on hea meel, et lamad oma toas omas voodis ja samas tahad teada, mis juhtub edasi. No ei ole, kuni jälle magama jääd ja uuesti kõik otsast algab. Mis aga juhtuks siis, kui Saike järk? Põlenud puu. Siis, kuid teised löövad haljendama, olen mina ikka sama põlenud puulind mulatva istuda ihka, ei mu varjus naerda, disükski su kassett veelgi, Tuksatab mu säsi. Kui mind paitab päiksekäsi suur ning kuu on mul meeles, kui mind tuli, puutus müümas kuivaks muutus, elavdab tuum. Ei, must surm siiski kõik veel ära. Kiirgab nüüdki uhked sära ümber pea. See ei kao mu juurest, mis ka tuleks, on see mõte, mis sealt tuleks? Ma ei tea. Pärast surma. Matke mind sinna maha, kuhu altari tuled paistavad kiriku taha, matke mind sinna maa. Tehke tasaseks päält kalmule, ühtegi puud ärge mind varjama pange. Kuulen siis kellade hääl kajama, sülehange, kuulan siis kellade häält läbi suvede kuuma lamades mulla all ikka mu süda ihkab tabada elu tuumapärast surmadi armub pärast surma kiviska. Miljoneid hobusega juu trambib ülemu haua. Hummuli vastu mulda, tuhandeid sõitjaid vajub. On neid kaua ja kaua, kuni võõradki näod hoopis punaseks saavad kuni viimnegi raas nendest jäädavalt haju eemal, kuid koise plaas kukuvad sinised käod. Hirmunult kuulavad haavad. Uni viib tagasi mind maapao kõledal ööl Võrumaale, kus valgus, öösigi kuma. Suvine Võrumaaelust ja rõõmu Strutav läinud Su nurmedele kõndima täna laulude Võrumaa, kuulen su kunagist häält läbi võõraste ööde kauguste tagant. Hõiska Võrumaa ööbik hämaras unedes, mina kannan su viisi alati südames. Tuul puhub ja rohi paindub tuule peri. Tuul lehe. Roy jääb. Rohi kasvab igal kevadel uus. Igal aastal tuleb. Kurn lapsi koolimajja, paled õietavad, silmad säravad. Ainult ühel aastal ei ole mind enam seal neid vastu võtmas. Tõtt vihmaseks. Miks see on ometi niimoodi? Kui puu saarel on alles, siis siis kordasin ühte mõtet. On alles siis hulga Mirjam ja ootab koputada akna, leia ütlet. Terje Mirjam. Miriam oli, tuli ja laskis mu siis järelikult oli ju täiesti ärkvel ja väljas oli valge päev. Ei olnud ju võimalik, et mu enese loodud fantaasiakuju elusalt vastutulek. Aga mis see oli siis, unenägu? Tulin ma magades siia. Aga puud ma mäletan ja see on ju olemas. Mirjam, ma mäletan sama selgesti veel selgemini. Muidugi olin väsinud, muidugi ma nägin hiljem unassilviad ja hingepurgi. Seda võisin mainele seletada, aga miks siis, aga miks siis Mirjam Mirjam? Nüüd Miri on, miks me põgenesime sinna kujutletud õhtute saarele? Miks meid võlub see kauge saar? Miks seal on meri, meri ja tuul, tuul? Mikson, saar, teisem kui mannermaa. Kuigi me teame, et see on saar ainult pisut suurem. Kuid ometi Udikaadi, see imelik nukrus, mind rõhub nei saari, astu vet sinise taeva all isoleeritud ääretuse keskel meretuul kauge lauglainekohin, rasked varjud, pold minu töödest, millel on imeväärselt kõrged peened, et et miks meid, Lungi võtab ürgmetsasügavuses tõusva viivu. See on pilliroost flöödikauge hääl. Miks merekarbist nikerdatud sarve ammumine, mis hüüab valgete inimeste liha, on küpse banaanimaiguga. Ma pole sellel saarel käinud, mitte veel. Aga ma kutsun Merjan sind kaasa. Ma luban sulle, et me tunnustame ainult ilusaid kujutlusi, ainult ilusaid lumi ja tuisk, külvipimedus, lukud, kupli, paber. Neid ei ole meil kaasas, neid me enam ei mäleta, vaid ainul. Kõik need aastad mis eraldavad mind 1991.-st on igat Bernard Kangro teksti lugedes toonud kõrvada hääle kõla meelde ta tohutu sõbralikkuse ja silme ette Rüütli talupoekülas Võrumaal raamatute toalilli täisaknaga Lundis kaugel Rootsimaal. Kõndisime täna õhtul mälestusteradu Bernard Kangro käekõrval aastal 1991 filmi mälestussinistes kildudeks võte paigus koos helimees Jüri Sandre toimetaja Aare Tiis välja ja režissöör-operaator Vallo kepiga. Kõlas Andres Mustoneni muusika filmile kõrvemaa sügis. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Saate toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2010.