Vahel on selline traditsiooniline ettekujutus, et kirjanik, rääkimata poeedist on see mees, kes on varastel hommikutundidel üleval ja võib-olla paneb juba midagi kirja. Kui ma midagi kirja panen, sihiku hommikuti, ma olen pannud kohtute, aga see on täiesti mõttetu, mõõduti võib muidugi mõtiskleda ja, ja peabki seda tegema ja, või, või siis, kui ei ole suuteline mõtisklema, siis midagi lugeda. Võib-olla mõned oskavad, energia on ära kadunud, ma olen vahepeal kindlasti kohanud mõne inimesega ja vestelnud, vaadanud kedagi ja noh, kõik Ševiibin energia ära. Kuigi midagi tahad teha, siis see isik. Lülita ikka uksekell välja, telefon seinast välja ja tee endale väike loomiku kohvi, istu laua taha ja siis võib mõni tund töötada ja neid mõtteid võib osaliselt siis juba usaldada. Nii et kui see Kergastamise hetk tuleb, siis ta tuleb ikka just nimelt hommikul ja ikka kahjult hommikul värske peaga puhanud peaga. Sinu kohta on öeldud, et Sooman on ikka üks romantilise hingega mees. Sa ise sellest arvad? Arvatakse luule on ruum ja romantika samastatakse, ega tegelikult ei ole, see luule võib olla kohutavalt natu, realistlik ja sealjuures vaim. Vaimsus ei ole romantik, taimset vaimsus, vaimsust võib olla väga dokumentaalne, realistlik, julm, isegi kunagine Kressellus, luuletusi, rohkemat sellepärast. Aga ega loodus ka siis ainult romantik tähendab. Midagi romantika vastu muidugi ei ole, ainult seda sõna ei maksa igale poole toppida, elu võib ju raisata, niisamuti ära ja kulutada ja lihtsalt suhtlemisega. Aga ma olen aru saanud, et ei ole mõtet väga palju suhelda, süda jääb rahule, kui sa oled kõvasti suhelnud inimestega ja pärast, siis mõtled, et mis siis nüüd sellest kasu oli, kas, kas tööd on siis tehtud, ei ole midagi loomingulist, tööd ei ole tehtud. Järelikult, kui tahad teha loomingulist töö, siis tuleb distantsi pealt vaadata ümbrust ja inimesi mitte realiseerida. Nii lähedalt suhtlemisega ennast juba ära. See on üks loomingu eeldusi. Kuivõrd me räägime päikesetõusu jutt, siis ma tahaks teada mida näeb maalikunstniku silm, päikesetõusus? Ma olen maalinud küll Päikest metsa kohal. Ja pean ütlema, et ei ole maalinud, vist ei ole maalinud teda tõusvat päike, sest tavaliselt on looduses noh, suvel on see ainuke võimalus loodes tõus päikest maalida. Tavaliselt on siis oled unine sisul külm on loodusmärg ja ei saa ega saa mindud, mindud tõusvat päikest maalima, olgugi et olen selle peale väga palju mõelnud. Ma olen maalinud siis päikeseloojangut küll küll natuurist ja küll ka peast üldse ma rohkem peast maalinud peast maalimisega jõuab ainele lähemale kui maha maalimisega maha maalimisega maali pinda välist ainult, aga kui sa mälu järgi ja peast maalid tahes-tahtmata siis tekib loomi ja sa looming on alati sisuline ja nii palju, kui tõstab päikesetõusu või päikest, olen siis metsa kohal peast maalinud. Kõik inimesed ütlevad, et see ei ole õhtusel hommik. See on mul üks luulet, kes ka, ma olen oma kõik luule valik, luulekogud. Tänud selle luuletusega indid. Et joonistasin metsa ja metsa kohale päikese inimesi, ütlesid sõnummik keegi öelnud õhtu.