Minu meelest laual on valge raamat autor Aleksander Suumann luulekogu pealkiri kaunis on kummaline ja väljaandmisaasta juba möödunud aasta 1988. Säravat on minu meelest tõesti raamat, tal on kõik eeldused olla üks korralik luuleraamat. Tundub, et raamatukirjastajad armastavad sind, Aleksander Suumann. Ja mulle anti mõista ka kirjastus Eesti Raamat et kuuled, töölised armastavad sotsiaaltrükikojas ja tulistab õue, sest muidu need raamatud ikka nagu kapsad juba enne lugemist. Seal kõik ühevärviline paber ja ja väga kantis ilusti ja siledalt ja tõesti, ma tahan tänada kõiki trükitöölisi ja, ja köitjaid ja ma ei tea, mis annetti nimetused teil seal kõik olnud kes töötavad raamatuga. Tahan väga tänada ilusa kingituse eest mulle kautoril. Ei tea, kas eesti rahvas on oma uuel ärkamisajal hakanud ka rohkem luulet lugema igal juhul suur tegu oli minul küll selle luuleraamatu kättesaamisega aga nüüd on ta meieni jõudnud ja võib olla jõuab teelgi, sellepärast et paljudest raamatupoodides öeldi, et polegi veel tulnud. See raamat igal juhul. Raamat on tore ja raamat hõlmab luuletusi aastast 1000 957986. Kas need ongi aastad, millal sa luuletanud oled, kas? Ja eks eks me ennemgi kirjutasin, aga noh, need ei kõlvanud trükkida. Siin on ikka need luudetasitleid, mis jutt tõesti, näinud trükivalgust ja siis hiljem siia kokku pandud. Siin ma tegin vähiku kaheksast oma ilmunud luulekogust ja lisasin veel ühe väikse puldi värskeid asju juurde. Kuna kirjastus Eesti Raamat, nagu kirjutamata seadus, ei taheta muidu valikkogu välja anda, kui midagi uut lisada ei ole. No see on väga tore, saab ka näidata, et ma suudlen belgia pärast midagi teha. Ja sai nüüd lisatud valida võrdlemisi palju ikkagi kaheksa luulekogu. Ja siis on võimalus jätta ikkagi välja Need luuletused, mis lihtsalt ei sobinud, ei tea isegi, mis ühise nimetaja alla lateks. Jätsime välja mõned toredad klõps, lood näiteks kas või põletiku ja pööramine. Väga pikk ja armas. Ja mulle endale väga meeldib. Aga kuna seal ma kuidagi ei määra ju välja või, või omamoodi mõnitan laviin, usklikud, joodikud kokku. See on niuke odav naljavõtte, ma tõdesin eetilistel kaalutlustel välja jätma ta eriti ei sobi tänapäeva, aga siis ma mõtlesin välja kõikuma, jahiballaadid. Kahju oli lausa. Aga nende jahiballaadide süžeed olid mul kõik nopitud. Niimoodi näiteks Oskar Loorits Eesti rahva elu, kus ta oli seal kogunud rahvajutte ja märkmeid ja vot siis oli see, et mulle mõnede järgi nuputasin kõike ballaadid välja, naudivad isiklik kogemus, et sa selle pärast välja muide siis märkasin, leidsin üles ka kõik Underi ballaadi süžeed, keegi vana inimene kuskil jutustanud kuskil metsakolkas ja siis under leidnud kusagilt ja, ja nendele põhjal ehitanud ballaadi. Ja tema sai ka muidugi väga hästi hakkama maha siis kui sul ainult oma isiklike isiklikke kogemusi On sul luulet, mis sulle endale ei meeldi, ei sobi ka praegu enam, kas. Neid luuletusi, mis nagu resoleeriksid tänapäevaga siis veel, mis ma tahaksin öelda selle luulekogu lugejatele. Et vastu igasugustele hädadele soovitaksin lugeda seda luulekogu siiski algusest peale ja järjekorras ja lõpuni välja, nagu loetakse romaani mölnudki mõnuromaan, see luulekogu, luuletused kõik kronoloogilises järjekorras mis aastast peale nüüd siis on juba esimene luuletus. 1960 sellest ajast peale, kui sul on väga väike kõikumine ühe luulekogu piiridel, ei sobinud minu nimed. Kui lugeda eraldi, neid siit-sealt võib ka, aga siis kaob mingisugune pinge, ära tuleta, mis seal ees oli ja mis ta on ja ja siis pere, nagu teda võtta siiski minu elu rööpbiograafilise romaaniga. Ma ei tea, mulle tundub, et just see raamat võibolla laseb aimata niisugust sinu luuletaja loomust ka või sinu loomust üldse, mis sa arvad? Tont teab ta nüüd peegelpilt, nüüd kahtlemata autoportree, võiksin öelda. Ja kas või petsin, nüüd iseloomustab kogu seda minu suhtumist luulesse ja üldse kunstisekundilisse loomingusse, kasvõi selle pealkirjaga. Kaunis on kummaline. Sellele on nõme kultuurilugu sellel pealkirjal. Kaunis on kummaline lugenud küllalt, sööme kirjandust, sattus mulle kätte üks biograafiline romaan, kus siis kirjutatakse ühe onu, maalikunstniku, elu ja loomingut. Ennast täiendama Pariisi, eriti meeldib talle pannkook, vaadates Bangkoki maale, ma kujutan ette, kui ta selle valguke autoportree ees, kus kõrval lõigatud ja see valges ide ümber pea ja ja, ja sealjuures nii nakatavalt maalitud ja siis tema see Oulu kunstnik ütleb siis kaunis on kummaline. Soome keeles Oudova, see tähendab isegi veel natukene hirmuäratavalt kummaline, võiks öelda. See on ilus. No see on niisugune kena mõte, mis meie asjalikkuses võiks väga ilusti toimida, et selle peale rohkem mõelda. Kaunis on kummaline, eks ole See niisugune tavaline klassikaline lugu, sellest pilk liugleb mööda inimesest kuu lausest kuu raamatust klassikaline elu, selline nagu ta kõik on olnud millegiga ärritavalt, erineb ootamatusega. Siis kusagil seal peitub see sügavalil. Mida sa praegu loeksid sellest luulekogust võib-olla kõigepealt siis raamatust kaunis on kummaline. Midagi oleks. Alla kirjutatud luuletused raske siis on nendest just leida, mis sobib nagu tänapäeval. Iga luuletust ei sobi lugeda. Aga näiteks seen. Sajandeid tagasi mängisid samuti, oli kord mängivad, mängivad laulust mõõd, laulu oli kord viiulid, mängivad valusat laulu, oli kord iga kord lauluga, uueneb, mälestus, oligur. Milleks veel tundma peab seda, mis Gautatud hooligur. Kuidas lauludes peidus on kohutav kooli kord. Hallid metsad. Hallid pilved. Mu kodu, mu alati ärkab, ärevus. Mu elu tuhandeäärne tuli. Mehed ei naera. Olles armunud, nad on karedad kuused valgete kaskede vahel. Pehme, kui sammal lihtnegi, sõna, vaikne, kui vihm. Kui lõputa kohin puude latvades On minu laul sinust ja. Siia alla ma olen kirjutanud Riia november 1959 mõni seal mingis komandeeringus vist mingi kunstnike asju ajamas või midagi taolist seoses. Selles ühes kõrtsu nurgas vaikselt kurverti igatsedes eesti järele kirjutatud, mäletan. Võõras laevas keelt ei oska, siis seal ma kirjutasin, ma elan, talud, tähene üldse. Kaugelt tagasi mõeldes õnnestub paremini, kui seal just vahetult. Üks hetk, ma segaksin korraks sinu luule lugemist mulle miskipärast praegu tuli selline mõte mida avaldas tõlkija Linda Viiding läbi eetri kuskil. Et väga kaunis oleks, kui noores eas jõuaksid noored inimesed luule kaudu oma tõdede mõistmiseni. Sa lugesid luuletust oma kodust, ma tahtsin küsida, et millal sinuni luule jõudis see luulejõud ja, ja luule muu ja mis sa sellest mõjust üldse tänapäeval arvad, kas selline võimalus võiks olla, et, et noored inimesed taas palju hakkaksid luuletusi lugema, et nad saaksid toetust ja mingit tunda tugevamat jalge alla just läbi luule? Et äkki see on tõesti väga mõjus? Mina arvan, et et igal põlvkonnal on populatuna kunst või oma kunsti laatia, mille kaudu ta suhtleb küll ja tõelise luule juurde, jõudsin keskkooli viimastes klassides, kui käsitleti seal suitsurida läbi liivi Ungarit, siis ma tootivad. Ahaa, siin on midagi kohutavalt suurt ja, ja siis see nagu pani ennast luuletama ja tõepoolest ma kirjutasin keskkooli päevilt terve vihiku, son ette tüdrukule, kellesse olin armunud. Ise natukene hävitasin selle sellise õieti kogu tüdruk ka ei tea, et ma kirjutasin. Ta ei tea ka see, et mõttesse armunud oli, see kõik on koolipoiste asi, kõik on seal vähemalt seal väga tugev, stuudios istunud Soleti kompositsiooni tol korral juba ja kõik. Muidugi ühe võistluse netiga korraldati luurevõistlust Väike-Maarja kiskudes, mäletan, siis sain esimese koha. Järjestatud, kuidas minu jaoks ka kirjutada luulet. Ahhaa, et ma ei oska tänapäeva noorte suhtes öelda mulle nagu tundub, et nad levivad teistmoodi. Küllap on ka neid, kes teineteisele luuletusi kiri. Falisest onu raamatust midagi veel. Vaatame mis võiks natukenegi resümeerida tänapäevaga. Vihmalaul. Olen Mihl, ma lähen läbi tuulise metsa. Lõhet kahisevad, mu jalad vajuvad sügavale samblasse. Kord hakkasin minema siitsamast. Ja siin ütle. Tean, et elu on minek läbi tuulise metsa. Olel vihm Mu kodu on muus eneses. Vilsandi märts jälle põhjatuul puhub jälle valge nõukesed kulu all Kadarikus laulda ei saa. Mett sead silmini, adruvallis. Imas turris karv, otse sigade taga, meri ja merel luigeparv elav unelm. Ema emade õmmeldud seinavaip. Vanal kontiilon parajasti lõugade vahel üks raip. Lindude väärikas liuglemine loomade mat suvad suud läppunult raani järele lekkavad pehkinud loiva luud. Lootusetult loomulik loodus, mis asju küll kokku sead. Meri lõokesed valgel raibe. Nõmmi näged ja sead. No see on sinu kallis Viljandi See ei ole endale, see annab sulle toredad kontrastid. Lootus loodust kokku. Kohtumine sel päeval lumikellukesi 100.. Nad jäljendasid koovitaja häält. See triller kostus sünged pilved, häält. Üxceliumine madalduvasi jadas, maa lamandunud kuluheinas magas sälkorus, põsesarnad paistsid mäelt, kui laip ei liigagdanud, säält teid häält ehk taevas küll ju heldelt anda, jagas käänenud valged lilled, vajusid ja vajusid. Kartsin, et me kunagi Eigo do tulid, puudutasid punapajusid, maalin murde ja saa lapseeoo, too siis lumikellukest tesa do ajusid. Õu õitses, liblekestki polnud rohtu. Ega seal. Olla. Kui lahkud minust lahku vihmasajus, tõlkman tall võtta, tõmba üle õla. Kanna parmu ära, pühib bõla, mis meie pojale märkamatult vajus, on anamasid ilusasti, maius ei kuule nende kahjurõõmsat mõna. Suurt kurbuse ja vihma. Kokkukõla näen lõngus, rohuli plees, längus Pajus. Et viljakas on üksinduse õud ma vastu tahtmist hakkan aru saama, ei ähvarda mind enam mõttepõud, keskkaela varisevad Sõnalaama, muss kuhjub enneolematu jõud. Ja sina oled jõudnud bussijaama. Kulunud luules on sulle ka üsna tähtis olnud, sa tahtsid sellest kõnelda ka paar sõna. Ja mina olen omamoodi hirmul, kui meile see ärkamise aeg nüüd jälle tuli. Olen kirjutanud kujundi luulet ja tõde nagu kujundi taha peitma ja mida suuremat Sa rängema ja huvitavam ja raskem kuhugi taha peidad seda paremaks siis ka kriitikud on pidanud luuletust ennast. Aga sel aastal on niisugust arusaamised kõllid. Kaltamist ära. Kas kirjutad otse või siis mitte midagi, sest peita midagi enam mõtet? Tootmine ei ole üldse moes, peitmine igav. Tuleb rääkida avalikult avalikkusel ilusam, põnevam, huvitavam, koonditega veel küll algas ja mõned kujundid lõngad tekkinud, mis on hoopis teise väärtusega, kas või. Suur luuletus nisuluules, mis koosneb kahest sõnast, selle nii suured tagamaad, laulev revolutsioon siis sellele vastavalt jällegi paarist sõnast koosnev kujund Lause Webla vaarikamoosiga. Ja kusjuures jah küll. Närima Kuuse kujundit ta räägib viimases Loomingus Mart Mäger, meie sadama tollikuritegevusest. Noh, see on niivõrd põnev lugeda seal nisu tõde sees, nii palju infot, et selle kõrval kahvatub igasugune, igasugune vot, kus tippkunstipärane jutt. Moodi on kirjanduses küll toimumas ka muutus. Huvitav on küll näha, mis farmid võtab meie luulele järenaal edaspidi. Tänasest saatepäeva sootu olnud ka eestlusest. Kas need luuletused, mida sa nüüd veel kuulajale pähe jadad, mis sul on peas, nagu sa ütlesid, kas need reso Meeruvad ka eestlase teemaga? Selliseid mõtte õpime, lihvisin, nõuti, sai omamoodi tsükli lõpp, pakkusin selle mis on seal põhimõtteliselt vastu võetud ja lõpp lähemate kuude jooksul, nüüd hirmutatakse mõningaid muna siit, nüüd siis loeksin. Esimene luuletus on niimoodi, et iga rida sall nii et tal on niisugune motika ajal, et poja pist lähed pidama. Igal rajal Igarjendad vahet pidama. Läänemerepuri valgeranda. Pool sajandit pole sind näinud. Käriku paadid olid üleni valged. Tavalised kala, Weledki saeti pooleks. Nagu Eesti ei tohiks olla siin Eesti oli kaugel, kaugel. Põgenejate südames. Küüditatute südames. Läänemerepuri valgerand pool sajandit polesin näit. Kirikupaadid olid üleni valged, tavalised kala, venedki saeti pooleks, nagu Eesti ei tohiks olla siin. Eesti oli kaugel, kaugel, põgenejate südames, küüditatute südames. Kolhoosile pandi nime Illimar möönnud heldinult tärkava le nisupõllule ja pelglikult kõõlu sunnile. Neelatas, tõusis, pani ette punane idu. Ise punastas, lõiman kraaditar tulitarile. Mis siin imestada, tööta nagu meie küllap siis Olga tee kõike, ehitage lihakombinaat nagu möll võtmas. Kajaka keetmine. Viska esimene keeduvesi ära. Viska teine keeduvesi ära. Viska kolmas keeduvesi ära. Viska kaheksas keeduvesi ära koos kajaka jaapaiaga. Ei lenda üle lasku võõrale pesale. Hävitab ühe muna, muneb asemele. Käopoeg koorub ruttu. Kui saab kahepäevaseks, tuvastab eluasemepõõsalinnupoegadest. Lokk nõudvalt pärani. Kogu aeg näha. Polale paisuv neel. Oma ala meister kuhu aga läheb, ära, ei lähe. Enne kui valmis on kuumaastik. Ka merekaldal Äkledee kõrval, kole kaenlas, koer keti otsas silkab soldat kuus korda pikemate sammudega kui maal. Ei mõista mõista nukka niga pingerdamise, mille eesmärgiks on vene Maksuta näppe ja teen näovigureid. Hälli kohal. Sinimustvalge Eesti silmad, eesti näeb nendega. Pronksist metskits Toompea nõlval raudteejaama ja vanalinna vahel. Sa oled läinud tulijaid ja minejaid rohkem ikka tulijaid suu, haprus ja nutt, kus kutsub barbarid kallale? Sa ei saa ja sul tuleb pähegi põgeneda. Ikka jälle tõused sa oma kivialusele. Ajujaht. Kinnist Kle viimist nuuksumist, vingumist, argnemist, hiilimist, pikkade punaste koolaste keelte Elplemist link slemist. Metskits Toompea nõlval number piiratud. Meie lõkski rahvas pole endale iseseisvust, käte Etelnud.