Elmo niisuguse eelhäälestus, et tuleb igale etendusele või teeb valikut ka või kuidas sellega on, nad valivad, suvine publik käib vaatamas väga hästi vene klassikat, aga milline on see publik, kes siis käib? Mitte suviti Pärnu teatris? Pärnakas ise ja siis kuigi palju muidugi puhkajad, tooriume ju jätkub siin linnas ka. Sageli on eesti teatris niimoodi, et üks või teine teater teeb ühel või teisel ajal nagu rohkem ilma ja need tükid, mis repertuaaris on, kutsuvad vaatajat pealinnast ja kutsuvad niisugusi inimesi, kes teatrist palju teavad ja kastaniteatri seestpoolt. Kuidas te arvate, kas on neid tükke palju praegu Pärnu teatris? Nii palju kui ma tean, käiakse meil üldse palju väljastpoolt ka rajoonidest noh, ikka teisest Eesti otsast väljas. Ettetellimistega on tihtipeale nii, et noh, aastakse rohkemgi aga tahaks reklaamida siin välja hoopis hoopis praegu tõlkijate lavastust, mis Pärnus nagu läheb halvasti või kaotanud juba publikuga. Mida tahaks, et näeks palju rohkem rahvast, kui seda vaatamas on käinud. Kahju, kui, kui nii ilusad asjad lähevad vara mängukavast välja. Ja väga suur järjekord on üldse väikestele saalidele mahutavad paratamatult vähem. Siis ja sinna Jannseni tänaval on aga pikad tellimused ette. No seesama vaimude tund Jannseni tänaval, kus teie teete kaasaja, mängite Kossina Ükskülaga seal suurt publikuhuvi tekitanud. Mida teil isiklikult oleks sellest perioodist meenutada? Tööperiood oli väga ilus, kohe nii ilus, et ma olen tegelikult keeldunud sellest tükist üldse midagi rääkimas siiamaani kellelegi. Ma ei taha sellest rääkida midagi. Aga tööperiood ja mina tegin esimest korda mati hundiga Siina üks küll oli nagu varem võlausaldajad temaga ära teinud ja nii nii peenetundelist ja taktitundelist lavastajat ei ela minu elus lihtsalt olnud. Ja materjal ise oli sedavõrd põnev, sedavõrd huvitav, et seal oli vajand raginal tööd teha, seal ei olnudki aega mitte millegi jaoks kuidagi noh, väga õnnelikult läks kõik see ilma igasuguste tõrgeteta, mis mõnikord protsessis ikka ette tulevad. Raskete materjalidega, minul oli tegelikult kõige kergem, ma olin nagu rohkem jõudnud ette lugeda, seinal oli väga raske ja Rein Laos, kes meil kaasa teeb ainsa mehena, temal oli veel topeltraske, tema pidi topeltmaterjalid läbi lugeda. Aga nojah, ju see kiirus vist kõike. Muidugi aitäh hundile, et me seda kõik üldse teha saime ja seal muidugi maja eriti väljend õhustik, kõike, ta on, nii kallis asi, ei raatsi rääkida üldse veel ka ärge hälle, kui kergelt raskelt teilasse osa kätte tuli, tähistus mul väga kaua kuskil ootas oma aega lihtsalt mitmeid aastaid istusega minusse, minuga ja kunagi kavatsesin teha teda niimoodi monoetendus. Siis oli nagu jutt, kui see Särevi muuseum tuli teha või, aga noh, väga kena, et hunt need tuli, selle valmis materjali põimistagaldaga. Igatahes võidab etendus ja, ja võidab koidule, aga just niimoodi seoses kaldaga praegu, mispärast Teslale Koidula rolli peale nii kaua olete mõelnud? Jah, ja ta siis mets põnev oli. Tähendab, asi on võib-olla selles ka, et kooliajal ja kõik Need keskkooliprogrammid Nad nad kuidagi nii alus öelda on kuidagi väga üheülbaliseks teevad selle suure ja, ja väga huvitava naise ja keskkooli programmid puudutavad teda üldse nii, nii häbematu vähe. Et no praktiliselt, me ei teagi temast mitte midagi või noh, nii nagu ise on ta kunagi nalja ka pooleks öelnud, nagu teda kutsuti, et on ikka veelse kullaga tikitud lipp. Ja nagu inimese oleme täiesti ära kaotanud sealt tagant. Aga noh, elavat inimest oleks nagu rohkem vaja. Kas sait Leida Koidulast midagi ka rohkemat teada kui niisugune ettekujutus meil, temast on? Palju rohkem, ta on nii mitmetahuline, ühesõnaga kõike muud kui see, mis medesteta kujutab. Ta on väga põnev ja väga sügav, väga valulik ja, ja väga närviline naine olnud terve oma elu. Tema lüüriline luule on tõepoolest niimoodi pooleldi tema pisarad, poolate, tema naerud ja kõik on läbisegi. Või nagu ta ise on öelnud, et kui ma nutan, siis ei pea seda keegi tõeseks. Laulude pisarad, kas te tahate või niisugusele küsimusele vastata, et kas ta võib-olla selle naisega midagi sarnast keldrit endaga ka või kas tohib mingit sarnasust otsida või kuivõrd see pärlimoodi lähedaseks on saanud? Oi, Viik, eks me kõik oleme inimesed tähendab ilmselt kuskil mingid natuuri ühisjooned peavad nagu olema kuskilt väga lähedalt puudutas ja või istub ta minus kaua juba ammu, et ega ma taga eriti vaeva ei näinud tähendab mitte ka seda, et ta kergelt kätte tuli, lihtsalt aeg oli minu jaoks oli väga pikk, mis teiste jaoks oli ääretult liigedemate lühike ja võib-olla ta kuskil laagerdus niimoodi kui paljuste selle etenduse puhul koostöös lavastajaga taotlesid ta niisugust välist sarnasust. Arvasime, et see peaks olema noh, kuna tõesti piltide järele me teda ju ikka teame ka keskkooli keskkoolist peale lapsest peale ja see üks ja sama piltmistest igal pool on siis tegemise ajal ma leidsin ühe väga põneva maalidest mida ei olegi näinud, kuidas mina ei olnud seda üldse näinud. Ja see iseloomustas teda palju rohkem, ma ei saa öelda praegu autoreid, mulle meenub. Ma nägin teda ainult ühe korra ja niimoodi lennul. Ta oli maalitud minu arust toogasse ja kuidagi hoopis vabam ja naiselikum ja ja palju rohkem paatud kui see, mis me need tavalised pildid kurguni kinni näeb, ütleb nüüd, et me tõstame. Tähendab vaatlesime küll jah, et kui palju on rahvast kallast näinud piltide pealt, kes on asjast olnud huvitatud, paljud on siis üldse käinud seal Kallase muuseumis, mis tast üldse teatakse? Koidula kaja taotlesime kuigi palju kunstnik muidugi ka kunstnikuga läks meil hästi. Merike Kaunissaare tegi meil, teie teatris on siin ka Koidulast maal Jürjo paraku tehtud, mis on ka poleemikat esile kutsunud. Kuidas, kuidas teile see maal meeldib? Ei, ta mööda jälle. Mind ajas hirmsasti naerma peale kontrolletendust, keegi oli öelnud, et tähendab minu rolli joonisele, selles maalis on midagi väga sarnast.