Tule siia, vaata, siin on rohelised konnad sellele piirkonnale. Ja siinsamas ligidal on koppa ka peaks kuskil olema. Mõnes kohas näha langetatud pajusid ja üldiselt nad hakkavad õhtul välja tulema kaunikest hilja kevadperioodil nad tulevad välja selline videviku ja koidu ajal. Aga nüüd nihkub nagu see aktiivsus hilisemaks, sest nad kohanevad ka. Ühesõnaga, ta kardab valgust. Kas on ka üks selline liik, kes siis kasutab seda aeg ära, et vabamalt tegutseda ja varjatumalt? Ja peale selle on tal siis ka jah, et ta vesi on tal hästi vajalik keskkond just nimelt selleks, et ennast kaitsta vaenlastest ei tea, kas me saaksime kuidagi nagu ligemale miljon endale pesakuhilad, vaadata neid tammi, kõnnime, vennad ja nii edasi, siit paremale, see peaks olema niisugune kaunis soliidne Tamm ja siis teisel pool on niisugune kuhilpesa. Ja siis jääme tasakesi vaatama. Vaata, pane tähendavad, seal oligi sihuke jämedam lainetus. Muidu väike lainetus on, siis võib konna Sults olla. Vaata, näed, tuleb sihuke ühtlane ained. Nüüd ta peab seal, vat seal põõsa all ilmselt kuskil istuma. Jääme siia kükitama tasakesi maha, võib-olla tuleb ta kuskile meile siia kohe nina alla ka. Aga nüüd, tuul on meil natuke kehvasti, aga väga hull. Nüüd ta puhub meilt paremalt poolt, kui ta tuleb meil ette, siis mööda ta suurt meist ei lähe. Kükitama siia maha, vaata mis juhtub. Ja mulle tundub, et need koprapoisid ikkagi on teadlikud sellest, et meie siin oleme. Et ei ole meil õnnestunud ennast nende eest harjata. Vot ongi niimoodi, ega loom on loom ja tema meeletu on hoopis teised kui meie omad. Me tajume seda ümbrust, noh, heal juhul silmadega kõrvadega istun praegu parasjagu nii hämaradega me hästi ei näe ka, ainult võitu vastu, sihukese helendavad taevast näha, sellist lainetust on näha, et loomad tegutsevad ja, ja see on tagapool võsas oli kuulda sellist krõbinat. Tähendab, loomad toituvad rahulikult ja noh, see on ju hea. Las nemad siis olla ja ongi hea, et me elu ei sega ja eks see ole looduses ikka üks põhiliikumise printsiipe, et olla seal niimoodi nii märkamatult, et tunnete ennast nagu selle looduse osana. Ja selles mõttes ei ole me täna midagi patu teinud. Ja olen ikka igatsenud, et see oleks üks kord elus ära kuuldajana selle põhjatusse sabaga vastu vett lajatab ja teatab oma riigis kaaslastele, et olge nüüd ettevaatlikud vennalt, et pöörata liikvel, aga ma ei ole seda kordagi näinud. Mina olen seda korduvalt kuuld, eriti siis, kui, kui ilmuda tema territooriumil vaatamata ja, ja kõige huvitavam on see eriti kevadel ja teine periood on siis, kui on tal välja tulevad pojad. Siis on ühesõnaga territooriumi valvamise ja selle jälgimise ülesanne koprol ekstra ekstra suur. Ja kui ta seda ei teeks, siis, siis muidugi ta oleks rumal loom tal asutatutest. Ujukesel teiselt poolt ei tea. Ma arvan, et Atonid lobisen. Jah, nüüd läks ta vaikselt vee alla Talgaks lahkumise moodust. Kui ta tunneb ära, et siin on mingisugune hästi ohtlik objekt. Aga kui ta tahab ise jääda märkamatuks, siis ta lihtsalt sukeldub vaikselt, nii et nad mõned väiksed mullid käisid, lainetus ja no nüüd on, selge ta siit veis edasi lähe. Ta tundis yldiselt lõhnamil ära, mulle kunagi oli ikka ja, ja kui me vahtisime selle koeraga kaldal palliga mul kõrval, ma hoidsin teda kinni ja kobras tuli kaunis ligidale. Jah, ja siis ma lasin ta midagi liikusele ja lasin koera lahti ja koer läksin nii-öelda serva ja kobras lihtsalt siis ta küll ehmatas, siis ta ei olnud kellegagi paali sukeldus, ei ole niimoodi, et see koer mul täiesti märg sabaga sukeldub, ta sukeldub, nina kees vette ja sama omaniku aer tuleb üle nagu direleda vastu vett ja ta pritsib tohutu tugevalt need kõik see ümbrusele vett täis ja koer oli nii lootusetult ehmatatud, tal ei olnud mingit lusti ega huvi seda kopra rohkem nagu nina pista. Praegu on vist kõige pimedam aeg juba läbi. Tasapisi hakkab vahetama. Loodus hakkab ärkama, hääli tuleb järjest juurde. Aga ma tahaks ikkagi sellest loomast veel midagi kuulda. Mulle tundub, et ta on väga salapärane. Kobras olnud ka ajast aega loodusrahvaste juures ikkagi kultuse objektiks, teda on kummardatud, teda laustatud. Ja, ja kui heita pilk isegi meie Lääne-Siberi tähendab Aasia osa läänepoolsel osal, siis ta on laialt levinud ka nendel aladel ja seal on väljakaevamistel ja koopajoonistel kopra siluetti hästi sageli tuleb ette. Alati jätab loom väga sügava mulje ja, ja sellise tõsist austust kutsub esile. Kui vaatate mehitisi, eriti kui sügisperiood on ehitanud omale remontinud värskelduma tammid ja kuhil saad ja kanalid puhastad ta puhastanud kanalid ka kevadel. Jutt on läinud vahepeal. Üpris valjuhäälse, eks unustad ära, et oled tegelikult valvamas, aga aga neil on ikka teada see, et me siin asumi ligidale ei tule. Kuid üks huvitav asi veel sellel langetatud võsaga, mida mina olen tähele pannud. Puud õieti maha panna, tema paneb ikka puu, ütleme veekogust ladvaga kaugemale, et siis päripidi on tal kergem teda lohistada, sinna vett väiksem võsa küll jah, väiksem võsa on, niimoodi ta langetab ja kuskil põõsas ära siis sambaid hammastega tirib ta lihtsalt tugev loom, tirib ta lihtsalt vee poole, tüvega aga suured puud langetatakse, enamus vee kokku, tähendab, osa on juba ees, see on väga nutikas tegevus, sest siis see materjal juba vees käest hammustab katki, esiteks talle endale ohutu olla ja siis ka seda toitu hea transport. No sa oled hästi palju käinud ja näinud neid paiku kui jäme võiks olla maksimaalselt see puu, millele koprahammas peale hakkab. Pille mehed teatasid mulle ühest puust, mis oli 102 sentimeetrit, üks väga vägev, haab ja nad andsid mulle selliseid tihumeetrit selle haava kohta, mida ma tükk aega mõtisklesin. See oli, andsid 11 kuni 13 tihumeetrit koos okstega, vaata, mina ei tea, kas nii suurt haaba üldse Eestimaal kasvab väga, võib-olla kasvab. Hommik hakkab kätte tulema, lõpetame, asutame ennast siis linna poole minema. Kahju ainult, et ikkagi seda looma päris lähedalt ei näinud, aga sellest kuulsime temast hästi palju ja ja ka nii on see linnast väljatulek ja kopravetel käimine igati ennast ära tasunud, õigustanud. Kuule, ma näitan seda koprapilti üks kord siis need looma ära.