Kui praegu nüüd siin Eestimaal mõelda ennast viini Nõukogude Liidu rahvakunstnik Tiiu Randveer mis praegu Viinis võiks toimuda, no praegu ei toimu siis peaaegu mitte midagi, kui te mõtlete teatrielu ja muusikaelu. Seal on teatrihooaeg selles asutuses, kus mina töötan. Ma pean natuke selgitama, mis organisatsioon see on, kus ma töötan. Vilis on üks niisugune asutus, mille nimi on Bundes teater. See on nelja teatri ühine direktsioon ja sinna kuuluvad staats, ooper, folksopp per Academy, teater, burg, teater ja balletikooli balletikoolis töötanud pedagoogina. Ja nende hooaeg kestab esimesest septembrist esimese juulini. Pärast seda lähevad kõik need viis asutust kui selle. Ja selle tõttu olen ma ka siin puhkusel, nüüd kuidas ta sisseliini pedagoogiks sattusite? Sellepärast, et keegi ei ole seda õnnelikku juustest. Vaadake, juhtus lihtsalt niimoodi, et ma olin Moskvas õpilane Kaie Kõrb esines seal konkursil. Mul oli asja Kultuuriministeeriumi tuli vastu mulle üks inimene tuttav kes küsis minu käest, kas ma soovin viini minna, pedagoogid, mida ma parajasti teen. Kui ma tantsin, siis ei oleks see võimalik, ma ütlesin, ei, ma olen praegu just pedagoog juba ja muidugi niisugust asja peale kohe vastata, kas ei või jaa, aga ei või jaa, tuleb ikkagi ütelda. No ma mõtlesin järgi, arutasin kodus seda asja perekonnaga ja arvasin, et see oleks muidugi väga huvitav. No ja võttis muidugi aega, kaks aastat see minek, 82. aasta 28. oktoobril saabusin mina rongiga Viini. See oli minu teistkordne tulekviini, sest et ma tantsisin seal 71. aastal. See oli selline kontsertturnee, mis hõlmas Poola Saksama, Jugoslaavia ja lõpux Austria Tallinnast, me olime mina, Vjatšeslav mammustade, Tamara Soone. Tantsisime Viinis ees niisuguses kontsertsaalis, mille nimi on kontsert, Haus väga kehv lava. Aga väga tore publik oli südatalvel, yin oli väga paksus lumes ja jalutasime pärast kontserti ümber ooperimaja ja ma mõtlesin kadedusega, näe, kui palju inimesi saavad kõik siia sisse minna, etendusi vaadata. Aga mina mitte, sest me sõitsime kohe järgmisel päeval ära. Näete, saatus on mõnikord väga imelik, teeb niisuguseid käike. Ja nüüd ma olen selle hooaja jooksul, Ma olen Viinis olnud. See on 28.-st oktoobrist esimese juulini. Olen näinud nii palju huvitavaid etendusi, oopereid ja ballett ja operette ja draamaetendusi. Nii et see minu väike virisemine seal Viini ooperiukse taga sel talvel ei õigustanud ennast. Mispärast kutsuti siis liini Nõukogude Liidu balletipedagoog, kas saame rääkida niisugusest erinevast balletikoolist ka, mis on näiteks Austrias ja mis on siin meil? Ja muidugi see balleti koolon, noor mingisugune balletikool eksisteeris meil juba väga kaua aastaid balletistuudio nime all ooperiteatri enda majas. Aga nad äkki otsustasid kuskil neli aastat tagasi, et nad teevad täiesti uue kooli uued ruumid, ruumid on muidugi fantastilised, täiesti. Tingimused õppimiseks on suurepärased. Ja nad on sõitnud ringi mööda Austriat, otsinud talendikaid, lapsi, eriti kerge ei ole neil olnud. Ja siis nad hakkasid mõtlema, et millises stiilis ja millises suunas nad tahavad seda kooli arendada ja nad otsustasid, et nad kutsuvad Nõukogude Liidust pedagooge, kes aitaksid neid lääne ja nõukogudestiili vahe on endiselt olemas. Kuigi läänetantsijad on viimaste aastate ja viimaste kümnete aastate jooksul on tehniliselt, nad on väga tugevad ja on väga huvitavaid trupp, nagu me teame, pesaaria ja balanšiinil on huvitav trupp. Aga niisugused tantsulisuse ja plastilisuse poolest ilmselt neile siiski meeldib, rohkem Nõukogude stiil. No sellepärast nad kutsusidki ja oleks hea, muidugi, kui me suudaksime neid aidata. Kui kaua te veel Viinis töötate? Ma täpselt ei tea, igatahes järgmisel hooajal kindlasti. Te koolis ja see sarnaneb väga sellega, kuidas mina pidin minu põlvkond, ütleme, esimene, teine, kolmas, neljas lend. Sest et meie õppisime laial tänaval, mida praktiliselt oli ta erakord, aitäh. Need ruumid olid niivõrd väikesed. Ja me igaüks käisime kõikides võimalikes erinevates koolides ja keskkoolides. Mina käisin isiklikult läbi viis kooli selle pärast iga kord, kui minu klass läks õhtupoolikuks kooli vahetama, sellepärast et ma käisin õhtupoolikul balletikoolis ja niimoodi on ka Viinis. Ainult et need lapsed õpivad kõik ühes koolis, son linna teises otsas, käivad hommikupoolikul oma keskkoolis kell üks lõpevad seal tunnid, siis on organiseeritud buss nats vaat seal ja bussiga tuuakse nad siis linna siis päris ooperiteatri juures on see balletikooli, tuuakse nad sinna. Ja seal siis on niisugused tunnid, klassikaline tants, karaktertants, ajalooline, siis on neil muusikateooria näitlejameisterlikkus. Nii et nendel ei ole kerge sellepärast tulla pärast keskkoolitunde ja hakata tegema klassikalise balletitreeningutes on väga raske. Ma olen seda muidugi omal nahal ka tundnud kunagi. Aga ma näen, et nad on väsinud. Ega teil keelebarjäär ei ole täheldanud tähesti saksa keelt, saksa keelt, ma ei osanud mitte ühtegi sõna, kui ma läksin viini inglise keelt, ma oskan hästi. Ja sellega ma sain hakkama ja sellega päästab ennast välja, sest seal räägivad peaaegu kõik inglise keelt. Muidugi püüdsin nii palju õppida, kui ma suutsin ja niimoodi ütleme teisel poolaastal juba. Ma suutsin päris hästi anda tundi saksa keeles, tähendab, tunni andmine on nagu lihtsam, seal on käsklused ja nimetused on prantsuskeelsega. Balletis on ju niimoodi, et et seal tuleb ka füüsilist jõudu tarvitada, lihtsalt minna juurte keerata õigeks, kui nii võib väljenduda. Sellega oligi natukene imelik, sest et ma ei teadnud, et seal ei tohi õpilasi puudutada. Aga me oleme harjunud väikesest peale kõik õpetaja Tombin puudutanud ja toginud kusagilt, kus mul on valesti küünarnukk või midagi selleks, muidu ei saa balletis lihtsalt. Ma mäletan, mul olid poiste klass, oli kolmas klass väikesi 11 aastased poisid, need tõmbusid kuidagi eemale. Lihakkasid naeru kihistama ja ma nägin, et midagi oli valesti. Pärast ma küsisin pedagoogide käest, ta ütles jumala pärast, palun mitte. Siin on niisugune traditsioon ja lähevad, kaebavad vanematele sellest vaid. Aga pärast nad harjusid lihtsalt ära, sest muidu ei saa balleti õpetada lihtsalt rääkida. Keel oli mul ka, keeleoskus oli viletsavõitu. Ja pärast nad lihtsalt leppisid sellega ja, ja nad said aru, et ma ei taha neid peksma hakata kuigi vahel balletis seda vaja oleks. Millise mulje jättis teleViini riigiooperi balletitrupp? Imelikku, mis õieti määrab balletitrupi näo? See on muidugi täiesti selge, see on isiksuse ees, sellepärast me räägime balantsiini balletist Ekränko balletist rääkisime, räägime Peshari balletist, Roland pütii balletist ja kui niisugust isiksust ei ole balletitrupile üldse olemas, no siis ei ole tal nägu ega tegu, nagu võib ütelda. Üks esimesi etendusi, mis ma nägin, oligi uinuv kaunitar seon, nureijevi lavastus, väga kehv lavastaja, nad on alati väga vilets olnud. Ja no lihtsalt ebaprofessionaalselt tehtud. Üks asi on veel muidugi sellele trupile karuteene teeb, see on nende ametiühing. Ameti teeb kõik selleks, et inimestel oleks küllaldaselt puhkepäevi. Tähendab, nad peavad teatud aja puhkama, aga kui balletile laupäev puhkepäev ja pühapäeval puhkepäev ja siis on veel esmaspäeval ka mingi püha ja teisipäeval on uinuv kaunitar, siis selle trupi jalad on muidugi professionaalid, teavad, millised nad on lihtsalt alt ära neid ei ole. Kuna neil on nii palju võimaldatud puhata, siis neil on kadunud igasugune harjumus tööd teha. Nad lihtsalt võtavad väga rõõmsalt, lähevad nendel puhkepäevadel kusagil oma suvilatesse või sõidavad välja ja puhkavad. Kodinad tahavad siiski, näiteks kui tuleb keegi huvitav ballettmeister, Jon, meie käis lavastamas tahvlis loe ja tulilind, seda esietendust ma nägin. Nii et balletitrupp on, see on pehmelt öeldes keskmine tase, neil on küll üks huvitav esitantsija Maicel, Birk Meyer, teda kutsutakse esinema ka mujale, see tähendab, ta on niisugune rahvusvaheline nimi. Siis on neil priimabaleriin juba kaua Asedki sellatši kes on väga korralik, tehniliselt kaunis, tugev, aga natuke selline igavavõitu, võib ütelda. Siis on seal kaks väga huvitavat noort neiut kellel on perspektiivi. Ja tehniliselt on nad päris tugevad, nendest saaks asja. Aga neil ei ole ka niisugust, teate, inimene peab ise tunnetama oma puudujääke ja ta peab minema läbi seina, et edasi õppima minna. Ma kunagi läksin läbi seina, mind ei tahetud lubada, Moskvasse õppima hakkan, ma lihtsalt läksin. Sest et ma sain aru, et ma vajan väga erinevaid erinevad õpetajad, erinevat lähenemist, erinevaid, märg. Ma tahtsin midagi juurde õppida. Aga meil on seal ka, vot nendel noortel tüdrukutel. Ma olen nendega rääkinud ja nad tahaksid küll minna kusagile. Kuidas teile tundub, kas kaasaegses balletis praegu, kas on esile kerkinud ka keegi, ma mõtlen, kas mees, tantsija või, või naistantsija või kas on kumbki v keegi tähtsam või? Aa, te mõtlete seda, et kumb taseme, kas mees- või naistantsija. Vahepeal oli küll selline periood, kus avastati mees tantsija ja siis lavastati keik balleti, nagu mees tantsijatega väga jõulised. On võimalik lavastada väga jõuliselt. Ühesõnaga leiti, et ta on väga huvitav ja palju huvitavam mõnikord, kuna instantsi. Ma ei oska teile sellele isegi vastata, kumb nüüd praegu prevaleerib, ma usun, et siiski mõlemad ballettmeistrid üldiselt maailmas kasutavad nagu võib-olla muidugi kaldub see veidi siiski meeste tantsijatega, kumma pesaari mõtlen ja valan siin armastas naiselikudele naistele teha väga, ma olen näinud väga palju tema ballett. Milline on balletirepertuaar, kas see on ka taoline, et igas linnas Kas maailmajaos võib kohata ühte ja sama repertuaari, mingil ime hoia muidugi Luikede järv, uinuv kaunitar, siis helmed on niisugused. Kõige peamised road, need on kindlasti olemas, Viini balletirepertuaar püüab olla mitmekesine, kuigi neil on ta üles ehitatud niimoodi, et näiteks oktoobrikuu läheb neli korda järjest uinuv kaunitar siis tuleb keegi kuulus külaline, kes tantsib kõik need neli etendust. Siis nad valmistavad ette uut balletti, sellel ajal ei toimu midagi, sest siis nad on väga väsinud. Jaanuari lõpul tuli siis välja tahvlis ja Klooja tulilind Jon meierei lavastuses. Siis neil on sisel, läheb jälle paar korda järjest, siis on lühiballett neil millest üks iirlase kiljani. Ballett on väga huvitav, teda loetakse üldse praegu maailmas üheks huvitavamaks, ballettmeistriks ja tõesti, seal on fantaasiad, seal on professionalism, seal on kõike, mida ühelt ballettmeistrile peaks olema väga suurse balletirepertuaar ei ole, käib külas, palju ungarlased, ungarlased on väganud, Ungari ballett on praegu väga kõrgele tasemele jõudnud. Väga head tantsijad, väga tugevad, tehniliselt väga huvitavad. Ja kuna Ungari on ju seal väga lähedal, siis, siis nad lihtsalt angaseerivad neid hooajaks. Aga kuidas siis balletikooli õpilased teatri ellu tulevad, tähendab, kuidas need balletti tulevad? See on ka üks kurb lugu, sest et nad ei tule eriti. Meil on niimoodi, et meil on peaaegu kuskil esimestest klassidest, meie balletikooli õpilased teevad kaasa ooperites ja kollettides, meil on neil ülesandeid. Aga seal on niimoodi, et kuni viimase klassini, seni kui nad lõpetavad ja teatrisse võetakse teevad nad küll kaasa laval, aga nad ei tantsinud, kannavad ainult kandikuid. Regoletas riietasid minu klassi poisid lahti tenori Bonnis olli toovad talle mingisuguse seal iili riided ja võtavad Ärammid vennaga kannavadast statistid. See ei ole praktik, aga ta on lihtsalt lavalise enesetunde praktikaga, nad peaksid ikka natuke tantsima. Meil on näiteks Luikede järves, moodustab viimase rea, moodustavad alati koolitüdrukud, vanad tulevad teatrisse, neil on juba Luikede järve rühma partiid on neil selged ja mingit raskust ei ole, need lülitada meie teatrile Artuaari. Aga seal on koolis eraldi on teatri repertuaari tund, kus õpetatakse näiteks Luikede järve rühma kohv ja ja Tarantellad luikede järves, aga see on niisugune muidugi mis, kui nad laval sellega ka esineksid. Aga seal on jälle seadused, nad ei tohi kasutada diaatris balletikooli õpilasi, kui nad on näiteks seal kas 15 või 14, seal on see tööseadusandlus ka mingil määral elame jälle iga ameti hingega. On, on sealt tegevuses. Veel seda, et kuidas teile tundub, kas näitlejad ja tantsijad ja muusikud ja ühesõnaga kogu see teatrirahvas on nad ikka ühesugused, nii nagu meil siin. Täpselt, mis puutub balleti inimestesse, siis nii nagu ühe vitsaga löödud kõik samad probleemid, samad haigused samad nurinat direktsioonile. Sama jutt, et nii palju ei anta tantsida, kui nad tahaksid, mis on muidugi õige, sest et väga palju on oopereid, balleti läheb suhteliselt harva kaks etendust kuus ja siis ta ootab veel üks kuu aega läheb vormist välja, siis järgmine, milles ma veel tahtsin rääkida? Ah soo, võib-olla läheme natuke sinna draamateatri poole. Lähme, lähme. Ma. Esimest korda käisin burg teatrietendusel, muide Leningradis nad olid siin möödunud aasta september oktoober. Nad käisid Moskvas, jõudsid Leningradi ja kuna ma läksin kohtuma härra Jumblootiga, kes on selle Bundes teatri peasekretär siis ta kutsus mind õhtul burg teatrietendusele. Mängisid Nestraid on nende oma autor ja see oli täitsa, kui sa vaimukuse ja kergem näitlejameisterlikkuse kavalkaad seal on, mängis väga kuulus näitleja Joseph Maynrat kes on nende nende Ants Eskola umbes ja niisama palju armastatud. Viinis ma käisin vaatamas kirsiaeda Tšehhovi kirsiaeda, see oli teine teater, tähendab, need olid ju needsamad inimesed, aga nad mängisid nii kohutavalt. Nad olid saanud nii, see režissöör oli nii valesti aru saanud, tšehhist. Nad millegipärast arvasid. Venelased peavad laval alati olema väga temperamentsed ja nad olid täiesti Nad olid väga hüsteeriliselt, aga Tšehhov on üldiselt väga vaikne autor, ta peab mõistma ja ja ega teda kerge pole lavastada, ega, ega meil siin Nõukogude Liidust ka ei saa öelda, et iga Tšehhovi-lavastus on hea lavastus. Aga seal oli ka väga mööda. Ja, ja seal juhtus veel üks väga kummaline lugu. Esietendusel oli Ameerikast üks kuulus Tšehhovi tõlkija kohal. Seal on üks, üks, üks tegelane, vana teener Firs. Ja see peaaegu ei räägi etenduse jooksul, aga teises vaatuses ta märkas, et Sirssil on väga palju teksti. Päris pikk dialoog oli seal. Tal ja ta pärast etendust oli väga huvitatud. Kus kohas te leidsite selle teksti, sest võib-olla ta kuskil mingites vanades originaalide mingites vanades paberites tuhnides keegi leidis, äkki nad ütlesid, aga ei, kõik terve viin tuleb vaatama. Dylan Herbi geriaatria Heldur Herbi, kel on väga kuulus näitleja filmides vanasti mänginud terve viin, tuleb vaatemaatile hõrbi keri. Me pidime midagi talle juurde kirjutama. Niisugune oli kirsiaed. Kas on mingi venestus kävini, operetist? Jaa, Volksooperis, ma käin väga tihti. Ma nägin neid samu etenduse, mis nüüd Moskvas olid. Ma lugesin siin arvustusi, oldi väga vaimustatud sellest majast endiselt jah, neil on operettide tegemine veres ja neil on traditsioonid ja neil on Strauss ja jälle haar. Ja nad oskavad neid mängida. Kuigi ma pean ütlema, et mis puutub staats ooperisse, siis on Tase teine, tähendab, Volksooper on siiski teine teater, selles see on ka muidugi arusaadav, aga ma ei mõtle ainult laulmise taset, sest muidugi ma ei hakka võrdlema nende staaridega, kes üle maailma kokku tulevad. Aga ma võrdlen sige kuskil mingeid maitseküsimust. See on väga minimaalne, see on natuke niisugune kriuksuma praegu, mis ma ütlen. Aga kui ma seal kohal olen, käin mõlemas teatris korraga, siis, siis ma saan sellest aru. Kuigi seesama Chardasserstin või Silva nagu meelde nimetada, seal on ikka väga head jõud ja no ilmselt nägin Moskvas seda ooperit. Nii et sealt saab ka meeldivaid elamusi, kui seal käia. Balletitrupp on seal ka olemas, aga see on üldiselt muidugi kaunis kaunis nõrk Nad teevad operettides tantse kaasa ja mingeid võimalusi erilisi seal muidugi ei ole. Folk ooperca mängib oopereid vanasti palju sellepärast et Tiit Kuusik laulis Forks ooperis kaks hooaega, nagu ta mulle rääkis, ja temal on ka huvitavaid mälestusi muidugi liinist, nüüd nad mängivad oopereid harva, aga vahel ka võistlevad staats ooperiga, näiteks võluflöödi mängivad sooja, siis on Academy teater, mis meie sellesse direktsiooni kuulub, see on siin üldiselt niisugune väga keskmine teater. Ma nägin proovireisija surma ja ma kogu aeg nägin Heino mandrit oma silmade ees ja lihtsalt lihtsalt ei. Ei olnud huvitav. Ja mõni viinlanna tuleb Kavastu ooperis, kes on üsna tüse, Viini rahvustoidud, ilmselt soodustavad seda. Ja ei ole eriti maitsekalt riides. Väga kirju seltskond väga palju. Muidugi on välismaalasi väga palju turiste, aga no tal on muid häid omadusi, hiinlanna, ta on väga lahke, väga viisakas, naeratab sulle tänaval ilma igasuguse tungiva põhjuseta, mis on väga kena. Inimesed on väga kenad. Milline teatripublik on, kuidas publik näiteks riides käib? Ja paberiooperi publik on alati pikatestualettides nahkades ja ja väga väljapeetud balletipublik on esiteks noorem, teiseks see toob kaasa teatrisse kohentsiinid ja mingi niisugusi lohakama. Riietus on natukene väga soliidne publikum Burkt kuna see on ainult saksa keeles ja seal ei ole välismaalasi. Ilmselt seal käib niisugune soliidne seltskond, need, et ma olen lihtsalt publikud huvi pärast. Ta on seal, on siis väga väljapeetud, natuke hiiglaslik, võib-olla see riietust niisugune range, aga väga niisuguste soliidsetest soengutega keskmises eas daamid. Aga üldiselt teater, publikut kisub kaasa ja, ja tähendab alati on täis, majad on täis kuni esimese juulini ja see läheb veel traagilisemaks, läheb juuni lõpupoole, sest mulle anti ikka vabu pääsmeid headele kohtadele, aga juunis laiutati käsi ja öeldi, et nüüd tulevad ju kõik liini kokku. Juunikuule langes Kablasyydodomingu külaskäike, siis inimesed lihtsalt ööbisid kassade juures, väikestel toolidel ja autodes, nii nagu juhtus ka suure teatriga. Suur teater käis ju Gavinis. Ja suure teatri Spartacust oli üksainus etendus, ooperiteater need inimesed ta selle maja koost lammutada. Nii et teie elu Viinis algab siis, kui kõik hiinlased on oma kodust tagasi ja kui hakkab see rahulikum elukool ja septembrist tulevad jälle kõik kokku, lapsed tulevad, kooliteatrirahvas läheb teatrisse. Neil on väga mugav neli kõiguse puhkuse aeg esimesest septembrist esimese juulini. Kas te ise elate selles kaunis linnas? Mul on väga ilus väike korter, tegelikult kahetoaline kaunis lähedal ooperile seitsmendal korrusel ja väga suure rõduga. Väga mugav sisustatud, kõik mida Viini elust veel meelde tuletaks site kuste Viinis seal käinud alat Viinis, onju? Koht, mis on seotud Mozarti, ka Mozarti tarkus, ta elas Viinis son üsna lähedal ooperile. Töö on väga huvitav, siis on seal muidugi massiliselt muuseumi, kus lihtsalt peab käima ja kus ühekordsest käimisest ei piisa, rahvuslik muuseum, kus on väga palju huvitavaid hispaanlasi. Ruubandsitan palju. See on ka mulle üsna lähedal see rahvuslik muuseum. Käimist ja vaatamist on Viinis palju. Ega ühe aastaga ei vaatagi ära, sellepärast ma lähen tagasi. Kuidas on teie enda päev planeeritud Viinis, kui te olete, noh, kui ma seda ütlen, siis kõik arvavad, et ma muud ei tee, kui laisklen. Seal. Mul on tunnid kella kahest päeval kella viieni, näed, mul on kaks klassi ja need tunnid lähevad enamuses järjest ja ülejäänud aja ma olen vaba. Muidugi ma iga õhtu püüan olla kuskil teatris ja see ei ole isegi mitte püüd minna, sellepärast et, et need on nii huvitavad. Muidugi see oli väga järk-järguline, kui ma esimesel õhtul läksin ooperisse siis läks seal võluflööt. Ma mäletan Tallinnas seda ooperit. Ja mis mind kõige rohkem muidugi alati selle teatri juures vapustab, on orkester. Enamuses kõik orkestri liikmed on ka Viini Filharmoonikute, nii et te võite isegi sellest märkused juba arvata, missugune see orkester võib-olla sealt tuleb niisuguseid helisid välja, et et lihtsalt mõnikord paned silmad kinni ja ei, ei vaatagi lavale, vaid tahab lihtsalt orkestrit kuulata. Solistid olid väga huvitavad. Ja võluflöödi, siis need kolm väikest poissi olid tõelised kolm väikest poissi tiini poistekoorist tavaliselt otsitakse selleks välja need niisugused köhnemad sorti naisterahvad ooperist, sest seal partiid on väga raske laulda. Veini poistekoor on, tase on nii kõrge. Väga huvitav, kujundus oli võluflöödi väga fantastiline. Viini ooper annab muidu kui liigutada üles allegi. Kunstnikud võivad välja mõelda, mida nad soovivad, sest tehnilised võimalused on väga suured. Ja, ja ma olin täielikus eufoorias, kui ma sealt pärast ära tulid, need esimesed nädalad Viini ooperis maaliliselt vapustatud pärast ma hakkasin natuke selgema pilguga vaatama, kui ma juba harjusin, ma nägin nende puudusi ja esietendus Padaemand ooper. Mida vilekooriga vastu võeti? Nemad ei, peaaegu ei vilista, nad karjuvad puu. See on nende suurema põlguse väljend. Neile ei meeldinud üldse Padaemand kujundusele muidugi kaunis imelik, ta oli kuidagi väga sümbolistlik, tuletas nagu Fellini filme meelde, nagu, ja pallipilt oli viidud kiriku, et nii, et sa haudade vahel joodi veinimaid, lavastaja oli kuidagi mingi oma kontseptsioon, aga hakata nagu tõesti sellele ooperile üldse ei sobinud. Hermanit laulis väga kuulus laulja Remi Kollo, kes ei vaja üldse kommentaare. Muidugi, ma ei pretendeeri praegu üldse, ütlen kohe ära, ma ei pretendeeri professionaalsusele ooperialal, ma olen lihtsalt ooperifanaatik, teatrikülastaja ooperis tuleb välja reni kolonel, lihtsalt see osa ei sobinud, ta on lüüriline tenor. Aga nagu mulle ooperi inimesed rääkisid, lihtsalt Hermanni osa on esimene pool lüüriline ja teine dramaatiline, ta lihtsalt lõpus ei suutnud seda välja vedada. Ja see ei tähendanud absoluutselt midagi. Dali René kollasele pärast saalist kostis puu ja ta põgenes järgmisel päeval hiinist. Niiet ta laulis ainult ühedendas. Ka ligend, kes laulis, Liisat ei meeldinud. Seal on niimoodi, et kuna kui ei meeldi, siis lihtsalt Ta ei meeldi ja sind lihtsalt vilistatakse välja. Ooperi publik on väga professionaalne, siis ei anta, ei. Tuntus ja neil on muidugi veel väga riskantne kummardamise viis alguses kummardatakse koos. Siis tullakse Jeesel, teete koos. Aga siis nad tulevad üksikult eesriide, et nii, et kui sa üldse kohtu ette ja kui sa üksi lähed sinna Teie, kui sa oled seal mingisuguse apsuga hakkama saanud, siis ei andesta sulle mitte ükski seal eriti muidugi need seisukohtadel seisvad konservatooriumi õpilased ja need, kes kõige paremini ooperit. Paistab diaballetist midagi, sest nad karjuvad hurraa ja braavo ka sel juhul, kui laval lihtsalt viletsalt tantsitakse. See on väga suured kontrastid ja ja, ja see on, see on väga kummaline seal, selles majas, nii suuremad elamused on mul muidugi ooperist. Kas Viini teatrielu on väga niisugune kirju ka või on seal külalisesinejaid ka palju? Mis puutub staats ooperis, siis ooper elabki ainult külaliste peal. Paistab, et väga suured tähed, nad Kurzeerivadki põhiliselt metropoli täänila skaala. London viin. Niimoodi nad oma tööplaani seavad. Kes siis on seal olnud, keda ma olen näinud? Monster aka balletosca. Nendest võiks rääkida tundide viisi, sest et need hispaanlaste niisugune invasioon on, on nüüd ikka kolmeks monster aka pale, hispaanlane Jose Carreras ja Placido Domingo. Need kolm hispaanlast on muidugi vapustavad, täitsa. Nii et kogu aeg, külalised, külalised ja siis Viini ooperikoosseis teeb siis niisuguseid kõrvalisemaid osi. Kuigi aastateks on gaseeritud, ei tita gruperova neile, keda loetakse juba nagu enda Patricia vais, kes on juba viis aastat Stad ooperis. Kas teil iseendal ka taolist mõtet seal teatris istuda seeläbi pea, et tahaks ise ka veel seal laval esineda. Minul on üldiselt naljakas, tunnen mingit niisugust torget kusagil, kui ma näen osa, mis mulle väga hästi võiks sobida. Hiinis niisugust ei olnud, seda on harva, aga see tekib.