Estonia kontserdisaal täna on neli või enam Eesti rahvale rõõmupäev. Üks suur kodumaa poegadest saabub koju pärast 70 aastat. Võõrsil. Rudolf Tobiase põrm Berliinis ilmestab kalmistu mullas. Ja täna on ta siin. Ja Otepää ümbermatmist oma kodupaika kullamaale oma vanemate kalmu tegeval. Rudolf Tobiase ümber matta või sellest on olnud juttu väga-väga kaugel. Kohe pärast ta surma 1918. aastal. Saksamaal olid siis raske. Taime. Mõjutasid eesti kultuuris. Tegelikult mõtteid, kuidas täita helilooja viimne soov puhata kodumaa mullas. Sellest rääkisid muusikud, rääkisid kirjanikud. Berliinis ei jätnud keegi käimata Rudolf Tobiase kalmistul matmispaigas ilmer Stahlis. On pilte kus selle kalmu kõrval no ja elujõuline Juhan Simm ja Richard Ritsing. Seal on kirjanike käinud. Ja kui sümbol. Aasta eest ilmunud teater, muusika, kino. Ühel fotol oli arvu Sajandi alguse eesti muusika suurkuju ja selle sajandi lõpu eesti muusika heliloomingu suurkuju ulatasid käe ja väga paljuski tänu Arvo Pärdi ja ta perekonna energiksele tegutsemisele. On nüüd Rudolf Tobiase viimne soov täitunud. Ta saab kodumaa mulda. Energiliselt alustati Rudolf Tobiase ümbermatmise kavadega. Poolteist kuud tagasi New Yorgist sõitis Berliini ta tütar Helen. Kuid nagu meil on ka seal omad bürokraatia reeglid millest läbi murdmine osutus väga raskeks. Helen Tobias kaotas selle asjaajamise käigus oma tervise ja lebab nüüd New Yorgis haigevoodis. Kes õieti oma isa ei ole kunagi näinudki. Tei oma tervise ohvriks. Ta isa jõuaks kodumaale. Rudolf Tobiase. Järeltulija esindab siin oma tütretütar maaja roos. Nii et järjekestvus järjepidevus on siingi paigal. Väljakaevamine toimus 29. mail. See oli juhus, et samal päeval oli Rudolf Tobiase sünnipäev. 29. mail kell 12 Vilmestovi kalmistule saksa munitsipaalametnikud kriminaalpolitsei esindajad, muinsuskaitse esindajad, antropoloogid ja koos haua kaevatega avati haug. Eelnevad jutud, et sellel kalmistul on muld happeline ja sealt ille midagi järgi jäänud. Tunud tõest, säilmed meeter 40 sentimeetri sügavusel osutist erakordselt hästi säilinud. Ja kuue tunni pärast oli Rudolf Tobiase põrmu juba kirstus. Ja tund aega hiljem lendas Berliinist. Kaheksa 29.-st 30. maini. Ja siis. Haldas tema edasitoomise Lufthansa lennukiga kohe järgmisel päeval Tallinnasse. See on siis 30. mail meie saadik Tiit Matsulevitš. Kõik osutus hästi klappivaks, kõik läks nii, nagu oleks see juba ammu-ammu hästi organiseerinud. Siin veetis Rudolf Tobiase põrm teatri- ja muusikamuuseumi seinte vahel kus ta käsikirjad, kirjad ja see vähene, mis tema isiklikest esemetest järgi on jäänud. Ja täna on siis rõõmupäev ühtlasi ka tähtis kiriku püha nelipühi, millega Rudolf Tobiase loomingul on nii mõndagi seotud. Ja mis ka täna kõlab. Taustal kõlas Rudolf Tobiase Ööbala juhatas Taavo kirkaus USAst. Taavo Pirkasi isa Adalbertilkaus ja Rudolf Tobias olid omalajal Tartu päevil väga lähedased inimesed. Sealjuures on au auvalves Tallinna kooride esindajad. Laval on ERSO ja ligineb siia veel palju muudki. Kooja organisti. Lauljaid. Kristlaste pühakirja uue testamendi apostel Pauluse sõna kirjapandu esimeses kirjas korintlastele kolmandas peatükis. Eks teie tea, et ei, jumala tempel olete ja et jumala vaim, teie, see ela. Täna on nelipühad jõulud ja ülestõusmispühade kõrval kristliku maailma ja kiriku kolmas keskne püha. Seon Cyrifo sünnib, on jumala vaimu püha. On meeldetuletus meile jumala uue loomise alguses ja jätkumiseks. Tema ootus ja tahe on, et meie inimesed oleksime tema kaastöölised. Teeme armastuse ja valgus tema vaimu ja tarkusekandjad. Ja küsimus on alati sel korral. Kas me oleme seda? Kui me oleme siin saalis täna koos siis me saadame. Kes seda oli? Ta on olnud eriloojana jumala tahte ja armastuse vahendaja tema kuulutuse kandja meie rahva keskele. Me saadame koio Rudolf Tobiase pöörlema. Saadame kullamaale, kus ta säng eitatakse Eestimaa mulda nende kõrvale kellega ta elus on kõige lähemalt ühte kuulanud. Aga enne siit lahkumist enne teele asumist kullamaale kõlaväge ja ma ütleks seen hinge salva iga elavat hinge sügavalt puudutav mitmehäälne. Eks teie tea, et jumala tempel olete ja et jumala vaim, Täis, ela, Heino enda ja ma mõtlen ka paljud siinolijad. Mälupiltide hulgas elustuvad aastatetagune laulupidu, rahvamerivälja kool ja koorilaululaval ning kõrvus kõlaks saama Rudolf Tobiase loodud viis pühakirja eestikeelsetele sõnadele. Aga tooga kantised ladina keeles sõnu, üle aegade ulatuv ksenoon ei tohtinud rahvani jõuda. Seda tuli varjata. Seda tuli p-ga. Seda tuli salata. Nagu Joonas merekoletise kõhoos olgugi et see on sümbol ja ettetähendus millegi palju suurema jaoks ettetähendus ja sümbol jumala lunastusteo kohta Kristuses Jeesuses, tema ristisurma ja ülestõusmise võrdkuju. Sellegipoolest me võime Jos selles Belgi tajuda, kummas sarnasus kummali sarnasust või paralleeli Rudolf Tobiase enesesaatusega tema loomingu saatusega. Meie ära võetud meie jaoks olematuks töötoad, peidetud ja kauge varjatud eesti algupärase vaimuliku muusika alustala Rudolf Tobias ja tema heliteoseid on pikka aega püütud teha olematuks. Kui ma nüüd ütlen tänage jumalat siis mõtlen ma seda sõna otseses mõttes. Tänage jumalat, et too on käes Rudolf Tobiase kojutuleku päev. Tema kojutuleku mitmes mõttes on tema enese kojujõudmine ja on tema loomingu tagasi tuleks sinna, kuhu see kuulub. Oma rahvale ja sel kultuurile. Eks teie tea, et jumala tempel, olete selles väljendo helilooja kreedo tena, enese ellusuhtumine ja veenbomos sügavalt kristlik ja õiges mõttes inimlik sessioon, kantod, universaalses sõnumi, igaviku sõnumis meie ajale ja maailmale kogu inimkonnale. Ja selles kätke. Kui ma tarvitasin sõna Koju jõudmine kojutulek siis ma tahaksin seda kasutada veel teises mõttes. Rudolf Tobias on elanud ja töötanud. Ja ärme unustame seda oma rahva heaks. Et meiegi võiksime sügavamas mõttes koju jõuda koju tulla sinna, kus on meie juured. Ja kuhu me kuulume. Koos tema oli kodus Jumalaga osaduses, tema lapsena temademplina teema uue loomise osalisena. Tema elutöö on olnud eesti vaimuliku muusika reformimine. Aga talle endale oli seejuures kõige tähtsamaks ja esmase ema see sõna see kuulutus, mille ta valas muusikakeelde. Kui me mõtleme temaga õige monumentaalsemale vaimulikule teosele. Joona lähetamine. Mees kõlab siinsamas saalis nende seinte vahel, kus praegu puhkab helilooja pöör nädala pärast. Siis on iseloomulik, et aeg ei ole vähendanuvad. Impeeriumi pealinn ja kannatab vähemusrahva poolt rõhutud ülekohtu ja ebaõigluse all. Kutse meeleparandusele ja taassünnile. Ja tõdemine. Taassünd ei ole võimalik ilma patukahetsuse ja uuenemiseta. Ilma andeksandmise hätta. Eks teie tea, et jumala tempel olete Paulus, esita selle küsimuse kujul. Ja olgu see meile igaühele isikli, küsi emos. Aga me saame öelda. Roodod tobias oli seda. Palvetage. Jumal taevane isa, kes sa oled loonud meid oma näo järele. Jeesus Krist, Toas, sa jumala poeg ja ilmutaja, kes sa oled meil vabastavad pimeduse, kurjuse ja surma meelevallast. Jumala vaim, sa elavaks tegija, kes meid valmistada ja pühitseda elava jumalatempliks. Me talume seen, püha kolmainus, jumal hoia teema ja hoia meie kõigi tulemist ja minemist nüüd ja igavesti. Aamen. Kõneles püha vaimu, kiriku pasta, Jaan Kiililt. Esineb Ellerheina lastekoor koos orkestriga. Koor oratooriumist, Joonas koor number 35 juhatab Tõnu Kaljuste. See oli siis Rudolf Tobiase laboratooriumist. Koor number 35 esitasid Ellerheinatüdrukud ja ERSO Tõnu Kaljuste juhatusel. Auvahtkond vahetub nagu sellistel puhkudel ikka kombeks. Koorilauljad on rahvariietes ujudes. Ja Sarga juurde astub vabariigi kultuuriminister Märt Kubo. Rudolf Tobiase soov jõuda tagasi kodumaale kuid mitte ainult tänane päev pole tähtis meile kõigile. Tähtis on see päev, sellepärast et veel üks eesti suurtest meestest on taas kodus. Rudolf Tobias, kes sündis 1873. aastal Käinas Hiiumaal köstri peres ning kes Valga paruni Tilhao kingitud 25 rublaga alustas oma õpinguid Peterburis ning pärast Peterburi konservatooriumi oreli ja kompositsiooni eriala lõpetamist töötas samas Jaani kiriku organisti ja koorijuhina. Tuli 1904. aastal tagasi Eestisse Tartusse. Miks sa tulid all pärast kolme ja poolt aastat uuesti Eestist lahkuda olles küll selle lühikese ajaga suutnud koos Aleksander lättega Tartus jalule panna professionaalse kontserdielu ning äratada muusikahuvile publiku kõrval ka uus põlvkond noori? Võib vaid arvata, et ideedest ja fantaasiast tulvil tulise temperamendiga nõtkele jänooblile haritlasele jäid kodused piirid kitsaks nii kultuuriliselt kui ka majanduslikus mõttes. Tobias siirdus Pariisi, seejärel peatus mitmel pool Saksamaal, kuni asus Berliini, kus ta kutsuti Berliini muusikaülikooli õppejõuks. Kogu selle aja olid Tobiase mõtted aga kodumaa küljes. Kalevipoeg ja piibel padja all. Nii on iseloomustatud Rudolf Tobias. Ooper kalevipoeg, mida ta kandis hinges palju aastaid, jäigi valmimata. Oma rahvavaimust, elujõust ja püsimajäämise vajadusest on aga tulvil pea kõik Tobiase erakordselt sügava tagamaaga kirjatööd. Tobiase ootamatu surm Berliinis vaid 45 aasta vanuses laotas ta Eestist ligemale kolmveerand sajandiks. Aastakümneid on ta eestlaste teadvuses püsinud vaid legendina legendina, mis on aidanud hoida eestlaste identiteeti. Nii nagu seda on aidanud hoida Koidula ja Tammsaare Paul Keres ja Georg Ots. Kuid Tobiase vaimuloomingu tegelikust suurusest pole meil õieti viimase ajani olnud õiget ettekujutust. Alles nüüd, kui oleme kuulda saanud oratooriumist Joonase lähetamine võime aduda, millist väärtust meie rahva jaoks peidab. See legend. Austusega saadame Rudolf Tobiase täna kullamaale. Omamoodi paradoksaalne, et tobias ise just seda paika kullamaa kiriku lähedal. Kullamaa šveitsikson nimetanud. Nii, et tükike Euroopat tema enese vaimusilmas tuleb temaga kodu maalegi kaasa. Nii nagu meid oli üks miljon 100 aastat tagasi on neid miljon ka praegu. Meid, eestlasi pole enamaks saanud. Pidagem lugu neist suurtest, kes meil on olnud. Täna siin. Eesti muusika südames ja Kullamaal saavad hetkeks kokkuviiv ja igavik nii nagu see on sünnis surmas ja muusikas. Lõpetamata jäänud ooperis on siiski olemas mõned katked. No kas või seesama tuntud ballaad sest ilmaneitsist ilusast seal üldse huvitav ja avastamata lõikvel Eesti kultuuriloos. Teatavasti pidas ta tihedat kirjavahetust Georg Luigaga Päevalehe toimetajaga kellega tal oli tuttav juba Peterburi päevilt. Nimelt kauples ta Georg Luigad omale ooperi libetistiks. See kirjavahetus on kõik säilinud, vähemalt Rudolf Tobiase poolne osa. See on, need on huvitavad mõtted, mida ta tulevase ooperi jaoks on kirja pannud ja Luigal avaldanud. Luisa ei ole nagu päriselt ikkagi vedu võtnud. Aga näib, et oleks nende koostöös siiski asja saanud. Nüüd aga psalm number 42 otsekui hirv kisendab. Koor ja orkester. Tõnu Kaljuste. Estonia raadio segakoori esituses ja ERSO esituses juhatas Tõnu Kaljuste. Ja kohe on saga juhte tulemas. Uued. Auvalve. Näitsikuid rahvariides. Üks nõelasilmast tulnud näitsikute paar vaheldub teisega. Ja juurde astub Mikk Mikiver. Kotka tiivad nõuavad tuuli. Kotkakodu on mägede harjul. Lumisel tipul pilvede varjul. Kotka tiivad nõuavad tuuli haruharva, ta laskub lausmaale. Lausmaa Onling. Puisniit on püünis. Puhmailtei tugesa kaljusse klammerdub küünis haruharva, ta laskub lausmaale. Aga maismaalt madala laega puisniidul Piibe ja lese lehiselt kus kord kotkahääl Elahtas mehiselt elab seevastu aegadest aeda elab seevastu aegadest aega. Maismaa, madala kitsa ja Kadala. Elab see Hellemaks kuulutab kullamaaks. Kotka kodumaaks. Aegadest aega. Muia veedame luuleread kirjutatud 19 aastat tagasi. Täna oleme me siia kokku kogunenud Estonia muusikatemplisse et austada Eesti muusika üht kõige väljapaistvamad suurkuju kelle põrm pärast pikki aastakümneid lõpuks on jõudnud tagasi koju. Rudolf Tobias oli esimene, kes pani aluse eesti professionaalsele heliloomingule. Temale langes au ja vastutusseade sihte tärkaval eesti helikunstile, et selle kõrgeimad mäetipud võiksid paista ka üle Läänemere kallaste laia. Maailma. Täna. Kui me langetame pea Tobiase põrmu ees mõtlemine hardusega tema elutööle ja nendele suurtele raskustele, millega tal tuli võidelda et seista oma kunstiliste tõekspidamiste eest ning rajada eesti muusikale teed Euroopasse. Täna seisame silmitsi igavikuga ning tunnetame eriti teravalt kuivõrd üürike ja kaduv on kunstniku elu ja kuivõrd ajatu on tema looming. Kuigi Tobiase maine teekond lõppes juba ligi 74 aastat tagasi on ta täna ometigi siin meie keskel omas vaimus ja oma loominguga. Kui tobias 1918. aastal suri oli see valus kaotus eesti muusikale. Seda enam, et surm oli tabanud heliloojat tema parimais aastais. See oli aeg, kus Eesti vabariik oli vormiliselt küll juba olemas kuid väänles veel oma sünnivaludes just samuti nagu praegugi, kus võitlus Eesti iseseisvuse eest ei ole veel lõppenud. Ometigi terendub meile juba rahvusliku taassünni koidik. Ja just nüüd vajame me eriti jõudu moraalseks taassünniks. Et saavutada ka vaimset iseseisvust. Ja Tobias osutub meile vaimse jõuallikaks. Otsekui hirv kisendab veeojade järele, meie muserdatud ja lõhki rebitud hing otsides tuge, millest kinni haarata selles üleüldises, kaoses ja segaduses kus meie rahvuslikud aated ja ideaalid kipuvad kaduma minema ja kus üleüldised inimlikud väärtused on asendumas ükskõiksuse ja pealiskaudsusega. Kui kaua suudame me üldse niimoodi vastu panna? Selles olukorras tunnetamine erilise selgusega, et tobias on tegelikult meile ka prohvet ja jumala saadik kes on kuulutanud meile jumalikku tõde olla jumalast ära valitud rahvaks, kes peab just oma kannatuste läbi otsima lunastust ja lepitust, et ärgata uuele elule. Kui me nüüd vaatame rahvusena läbi käidud teele siis näeme, et tegelikult on tobias oma vaimus kogu aeg olnud meie juures kuid mitte alati ei ole meie olnud tema juures. Omaratooriumis Joonase lähetamine viitab tobias väikesele ja alandatud rahvale kes nõuab kättemaksu neile tehtud ülekohtu eest ning kes ootab lunastust ja pääsemist oma orjapõlvest. Nüüd, kus tobias ise on tagasi pöördunud oma rahva juurde. Kas võime me loota, et meie orjapõlv hakkab ükskord ometigi otsa saama? Seetõttu kõlab ka tänasel neli pühil just erilise tähendusega tema kuulus nelipühi laul. Eks teie tea, et jumala tempel olete? Sügavalt uskliku inimesena leidis tobias, et ainult usk võib innustada rahvast tegutsema kõrgemate ideaalide ja eesmärkide nimel ning on võimeline ühendama rahvast olukordades, kus ühine rahvuse tunne kaduma ähvardab minna. Ja just seetõttu ongi ta ehk oma Joonase lähetamise juhtmõte kokku võtnud sõnadega. Se piitsutab kerglaselt suhtumist usulistesse tõdedesse. Need sõnad on ta adresseeritud igaühele, kes püüab tungida tema muusika seesmisesse olemusse ning kes püüab süveneda tema ideelistesse taotlustesse. Tobias oli filosoof muusikas. Oma olemuselt oli ta võitleja tüüp, kelle eesmärgiks oli teostada reformi kirikumuusikas. Ja oma muusika abil püüdis ta väljendada jumalikku tõde jumala kõike hõlmavast armastusest. Selles väljendub ka Tobiase enda sõnum oma rahvale. Eriliselt lähedane oli talle aga prohvet Joonase kuju, kelles ta nägi võimalust ühest vastu panijast alghullusest midagi luua. Liiatigi veel sarnasest kaljumürakas, kui Joonase iseloom. Joonas nägi Joonases nägi tobias mitte ainult prohvetit vaid ka kangelast, mis meid oma rahvuse hingega võiks ühendada. Tobias oli suursugune rüütel kes toetudes suurte klassikaliste meistrite eeskujule käis seejuures ometigi oma iseseisvat rada. Olles saanud kodust kaasa hea muusikalise ettevalmistuse ning põhjaliku vaimuliku hariduse ning tundes hästi nii piiblit kui Kalevipoega, oli ta oma vaimult peajagu üle paljudest oma väljapaistvatest kaasaegsetest. Ja veel tänapäevalgi kosutavad meie hinge tema vaimukad artiklid paljudel muusikalistel teemadel mis annavad tunnistust tema sügavast ja säravast mõistusest tema vaimuandest ning rikkalikust fantaasialennust. Uks Tobiase muusikasse on meile nüüd avatud kuid tema maailm on keeruline ja puhuti ka vastuoluline ning mitte alati ei õnnestu kõigil sellesse esimeste sammude järel siseneda. Kuid kas me oleme valmis sisenema tema templisse, et osa saada tema vaimusuurusest ning hinnata tema loomingu tähendust Eesti riigile ja eesti rahvusele? Kas me oleme võimelised haarama Tobiase loomingut kogu tema sügavuses ja palju tähenduslikkuses? Ja kas oleme me teinud piisavalt kõik selleks, et jõuda äratundmisele tema loomingu tegelikust suurusest, et osa saada tema vaimsusest, mis hingeliselt kosutaks ja annaks meile usku ja jõudu rahvusena püsima jääda? Iga rahvas vajab oma elutegevuseks skulptuuri mis vastaks tema hingele ja vaimule, et säilitada rahvuslikku identiteeti. Seda enam veel väikerahvad, kellel on suur oht ära lahustada üldises voolus ja pealiskaudses ellusuhtumises. Seepärast vajamegi. Me Tobiast, kes kinnitaks meie usku ja lootust tulevikku, kes oleks oma loominguga selleks alus müüriks, mille peale Eesti heliloojate uued põlvkonnad võiksid kindlalt ehitada eesti muusikatemplit. Just nendele heliloojatele on tobias adresseerinud oma järgnevad sõnad. Kunstnikud, usaldage oma rahvas, siis tema usaldab ka teid, tema aineline, veel enam moraalne toetus pole sugugi nii vanku valus. Ohverdage oma südameverd, vanduge vannud vannet siis vägevat ette puhata ei taha, enne kui te olete päikese paistma pannud üle selle alkoholi udus uinuma rahva see algjõud, mis kevade pungad otsekui dünamiidiga lõhki ajab. See uinub ka Eesti rahva elu närvis. Nendel Tobiase sõnadel on meie jaoks igavikuline tähendus, niisamuti kui ka tema muusikal. Kui Wagner ütles, austage saksa meistreid siis meie ütleme austage Eesti meistreid, et jääksid Toby Tobiase sõnad kõlama. Küll tuleb aeg, kus meie kunst kui liblikas Tallinna ajaloolistel varemetel päikesepaistel uuele elule ärkab. Ja siis võime me tõesti koos Toby asega ka öelda. Meie oleme tillukene rahvas, aga Lembitu päike enne ka meile naeratab tema.