Jüri Arrak, kuidas te arvate, kas selleks, et kunstniku pilte paremini mõista või et nad lähemale jõuaksid paremini, kas oleks vaja siis ka kunstniku isiksust rohkem tunda või, või teada, milles ta mõtleb? Ma arvan, et äkki nii peaks olema, siis võib-olla ei olekski kasutud need kunstnikuga jutuajamised. See on kahe otsaga asi nagu elus ikka ühel nööril kaks otsa näiteks vanadest piltidest me ei tea ju praktiliselt üldse kestvat Ein tallu nime teave muidugi ja mingit eluloolist võib-olla mingit müüti natukene seal Leonardo ja Rafael ja aga kui me siin kaasajas elame, siis võib-olla, ega ta paha ei tee, kui teab, takse kunstnikku natukene. On kunstnikke, kes oma piltidele eluajal võivad kahju teha noh, kas kas oma käitumisega või, või oma juttudega ja, ja välimuse või ma ei tea mingi mingite mingite oma omadustega. Aga on kunstnikke, kes võivad väga meeldiv oleku ja, ja noh, käitumise ja heade kommetega oma keskpäraseks pilte publiku silmis isegi tõsta. Mõned kunstnikud on noh, päris nii ei suhtleja on, on, ei räägi ka midagi ja mingeid intervjuusid ei anna ja ja võib-olla siis ka nende kohta. Äkki mõeldakse, et näed, et ta on nagu vait ja vaikimine on kuld ja võib-olla kohutavalt tark, eks ole, aga, aga see võib ka olla nii, et on vaid sellepärast, et ta ei oska midagi rääkida. Kõik on kahe otsaga. Ilmar Malin on teie kohta kirjutanud, et te olete loominguliseks tööks õnnestunud inimene. Mida te ise sellest arvate? Olete seda lugenud kunagi? Ei, no kindlasti ma olen lugenud, aga ma ei mäleta praegu vattelust, mõni kergitasingulme, mulle meeldib tõesti seda tööd teha, kui noh, sest ma ei ütle, et nüüd et kunst on ainult looming ja see sõna töö ja ma ei tea nende sõnade täpset definitsiooni, eks ole. Aga siin on nii nii tööd kui ka seda inspiratsiooni ja raske on ennast kõrval nii arutada ja vaadata, aga lihtsalt mulle mulle väga meeldib seda tööd teha. Sain teie ateljees, kus me praegu juttu ajame, te näitasite mulle omi uusi töid, mis siis pannakse välja kunstisalongi, kui teie personaalnäitus seal taasavatakse. Miskipärast jätsite siia pildi, kus on inimesed ja linnud. See pilt, tundub, et ma olen siin nagu midagi siin mingi niukse asja kätte saanud väga niukse, kummalise kriitilise ja need linnud ei ole päris linnud ka loomulikult ja ma ei oska seda seletama üldse üldiselt ei tahaks nagu neid pilte nii seletada, kirjeldada, olgugi et minu piltides on küll väga palju literatuuri või see ei ole eestikeelne sõna, aga noh, kirjandusse sees. Sellepärast et, aga ma ei pea seda loomulikult, kuna ma seda ise teen, ma ei pea seda suureks patuks. Sest kui nii võtta, siis nii renessanss, pildid kui ka barokkpildid või kunstnikud maalisid ju põhiliselt usuga seotud seal süzee jutustusi ja müüte ja, ja renessansi ajal seal onu kreeka müüte ja nii et see kirjandus või see noh, niukene, jutustatud moment mind ei sega, olgugi et on kunstnikke, kes eelistavad maalida. Võtkem abstraktsemaid pilte ja mulle muidugi väga meeldib vaadata neid, näiteks abstraktne kunst on, mulle väga meeldib, aga, aga ma ise kuidagi ei saa seda teha. Tähendab, mul on vaja. Ilmselt ma ei ole nagu võib-olla 100 protsenti puhas niukene maalikunstnik selles mõttes, et ainult värv on nagu minu. Ma ilmselt ei ole nii sellepärast et, et mulle meeldib näiteks väga söejoonistusmustvalge kunst on maalikunstnikke, kes mustvalget üldse ei tee tahavad ainult värvidega teha ja kuna minu see elukäik juba on näidanud, et ma ei ole puhas maalikunstnik, sest mahtusin instituuti ka metallehistööd õppima, sellepärast ma tol ajal ei osanudki maalida üldse maid, oleks teinud sisse ütlemis eksamitki ära. Nii et see kõik minu, see 20 aastane kunstiga seotud elu siin on niukene virvarr, väiksem. Ta üldse olete ilmselt üks rahutu mees, kas teil mingit niisugust kunsti Ale on olemas, millega te tegelenud pole? Skulptuur ei ole otseselt läinud, sellepärast et skulptuur võtab kole palju aega, mitte see, et ma teha ei tahaks, sest meil kadunud August vom andis koolis neli aastat skulptuuritunde ja ja ta oli niisugune väga hea õpetaja üldiselt ja, ja see vormitunne ja vormitaju ja kõik, see, see on noh, mul nagunii tuttav ja ma tahaks nagu seda teha ka, aga aga mind hirmutab ära see kohutav töö maht, mis on skulptuuri juures ja, ja muidugi noh, mul ei ole. Mul ei ole rahaga teha, skulptuuris peab tellija olema, aga aga ma hakkan tellija peale kohe praegu tegema, ütleme selle oma maailma ja oma vormisüsteemiga. Ma ei usu, et eriti keegi ostaks neid kujusid. Kuidas laatell kujunes? Mul oli esimene personaalnäitus oli kunstisalongis 1000 970. aastal ja seal siis nagu terviklikult esimest korda olid väljas minu selle nõndanimetatud uue laadi pildid või seal ma lihtsalt kasutasin tähendab, lihtsustasin oma seda kujundit, süsteemi niivõrd-kuivõrd. See minu arvates oli minule võimalik. Et need inimesed olid põhiliselt nagu niuksed nagu märgid või noh, et inimene olid siluett nagu kääridega paberist välja lõigatud, ilma igasuguse vormita ja ilma igasuguse niukse anatoomiat. Kui nii võtta, siis võisid seal olla kolm sõrme või, või, või varbaid seal kaks tükki või see pole üldse tähtis, silm ei olnud ja suud ja nina ja mitte siluett. Ja siis nende, nende inimeste omavaheline paigutamine lõuendile koos selle väga minimaalse tagumise fooni ja üldse detailideta. Sellega ma siis lõin nagu mingi sellise emotsionaalse niisuguse pinge või niukse sellise maailma nende inimeste vahel. Ja see kestis mul noh, jah, rahutuse märkus on väga õige, sest see, see, seda süsteem oleks võinud lüpsta ju 10 aastat näiteks ja oleks välja kujunenud väga suureks märki inimeste meistriks. Aga aga, aga see oli siis mul ainult üks aasta oli nii hea. Ja, ja siis hakkasid tekkima inimestele silmad, suu ja, ja juba need detailid, millega nad seal koos koos pildi peal kepsu lõid, need hakkasid muutuma ruumilisteks ja, ja nii edasi, kuni kuni nüüd, 84. aastal näiteks mul oli draakoni galeriis loomade näitusmüük. Seal olid juba loomad juba päris, mis loomad, need saanudki enam suurt aru, et noh, nii kui on, ikkagi jäid pilt oleks võrrelda nüüd 70 ja 80 44 14 aastaga. Kohutav muutus, niiet ja kes teab, mis järgmised 10 toob ja ma ette ei taha üldse mõelda. Nii et tagantjärgi võib nii arutada.