Tere hommikust, siis rahvateenrite stuudiost, me üritame siis vaadata natuke tagasi lõppevale nädalale, kuigi poliitiliselt see nädal kindlasti ei ole kaugeltki lõppenud, sest üks poliitika nädala peasündmus just samadel minutitel praegu koos meie saatega algab, see on siis Sotside kogu Tallinnas, kus nad peaksid omale uut esimest valima. Aga täna siis rahvateenrite stuudios on meil Külli-Riin, Tigasson, Eesti päevalehest Peeter Kaldre rahvusringhäälingust ja seekord saatejuhi rollis Sulev Valner. Kui ma ennast kuidagi tituleerinud, ma võiks pakkuda portaali küla uudisee, näiteks. Et mis see nädal, kui vaadata ülemaailmselt oli, oli kindlasti ühe ühe väga positiivse märgiga. Et ülemaailmselt ma arvan, meile kõigile, kujunes selliseks väga positiivseks ja, ja suureks meediasündmuseks Tšiili kaevurite päästma. See on tõesti selline ilus, peaaegu nagu muinasjutuline lugu kogu oma dramaatilisuses. Ja et ilmselt võib ainult oodata, millal sellest hakatakse filme tegema ja ja, ja väga palju ära kasutama. No see on vist jah, hiilgav, hiilgav. Noh, seal ei peagi erilist stsenaariumi kirjutama see otse elust. Tõesti, filmilik stsenaarium. Ja ükskõik mis žanris lõikas psühholoogiline draama või siis põnevusfilm. Kas meil on ka sellest, mis te arvate, midagi? Ma ei tea Eesti jaoks järeldada, õppida. No üks asi muidugi, mis silma torkas, oli see tohutu meediahuvi, mis selle sündmuse vastu oli, mis näitab seda, et kogu see operatsioon oli väga hästi ette valmistatud. Nii tehnilise poole pealt, mis kulges väga ladu ladusalt ja kaevurit toodi ju maapinnale ennatlikult kiire ajaga. Teiseks see, et no ma olin parasjagu kahes töö juures, vaatasin nii CNNi, BBC otseülekanne selle, noh see oli nagu, ma ei taha nüüd kaevuritele midagi halvasti öelda, aga kakukaamera, mis, mis jälgis ja luges sekundeid, eks ole, millal järgmine upsas maapinnale viimati ma mäletan, oli selline selline asi, mis oli küll väga teistmoodi ja negatiivse märgiga oli need New Yorgi kaksiktornid 2001 kus samamoodi otseülekandes Me võisime jälgida seda tohutut raamat, mis, mis nende pilvelõhkujatega toimub. Aga seekord oli jah siis see, ma arvan, et see kõikidele televaatajatele, kes seda seda nägi, jättis väga-väga sellise positiivse emotsiooni. Aga kui sa nüüd küsida, et mida, mida õppida ja mida Eestil õppida. Aga ma arvan, et tervel maailmal on tegelikult sellest õppida, et kuidas selliseid olukordi saab tegelikult lahendada, sest me teame väga hästi, et neid kaevandusõnnetusi juhtub kaks korda või kaks juhtumit kuus, vähemalt tuleb üle maailma ja selt Hiinas põhilises, Hiinas, aga ka Ukrainas näiteks, ja suures osas lõppevad nad väga traagiliselt, mitukümmend inimest saab seal surma, jääb lõksu ja, ja mitte midagi ei juhtu. Aga ka kolleegidega rääkides, kui me seda Tšiili kaevurite päästmisoperatsiooni vaatasime, siis millegipärast meil tuli meelde Kurski õnnetus Vene allveelaev Kursk, mis siis põhja läks ja ja sai nagu mõeldud, et huvitav, et kui oleks Venemaa ka olnud niimoodi valmis nagu, nagu Tšiilis lõpuks valmis oldi. Et äkki oleks õnnestunud ka Kurski vraki pealt, kuidas kiiresti reageeritud inimesi ära tuua. Aga noh, nagu me mäletame, siis Venemaa ju tegelikult lükkas tagasi väga palju abipalveid, mis, mis, mis talle pakuti, norrakad pakkusid. Ja noh, muidugi situatsioon oli ka selles mõttes teine, et tegemist oli sõjalaevaga tegemist oli tuumaallveelaevaga tegemisel sõjasaladusega. Jah, selles mõttes küll, et võib-olla see Tšiili kaevurite selline efektne päästmine tekitab ka sellise ühtpidi sellise illusiooni, et enamasti päästetakse mis kahjuks jah, nagu Peeter ka viitas, ei pruugi olla tõsi, nendes vähemalt. Ja et et noh, kui me võrdleme kaksiktornidega, siis on tegu ikkagi mingi sellise sündmusega, mida tõepoolest juhtubki, üks kord ei tea, kui pika aja jooksul unikaalne sündmus, et kaevandusõnnetus jah, otseselt ei ole, et selles mõttes on nagu huvitav, et just sellest kujunes selline selline näidis, aga, aga samas meil kõigil on vaja seda positiivset. Jah, et ilmselt sellepärast siis tõesti oli ka see kogu maailma avalikkust tegelikult jälgis seda, et meedia tähelepanu oli tohutu, et selline erakordne, positiivne uudis, aga teisest küljest muidugi ma kujutan ette, et need mehed, kes seal olid nii kaua olnud maa all pimeduses stressis mure, siis mõned neist haiged, eks see oli muidugi kindlasti täiendav pingutus, et sa tuled, lõpuks pääsed sealt välja ja kohe sind tabab see meedia turmtuli. Sa pead. Noh, teistpidi oli, neil ei ole aega valmistuda ilmselt läbi mõelda oma sõnumit, mida nad tahavad maailmale kuulutada ja ja, aga las nad siis teevad seda. Et liigume edasi, võib-olla siis tõesti meie sisepoliitiliselt vaevalt nüüd sellist maavärina laadset sündmust on, on oodata, aga, aga küllalt huvitav ilmselt on siis see, mis tõesti siinsamas Tallinnas meie raadiostuudiost mitte väga kaugel Viru hotelli konverentsiruumis hakkab. Hakkas praegu peale sotside sotside siis kongress, kus peaksid valima endale kas siis uue või, või vana esimehena, igal juhul nad valivad uuesti endale esimehe. Ja, ja teadaolevalt on siis kolm kandidaati, Jüri Pihl, Sven Mikser, Marianne Mikko. Ja noh, see, mida meie siin praegu räägime, ilmselt enam nende valikut mingilgi viisil ei saa mõjutada, sest nad on juba oma koosolekuga peale hakanud ja ilmselt oma otsused sisimas kõik need inimesed kas ära langetanud või siis langetatud vaat nende kõnede tulemusena, mida siis kohapeal nad esimehe kandidaadid neile peavad. Aga meie võime ikkagi natukese siin pigem ühtpidi spekuleerida, teistpidi arutada, et mida see võiks siis võiks siis tähendada, kui ühel või üks või teine valik langetatakse ja kas see üldse oluline on. Me siin enne saadet ka Suleviga arutasime, tuletasime pigem meelde, et huvitav, millised on need erakonnad, millest on rahvateenrite saadetes kõige rohkem ütleme, viimase poole aasta jooksul räägitud siis need ei ole teps mitte selliseid meie ühiskonna võtmeerakonnad nagu Reformierakond või Keskerakond, vaid need on just rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid tänu sellele, et seal käib kogu aeg mingisugune jama ja mingisugused lahkhelid ja kui paljud poliitanalüütikud ütlevad, et poliitiku kohta ei ole oluline see kas sinust räägitakse hästi või halvasti, peaasi, et sinust räägitakse. Et see juba iseenesest garanteerib populaarsuse, siis ma arvan, et päris nii see vist ei ole, tundub, et ei ole. Kui vaadata kas või viimaseid arvamusuuringuid siis ja erakondade reitinguid, siis näiteks rahvaliit on kaugele alla valimiskünnise ja sotsid oma sisepingetega on sealt napilt üle. Jah, tundub küll, et, et pigem sotsid ise ilmselt ju ka loodavad, et ometi kord tänase ühesõnaga see jama ära lõpeks, iseasi, et kui palju saab reaalseks pidada, et see tegelikult lõpeb, sest me näeme kahte täiesti selgelt erinevat leeri. Ja võib-olla võtmeküsimus ongi see, et mitte, et kes võidab, vaid et kas kaotaja oskab viisakalt kaotada ja kas võitja oskab olla suuremeelne kaotaja vastu? Kui siin Peeter eespool mainis, et nii sotsid kui ka rahvaliit on üsna sellised marginaalsed jõud Eesti poliitikas, et siis, aga ma ikkagi meenutan seda, et et aastal 99 riigikogu valimistel said sotsid ju enam-vähem sama palju kohti kui Reformierakond ja IRL. Et nad on ikkagi valijate toetus, oli nendele kolmele üsna võrdne ja praeguseks on nad ikkagi miskipärast osanud osanud oma toetuse ikka üsna maha mängida. Et millest on kahju? Nojah, et kui veel vaadata euroopalikku traditsioone, siis peaks otsid üldse olema ikka reeglina ühet, ütleme esimese kahe seas enamasti. Jaa, aga samas me ju näeme ka seda, kuidas näiteks Saksamaal, kus on olnud kaks suurt parteid, siis kristlikud demokraadide sotsid, et nüüd on seal sõitsite toetus langenud rohelistest, kes kunagi marginaalid isegi protsendipunkti võrra väiksemaks. Sotside toetus 23, Rohelistel 24. Nojah, ja me vist ei saa päris nagu meie erakondi ka Euroopa poliitilise maastikuga niimoodi üks ühelt üks-üheselt ka võrrelda, noh ma mõtlen nüüd maailmavaatelised seisukohast oleme ausad siis kui palju meie, meie, sotside juhtfiguuride seas neid tõelisi noh, ütleme siis hingelt sots ja ikkagi on, et meie erakonnad on kõik sellised. Et pigem on tegemist ikkagi sõpruskondadega, kes kunagi on kokku tulnud ja siis nagu ideoloogia. No umbes niimoodi, et veebikülge on õmmeldud tegelikult pintsak, aga mitte mitte vastupidi. Tegelikult mina päris otsite kohta nii ei ütleks, et mõne teise erakonna puhul siis tekib küll küsimus, et kuivõrd langeb nagu kokku selle ideoloogiaga minu arust nagu te sotside mõtteviis või ideoloogia langeb küll kokku Nende Lääne-Euroopa, sotsiaaldemokraatidega, aga nende tegutsemine, see, mida nad reaalselt võimul olles on teinud, nad on ikkagi läinud väga suurtele kompromissidele, teinekord aga jah, et kui me siin räägime Neil on olnud, neil on olnud, kas te tulete kaasa mingi kolmanda, eks ole osapoolena ja teete kompromissid või lihtsalt istute opositsioonis? Muid valikuid ju tegelikult ka poleeritav. Ja aga ka näiteks siis kõnele oli enam-vähem võrdne mandaat Reformierakonna ja IRL-iga nad miskipärast ei, ei osanud oma oma nägu sedavõrd säilitada, kord aga räägime siin sotsidest laiemalt siis tegelikult, ega see näikse, et sotsiaaldemokraatia kriis on tegelikult ju terves Euroopas. Et me näeme, kuidas nad on. Valimistel, ei ole enam see edu, mis oli näiteks 90.-te teisest poolest miskipärast. Mis on väga üllatav, sest kui laiemalt vaadata, siis just see majanduskriis oleks võinud ju mõnes mõttes näidata sellise liberaalse väga parempoolse poliitika allakäiku või trahhi, sest iseenesest suur majanduskriis kogu Euroopas ja maailmas ja Eestis ka ju mõnes mõttes näitas, et selline nii-öelda majanduse ise reguleerumine tegelikult ei tööta. Et see, mida meil ka ütleme ikkagi Reformierakond, IRL on suuresti nagu öelnud, et ah, kõik asjad lähevad ise paika. Et see, see viib tegelikult, et olukorda, kus toimuvad suured jõnksu täht et vahepeal on üleval ja siis siis siis kukub kraavi ja siis roni peale kraavist välja ja ja noh, et ongi olemuslikult selline, et, et justkui selline tugevam riiklik regulatsioon võiks olla see, mida mida see kriis maailmale õpetab, aga tundub, et ei õpeta või tundub, et ei ole, nii et selline paradoksaalne Seal on muidugi nüanss selles, et see parempoolseid praegu on Euroopas edukamat, ega see ei ole, ütleme viimase 10 aasta tendents, see on ikka viimaste aastate tendents. Sest enne seda kriisi oli, oli nagu pendel, teisel pool ja enamikku Euroopa riike juhtisid sotsiaaldemokraadid ja valijad võivad küsida, et just sotsiaaldemokraadid viisidki Euroopa riigid selle kriisi nagu nad, kuhu nad sattusid, see on üks pung ja teine siis küll mitte. Nojah, no vaata. Erijuhtum, ma jään endiselt sellel seisukohal, et siin ideoloogia eriti ei maksa. Aga et miks nagu parempoolsed nüüd on Euroopas nagu saanud selle selle jämedama köie enda kätte, on see, et ega ju mitte ainult parempoolsed, vaid eriti edukad olnud paremäärmuslased. Sinna äärmusesse kalduvate, kes on põhiliselt sõitnud selle immigrantide vastaste loosungitega oma valimisvõitudeni ja väga paljud Euroopa riikides, arvatakse, et kõikide nende hädade põhjus ongi see, et on sisse toodud massiliselt immigrante odavat tööjõudu ja et see on nende kriiside üks põhjuseid. Teate, mina ütleksin selle kohta küll, et et me siin Eestis võib-olla Eestist väljapoole vaadates võib tunduda see Euroopa probleem immigrantidega suurem, kui see reaalselt on. Et kui sa lähed reaalset, elad mõnes Lääne-Euroopa suurlinnas ja näed seda elu, siis ta tegelikult näed, et need probleemid on tegelikult reaalselt palju väiksemad. Et ma olen ise elanud näiteks Berliinis, Kreusbergist, kus ta on tõesti see türklaste osakaal väga suur ja seal noh, tegelikult inimesed suhtuvad nendesse hästi, need türklased seal teevad korralikult oma tööd, nad on seal, taksojuhid peavad poode õppivad ülikoolides ja nii edasi, et et see probleem võib-olla Eestist vaadates tundub suurem ja, ja tegelikult ikkagi ühiskonna enamus mõistab Kaseda äärmuslast Lääne-Euroopas ja seal on ikkagi üks väike marginaalne osa, kes neid äärmuslikke parempoolseid toetada. Aga kuidas ta siis äärmuslik või väikene osa on ja kuidas ta ainult siitpoolt vaadates tundub, sest väga paljudes riikides just need erakonnad, kes kasutavad esimese loosungina immigratsioonivastaste sellist hüüdlauset on olnud edukad isegi Rootsis. Euroopat. Tolerantsuse kantsis, mitu protsenti nad sai, said? Koht oli esimest korda Rikstag'i. See on seal on väga kõva sõna minu meelest Rootsi jaoks. No Rootsi ühiskond on, niimoodi ei tunne, aga, aga ma näiteks Saksamaa kohta julgen küll seda väita, et, et seal reaalselt ikkagi ei ole sellist probleemi, nagu meil Eestist vaadates tundub. Mõnikord isegi vaatan seda, kuidas mõni lugupeetud eesti inimene kirjutab suure probleem artikli, kuidas on tohutu tohutu häda nende immigrantidega Lääne-Euroopas, aga samas muidugi küsimus, et kas ta, millal tema ise viimati seal pikemalt elas ja seal kohalike inimestega rääkis. Ütleme ikkagi, kui Pariisi rahutusi mõelda, siis seal näiteks võib-olla ikkagi see probleem oli küll väga-väga märgatav, võib olla suurem kui Berliinis. Ja ütleme nii, et Prantsusmaa ja Pariis on, on tõesti nagu teine asi, et seal on hoopis teistmoodi ühiskonnamudel kui Saksamaal, et et seal on ühiskonnale palju elitaarse, et seal, kui sa oled kuskilt väljastpoolt tulija, on seal palju raskem pääseda kuskile, ütleme, võimulaadikuste või hierarhiasse. Et ta nagu palju-palju elitaarse ühiskond ja seal on ka need immigrandid elavad ju ka teistmoodi, et ma olen isegi ainult nendest Pariisi eeslinnades kunagi 90.-te lõpus kuist. Kui seal öeldi, et enamik inimesi olid seal tõesti immigrandid. Ja seal öeldi, et isegi politsei või ükskõik kes mundrikandjaga kardab sinna õhtul hilja minna. Aga siin on ka muidugi hoopis teine taust kui näiteks Saksamaale, seal on ikkagi selle riigi kunagine koloniaalajalugu, mis tekitab veel neid lisapingeid ja kõik see kõik see hakkab mängima, et eks ole muidugi riigiti väga erinev. No mõned libisesid päris kaugele Eesti sotside juurest, aga, aga eks see üldine taust on ka oluline, et aru saada, kas et põhimõtteliselt, et kas Eesti ühiskonnas tundub olevat vajadust sellise poliitika nagu laiema laiema selle kandepinna järgi kas meiegi saatest tarvis nii suurt osa pühendada sellele teemale või mitte et, et kindlasti, kui ma arvan, et kui sotsid jäävad, jäävad nüüd sellele tasemele, nagu nad on langenud, et seal õrnalt üle valimiskünnise noh, siis tegelikult väga suurt nagu tähelepanu pöörata neile võib-olla poliitilise jõuna kas või kevadiste riigikogu valimiste kontekstis ei ole isegi vaja. Ehkki ega me ka kunagi ei tea, et meie valimisvõi ütleme, valitsuse moodustamisele koalitsioonid tihtipeale sõltuvad ka sellest kõige väiksemast osapoolest väga palju, noh nii nagu tänanegi Eesti valitsus tegelikult ripub kuskil roheliste nööri otsas osaliselt eks ole, kuna hääled. Osaleb lausa otseselt päris otseselt vähemusvalitsus. Et vähemusvalitsus ja see ei saa ju välistada, et ka kevadel võib tekkida olukord, et keegi, kes on saanud riigikogus napilt üle künnise seal viis, kuus kohta, et see tegelikult määrabki, kuhu poole kaalukauss langeb, et see, see, selles mõttes ei saa ka öelda, et on vähetähtis, et kes üldse künnise ületada, kes ei ületa. Aga sotside puhul ma arvan, et ikkagi noh, selline põhiküsimus on selles, et kas nad on nagu suutelised siiski ka mingit nii-öelda suurt mängu mängima. Et kas nad on kas potentsiaalselt tööd, ütleme, kui mitte sellekevadiste valimiste kontekstis, siis ütleme, kui mitte poole aastaga, siis kas nelja ja poole aastaga ehk järgmisteks valimisteks on nad näiteks võimelised olema üks noh, vähemasti kolmest suuremast parteist, et ja mis, mis valikuid selleks tuleks teha, et et, et see on ilmselt selline huvitav küsimus ja ja, ja siin on nagu noh, ilmselt sotsidel on, eks nad ise peavad endale vastama, mis, mismoodi neil, kellega koos minek tundub neile turvalisem, et, et mõlemad. Ma arvan, et Marianne Mikko ost tõenäoliselt sotside esimees ei saa kõige seni teadaoleva järgi. Ikkagi valik on Jüri Pihli ja Sven Mikseri vahel Sotsid on kahjuks ikkagi paljuski oma niisuguse usalduskrediidi kahjuks maha mänginud, ma kardan paljude valijate silmis, et et sa võid lugeda seda programmi, et näha, et seal on väga kenad õiged punktid. Et ma tunnistan, et ma ka oma igapäevatöös tihtipeale kui ma, kui ma siin küsin erinevate erakondadega, räägin, küsin nende arvamusi ühel või teisel teemale, siis sotsid on alati väga tihti need, kellel on tõesti väga hästi põhjendatud, väga läbimõeldud arvamused. Ja, aga, aga nad ei ole suutnud ikkagi kuidagi neid nagu reaalselt ellu viia oma neid oma neid vaateid või vähemalt avalikkust veenda, et nad suudavad seda teha. Ja eks see probleem ole olnud ka see, et nad ei ole ikkagi neil ei ole olnud nagu õiget koalitsioonipartnerit, et siin IRL ja reform. Et hea küll, et mõnevõrra erinev toetajaskond, aga siiski need on nagu lihtsam leida ühist ühist pinda paljudes küsimustes, mis ei ole vastuolus nende videole. Kuulge, aga ega need sotsid on nendega koostööd teinud, eks ole, nende nägu hävitanud, nüüd siis koalitsioon Keskerakonnaga, mis võib-olla kuskilt õpetlaste õpetlase positsioonilt vaadates võiks tunduda loogilisem maailmavaateliselt, et mõlemad sellised pigem vasakpoolset parteid, aga siin on muidugi need kõik need kõik need, need muud probleemid, mis seonduvad Keskerakonnaga, et eks ta selline üksildus omamoodi pole olnud ka nende suitside probleem, et neil ei ole olnud seda õiget õiget liitlast, kes topiks neile nii reaalpoliitiliselt kõige ideoloogia. Aga sellise mõttelõngaga on ju nad ju ette määratud nagu kaotajaks, kui nende kogu tugevus sõltub sellest, et nad teavad, et nad peaksid kellelegi õige liitlane olema. Et ennekõike peaksid nad nagu ise tugevad olema ja siis tuleb see liitlaste küsimus, et kui kui, kui nad on sellepärast kas nii hädised olnud, et lihtsalt vaata sellega koosolemine sobi, tollega koosolemine ei sobi siis siis kuidagi see ei ole nagu väga-väga tõsine vä. Nonoh olgem ausad, ega ega Eestis ju valimistel valijad ei, ei vali niivõrd palju neid parteiplatvorme ja ammu mitte. Või üldse mitte, nad valivad ikaadi, nad vaatavad isiksust, nad vaatavad, partei juht või ütleme, juhtkonda ainult vaatavate kõige peale minema ette valimisloosungeid. No ma olen siin aastaid teinud ka neid valimisstuudioid seoses valimistega ja siis ma olen nagu lausa sunnitud olnud need parteiprogrammid läbi lugema, nagu nagu Küllisin ütles, et et sotsidel on väga-väga hea programm ja väga head põhjendused, siis ausalt öeldes ükskõik mis partei programmis läbi loed, siis enam-vähem igale punktile vaid kahe käega alla keeruta, väga õiged mõtted. Pole sellist mõtet, mis nagu harja punaseks ajaks või mis nagu ühiskonnaga vastu olla võiksime. Et pigem on ikkagi küsimus selles, et see meeskond, see mulje, mida valijatele jäetakse, et see on väga oluline. Ja. Ma olen sügavalt veendunud, et sotside praeguse sellise tõmblemise või kriisi, aga sellise ebapopulaarsuse üks murdepunkte minu meelest oli see, kui äsja sotside liidriks saanud Jüri Pihl pärast seda, kui sotsid olid valitsuses sisuliselt välja visatud kirjutas selle kurikuulsa avalduse kaapole oma endiste erakonnakaaslaste kohta, ehk siis juhtub See oli ka pigem ka natukene selline mulje, et ta justkui ärkas ühel hommikul üles ja otsustas, et nüüd ta läheb, kirjutab kaebekirja. Rimi trollireid, ta ei suutnud ka seda muljet kuidagi avalikkusele ümber lükata. No ei suutnud küll ja lisaks oli ole oskamatu ka. No eks ta olegi, võib-olla avalikkusele võib olla keeruline seletada, kuidas ta on käinud, siin ju suhtlusid. Ühe. Selliste uurimisasutusega. No need uurimisasutused, seda uurimisasutust on see mees ise juhtinud pikka aega kõige pikemalt. Vabandas. Kui ma ei eksi? Ta võttis. Disjah omaks selle eksimuse, mis iseenesest on Eesti poliitikas suhteliselt tugev käik. Et liiga sageli seda ei ole. Poliitikud võtavad eks eksimuse omaks ja vabandavad. Üks Mart Laari kuulus, vabandust, mida siin olukorrast riigis saate? Kõllis kogu aeg korratakse, on, on kõigil meeles ilmselt mõni üksik veel mõni tagasiastumine isegi, aga, aga üldiselt väga sage see praktika ei ole ja noh, eriti kui võtame tänase, näiteks peaministri peale mõtleme, siis noh see kohe-kohe üldse ei ole omane, et midagi. Et asi on tõesti, mis on valija jaoks oluline, on see, on see tõmblemine, millest noh, siin ka eespool sai räägitud, et noh, et et kellelegi, siis nagu kokku ollakse valmis minema, et kui ükskord minnakse kokku parempoolsetega ollakse, istutakse valitsuses koos IRL-i ja Reformierakonnaga, siis teisalt jälle ütleme Tallinna tasandil, mis ei ole väike sõna, tegelikult minnakse Keskerakonnaga ja kottida saavad nad mõlema otsuse puhul tegelikult sõimata, saavad nad igal juhul. Ja aga samamoodi Reformierakond on, olid ju ka siin koalitsioonis IRLiga sotsidega Keskerakond. Jah, ei, kusjuures huvitav on see, et, et kui me kui sotside ümber käib selline tohutu kottimine selle üle, et kuidas te saate Tallinnas on aga koos teha siis, siis andke andeks, aga Eesti suuruselt teises linnas teevad Reformierakond ja Keskerakond koos linnavalitsust, kellelegi ei lähe korda, et Tartus on keskereformi valitsus, et Haapsalus on kesk- ja reformivalitsus, et Valgas on kesk- ja reformi ühised. Et see nagu ei ole üldse probleem. See on ainult üks vahe, üks nüanss, väike, üks väikene, aga väga oluline on see. Kui nendes teistes linnades ollakse võimul ikkagi enam-vähem võrdväärsete partneritena, siis Tallinnas ju Keskerakonnal sotse vaja ei olnud, ta oleks saanud ka üksinda sellega hakkama valitsemisega tal piisavalt hääli ja see sotsid läksid sinna lihtsalt ilma hääleõiguseta ripatseks oli nagu selline kõva sõna. No ilmselt küll, kuigi võib jälle mingitpidi öelda, et ega neid ei kotita nüüd otseselt ka ainult sellepärast, vaid ikkagi põhimõtteliselt, et nad üldse sinna läksid, et ma arvan, et ka natuke teise häälte suhte korral ikkagi see suhtumine nagu väga erinev ei pruugiks olla. Aga noh, muidugi ütleme, see suhtumine oleks erinev, pigem ei sõltuks isegi sellest häälte suhtes, kuivõrd sellest, et kas oleks reaalseid märke, et nad tõepoolest seal kuidagi selga sirgu löövad ja midagi muudavad või mitte. Et noh, see Jüri Pihl Savisaare abilinnapeana lihtsalt ei ole avalikkusele suutnud küll väga veenvalt seletada, et korruptsioon linnavalitsuses ja, ja teatud sellised seni kummalisena tundunud otsused oleks kuidagi kuidagi muutunud seoses sellega, et tema on seal abilinnapea ja enam see kõik läbi ei lähe. Sa oled Songis, sepad, Lõugas, et kõik tulevad ikka endiselt esile kuigi mingi väike suhtluse muutus, isegi, ma ütleks, et on natuke toimunud selle Tallinna linnas. Kui nüüd viimasel ajal kogu aeg juhtub midagi, ma ei tea, selles mõttes mul on tunne, et savisaarel pudenevad praegu kõik asjad kuidagi käest, ära ta kuidagi kogu aeg tal mingid asjad, kõik läheb halvasti, vaata isiklikust abielulahutusest, kuni mingit mingit laenu võtmisega läheb kuidagi halvasti ja Keskerakonna kontoriga tekivad mingid jamad ja ja linnas, eks ole, jäävad mingid korruptandid vahele kogu aeg. Ja, ja nüüd on juba, et kui ütleme aastakene tagasi kaks aastat tagasi oldi nagu väga võitlevalt öeldi, et see kõik on kiusamine, see kõik on üks vandenõu, mitte midagi ei ole tegelikult siis nüüd on hakatud nagu vaikselt tunnistama, et me ise ka uurimata natuke nagu vaikselt, et kuidagi see hoiak on muutunud sellisest sellisest võitlevast kallutatud jõudude vastasest hoiakust on on nagu natukese kas öelda läinud sellega, selle tõdemuseni, et midagi vist on lahti. Dexter Keskerakonnast ilmselt ei ole kyll selliseid sisemised vaidlused ilmselt juurde võtnud, et et siin üks asi, mis, mis lisab seda muidugi ka veel see, et sinna on tohutult palju liitunud neid Eesti venelasi, nii et seal on ka nagu seal vaidlevad eestivenelased ja eestlased omavahel. Savisaarele lojaalsed inimesed ja vähem lojaalsemad. Nojah, aga just see Savisaare selline imagoloogiline tugevus, milles ta selline deemon on, eks ole püsti pandud, nagu see viimased 20 aastat Eesti poliitikas on olnud, on olnud just see selline nagu selline kurja geeniuse kuvand, eks ole, et kõik otsad on peos, kuid tema mingit niiti tõmbab siis nii ka läheb. Et temal kõik õnnestub, et küll, ütleme, et, et kas tahaks, ei tahaks, aga vaata, näed, temal nagu läheb kõik korda. Oma emotsionaalset haavatavust, eks tule, kui solil vist ostab pressiteate tekstist vabandan end seda paberit õigel ajal ei esitanud, et see oli minu jaoks emotsionaalselt pingeline aeg, et see oli tema kohta küllaltki üllatav avaldus. Pressiteate tekst on nagu üks asi, pressiteated on sealt kontorist ennemgi tulnud, aga mis oli nagu väga kõva sõna oli see, et ta seda ütles ka intervjuus aktuaalsele kaamerale otse teleekraanil. Mida ta, minu silmad ja, ja aju küll ei mäleta, et oleks viimastel aastatel söandanud mingisuguse sellise avaldusega avalikkusele teleekraanilt tulla, mida ta nüüd tegid? No et ilmselt ongi midagi selles osas nagu muutunud või võib-olla isegi murdunud ja ja mulle tundub, et see on ka valijate silmis nagu üks väga oluline murdekoht võib olla üldsusele kevadiste riigikogu valimiste suhtes võib noh, et vaadates ju kasvõi populaarsusküsitlusi, siis tundubki, et ei ole enam nagu kahe suure vastasseisu õieti Reformi ja Keskerakonna Reformierakond üksinda ees. Ja teised juba on pigem seal tagapool suhteliselt võrdsemal positsioonil. Et mulle mulle tundub, et see kuvandina võib suuresti olla tulnud sellest, et Keskerakonnal on praegu nagu selline noh, kas öelda selline maine, et, et ei lähe nagu väga hästi. Et, et lihtsalt noh, ei, ei asuta nende ei ja see võiks anda, kui me nüüd tuleme tagasi sotside juurde, siis see võiks teoreetiliselt nagu avada mingisuguse võimaluse, et keegi kolmas saab nagu suure võimaluse ja just nimelt sellise vasakpoolse esindajana ja siiski vaadates seda, mida nüüd Jüri Pihl ja mikser on mõlemad rääkinud, siis mõlemad on lubanud tegelikult erakonna esimeheks saades üsna vasakpoolset poliitikat ja küsimustele vastates mõlemad on tegelikult lubanud. Pigem hakkaksid Keskerakonnaga uut valitsust tegema astmelist tulumaksu juurde. Mitte et kumbki pole suhu võtnud seda, mida näiteks minu jaoks täiesti üllatuslikult, Juhan Aare, eks ole, rahvaliidu juhina on teatanud, et nendel on Reformierakonnaga palju ühist. Mõtlesin, et no tere tali, eks ole, et mis, mis, mis nüüd see, kus siis ühine osaga. Aga et mikser ja Pihl ei ole nagu kumbki tegelikult lubanud sots ei Tallinna koalitsioonist ära viia ega, ega, ega üldse kuhugi väga parempoolseks keerata, mõlemad on ikka olnud. Mini ütleme platvormide poolest võiks isegi öelda, et valita kumb tahes, et et väga suurt vahet nagu ei ole isegi. Täna jah, mingis mõttes on, on sotsidel olemas noh, väga suur potentsiaal hõivata seda valijaskonda, kes punkt üks ei ole otsustanud oma eelistust, need on kuskil 30 protsenti ja punkt kaks on need, kes on nagu jäänud elu hammasrataste vahel või natuke natukene osatumad, noh, ma pean silmas töötuid või pensionäre. Rääkides veel kord sellest viimasest viimasest parteide populaarsuse küsitlusest, siis see on, see on tõepoolest väga kõne kõnekas või, või tähelepanuväärne, et mitte see, et Reformierakond Keskerakonnast ette rebinud vaid, vaid see, et milliste elanik konnakihtide seas on Reformierakond oma populaarsust kasvatanud ja Keskerakond kaotanud. Et need on pensionärid, mis on väga huvitav nihe, et pensionärid toetavad rohkem Keskerakond, vabandust, Reformierakonna kui keskerakonda ja, ja töötud need, kes ei ole tööd leidnud, neid on kuskil ütleme võtame laias laastus 100000, eks ole. No statistika on erinev. Et, et ka nemad ei ole ju Keskerakonna taha tulnud, aga keegi juhtis väga huvitavad tähelepanu sellele, et kas töötute vanuseline koosseis on drastiliselt viimaste aastatega muutunud. Et valdav osa töötuid on praegu noored inimesed. Noored, kes on tavaliselt olnudki olnud parempoolsete parteide taga ja see on nagu üks põhjus, miks Reformierakond oma vahet on niivõrd suureks paistetanud, vaat see on see segment, mida võiks sotsid nüüd haarata, et mis on kukkunud sinna Keskerakonna Reformierakonna vahele. Et, et seda püüda saavutada, aga ma, ma, mina, see on ta küll võtta siin nagu, et kas see tegelikult õnnestunud, kas see õnnestub, kumba või kumma mehe juhtimisel see võiks õnnestuda? Et no mulle endale tundub, et Reformierakonna suhtelise selle toetusprotsendi tõusnud selle taga võib olla tegelikult ka see, et on kasvanud nende inimeste osakaal, kes on, kes ei ole otsustanud ühegi erakonna kasuks, mis tähendab, et see pigem on, on see, et on, et on ka kaotanud oma toetajaid, ütleme sotsid kindlasti rohelised, et ja teised, et kes on nagu juhtunud nende seltsis, võib-olla reformi toetajad ei ole nagu ära pöördunud, et nemad on jäänud endiselt teda toetama, sest tundub, et reform teed, mis, mis ta lubab ja selle võrra võib-olla see absoluutarv ei ole neil juurde tulnud, neid toetajaid, aga võib-olla on ikkagi oma rolli mängib ka see teiste parteide selliste kindel toetaja Harmon, lihtsalt vähenenud ja siis tuleb justkui see protsentuaalne tõus. No aga ilmselt Ansipi kuvand on ka selline, et ta on ennekõike selline korralik majandusmees mänedžer ja see on see, mis valijatele tundub, et tema peale praegu panustamine on nagu noh, võib-olla mitte hiilgav, aga suhteliselt kindla peale minek. Mina tean, et teised on kuidagi siuksed, ebakindlad, kaklevad seal omavahel ja ja vähemalt Reformierakond tõesti jätab sellise turvalise valiku mulje, et väga kraavi nad ei vii, eks ole, väga hullult pole nagu asja ajanud, saavad hakkama. No nad on juba ikkagi suht viinud kraavi, ütleme seda. Ütleme, et on ka väga elegantselt saanud nagu suutnud, ilmselt valijaskonnale selgeks teha, et see on ikkagi kogu maailm käinud seal kraavis koos Eestiga ära ja nii et meie pole süüdi, kõik tegid seda. Mul oli eelmise aasta sügisteliks? Ei, see oli juba kaks aastat tagasi, oli sügisel, oli üks huvitav kogemus just. Ma arvan, et see finantskriis, majanduskriis maailmas ja siis mind kutsuti pidulikult ühele Reformierakonna suurele majanduskonverentsile nimega restart, et kui ma sinna läksin, siis ma mõtlesin, et ehk selle kriisi valguses tuleb siin ka juttu sellest, et kuidas te, partei peaks oma ideoloogiat äkki ümber mõtlema, et ümber sõnastama võib-olla oma poliitikat, aga aga mida ma seal nägin, oli tegelikult korraga, et lihtsalt kõiki neid samu vanu tõdesid, vanu dogmasid reaalselt nagu nende seniste vaadetega diskuteeritud, et meie arvates Reformierakond ei ole võib-olla ikkagi sellest kriisist, mis Eestit on tabanud, teinud selliseid järeldusi, mida oleks võinud teha, aga valijad. Teleta jätab ja turvaliste ja hea mulje. Et ei ole mingeid järeldusi pidanud tegema, sest neil läheb ju nii hästi. Keegi keegi siin, ma ei tea, kas tänastes lehtedes võrdles juba Reformierakonda Putini ühtse Venemaaga, aga, aga see selleks. Aga see liigne liigne enesekindlus ja, ja see näiline suur edumaa teiste erakondade ees võib ka saatuslikuks saada tegelikult nii nagu sa mainisid Lätit, nii nagu juhtus ju Lätis, kui kõik ennustused näitasid koosnevale keskusele ülisuurt võitu, noh, kindla peale võidab valimised, mis tähendab seda, et koosnerisse keskuse kosmosekeskuse valijad lihtsalt ei läinud valima, sest nad olid kindlad, et niikuinii me võidame ja, ja sellest siis tuligi see üllatused. Dombrovskise kolmikliit hoopis pani pika puuga asja kinni. Ja teine asi, ma olen ka ise rääkinud siin, et kui nüüd Eesti suvel ütleme kevadel, et kui Eesti saab nüüd ametliku kutse eurotsooni, eurotsooniga ühineb, et see on Reformierakonnale väga suur pluss valijate silmis et teda hakatakse seostama euro kättesaamisega. Aga kui nüüd vaadata seda jaskar, mis toimub meie hindadega kaupade kallinemist siis siit võib tulla hoopis vastupidine laks. Ehk siis, kui inimestel esimesest jaanuarist on eurod käes. Sest nad näevad, kui vähe neid eurosid neil tegelikult taskus on ja nad astuvad, kui vähe nad tegelikult või kui palju, oluliselt vähem võrreldes nüüd praeguse ajaga nad sellest osta saavad. Siis võib see nagu öeldakse. Kui keegi osavalt selle oma valimisvankri ette rakendada sellise situatsiooni, siis võib see Reformierakonnale väga kurjasti. Miks nad peaksid saama oluliselt vähem osta kui praegu nende eurodega, et ega see hinnatõus siin siis nüüd nii suur ka ei saa olla. Ära muretse, aasta lõpuni on veel piisavalt aega, kui käia poodides ringi ja vaadata, mis asjad iga päev on tõusnud vaikselt, enne eurot siis ma arvan, et detsembri lõpuks me näeme veel siin, oi millist enne tõusu. No seda küll, aga kole raske vist on ka mõnel teisel erakonnal lubada meie trükime raha juurde. Et. Meie toome võideldud krooni tagasi. No vot, ei see oleks muidugi huvitav, aga, aga jah, et pole, pole, pole isegi ette näha, et isegi Keskerakond seda hakkaks lubama vist kroon tagasi tuua. Et see on, see oleks ju, see oleks väga huvitav. Nii et jah, vaatame, mis siis sotside üldkogu ära valib, et mulle tundub, et et siiski noh, Tahtmata küll kuidagi neile kukkuda, nõu andma, aga et et Pihli jätkamine võib-olla selles mõttes ei oleks väga hea mõte, et kui tundub, et see sotside vana kahurvägi on ikkagi nii selgelt nagu koondunud Pihli vastu. Et seda lõhet ütleme, oleks suhteliselt raske neil mingil mõistlikul viisil ületada. Et mikser vähemasti on nagu see kandidaat, kellele ei ole nähtaval kujul nagu väga suur mingit leeri vastu kogunenud. Et see oleks nagu tema justkui eelis ja noh, ütleme et annaks mingi võimaluse võib-olla osutuda rohkem selliseks ühiske ühiseks esimeheks, et hea küll, et noh, me mäletame, kuidas Ameerika presidendivalimiste eel ka Barack Obama, Hillary Clinton üksteisel peaaegu, et noh. Ma ei tea, silmad peast välja, olid valmis valimiskampaania käigus lööma, aga pärast suudavad olla küll ühises ühises standemis Ameerikat juhtimas. Et siin sotside puhul on ka hästi oluline ikkagi see, et, et kas, kas see võimalik võimalik leppimine ikkagi mingil kujul on, on võimalik. No Mikseri valimine noh, eeldusel, et ütleme, kuniks see nüüd täna ära valitakse ja kui tema tal tekivad, ma loodan nagu kõikidel erakondadel imago, loogid kes tema sellist esinemisoskust hakkavad lihvima näiteks seda, et kui ta esineb, siis ta vaatab inimestele silma vaata põrandale, eks ole. Et siis selles mõttes ju mikser sotside esimehena täiendaks ju väga ideaalselt seda trendi, mis mujal mujal maailmas on toimunud. Barack Obama noormees, karismaatiline uue põlvkonna esindaja, võtame Suurbritannia, eks ole, see, mis käär on ju samad või isegi Läti ja, või David Miliband, eks ole, näiteks kuigi erakondlik kuuluvus ei puutunud asjasse. Aga selliste uute poliitikute pealetulemise laine on ju alati tervitanud ja ma arvan küll, et kui nüüd Pihleerida õnnestub seal nagu pikem kõrs tõmmata, siis näed sotside vaevused. Siis jätkuvad, ilmselt võib arvata, nii et saame näha. Niisiis. Sa Sulev mudu jõuga, kus sa eile käisid? Eile olid presidendi kärajad Pärnus ja nii oli, see oli üks üks tore üritus, ma tean, et seal et selles mõttes ma ei tea, kas, kas president, et ma lihtsalt toon ja see kõige esimese ja ilmselt antud kärajate kontekstist täiesti vähetähtsa, niisuguse fakti, aga et Sven Mikser seal oli Jüri Pihli ma ei näinud. Et, et teatud selline seltskondliku kuuluvuse märkija Mikserist. Seal oli Eesti vaimne koorekiht, sealhulgas ka sina. Ei jah, aga, aga iseenesest oli muidugi ja huvitav, huvitav ja kõrgetasemelist inimeste kogunemine Pärnu konverentsimajas ma ei noh, mõtlen tõesti, need inimesed, kes seal olid, sõna võtsid, et aga ma ütleks, et see emotsioon oli võib-olla selline kahetine. Et ühest küljest ma pean tunnistama ja ma teiste inimestega rääkides sain ka aru, et et esimene emotsioon oli selline nagu väike pettumus. Et oli nagu tõepoolest kaks tundi nägu kärajaid sõna otseses mõttes. Iga rääkija rääkis midagi, paljud neist on väga huvitavalt, aga, aga kokkuvõttes nagu nagu hästi harali. Et kuhu siis nagu jõuti või et nagu, et eriti nagu eriti nagu ei raamistanud seda seda väga täpselt miski. Aga teisest küljest, kui eriti tänasele eilsele tagasi mõeldes, siis ma arvan, et tegu oli siiski päris hea üritusega juba olemuslikult üldse president kutsus kokku astuma välja sellest tänasest kemplusest ja ütleme sellisest perspektiivika vaatest, et umbes et kevadel on valimised ja ja mis me nüüd järgmisel aastal Eestiga teeme, vaid, et ikkagi 10 aasta perspektiivis mõelda. Et see oli iseenesest, et iseenesest väga hea nagu asetus ja, ja mulle tundus, et paljud osalejad tegelikult seal Pärnu saalis ei olnud selleks valmis ja sellepärast võib-olla ei jõudnudki see jutt seal selles esimesel korral väga kaugele ja ta jäigi nagu selliseks mul oli kogu aeg sisse tunne seal saalis, et, et toimub nagu sissejuhatamine. Ja, ja kuskil varsti hakkab nagu see päris asi pihta. Aga siis ma sain lõppu veel aru, et, et noh, et umbes nii kaugele jõuabki. Et, et see oli nagu väikesed pettumuse hetk, mõnes mõttes, aga aga, aga võib-olla oligi kokkuvõttesse üritas sissejuhatus sellele, et ikkagi et tegelikult sellest igapäevakähmlustes tasukski kõrvale astuda ja vaadata natuke laiemalt ja küsida, et, et kuhu me, et millist, milliseid eesmärke me üldse peame endale seadma. Et mis küsimusi me peame küsima, et see oli, see oligi pigem nagu selline avaüritus teemal, et mis küsimusi Eesti riigi kohta ja Eesti tuleviku kohta meil üldse oleks tarvis küsida? Rääkimata, et, et see ei olegi veel see koht, kus sa kohe vastase vastused kätte annad. Ja, ja selles mõttes oli jälle jälle võib olla vägagi viljakas, sest noh, neid vilju näeb lihtsalt kunagi hiljem need viljad ei selgu samaks õhtuks. No aga ikkagi ma tahaks küsida, et kus sa need Vilniuses nägema hakkad? Inimesed sõidavad Pärnust laiali, igapäevaelu tuleb peale. Samas valimised tulevad peale. Ma ei usu, et keegi läheb valimistele loosungiga perspektiiv 10 aasta peale ette. Eesti 100, eks ole, ikka hakatakse rääkima nendest kõige maisematest asjadest. Ei tea, väga kahju. No sellest on kahju, tegelikult peaks just minema ja ja pigem peaks, ega, aga samas ega meie poliitikud on ju sellised väga professionaalsed kohanemisvõime suhtes ega, kui, kui valijate seas oleks nagu suur ootus rääkida eesti 100-st küllap siis poliitikud kohaneks lahutusega, nad lihtsalt ei tunneta praegu seda nõudlust selle järgi, nii, nii suurelt. Aga samas, eks nad ise ka, mingis mõttes ju ka kujundavad seda nõudlust, et nad üritavad ikka ju nii-öelda inimestele ette, on ta neid teemasid. No ikka üritavad jah, et mulle tunduski, et kui eile seal selliseks avakõneks oli iseenesest sõna Mart Laaril, mis oli võib-olla natukese üllatav valik, et selline nagu väga poliitiline et siis oli ka natukese nagu kitsalt kinni sellises senises paradigmas väga palju ja noh, ikkagi seal nii-öelda jõukamaks saamise ja ja, ja selles paradigmas ennekõike ja saalist need teised arvajad nagu rõhutasid hoopis nagu teisi asju kuidagi, et pigem nagu ikkagi Eesti peaks olema. Et, et kui Eestisse tulevad näiteks seesama praegune üleskutse tagasi koju, eks ole, talendid tagasi koju siis no täiesti president Ilves ütles ka seda oma lõppsõnas. Et ega siis, kui nagu temagi oli üks selliseid näiteid talendist, kes koju tagasi on tulnud ega siis sellepärast ei tuldud tagasi koju sinu suurem palk, sest seda ei ole ju vaid et need on ikka hoopis teised motiivid. Ja ilmselt ennekõike see mingi õnnelikuks saamine, see eesti, Eesti kui elukeskkonna selline headus igas muus tähenduses noh, ei ole nii üheselt seonduv ainult sellega, et nüüd, et et, et umbes et praegu polegi nagu täisväärtuslike elu enne seda, kui me Euroopa viie rikkama hulka jõudma. Aga mina küsiks, et aga, aga kui äkki ei jõuagi, kas me siis elamegi mõttetult? Ei, no kui me räägime nendest talentidest tagasi koju, siis teinekord siin hakkavad mängima ja ka siuksed pisiasjad, et ma ise just paar päeva tagasi rääkisin ühe sellise paariga, kus, kes on tulnud Eestisse pärast kümmet aastat, et üks neist töötab ühes ülikoolis. Teine, teine õpetab, mitte küll ülikoolis ja nemad tulid Eestisse nüüd selle aasta suvel ja nad ütlesid, et kõik on muidu väga tore, aga nad on, on põrkunud sihukeste lihtsalt argieluliste probleemide otsa. Et kuidas saada lapsele lasteaiakoht. Et nad ütlesid, et neile tundub, et nad peavad lausa kaks aastat ootama, enne kui nad saavad oma lapse lasteaeda panna. Praegu peavad lihtsalt kas siis üritama last viia sugulaste juurde või või palkama kuskilt lapsehoidjat. Punkt kaks, mida nad ütlesid, on see, et ärade, kui nad tulid Eestisse, nad ei tahtnud endale kohe osta korteri, võivad nad kolisid üürikorter selliste ja nad ütlesid, et neil on praktiliselt võimatu on leida sellist üürikorteri, kes on nõus andma sulle ka sissekirjutustega, neil oli seda mingil põhjusel väga vaja. Sellised väga-väga lihtsad argielulised probleemid ja noh, kui, kui, kui inimesed selliste otsa põrkuvad, et eks nad ju suhtlevad ju ka teiste talentidega kestel välismaale jäänud ja räägivad, et noh Nojah, aga samas jälle ma mõtlen, et kas me tegelikult oma elu selliseid suuri valikuid ikkagi mingit sellise, no ma ei ütle, et lasteaia koha saamine on ulmeline ebamugavus ka ikkagi ütleme, et noh, nagu seal eilegi kuskilt kõlas sõnavõtust umbes, et vot, et umbes et lapsi, et lapsi rohkem sünniks, peaks lasteaia kohtadega olema vanematel nagu kindlustunne. No mina ei usu, et sellel hetkel, kui pere otsustab saada, Ta otsustab saada lapse mitte muretseda vaid vaid et otsustav, et need laps võiks sündida rõõmuks perele. Et sel hetkel nagu see dilemma, et, et kui mul lasteaiakohta on umbes kinni pandud või mitte, et see oleks nagu otsustav argument Ei, seda ta kindlasti ei ole otsustav argument, aga ta tal on võib-olla sellised nagu varjatuma mõjud selle teadmiseni, kas on see lasteaiakoht olemas või mitte, et, et kui sa mõtled, et ikku moone sünnib laps, et, et kas ma tahan siis minna tööle tagasi, kui ruttu. Ma saan minna, et see kõik annab ju täiendava sellist kindlustunnet lihtsalt. Ja siis hakkavad igasugused väiksed nüansid ja mängima lõpuks, et et vaevalt, et need tõesti, et kui nüüd öelda kõikidele, et, et lastel on lasteaiakohad, vaevalt, et nagu sündivus niimoodi üks-ühele tõstab, aga see on selline üldine atmosfäär, ma arvan. No ma arvan ka, et see on üldine atmosfäär, aga see ei ole nii-öelda väga pragmaatiline, vaid see on pigem selline atmosfäär, selline usk, et tulevikus me saame hakkama. Et see on nagu olulisem, kuivõrd sellised üksikud võib-olla detailid iseenesest, mille, mille puhul niikuinii väga täpselt ei ole ka, et, et võimalik määrata, mis nad on. Minu meelest on see loosung talendid koju äärmiselt ülekohtune. Ja ka neid meediakajastuse artikleid selle selle üleskutse peale jälgides jääb mulle mulje, et et koju oodatakse ainult parimaid, ainult parimaid tippteadlasi, bioloogia tippe, eks ole, et noh, nendele võlla luuakse kuskil seal Tartu ülikooli juures või liikuma juures mingisugused töökohad. Aga mida teha nende kümnete tuhandete, ka kes on läinud näiteks Soome ehitajaks? Ehitaja võib ka olla talent omal ajal. Võib-olla talent. Tagasi tuleb, mis ta siin tegema hakkab, kui tal töökohta ei ole. Need talendid, Need tippteadlase, kes tulevad, need tulevad kutse peale, nad ei tule siia niimoodi potsata lennujaama kahe kohvriga, eks ole. Vaata, kes mind nüüd vastu võtab ja kus mulle tööd antakse. Aga need inimesed, kes on läinud tavalist tööd tegema, võivadki teha hästi tööd võivad väga hästi müüri laduda. Väga head transporditöötajad olla, aga mis nad seal teevad, kui neil töökohti ei ole? Meil siin endalgi neid töötuid palju. Jah, töötuid talente, töötud rent koju. Ja ei, see on selles mõttes ju üks, üks üks huvitav. Huvitav dilemma, aga noh, seal selles mõttes ei ole ikkagi nagu halb ega vale ja üleskutse ilmselt see üleskutse omakorda on osa sellest positiivsest foonist, et inimene hakkaks üldse mõtlema selle peale ja siis tulevad nad muud argumendid, et et kui hea või halb see siis ikkagi on. Aga, aga jah, Külli-Riin, sa tahtsidki rääkida ühest sellisest, kui me räägime töötutest talentidest tööturuteenuste rahastamisest selle töötuskindlustusmaksete alt. Et sulle tundub täiesti jabur plaan, sa kirjutasid? Jah, tundub küll, et et minu arvates räägin võib-olla natuke taustast, et, et siin siis edaspidi tahetakse, et kui, kui töötaja saab tööturuteenuseid, nõustamist, koolitust ja ümberõpet siis seda hakatakse rahastama juskui, tööstused töötuskindlustuse arvelt, et praeguseni on see olnud ikkagi väljaspool seda avalikest vahenditest Euroopa Liidu rahadest, et mulle tundub, et see kondents kindlustuse alla. Et siis tegelikult see töötute ümberõpe on ju ka omamoodi ta ikkagi haridus osa võib-olla meie hariduspoliitikast osa majanduspoliitikast ja tähendab, et riik sisuliselt nagu delegeerida hariduse ja majanduspoliitika ühe osa lihtsalt ühe kindlustuse alla, et pluss veel see, et tegelikult see töötuskindlustus peaks olema ikkagi ainult selleks, et me ära elame, juhul kui juhul, kui töökohta parasjagu ei ole. Jah, et see tundubki nagu sellena, et meil on justkui töötukassas on, on ülearu palju raha millega riik ei oska midagi peale hakata, aga neile tänastele töötutele toetamiseks ei raatsi maksta, eks ole, nemad virelegu 1000 krooniga kuus ütleme need, kes sedagi saavad. No nende raha ei tule enam töötuskindlustusest, kes saavad 1000 krooni, et see on juba muud allikad, minu teada. Nojah, aga ütleme nii, et kui see raha on ikkagi nagu selle sihtotstarbel, siis ütleme ka selles osas võiks ju mingi lisaraha pigem sealt tulla kui et kui muus, kui, et lihtsalt öelda, et see raha on meil nagu kuidagi kuidagi siin kogunenud ja me nüüd mõtleme, mis, mis sellega teha. Kas ma eksin või mäletan ma õieti, et töötukassa hoiab mingit kindlat summat ja ma olen kuulnud, kui töötukassa juht on öelnud isegi, et et kui sellest summast alla läheb, et siis on väga halb, et me hoiame seda kriisi jaoks. Aga mis asi see praegu siis on? Hakkab üle minema hakkab üle minema. No ei tea, mis siin tulevik tuua võib. Aga ma just mõni aeg tagasi vaatasin ühte sellist väikest võrdlevat tabelit, et erinevad Euroopa Liidu liikmesmaade kohta, kus oli siis see, kui palju üks või teine riik kulutab suhtarvuna töötute koolitusele, aktiivsele tööpoliitikale ja Eesti oli seal konkurentsitult kõige viimasel kohal. Et meil, noh kui me räägime seda, et majanduses on ajastruktuuri muutus, et, et oleks tegelikult vaja, paljudel inimestel võib olla kvalifikatsiooni, ümberõpet, täiendõpet, et siis reaalselt me ikkagi kulutame selleks väga, väga vähe. Nojah, ja minu meelest on seal paigast ära ka see sihik, mis on muidugi väga reformierakondlik, selles mõttes arusaadav, aga, aga väga kitsas. Et umbes kõigile töötutele nagu a priori püütakse kõigepealt rääkida, et hakake ettevõtjateks. Et tegelikult me saame aru, et üldse elanikkonnast, isegi sellest parimast osast, kes ilmselt ei ole töötuks jäänud ütleme või noh, ütleme siis kõige ettevõtlikumate osast mingi osa ainult sobib tõeliselt ettevõtjaks hakkama. Erinevalt räägitakse siin, kes ütleb 10 protsenti, võib-olla 20 protsenti maksimaalselt inimestest sobib ettevõtjaks. Ja nüüd me tahame, et vot Eestis on 100000 töötut, et nendest umbes 90000 hakkaks ettevõtjaks või no tere hommikust. Ei no ei, no minu minu unistused olekski teid, Eestis oleks rohkem selliseid väikseid pisiärisid ehk siin töötuks jäänud Packardeks oma pisikeste pagaritöökoja. Ja nii edasi, aga noh, ilmselt see on unistus, aga. Nojah, neid on tehtud, aga neid on väga vähe. Nojah, aga nad ei kauaks ellu, see on ka nagu oht, et ikkagi, et ütleme, palju reaalsem on, et ütleme, tööta jäänud näiteks ehitaja saab ikkagi hiljem ka tööd noh, ütleme töövõtjana mitte et ta, et ta nüüd firma ja siis ta hakkab ettevõtjaks, siis lähebki õitsema. No kindlasti on neid häid näiteid, aga mitte niiviisi ütleme, et noh, kuidagi ebareaalne tundub, et sellele rajada nagu kogu lootus või enamik lootust. Mul tuli samas inimesed otsivad pidevalt häid häid töömehi, soluudeist, seiklust. Ja need on kõik juba Euroopas laiali. Suuresti küll ilmselt ka seda nii, aga me võtame siin oma oma töö praegu kokku. Et stuudios olid Külli-Riin, Tigasson, Eesti päevalehest, Peeter Kaldre, rahvusringhäälingust, Sulev Valner külauudistest ja kuulake rahva teenrid jälle nädala pärast, siis saame ka juba teada, kuidas sotsidele edasi läheb.