Täna on kõne all Karl Ristikivi ajaloolised romaanid ja stuudios on Mart Laar. Karl Ristikivi on kahtlematult Eesti jaoks üks tähendusrikkamaid kirjanikke. Ning samas on ka kirjanik, kes on oma loominguga suutnud tõusta eriti just oma ajalooliste romaanidega ka tõesti rahvusvahelisele tasemele, mitte ainult nende raamatute ainevaldkonda silmas pidades, vaid ka seda taset ja seda sõnumit vaadates. Loomulikult peale seda, kui Karl Ristikivi, kes oli alustanud oma teed üht Eestit kirjeldades eesti argipäeva, Eesti igapäevaelu ja sellega seotud eetilisi väljakutseid, eetilisi küsimusi lahates peale seda katsetades hoopis teisi vorme võib olla paljude jaoks ootamatult pöördus järsku ajaloolise ainese poole. Esimese romaanina ilmunud sellest seeriast põlev lipp tekitas mitmeid küsimusi, just ka Karl Ristikivi loomingu austajates Mikson, kirjanik, asunud tegelema Eestist sedavõrd kauge ainevaldkonnaga. Kui ma vaatama ka natukene tollast Euroopa ja maailmakirjandust laiemalt siis on sellest ju väga lihtne aru saada. Olles ise osaline ajaloost sündmustes, mida Karl Ristikivi ja kogu Eesti ja Eesti rahvas oli sundis ilmselt paratamatult nii teda kui ka paljusid teisi tema kaasaegseid otsima kaasaja küsimustele paralleele ja vastuseid ajaloost ehk hakkama kirjutama sellist ajaloolist romaani milles tegelikult paistsid kõige otsesemal kombel välja kaasaja ajaloo kaasaja inimese probleemid, hirmud, mured. See ei olnud mitte ainult ühe kirjaniku ka niimoodi, vaid tõesti terve kirjanike põlvkonnaga meile, eestlastele, teiseks sele laadseks lähemaks kirjanikuks on soome kirjanik miga Waltari kes umbes paralleelsel ajal paralleelsel ajastul tegi umbes samalaadse pöörde ning asus samuti kirjutama ajaloolisi romaane, mis olid üsna kaugel Soome praktilistest oludest ning nagu otsekui kaugel ka soome praktilistest probleemidest. Mul ongi alati jäänud mõistatuseks, millele ma siiamaani ei ole saanud vastust ning vaevalt et kunagi saan. Milline oli Mika Waltarija, Karl Ristikivi omavaheline mõjutused täpsudes, milline oli nende võimalik suhe üsna samalaadsete samasid ainevaldkondi käsitlevate raamatute kirjutamisel. Enamus inimesi, kes Karl Ristikivi on ka lähedalt tundnud, on väitnud mulle seda suhet ei ole olnud ja ma pean tunnistama, mul ei ole seda mõtet ka kuidagi ümber lükata või eitada sest juuaalise ajastu ikkagi niivõrd sarnane lihtsalt sundis võib olla samalaadse kontekstiga samalaadse kogemusega inimesi kirjutama sedavõrd sarnaseid tihtipeale küllaltki pessimistliku ja sünge alatooniga romaane. Süsteem, mida sa tahad? Lugedes Karl Ristikivi ajaloolisi romaane, võib neist leida nii nagu igas suures romaanis mitut erinevat mõõdet. Ajalooline mõõde, mis räägib meil ajaloost inimlik mõõde, mis räägib meile inimese teekonnast otsingutest. Ja kolmas allegooriline mõõde, mis tihtipeale räägib meile Eestist ei ole juhtigi Ristikivi ajaloolist romaani, kus oleks peidust, teda ennast, tema enda otsinguid, hirme, pettumusi, Komplekse traagikat ei ole olemas ajaloolist romaani, kus ei räägita pagulusest. On see siis seesmine pagulus võõra võimu poolt vallutatud maad või ka siis pagulus nende inimeste mõistes, kes on sunnitud elama oma kodumaal ja võitlusest eema. Peaaegu kõik need romaanid on, on seotud motiiviga lootusetus olukorras, iseendas jäämisest. Ja see motiiv on võib-olla üks see punkt, mida just mitmed teisedki suured eesti kirjanikud on sedavõrd selgelt oma loomingus kandnud ning ilmutanud. Karl Ristikivi lisandub sellele võib-olla selle motiiviga kaasas käivale eestipärasele raskusele. Üks selline suurejooneline euroopalik, ma ütleksin ka religioosne tugev mõõde mis muudab selle võib-olla avatumaks ja selle kaudu ka mõjusamaks. See viimse linna kaitsmise motiiv mis läbib erineval kombel peaaegu kõiki Ristikivi ajaloolisi romaane. Linn võib-olla selle juures küll väga erinev, see võib olla kultuur, nägemus Aade Diaal. On üks kandvamaid motiive ju tegelikult kogu tollases Eesti mõtlemises siis mis oligi seesama Eesti kogu põlvkond pidanud tegema kui pidama lootusetust võitlust ühe kaduva maailmavaremetel mille kadumist juba oma luules sedavõrd süngele kantsusega väljendas Heiti Talviku. Kas ei olnud see terve põlvkond, kelle saatuseks oli püsida tüüril kõigi lootuste avariiski seista ja võidelda, kaotatud võitlust kaotatud linna viimse linna müüridel maailma vastu, kus ei olnud neile kohta ja kust nad ei tahtnud elada omamata ka samal ajal mingit lootust, et nende võitlusest midagi järgi jääb? Nende võitlusest järgneks võit, järgneks mingisugune mõte, peamiseks mingisugune konkreetne tulemus sellest et nad on langenud sellesama viimse linna müüridel. Ja ometi on Ristikivi looming täis paatost ning üleskutsed sellele võitlusele kõige lootusetumas vastupanule, millel polnud mitte mingisugust reaalsusega kokku puutuvat mõtet. Ja võib-olla just see mõte või see motiiv oli üks, mis kanalisti kivi romaan esmakordselt lugedes linnas nimega Tartu 1980.-te aastate alguses mis sedavõrd palju mõjutas ja tegelikult ka jõudu ja julgust andis. Sest see paatos, mis tuli ja mis oli, niivõrd sarnaneb paljuski tollase põlvkonna vaadetega aadetega kellele tundus samuti võitlus käimat tõesti viimse linna müüridel, mis seal ümber kokku kukkumas maailma vastu, mis oli peale tungimas maailma eest, mis oli Eestina lootusetult kadumas. Ja mille eest võitlemine tundus isiklikult kahju lukuna kui ka laiemas tähenduses mõttetuna. Ja ometi oli paljuski just sellised kirjanikud, sellised romaanid, mis panid terve põlvkonna seda tegema see viimse linna pärast võitlus tõi meile tegelikult tulevase linna. Sest nii nagu ka Ristikivi ise ütleb, ei ole see Tähtsam on see, mis paistab selle viimse nähtava linna taga kuskil üleval ja kõrgel. See taevane linn, need taevaväravad taevavõtmed ühte teist eesti kirjaniku parafraseerides mis tegelikult võivad tuua meile võidu, mida me isegi ei suuda uskuda. Ega aimatu rääkis Mart Laar.