Ja mida me sellest siis peame arvama? Nii küsiksid praegu, sina, pea viltu, äraarvamatu irooniliselt, soe pilk puurimas. Eeldades ausat vastust. Täna kõlas su esimene sümfoonia täiesti teistmoodi kui varem. See pole kontsert, see pole, etendus, on elu. Elu ja surm. On sügis, november, Südameasjad võimatu kuulata, võimatu vaadata, nii võimas, raske hingata. Oma süda puperdab pingutusest, et oma rütmi jääda. Leppo, kas sa ka tead, mida sa teed? Sa tapad ära? Jah. Aga kas sa ka tead, mida see kirjutamise ajal minuga teeb? Mida sa mulle tähendab? Sinu südamelöögid kõlavad veel vaid su südameasjades. Meil on muusika ja mälestused. Sinu muusika ja mälestused sinuga ja sinust. Lepo sina kummalise nimega kummaline mees looja, mässaja, õpetaja, isa, minister, pahe, poeet, abikaasa, Elukunstnik, puudutaja, põletaja. Sa elasid põletava hooga armastades luues ja leegitsedes. Sa mõtteerksust ja sära võlusid, kõiki, kellega vaid korra kokku puutusid. Sa oskasid kuulata ja süveneda. Sa särasid. On harjumatu, et kõneleme praegu sinust, ilma, et kuuleksime su teravmeelseid vastuseid su tabavaid kommentaare, su kummalisi mõttevälgatusi. Sootamatud, hinga hinnanguid. Sa tegid palju ja kõike korraga, sa tahtsid palju. Aga kas aga said palju? Aga sa jõudsid luua ja õpetada uusi loojaid. Sinu helilooja tee alguse, märgib õpetajale Heino Ellerile pühendatud In Memory amm. Täna saadavad sind su enda õpilased. 13 päeva tagasi seisame hämaras ruumis. Linnateatris. Olles kaunite kunstide nõukojaga kuulanud ja arutanud, arutanud ja kuulanud. Kuidas sa elad, küsib Lepo minult, pea viltu, ümmarguste silmade irooniline pilk eeldamas ausat vastust. Sa ju tead, kuidas minister elab. Ma ei küsinud seda. Ma küsisin, kuidas sina elad? Sina? Teadlepa. Ma pole kunagi varem tundnud, et May mida elama peab elama. Ta tõmbab mind oma läbisuitsetatud kampsunis, niiet tunnen meie südamelööke. Meie südameasjad on sel hetkel hämarad ja hirmutavad. Sulab mu telefoninumber seal, tead, et sa võid alati helistada alati. Tänane ta olemas olid. Meile südamega alati. Eesti vabariigi valitsuse nimel avaldan südamest kaastunnet abikaasale lastele, lähedastele, õpilastele, kõigile, kellele muusika on südameasi. Surm on alati ootamatu ja valus. Aga eriti kohutav on ta elu kõrgpunktil. Lepo Sumera oli just käes üks selline kõrgpunkt. Need teosed mida me oleme kuulnud viimastel kuudel, on selge näide sellisest loomingulisest balangust mis isegi Lepo Sumera tohutu aktiivsuse puhul on erakordne. Selle kontsert multimeediateos, Südameasjad ja kuues sümfoonia on teosed, mis on sündinud selleks, et jääda. Olla 50 aastaselt juba peaaegu kolm aastakümmet Eesti muusika eesliinil. On saavutus, mida on vist võimatu korrata. Oma professorile Heino Henryle pühendatud Immaaria Immorjamist kuni kuuenda sümfoonia, nii on ta lakkamatult olnud eesliinil heliloomingus, aga sama lakkamatult on ta mõjutanud tervet kultuurielu. Nii helirežissöörina Eesti raadios professorina kateedri juhatajana ja elektronmuusika stuudio esimese juhatajana muusikaakadeemias kui ka kultuuriministrina ja heliloojate liidu esimehena. Tema õpilane Mari Vihmand on saavutanud suurt rahvusvahelist tähelepanu. Galina Grigorjeva, mille Kell Märt-Matis Lill, Mirjam Tally ja Tonio Tamra on kõik omal moel tuntud tegijad. Lepo tegevus kultuuriministrina Eesti rahva jaoks otsustavatel aastatel iseseisvumise taastamise eel ja selle järel oli tõukeks sellistele protsessidele, mis siiamaani ei ole ennast ammendanud. Tema käe all on justkui taassündinud Eesti heliloojate liit ja alustanud oma tegevust Eesti muusika infokeskus. Ja järsku on terve Eesti muusikamaastik teistsugune? See tundub võimatu. Teadvus ei suuda seda veel omaks võtta. Aga ometi on see nii. Kallis lepa, sinu looming on meiega kõikide inimestega nii kaua kuni kestab muusikalugu. Ehk teisisõnu igavesti. Aga see kohutav tühimik muusikaelus ei kao niipea. Kuidas meie siia maailma järelejäänud muusikud ka ei pingutaks? Ometi ei jää meil midagi muud üle. Ja ka sina lebo. Vaevalt et puhkad teispoolsus. Kallid Kersti Kadri-Ann Tammo ja Eva-Maria Muusikaakadeemia. Ja kõigi muusikute sügav kaastunne teile. Miks muusika nukraks siin, kes ise jooned, muusika? Rõõm rõõmus, sünnitab. Eks, lausus väidab USA kummalise. Või on sul mõnu selles, mis sind tüütab. On keelte puhas kokkukõlava Su kõrval kuulda tähele pane nad õrnalt loobivad siin, et ta ta kooris kaasa laulda. Üksik lähe. Eks soola? Ja mõtleja. Sõnatult. Kuid üksi jää on elu tünnisu. Armus Kersti lastega. Armsad lõpu leinavad omaksed, kolleegid ja sõbrad. Tamm, Saari on öelnud maist elu peab nõnda tundma, et minestes maailma kosmoseosa hakkame aimama ja usume, kui loodus loob siis loomega meie jätkatestima tööd. Lepo Sumera, kellele me kõik tulime täna oma viimast austust avaldama oli sündinud loojaks. Tema otsivi, rahutu vaim, juudi, selles maailmas selles kosmoses, lisaks paljudele teistele teostele luua veel kuus sümfooniat, mida kuulatakse nii Eestis kui mujalgi kindlasti veel aastakümnetegi pärast. Tulevased kuulase kuulajad. Tajuvad lepamuusikast tulevat rahutut, elujõudu ja ilu ning harmoonia otsinguid. Tulevased kuulajad, kes pole veel sündinudki, jagavad Lepo Sumera rõõmu helide ja inimeste maailmast ega oska aimata meie Lepo Sumera ajakaaslaste lahkumiskurbust ja leina. Kõigil, kes lepad tundsid, on võimatult raske harjuda teadmisega et kunagi enam ei kohata teda nende paljude asutuste ja majade ustel kus ta alati oli oma inimesena teretulnud. Et kunagi enam ei üllata ta sõpru mõne rabava uudise või lõbusa logoga. Et helilooja Lepo Sumera teoste nimekirja ei lisandu enam ühtegi uut teost. Meile tundus alati lepaga, energia on piiritu. Jääte rahutu hing, ojas hetkelist üksindust ainult selleks, et paberile panna järjekordne uus teos. Oma südame häälgi pani oma südame häältki pani leppo tähele ainult selleks, et neist häältest sünniksid. Instrumentidele mängitavad helid. Võib-olla ei lasta intensiivsemalt ja kiiremini, kui seda suutis ta süda. Lepo Sumera oli isiksus, kes elas pidevas liikumises pideva heleda põlemise tähe all. Seda raskem on lausuda tema kohta hoolil. Kuid tegelikult ei saagi tõelise looja kohta öelda, oli sest looming looduse töö jätkamine elab edasi koos looja nimega. Tammsaare on kirjutanud ka nii. Kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond Ki terve oma elule, hädadega võitluste ja valudega on pisitillukene täpekene mälestuste kõrval. Jätkame Lepo Sumera pere leina sellel raskel ajal kus mälestused veel ei suuda korvata kurbust ja kaotusevalu. Armas Lepo et sinu elu partituuri on tõmmatud kaks joont. Ja selle järel on nii palju valgeid tühje lehti. See on midagi millega on võimatu leppida. Aga midagi selles tühjuses ometigi on. Kui me vaatame teisele poole leina. Siis me tunneme tänulikkust. Repo Ma tunnen sügavat tänulikkust. Koos mööda saadetud hetke eest, mil me rääkisime elust, surmast, igavikust, loomingust. Põlemisest kõigest pilve olime kahekesi ja mil nende paljude sädelevate kihtide alt, mis sind ümbritsesid, järsku avanes sinu. Õrn haavatav mina. Ja samamoodi ma tänan sind nende suurepäraste päevade eest, mille kohta sul oli kombeks öelda, et sellest päevast on saanud kunstiteos. Ja nende muusikakuulamiste eest. Selle kõige eest, mida oleme sinult õppinud. Ja muidugi on. See maailm mis meile jääb sinu muusika kaudu Tohutu väärtus. Laenan siin Doris Karevalt. Ta vaikib, su õpetaja. Üks kiirgus on lakanud. Tee viib läbi hilise aja, kus õhtun, hakanud see õhk, see kellade kaja see kõlaks kui viimne kord all hiilgava taevaraja. Sa korraga oled Horg, kõik möödub-jõgi ja maja ja murdunud ladva mänd. Ta vaatab su õpetaja Pikk pilvede palveränd. Ja hüvasti, armas õpetaja. Hüvasti, armas kolleeg. Hüvasti, kallis sõber, vend. See kevad on olnud tormine murdnud puid ja inimesi. Meie üheksas vabaduse kevad. Äkki mõistad, et oled abitu ängistuses. Et sind vaevab nagu mingi võlakoorem? Sõnades väljendamatu tegemata jätmise tunne, et sa tahaksid nagu andeks paluda. Aga ei tea, kellelt või mille eest. Elementaarne. Igal olemasolu silmapilgul meie teadvusse jõudev tõik on. Mina olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada. Minu elutahte saladus seisneb selles, et ma tunnen vajadust suhtuda osavõtlikult kõigisse teistesse elu tahetesse mispeale minu oma olemas on. See on Albert Vaidze arst, muusik, suur humanist, Johann Sebastian Bachi austaja, kes eeltoodud äratundmiseni on jõudnud. Ning seistes siin järjekordse valusa kaotuse järel vankris. Mis neis sõnades tõeliselt peitub? Mina olen elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada. On endastmõistetav, et see mina kirjutatakse üsna väikese algustähega. Suure algustähe võib ta omandada, aga vormis tema või sina. Tema. Lepo Sumera oli niisugune inimene minu tajumist mööda, kes elas keset elu, mis tahab elada kes oli iga närviga või lubatakse öelda kogu südamega ühenduses selle eluga, milles ta elas nende eludega, kellega ta koos selles eluruumis elas. Liblikast, kes ärkas talvel üles kuni nukk rauda viiskini kes esinevate teoste pealkirjades. Ja mitte ainult oma muusika kaudu vaid kõigis oma töödes, toimingutes, mis teda loomuldasa kulutasid. Aga mis lõppkokkuvõttes Ta olemise väärtustasid. Ma mäletan ta nalju ja naeru. Aga ma mäletan kadavalukarjatusi sisemisi peidetuid kui ka neid, mis avalikkuse ette jõudsid. On olemas omadus, millel puudub nimi. Võib olla on see tõsidus. Kuid see sõna ei rahulda. Sest see omadus võib esineda koos kõige lõbusama naeruga. See on puusepa omadus, kes tööle asudes suhtub puu tükisse nagu võrdne võrdsesse. Kompab teda mõõdab, ei vahetada kaugeltki kergekäeliselt, vaid uurib kõikide väärtusi andva nendesse antakse. Böri. On kindlasti üks omadus inimeses mis on vajalik eeldusena omadusele, millest räägitakse, prii. Ja see on kõrgendatud sisemine tundlikus. See on loova loomuse alus. See on kunstniku sünnitunnistuse vaiki nii hooleks. Maale sunniks see lant lõhkema. Ma ei oska kahjuks või õnneks laulda. Kuigi mu teejuhid muusikasse on olnud Peeter Lilje, Jaan Õun, Lepo Sumera. Kolmest hüüumärgist kolmest suurest küsimärgist siinkohal ei piisaks. Siia sobiks hetk vaikust, milles me tõenäoliselt hakkaksime kuulma suurepärast muusikat. Ja võiksime mõelda kolmele saatusele. Peeter mäletatavasti jõudnudki juubelini sinaleppa jõudsid vaatamata sellele, et eetri saatuse südant meeletult muserdav. Sinu juubel oli sündmus sisemiselt igatahes kui avalikkuse jaoks suureks sündmuseks saamast takistas seda teatud kultuurileigus või väsimus. Asjaomasteringkondades jah, muidugi keegi ei aimanud, et see jääbki kokkuvõtteks. Lõpp-punktiks. See on mõtlematuse süü et tänulikkus meie elus nii visalt võrseid ajab, ütleb Albert Schweitzer. Mina ütlen. Suunakam oma tänulikkus õiges mõõdus ja õigel kujul. Nüüd lebo perekonna poole. Šnitsel ütleb. Õige mõtlemine laseb südamel kaasa rääkida. Ükski päikesekiir ei lähe kaotsi. Aga rohelus, mida ta sünnitab, vajab puhkamiseks aega. Ja mitte alati ei saa külvajale osaks näha lõikust. Kõik väärt teod tehakse hea usu peale. Ainuke oluline asi on võidelda selle eest, et me ei oleks valgust. Keegi meist ei tea oma mõju ega seda, mida ta inimestele annab. See on meie eest varjatud ja peab selleks jäämagi. Vahetevahel tohime mõnd väikest kildu näha, et mitte julgust kaotada. Jõu mõju on alati salapärane. Viimane kehtib minu meelest suurepäraselt ka muusika puhul. Ta mõju on seletamatu. Ja nüüd ma usun muusika jõusse, rohkem kui sõna jõusse. Lepo usun, et sa oled loonud suurt muusikat. Aga sellele hinnangu andjaid on pädevamaid mu ümber nii praegu kui järeltulevates põlvkondades. Ma ei suuda adekvaatselt väljendada mis minus sinuga seoses liigub.