Meil on stuudiosse saabunud tänane aukülaline Tuuli Roosma, tere, Tuuli. Tervist. Me alustan kohe sellest, mis seal kõige põnevam. Kuumem teema ehk. Tulemusega on pesu, mis pesu sina kannad, mis sa arvad pesu kandmisest, kui oluline see on, kas üldse kannad aluspesu, mis värvi sa kannad? Püha müristus. Ja kuhu ma sattusin? Meil on, mul on sellele küsimusele tegelikult väga head. Ei ole. Mul on sellele küsimusele väga hea vastata, sest minu õde on juhuslikult pesudisainer. Ja temal on oma firma Bon panlandscheri, et ma kannan eranditult Bon Parlingheryybesu. Jah, aga on sul mingi praegu tähendab selline nagu nädala lõikes mingisugune taktika strateegia, et näiteks siin küsisime kuulajate käest ka, et näiteks nädalalõpule siis nagu kuidagi sellised noh, ma ei tea, glamuursem variant ja siis igapäevaselt selline võib olla kulunud, mugavam ütleme niimoodi kergete aukestega. Minul on väga selge nädalas strateegia, et iga päev uus pesu väga hea, puhas pesu, mõnusteni, Bon Bonni pesu on kõik väga ilus, Tõnu, nii et seal ei ole nii, et mingi kusena auguke ei ole kulunud, aga see on ka naistemeestel, aga mehed vaevalt seda ise osta väärt, ma arvan, mine tea, jõuab seeläbi naiste jalgu. Vahet ei ole, tänapäeval võib ju vahetada ja nii ta tänapäeval kannavad naiste pesu ja naised väga palju ma olen näinud, kannavad meeste pesu, nii et, et see on see võrdõiguslikkuse teema ka mingil määral tuuli. No ma juba ennem siin kuldse välja, et tegemist on noh, inimestele lihtsalt siukseid kõrvade nagu kergitamiseks, et, et mis astub Eesti telemaastiku kahtlemata üks üks tugevamaid tegijaid Tuuli Roosma ja ekraanil inimesed saavad jälgida oli saladused ja, ja ühikarotid. Aga nüüd palun, võib-olla ütle kõigepealt, kui me läheme üldse nagu konkreetsemaks, et kuidas sa ikkagi telesse sattusid üldse või kuidas sa telesse said, sest noh, paljud võib-olla tahavad ja ei saa kõik. Või oli see üldse lapsepõlves selline mõte, ETV telepurk? Siin olid, no see juhtus, ütleme üks, ma arvan, praeguseks umbes 13 aastat tagasi, kui kuulutati välja konkurss saatejuhile ja saatejuhti, otsiti ehitussaatele nimega vaaderpass ja tol ajal ei olnud televisioon üldse veel nii populaarne või ei reklaamitud, seda siis võib-olla nii laialt, et praegu otsitakse kusagile saatejuhte, siis kõik teavad ja konkurss on meeletu. Siis oli kaks kandidaati ja kahest viletsast valiti võib-olla natuke parem. Ütleme siis, lootustandva kaaslased vaaderpassi tegid päris mitu aastat. Aga sealsed said ilmselt väga kasulike siukseid näpunäiteid, kuidas panna liistusid võib-olla põrandale ja niuksed. Ei, no selles mõttes olen ma ikkagi kuldsete kätega inimene, et ma olin enne ka päris palju remonti teinud, natukene tänud. Aga loomulikult ma sain oluliselt targemaks. Jah, nii et põhimõtteliselt on sul ka nii-öelda tagavaraamet olemas, et kui maailm hakkab siin vaikselt uppi minema, Telendus näiteks fantaseerime ära kaob, siis sa lihtsalt võid töötada eid, remontijana, misiganes parandajana. Tuuli on ka üks neid inimesi, kes, kes saab ilmselt kõiki asjadega hakkama, lisaks ta on oh, jestas kõik maailmakoolid läbi käinud ja, ja, ja majandusest kõrgem majanduskool praktiliselt jagab kõike majandusest, ajakirjandusest ja oskab ka ja turundusest teab ka kõike ja välismaal käinud ka koolis väis märgulinud kuud kõikjal. Nimekirja läks täieslik. No vat, aga siin ongi see küsimus, et et kas selleks noh, et sa teed oma oma firmat, reede on nimi produktsioonifirma ja sa ikka tahtsid ikkagi need kõik maailma tarkused kokku koguda, enne kui siukest nagu firmat teha. Et, et nüüd sa siis tunned ennast nagu tõeliselt nagu, nagu oleks perenaise või peremehena ütleme niimoodi. Noh, ütleme siis nii, et ega see firma tegemine ei olnud nagu kunagi eesmärk omaette, ta lihtsalt mingil moel kuidagi nagu juhtus, et, et kõike muud oli juba nagu tehtud ja siis sai mõeldud, et mis edasi saab. Et firma tegemine oli nagu pigem selline asi, mida ma kunagi teha ei tahtnud, aga aga nii ta läks ja mul on hea meel. No nüüd sa enam ei pea noh, põhimõtteliselt nagu tööd tegema, siis ilmselt seal sa oled palganud endale töötegijad ja noh, lihtsalt võib-olla vaikselt silmanurgast hoiad nagu asjadel võiks, võiks niukseid kontrolli simuleerimise mõttes nagu ikkagi. Või kuidas on praegu praegu, sa saad ju vaadata nagu kõrvalt, kuidas asjad lähevad või. Põhimõtteliselt ma sain seda teada niimoodi, et, et kui ma mingi hetk ootasin lapsi siis ma nagu sain aru, et ma nii palju enam tööd ei taha teha ega jaksa teha ja ma leidsin inimesed, kes seda minu eest teeksid ja ma nägin, et see väga lihtne oli. Aga ühelt poolt on, on see tõesti väga tore, et sa nüüd saad niimoodi noh nagu rohkem nagu endale elada ka televaatajatele on see kahtlemata kaotus, sest et kunagi öeldi, et Tuuli, meie uus Oprah Winfrey ja nii edasi, kus sa need jutusaated? Nende jutusaadetega on ka nii, et iga asi saab üks kord otsa ja mamma Mia sai otsa täpselt siis, kui ta sai, et et oli, tundsime, et on õige aeg lõpetada naiste hala ei jaksa lihtsalt noh, seda ma ei nimetaks nagu niimoodi, et ma arvan, et see oli omas ajas hästi vajalik ja oluline saada. Aga, aga noh Teemad hakkasid meie jaoks ennast kordama ja tegijatel ei olnud enam nii suurt lusti ja jaksu seda teha ja kuna see nõudis ikkagi kohutavalt energiat, siis pidise energia kusagilt tulema, et seda sinna sisse panna, sai otsa ja minu isa soovitas kunagi, kui ma olin teismeline, hakkasin diskodel käima, peolt tuleb lahkuda, siis 200, meil kõrgel. Sain aru, et sul on plaanis sinise nii-öelda mootori sele, alustas la Mauno meisikuga ka mingi projekt, film. Mauno meisid, jää jah, iseenesest on küll, et et, et meil on tegelikult režissöör Ergo Kullaga käsil üks lühimängufilm, mis on muusikal ja noh, kuna me iseenesest tegeleme ka päris Paiusin saadetega just eesti muusikaga ja nii edasi, et siis me otsustasime need muusikalised palad tellida eesti muusikutelt. Ja Mauno on üks inimene, kes on ka selle selle tööga kaasas ja pundis kes teil veel seal esinevad muusikat loonud, oht on, et noh, meil on erinevad žanrid, eks ole, meil on ka untsakad, sest see on nagu selline pooleldi küla lugu. Meil on Jaan Pehk, meil on Henry Kõrvits. Ja üks looja on veel, kes on veel natukene lahtine, Allan Vainola kab. Millal seda filmi näha saab, seda saab näha alles järgmisel aastal, nii et teda ei salvestatagi enne järgmist aastat, nii et võtavad mõnevõrra aega televisioonile mõeldud, see on mõeldud ka selles mõttes kinolevile, aga noh, kuna ta kestab 24 minutit, siis ta peab endale leidma paar head sõpra, kellega koos üks seanss kinni panna. Nüüd Soladustes tuulit ennust koos ja vähemasti Nad on näha jah, kas see on nagu taotluslik, et need vaheklippide, sellised kostüümid ja soengud ja on sellised kuidagi eriti ägedalt ekstravagantse, no päris juhuslikud nad sinna tõesti ei satu, aga no kuna televisioon on selline näitav meedia, et siis ikkagi me hoolitseme selle eest, et oleks midagi vaadata. Jah, muidu läheks igavaks. Küll, aga tüüpiline küsimus vist need saladustega on alati ikkagi see, et, et, et kuskohast need tulevad, et kas teie, eks ole, imete ise kuskilt ma ei tea, pastakast või kuskilt mujalt välja või on nad siis ikkagi jah, päris lood. No kui mul oleks praeguseni intereid tema logiks ennast jälle saladuste postkasti, siis tuleks täna hommikul, ma kontrollisin, aga kindlasti tuleks päris mitu uut kirja praeguse seisuga taas. Nii et meile kirjutatakse hästi palju, kui saade on eetris, siis on ikkagi postkast tulvil. Kas Kirtod noh, lihtsalt ikkagi omast elust või, või, või siis mingite naabrite või, või sõprade elust, et vaata siuksed näiteks või sellised olime eramiselt ikka omast elust oma isiklikud läbielamised, selliseid kitukaid on ka või niukseid, kaevu punne koputajaid. On üldiselt olnud, et paar lugu on sellist, et me näeme, et inimene tahab kellelegi kätte maksta, aga selliseid lugusid me ei taha lavastama. Assembler jääb essu maitse suhu. Ei, aga niisugust asja ei ole, et kuulge, et ma pean nüüd politseisse teatama sellest asjast midagi. On olnud selliseid asju ka ja oleme teatanud ka Huvitav nojah, just, et noh, vahel lapsed kirjutavad asjadest, mis nendega juhtuvad, et siis täiskasvanud inimene näeb, et see võib-olla ei ole päris see, mis peaks nendega toimuma. Nüüd selles mõttes sa ja noh, nagu see kirurg teeb nagu tööd, eks ole, nii et ta tal ei lähe nagu ilmselt süda süda pahaks, kui ta verd näeb ja siis nende saladuste, kas on ka mingi immuunsus kindlasti tekkinud selles suhtes, et sa ei hakka iga kord nutma või, või midagi sellist. No ma vahel ikka nutan, eks ju. Aga see on sellepärast, et mõni lugu on nii ilusasti lavastab, teda läheb tõesti nagu veel väga hinge ehki, sellega on juba päris pikalt tööd tehtud. Te ilustate neid asju ka ikkagi teete siukseks. Või ei tee seksikamaks, sest et inimesed tunnevad oma lood ekraanilt ära ja see oleks nagu hale vahelejäämine. Aga nüüd kas su enda mingeid lugusid on ka nagu ekraanil selliseid noh, päris noh, ikkagi omaenda läbielamisi, see oli ju tegelikult, sa oled kenake juba 35 meil? Naljakas ei, tähendab seda, et noh, juht on juhtunud ka naljakaid asju selles mõttes küll näideks pikalt naerda. No on enda asju ka juba, et vahel teeks sellest, mis mul oli seal näiteks, aga noh, kindlasti ei ütle päris täpselt, aga vähemalt sa ütled ja on olnud. Ja ma pean kurvastama nagu ei ole olnud, et ma olen isegi mõelnud ühe korra tehasest oli tõesti üks väga sürr sündmus, aga, aga ei teinud ei teinud, lihtsalt ei tundunud õige vaata, oli üks lugu, mida ma ei saa öelda vaatama anonüümselt, esitaksin, aga niimoodi oma ei taha öelda. Nii tahaksin teada neid muidugi teada. Ja aga noh, saladustest me kas või mis ei saa ühtegi saladust, väljaannete kõige suuremat saadused, palun praegu ühesõnaga meile lauvälja No midagi ei ja no vot, näed, seal filmiasi oli hästi suur saladus siiani, aga nüüd siis peame rahulduma sellega. Tuuli, enne kui me lähme ühikarottide juurde alakas, küsib meie foorumis seoses saladuste saatega, tekkis küsimus, kas Lea Liitmaal oli cape ikkagi päriselt jälitaja? Vaata, meil on saladustes niimodi. Et et neid tegelasi, kellega need sündmused juhtusid, kehastasid näitlejad, et Lea Liitmaa mängisite teist kuulsat lauljat selles loos ei olnud tema jälitaja, aga temal on omad jälitajad, kes olid ka kohal. No ühesõnaga ühikarotid on, on üks ka päris populaarne fenomen olnud nüüd, et et seal on üks hea asi, on ka see, et seal nagu õigest eesti muusikat mängitakse, et tal nagu Pablo talleke noorte värki, et et selliseid asju vist pole kunagi olnud, et nad tabasid nagu õigesse kohta kuidagi tundub, et ta oli nagu suht populaarne külmal. Nojaa, populaarne igatahes, et jah, oli jah uut tüüpi asi selles mõttes, et noortesarja polnud niimoodi kunagi tehtud ja meie siis võtsime kätte ja tegime ja kanal kahes Olle Mirme oli see julge, kes julges uskuda ka, et seal võiks minek, et olla. Kust te need näitlejad leidsite, ega ei ole, ma vaatan, ei ole seal selline staaride paraadstaar, nüüdseks on aga jahvist nüüd hakkavad tõusma kuidagi? Nojah, oligi niimoodi, et meil oligi tarvis leida lihtsalt selliseid noori ägedaid inimesi, kes kes, kes oleksidki ainult meie ühikarotid ise, nagu kasvatuda need tüübid ja hästi rahul oleme me väga hea näitlejaansambel kujunenud nüüd välja. Nendel on noh, kindlasti jällegi noh, ütleme siis tuled ära välja koolitanud nad ja, ja tulevikus juba saudikest, miks muidki asju teha, aitad, mine tea, jah, mis neist saab lõik, rotid, populaarne ja sant ka kiitustega, aga tean vist saatkonikest nagu etteheited, et seal, kas noored ikka on selliste, kas noortele peab selliseid noh, kuidagi mingisuguseid nagu kohati, nagu tundub, nagu lodevat Eluviisi kuidagi edendama või noh, ütleme mingid nagu polariseeri jah, siukest omist ette heidetud või kuidas sulle endale tundub konkreetset tagasisidet saanud selle koha pealt, et millal rahul ei olda. Et selles mõttes meie tagasiside oli oodatust oluliselt positiivsem, et kui me esimese episoodi olime valmis saanud ja tegime ta nagu sellise hästi elutruu ja nii, nagu ta täpselt on ei, ütleme siis nii, et ropendamist oli umbes veerandi jagu võrreldes sellega, mis tegelikus elus toimub disekraanilt paistab nagu selline noh, see asi naguniivõrd karjuvalt silma. Et me mõtlesime, et peale esimest episoodi vist üldse elulootust ei olegi, aga siis need inimesed, kes olid sinna pressilinastusele kutsutud ja vanemad härrad ja prouad nagu naersid pisarateni ja tulid pärast tänama, et nii tore ja ma soovitan oma lastele ja lastelastele kindlasti vaadata, et siis nagu oli meeldiv üllatus. Aga samas jah, et see noh, et ma arvan, et me nagu televisiooni asi on nagu ühest küljest võib kasvatada, aga ütleme, et selle saate eesmärk kindlasti mitte, et meie ikkagi pigem peegeldab elu ja näitame inimestele, et mis peeglid siis võib-olla. No ta on suhteliselt hilja vist ka eetris, et, et lapsed peaksid magama sel ajal juba või midagi. No päris nii ei ole siis suunatud on loo lastevanematele, et te näete, mis teie laste elus reaalselt toimub? No ta ei ole ikkagi veel sellel kellaajal, lapsed peaksid magama, niiet sest ei olnud mingi üheksa pool üheksa kelle lapsed magavad, magavad pool, 90 võiksid või? Me piiride lapsed magavad sellel ajal. Kui vanakooli minema, mis, mis on täielik kuritegu, tähendab muidugi nende suhtes, et kool hakkab mingi kell seitse või kell kell kaheksa hakkab, eks ole. Loomulikult tuleb pool üheksa magama minna. Noh, selles mõttes noh ja ei, õige õige muidugi vaatame, kuidas see hakkab ajapikku minema saates siin me oleme, on külas Tuuli Roosma liik rotid siis noortest ja ka noortele, kus igast mõnusalt mahlakat päris noorte elu saab, kas sul on seda tehes tekkinud, et et noored on justkui hukka läinud, noh, mis on loomulikult igal generatsioonil oma nii-öelda veel endast nooremaid vaadates, aga siiski noh, see mõte nagu ei teki mul endal, sest et ise ma sellises kategoorias üldse ei mõtle, küll aga on minu tähelepanu juhitud taas ja taas sellist asja tehes ja loomulikult vot sellele, et kas siis noored tõesti tänapäeval niimoodi, et alles ise sattusin peale kuidas lugesin öelda Tšehhovi raamatut Mihhail Tšehhovi vene teatrikorüfeed ja, ja tema kaasaegne vahtangav, kes on ka üks suur vene teatritegelane, eks ju. Et kui nemad elasid omal ajal ühes toas ühis nii-öelda ühiselamus, siis näiteks neil oli hommikuti selline mäng, mille nimi oli õpetatud. Ah jaa, nad olid siis kordamööda õpetatud ahvid ja see, kes oli parajasti õpetatud, ah see pidi hommik otsa käima, ainult käpuli ta pidi teisele kohvi keetma tegema kõik, mis ta käseb ja taluma ka peksu noh, igasuguseid vopsusid, võmmusid ja, ja noh, igasugust piinamist ja taluma seda ilma sõnagi vastu ütlemata, kõik ära kannatama, mitte kunagi vastu hakkama. Ja ühel hommikul oli sellel mäng, läks nagu kuidagi järjest vihasemaks ja vihasemaks, nad hakkasid iga kord nagu eelmise päeva eest teisele Ta ka. Ja siis ühel hommikul oligi juhus, et, et üks neist on, ma ei mäleta, kumb see oli, aga see ei ole ka selles mõttes oluline, et see näitabki, et asi võib olla juhus, eks ju, hakkas teist kägistama niivõrd et see vaene õpetada tahvli siis näost juba siniseks tõmbunud või siis lõpuks tema kägistaja seda nägi ja küsis pärast, noh, ütleme nii, et lõpp oli üsna lähedal ja küsis, et miks sa nagu midagi ei öelnud. Ei öelnud sellepärast, et noh, see on reeglites kirjas, et ma pidin ju vägev mees olema, et ei tohi nagu ette heita. Ja, ja noh, lõpuks enam ei saanud öelda, et noh, ta oligi juba nii otsale lähedal on ju ja noh, kui see asi oleks nagu tõesti sinnamaani jõudnud, et üks mees oleks oma õpetatud ahvi ära tapnud, et siis me ei teaks sellest kahest teatrikuulsusest mitte midagi, üks oleks läinud vangi, teine poleks nagu üldse noorusest edasi saanudki ja noh, noh see on nagu selles mõttes heaks näiteks noh, et igas inimeses on justkui peidus nii päts kui, kui ka kui ka ma ei tea, kultuuritegelane või, või, või Keenias, aga hästi palju sõltubki ihu, sest et mida sa neist nagu välja arendada, mis mõjule pääseb. Et kõigil on olnud täpselt selline noorus, et, et mingil hetkel võib öelda, et see nii hukas, et siit ei tule midagi. Kuidas sul kodus nüüd on, ühesõnaga õpetajate tahv ei mängi, aga, aga noh arvestades sellega, et igas inimeses võivad olla nagu väga eri nagu pooled ja nii edasi Jah, arvestan ja ma ütlen, et egas õpetada tahvli mängisin meie kodus vist kaugele ei ole. Näiteks rongituuli on kaksikutest pojad kõigepealt võib-olla kui tähendab, kui sa teada said, et üldse kaksikud on, et, et mis siis nagu see esimene mõte oli, et jess, et mida rohkem seda uhkem või noh, pigem ma ei kujuta ette No igatahes kaksikud on, selles mõttes on suur vaev korraga kaelast ära. Lastel on alati mängukaaslane, et noh, et ma ei tea, meile tundub küll mehega, et üks laps oleks meie jaoks nagu korraga liiga vähe olnud. Aga selles mõttes on ka, et, et üks nad nad kuidagi teineteist kuidagi taandavad või midagi selles mõttes, et muidu ühe lapsega võib-olla isegi rohkem tegemist. Ma arvan, et praegu ongi juba selline aeg esimene aasta, võib-olla kahe keerulisem, aga edaspidi aiva lihtsam, sest et et ei käida nii palju vanemate sabas ja ei palluta mänguvaid ajataks, aetakse asju omavahel. Kas sa kasutad ka mingeid moodsaid, nii-öelda kasvatusmeetodeid, et vabakasvatus kodus või on ikkagi mingid reeglid? Traditsiooniline konservatiivne lähenemine? Kuidas oma kaksikuid saavad varsti kaks? Et siis on see aeg, mil sa pead nagu avama neil erinevaid mingeid kanaleid, et nad võimalikult rohkem paremini saaks nagu seda mingisugust nagu maailmast osa ja, ja nii edasi. Ja meil on ja mul on hästi range kasvatusmeetod või noh, ma järgin hästi rangelt kasvatusmeetodit, mis on traditsiooniline, lapsed kasvavad peres. Ihunuhtlust ei olnud, kui kahe aastasele. Hommikust õhtuni käib nüpeldamine, kui lapsed ei taha mängida õpetatud ahvi. Ei, nojah, seal on selles mõttes hea, et noh, mees on ka ilusti nagu noh, rakendatud ihunuhtlust, siis ma vaatan. Ja mõtlen, et selles mõttes hea, et töö on sul selline nagu juba, et sa oled nagu ülemus, eks ole, kõik teised teevad töö ära ja sul on aega nagu kantseldada ka oma meest ja kaht last. Kindlasti selles mõttes rohkem, no enamus aega läheb muidugi mehe kantseldamisel peale ära, et lastele jääks, siis lapsed saavad sealt kõrvalt, aga noh, neid on kaks. Te vist ongi, et juba vaikselt kasvatavad 15, kes pole nii? Põhimõtteliselt on küll, neil on täpselt ühesugune sõnavara, see sõnavara ei kuula meie sõnavarasse, aga nad üksteisest saavad ideaalselt aru, nad vahel räägivad pikalt, siis lõkerdavad mõlemad naerda, meile tundub, Nad räägivad meitaga. Igatahes on sul aega ka selleks, et tsikliga või siis mootorrattaga ringi sõita. Noh, see on. Kuidas sa praegu enam ei sõidad, tsikliga praegu külmaks läinud. On hästi hätsike ilmad, aga kuna ma elasin üsna lähedal, siis praegu jalgsi olnud garaažist välja võtta ikkagi veel sõidavad ja esimese lume nii umbes ja ütleme nii, et kui sajab vihma ja see leht, mis on puult kukkunud maas märg Ohtlikkusest rääkides hiljuti oli ka siin uudiskünnist ületas see, kuidas kas see oli vist pealinna ajaleht üritas sind vist kuidagi nagu ära kasutada olles saanud sinust vist artikli või, või mingisuguse küsimusele vastuse, et, et Tallinnas on, on väga mõnusad teed mis on siis Tallinna linn nagu laiali laotanud, aga jätnud sealjuures välja selle koha, just kus sa ütlesid, et tegelikult on Tallinna teedes ka selliseid väga ohtlikke kohti ja sa oled ka kukkunud tsikliga. Nojah, mõtlesin tsikliga kukkumine ei ole selle loo juures üldse nagu oluline, vaid oluline on see, et kui nad minut seda intervjuud küsisid, siis mul nagu kummaline tunne, kuidas nad mootorrattureid julgevad küsida, eks ole, pealinn oma teede kohta. Et noh, ja siis nad olid väga julged ja siis ma mõtlesin, et ma, vastane, ma vastan nagu noh, et ma vastasin nii nagu ma arvasin, et Tallinna teed on väga viletsad. Noh, iseenesest on muidugi ei arva, et teed oleks nagu prioriteet number üks, aga põhimõtteliselt küsimus oli selline. Minu vastus oli selline. Vastus oli väga pikk ja põhjalik, põhjendades miks nad viletsad on ja kui intervjuu avaldati, siis oli see nagu kiitev pealkiri, et Tallinna teed on, kandevõime on paremgi kui vaja. Ja minu pilt juures, eks ju. Ja noh, inimesed loevad pealkirjapilt, ega nad ju rohkem ei loe. Ehk jäi selline mulje, nagu mina oleksin andnud intervjuu Tallinna teed on väga head, eks ole. See oli selles mõttes kuidagi imet ärakasutamine, et seal oli küll pildi allkirjaga vaikselt möönnud, et noh, ma arvaksin, et nad võiksid paremad olla, aga noh, et see selleks, et ma arvan, et noh, et pealkiri ja, ja seda illustreeriv pilt ei saaks olla nii erinevad. Väike meediamanipulatsioon, jah? Nojah, aga samas, eks ma teadsin ju, mida ma teen, eks ju, et ma Ma oskasin seda oodata. Pigem et näete, nüüd me teame, kuidas asjad nagu olid niimoodi ja nüüd me teame, sa sõidad tsikliga, katsetad pere, teete siin saateid seriaali, vaatasin, et sa oled ka õppinud kunstikeskkoolis ja üldse vist siis noorena tegelenud kunstiga, et kas sul on veel mingeid selliseid loomingulisi hobisid, jääb sul üldse aega lisaks nendele asjadele tegeleda võib-olla veel mingite selliste kas loominguliste asjadega, mingite hobidega kõik looming hakkad mõtlema, on ju ka nõude pesemine, võib looming olla muidugi. Ja noh, kui sa nüüd mõtled nagu käsitöö, eks ole. Et siis käsitööst ma sain, võib-olla keraamikat teed ka? Teen küll, jah, mu ema eelised, keraamik ja tal on kodus keraamika põletamisahi, et see on nagu jube mugav, kõik tohutu suured kruusid, mida ma armastan ise teha ja need taldrikuid ja kõik muud asjad ka. Kle teema, tähendab, mul on ikka noh, kuidagi nii, et tahaks ise ka õudsalt tahaks, tähendab jama mõist. Vaata kuidas seal sihuke kollane motikas on veel jah. Ja Johoss ei lunib väikest Joyraidi sõitu jaama. Kuigi ma kunagi vene ajal sõitsin selle jaamaga, eks ole, ja nüüd ma enamasti olen saanud sõita niimoodi, et ma olen luri. Issand, siin on see, et vot see nii lühike aeg, noh, mina mõtlen, et no vot, see on jällegi täiesti inimese iseloom, tuleb vist välja, mina mõtlen, et see on nii lühike aeg, mil sa saad tsikliga sõita mingi maikuust on ju noh, praegu. Ja sina ütled, et ei ole, ta ei ole üldse seda, et tasub ikkagi soetada, sest see Aeg on, vaat ma ei oska öelda, vaata kuna minul teist transpordivahendite endale üldse ei ole, siis siis on see minu ainus vahend ja pool aastat sõiduks on juba piisava tip-top, et halvema siis kasutada ühistransporti või käin jala. Et et noh, võib-olla lühike aeg, et ma arvan, et lühike aeg on ta siis, kui sa oledki selline pühapäeva sõitja, sa muidu ajad asju autoga ja siis sa umbes pühapäeval mõtlen ma nüüd lähen sinna garaazi, kus ta teises linna otsas on ja ajan oma tsikli välja, sõidan natuke, aga näe, 100. vihmana. Kas seal on veel mingeid selliseid, kas sulle meeldivad ka muud sellised nagu ekstreemsema, et kas spordialad või meelelahutus või ma ei kujuta ette näiteks mägironimine pensid, et siin langevarjuhüpped tahtsid perega kolida Siberisse? Ma ei ole perega kolinat. Ah küll ma olen seal käinud. Nii, räägi siberi muljeid. Ai, ei, ma olen käinud seal palju kordi ja need ei ole nüüd ei pärine, eks ole, möödunud aga ülemöödunud ajast vaid varasematest aegadest. Aga ilus kant on, minge kindlasti, et kes loodust armastab ja ütle, mis ka loodusrahvaid, nii palju. Niivõrd-kuivõrd noh, ikkagi, eks ole, et siis selles mõttes on nagu, kuidagi ei noh, see Siber on nagu teenimatult meil selline mustalt ülemustatud, et et noh, kui sa tead, et sa lähed siberisse, siis ahha. Et kas oli veel vähe sellest Nõukogude okupatsioonist ei olnud vähesed, sellest on rohkem kui küll. Aga Siber on midagi muud ka, kui sihtmärk küditamiseks. Nii. Üks asi oli veel, tähendab, just see, et et noh, Sa tahad, sina oled ka nende seas, kes leia, leiavad, et lastele võiks anda valimisõiguse, sest lapsed on ikkagi kodanikud ja muidugi noh, see käib siis nii-öelda nagu vanemate kaudu. Aga et võiks valimisõigust laiendada küll, sest et valimisteni on nüüd pool aastat ja ma kardan, et praegu enam vist midagi ära teha jõua kajaga tulevikku. Tulevikuks võiks seda küll ja ma arvan, et see juba järgmistel valimistel võibki sinnapoole nihkuda. Et ma arvan, et see on ainult aja küsimus sest tõepoolest, et ühiskond on kaldu ja, ja kui endine süsteem enam ei toimi, sest süsteemid on ikkagi inimeste loodud, et neid saab muuta, et ma arvan, et lapsed peaksid saama hääleõiguse ja neid peaks arvestama samamoodi ühiskonna loomisel. Kui arvutit, nagu printsionäridelt ütleb, midagi ära või veel ostetud, ütleb midagi ära ja ei, see ei võta kelleltki midagi ära, vaid see annab juurde neile, kellel selleks õigus on. Et äravõtmisest ei ole ju kusagil siin võib tekkida seda ohtu, et näiteks nii-öelda lapsed ikkagi teevad nii nagu ma ei tea, kas vanemad või siis koolikaaslased eestiivad või soovitavad või ütlevad, et kas, et lasteaial sisuliselt ongi antu, eks ole, noh jah, nagu kellelegi hääle pikendades, kas sa võid öelda? No iseenesest küll, aga samamoodi nagu me ju usaldame laste vanemaid kõiges muus, eks ole, et lapse eest otsuseid tegema, sest et see on neile seadusega antud õigus esindada last nii kaua, kuni laps on ise täisealine. Et siis hääleõigus on täpselt samasugune õigus. Et nii kaua saab ise täiskasvanuks omi otsuseid. Selge aitäh. Tuuli Roosma.