Head luulesõbrad. Täna kuuleme luulekava sina ja mina mille on anna ahah kaua ja Juhan Liivi tekstidest kokku seadnud Iivi Lepik ja Tõnu Mikiver. Nemad on ühtlasi ka kava esitajateks. Kitarril musitseerib Heiki Mätlik. Tere, mina olen Iivi Lepik. Tere. Mina olen Tõnu Mikiver. Anna Haava, Juhan Lee, mina ja sina, sina ja mina. Mõlemad sündisid aastal 1864, mõlemad sündisid Kodavere kihelkonnas. Juhan, õieti Johannes Liiv, sündis Alatskivi vallas 30. aprillil 1864 Anna õieti Anna Rosalie haavakivi haava sündis Pala vallas 15. oktoobril 1864. Mõlemad said luule jumalast puudutatud, mõlemad kirjutanud ka proosat. Liivil vari, nõia tütarhaaval väikesed pildid Eestist. Mõlemad armastanud. Ja sellest luuletanud eriti Anna Haava. Mõlemad jäid üksiku, eks mõlemal jäi pere loomata. Mõlemad on muutunud rahva laulikuks. Tulin linnast, lumesadu tööd ei leidnud, kusagilt ei saa mitte vaiki olla. Lauluviisi lõpeta kui tume veel kauaks ka siin oma. Ta lendab mesipuu poole, kui sa tuled, too mul lilli. Ma lillesideme võtaks, mõlemad elavad edasi oma loomingus. Lapsepõlve unenäod minu meeles, mõlguvad igatsuste hellad helgid põues tasa ärkavad. Kus kord kiikus, minu kätki, isa maja, kallim paik, ikat, kõrget päiksepaistel metsini haljas, orgini, vaik, läikiv laine, vetepinnal, vesi, lilled, valgemad, kaasik kaunis jõe kaldal, haavad aias, Kohavad kuusk ja Lõhmus põlispõlve jutustamas. Nelinud, kes end toomingate varju peitsid. Kohutasin sind. Lapsepõlverõõm ja kurbus. Unenäod, ilusad, talveõhtud ema kõrval, muistsed jutud, mõnusad, kõigest kaugel. Laane, laiad piirid ilma ääreni. Isa ema alla kalmu. Mälestus vaid mulle jäi isa maja haavakivi lapsepõlveparadiis igavest mu hinges ilub. Sinu vaikne püha viis. Mu armas kodu, väikene, seal eemal mäe pääl su üle särab päikene puud haljendavad seal siin pilved, tuuled, päikene, kõik vanad tuttavad on siin olgu suur või väikene, kõik vanad sõbrad on siin kaerapõld. Siin kartulid, siin vana tuttav tee, koer jookseb õueväraval, kask varjab oja, vee. Siin väljad, nõnda seljakad ja armas päikselaik, siin väljad nõnda viljakad kraavi kaldal käik, siin kari tuleb karjamaalt, Metslaulust kõliseb ja igalt igalt igalt rallilt, et mu nooruse heliseb. Siit kodu, õhk mind teretab, kui siidi käega tuul teele tervist vastu toob. Nii õnnis olen ma siin, olen nõnda vaenama ja nõnda rikas ka. Mu tutvus, kõik on minuga ja mina nendega. Kanarbik, kus kasvasin sambla süles, sirgusin kaste, külm mind kaisutas. Pilve puhkel paisutas. Olen nõmmelill, tuli päike, tuli silm teiseks, teiseks läks kõik ilm? La. Ja tõest võtta viin, tõde. Peab olema siis võltsist viimne võlts ja kaunidusest viimane kaunis hääst viimne võimeline käe ja naiselisest õrne mõrna. Ja võtab valust viimne valu ning kannatuse viimne katse. Mis lõid sa selle tule süles? See tõstab sind ja teisi üles. Luule, see ei tule tuulest ega kuku käisest ka ära sunni, ära keela. Kõik, see oleks asjata. Luule, see on leekiv tõde, veri sinu südamest. Seda pead sa ilmutama, hoolimata enesest. Kõige ilusam luule. See ilmub sõnadeta. Ei, igaühel siin ilmasta ennast ilmuta. Kõige ilusam luule siin ilmas koduta, ainult silmapilgud su juures viibib ta. Kuid inimese hinge hinges seal heljub surmani kui kauge kaunis kaja. Sest luulest ameti. Mis on kui vaikne valuhääl mu südames kuid kaeblik helin kandle pääl Mehi on vaikne valuhääl mu südames. Ja kaeblike linn kan pääl. Ja rinna sees. Ta ainult vaikne valu hääl on südames. Mis sa nopid, neiukene, murumaata, maimuke. Miks sa laulad? Õhtu hilja, vaikinud juba, linnuke. Nopin, nopin õnneõisi. Punon pärjaks kallile, saadan talle 1000 tervit, elan üksnes temale. Noppis neiu õnneõisi punus pärjaks, piigake köitis lauluks hinge ihad pühendas kõik kallile. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis, sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus, kui muusik. Su komme valgus täis. Sina oled kelm. Mina olen kelm, kelmid, mõlemad laulad, sa vaikin maa, vaikid, sa laulan maa, kelmid Me mõlemad. Sina oled kelm, mina olen kelm, kelmid Me mõlemad, sinu silm, minu ilm. Ilm on külm, kurb, mu silm. Kelmust ei kusagil. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid, sa, sa tulid nagu päikene ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame ja kadusid, kui päikene. Musta hõlmasse. Küll oli ilus mu õie, kõike. Küll oli armas, mu armuke ei ingelgi ilusam olla vist, või? Tarmsust ei sõnule seadama või? Küll olin ma õnnelik õiekuul ei seda, või kirjelda kellelegi huul. Ma mõtlen, et igavest nõnda see jääb. Kuid leheks Kuu lennates ära siit läheb. Küll oli ilus mu õieke. Küll oli armas mu armuke. Surm tuli ja kosis ta omale. Ja südamevalu jäi minule. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoogudest, minu süda paludest, lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi kogub aia äärde valu, minu südame. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan kuni hauas kaetud olen jääst ja lumest. Üks viis siin üks mühin kui salahõisk, ümberhunt, mitu lumetuisk, kus maa, kus taevas nüüd kõik üht kuju, üks valge, yks mänglev ja lennutab uju, tuisk jookseb võidu tuisuga ei teineteisest mööda saa üksnes ette, võtavad 11 nad maha, jätavad suust suhu, käib koha tuur vägevas viis. Nii laulab ja jutustab talvehiis. Need lumelained välja all, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tuse asja, palav, nad jahutavad päev ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks. Läheb päev. Jah, isegi surm on lahe. Isegi hukatus, hääl. Kuid okstes üks väike linnuke Pääbeitnud üsna sulgisse ja heledas kevad unenäos pool hõisu pool ellu ta häälitses. Tulen tulen. Paju otsast, potsatas Lobjakuda. Lepa otsast, otsatas sulal, on ta eeti õhus üleval? Kuulen, kuulen. Mina tulem, kevade tulen, tulen. Lähedal on kevade õed-vennad, uskuge ime, rahutu mu rind ei mussi Taapetaminud iga kord, nii tuksub ta, kui käib kevad üle maa. Haaennast künnilinn. Et mu laul ei võida sind. Metskohas tumedalt tõelt. Ma kuulasin himuga, ta kohin tiibu laotas mu üle ju hällis. Ta tumekohin jäi rinda, seal kohab nüüd alati nagu ta taga leinan. Ei rõõmsaksa iialgi. Mu süda usub õnne suurt mere sügavat, kus säravad muinasjutud, jäimet puhkavad. Mu süda usub valgust, mis tõuseb säält sügavast mis kutsub tuhanded õied kõik elusse uinumast. Mu süda usub elu, mis selge õnnistus on, mis maine ja okkaline. Kuid siiski taevane on. Mu süda usub surma, suurt sügavat õnnist ööd kuhu mahuvad ära kõik õndsus ja valgus ja elude õed. Ja mõnikord lüüjagi. Ja selles silmapilgust ei suurenza ollagi. Ja kerjanud olen. Ja Santinud ja roomanud põrmuni ja kerjanud, et aastate kaupa ei vastuseks sõnagi. Ja kerjanud enda pärast teiste pärast ka. Ja kirjanud kerjuse pärast. Ei mõista ütelda. Mis ütlevad inimesed, nii, küsime alati. Ja vangis ning valeteedelt ei pääse me iialgi. Mis ütlevad inimesed, et inimesed me ka, et oma taevast ja põrgut. Me kanname endaga mis ütlevad inimesed. Ja nõnda ame, erroo hoomame. Ja nagu viletsad orjad sind päikse all maldame. Olgu, see armas. Või olgu see kole. Ükski mees enesest pikem ei ole. Aega nad mõõdavad enne ja praegu. Usun see kõik on ilmaaegu. Õhk on kord soojem, teinekord karem. Millal me teame, mille aeg ajast parem? Istu sa kaalul kas vannu või palu. Raskus on üks. Olgu, kui suur su talu? Sina ju aegasid, mõõta ei saa. Osa sa oled ju Temasta aeg. Aga on sinu kaaluja. Meie meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamat, kus meie otsa ette on kirjutatud elusõna. Meie silmades säravad sädemed meie põues lainet tähendab julgus ja jõud hoovab elu. Me ulatame käed pilvede poole. Me sammume suure sihi poole. Me tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse. Eest ära. Eluvanker veereb eest ära, muidu alla jääd või tule kaasa, tõmba lükka või juhi, kui sul võimsad käed eest ära hüüab elu eest ära. Elu tee pääl seista ei tohi ega puhata, see takistab ja rutt on taga, sest aeg ei iial seisata eest ära. Jätke mind. Jätke mind, ei mul rahu, leia rind. Olen õnnetuse linud, Isamaa pean kalliks sind Isamaa, pean kalliks sind. Olen õnnetuse lind. Jätke mind, jätke mind. Ei mul rahu, leia rind. Must lagi on, meie toal on must ja suitsuga seal ämblikuvõrku seal nõge, anritsikaid, prussakaid ka, mis tema kõik kuulnud, näinud ei suuda ütelda, kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta näinud palju pisaraid, nuttu ja palju riidu ka. Nii palju, palju valu. Oh issand halasta. Must lagi on meie toal. Ja meie ajal ka. Ta nagu ahelais välleb kuid tema saaks kõnelda. Köögis seisab. Ootab, ootab, meie armas emakeel, kullahärrad, prouad, preilid, lasketuppa, eesti keel. Laske tema lausa saali. Paluge ta laudagi. Imelikud eesti saksad, võtke mõistust vähegi oma kurba maskeraadi, ärge harrastageni harjutage oma aju avaramaks, ometi. Köögis seisab, ootab vahvalt, palju kannatanud keel. Saalis sasisevad õled, Pillergaarib Kadak veel. Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne. Kas vabameelne vana kodanlane, kas töömees ja ka mõnikord kes veel teab kuhu rändaks meel, kui ununeks üks erakond? Mu eesti keel? Nii, järelikult minu erakond on eesti keel? Emakeel su kaunis heli sütitab mu südame, tungib jumalikul tulel minu põue põhjasse. Sul on võim nii leinalugu kui ka hõiskab õnne hääl, õhked õrna tormimata, et kõik täis elu sinu väel. Jaan sind kalliks, kasva, kasva. Ei sa ole õitsemas veel. Talv, sul oli pikk ja vali, minu armas emakeel küll sind, eesti pojad, tütred võtvad kaitsta, kasvatada ta tulevikku, ilmakojas saatsis auga helkima. Näituma saad, et eestlas südant eestlas vaimu olemas. Et on püha rahvustuli Eesti põues põlemas. Kes meeldida tahab? Peab roomama. Jah, üteldes ei, peab mõtlema. Mis teine tahab, peab tegema. Peab ahelaid kandma. Ja tänama, peab kandma lõpmata palju veel. Peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kummardama kulla eel peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei, ta ei meelitada ei taha, ei taha, ei tahagi ta vaid külmalt elugi, pakub ta. Talle enesel katsutaks meeldida. Ja jääb ta nüüdki veel muutmata. Ta tõearmastus puutmata. Üks peab nüüd kahest sündima. Ta peab nüüd tõusma ehk langema. Me joome kohvi sööme saia ja kanget kohut, mõistame. Ning rohkem suhkrut kohvi sisse. Me pühas vihas paneme. Me teeme tagaseljaotsust hoopis hinge teadma. Ta nad, vaesed käivad päiksevalgel ei mõista, paha aimata. Ei mõista meie neid, küll surma ka vabaduse jätame. Kuid ainult nende ausa nime võimalikult tahame. Jame, jootsus maksab palju, ei leita ilmas naist, ei meest, kes oleks igal ajal julge ja kaitstud selle kohtu eest. Mina istun toas muredes omakasu läheb mööda teed. Omakasu haugub õue all. Omakasu vahib väraval. Omakasu läheb kohtumajasse. Omakasu läheb kihkel, kiriku omakasu läheb koolimajas, omakasu istub lastega lauale. Omakasu käib läbi külateed omakasule vallast, vallas, omaga suu läheb linnast linnas. Omakasule, ilmast, ilmasse. Laenatud hilpudes kehime Euroopa, kui vaataks, kui meid nii näeks, oi, kuidas ta reverentsi teeks, kust rahvas, kas saksas sarm, Haatiast, kas sääni kaldalt või karjalast ja koguni minek? Oi lapse meel käsk hauani mõtet mängida veel. Kui homme visiidile tule, mitte, siis ootame midagi, olete, kel omalaadi, kel oma meel, kel oma täht hiilgab otsa ees siis vastu küll teile tõtame teid rahvaste ritta, võtame. Mees pole pikem kübarast härg viimsest naelast, raskem. Ei rahvusparem rahvusest, mis on nad olla laskem? Ükskõik kui suur või väike on minu kodumaa. Ja kas ta mul annab ka kõike, mida ihkan, ja igatsen ma. Kas mul ka heledaid päevi on siin või millist vaevade teed ma käin ja oma kodust mu kodumaal ilma ehk jäin? Ah, ükstakõik. On püha mulle mu kodumaa muld ja kodumaa päiksest joon mina elu tuld. Ja vaimus ning hinges elab valgus list, mis töös ja teos saan tuua tululist. Toon mina selle mu kodumaa jõust, kus kodumaa mullast olen ju võetud. Mu jumalast kodumaa vaimuga laetud ja koduma hingega hingestatud. Ja kui mu muldne kuju mullaks jälle saab mu kodumaa külge see Peotäis põrmu jääb. Tuisk jookseb võidu tuisuga. Ja tume taevas tume maa. Nii armas, armas mulle ta silm paremat ei kannata. Ja välimust ja murelik, see vanemate minevik. 600 aastat läinud, ta ei ainust tähte näha, saa. 600 aastat läinud, ta ei ainust tähte näha saa. Nii armas, armas, mulle ta meel paremat ei kannata. Ei igatse kadunud aegu, ei kevadet tagasi. Suur Kohav rikk kas elu see tõmbab edasi? On elu palju võtnud, kuid rohkem veel andnud, ta on õnnistuse teele ta saatnud, rändaja on armastus ja viha. Mintsa. See süü ja teste mul surmaohtu teinud on sügavam sõnatu valu on õndsam, kõik hääletu õnn, maailma kõrvumis kostnud. Ah nõrguke, kajase on. Ning ikka kaunimale viipza vaatuse tundmatu tee ei Teama sureline. Kus ükskord lõpeb see? Ma ei näe enam, mul palju valgust oli vaadata siis kadus usk ja kadus, valgus ka. Ei näe enam. Ma olen pime, ma ei näe enam. Mul palju oli tunda korraga, rind põles, leekis õnnes lõpmata. Ei tunne enam. Ma olen rumal, ma ei mõista enam. Mul paistis selgus tähe piiri alges ja merepõhi näitas päiksevalges. Kõik läks pimedaks. Kui süda kalges. Ei mõista enam. Olen pime. Ma ei näe enam, mul palju valgust oli vaadata. Siis kadus usk ja kadus valgus ka. Ei näe enam. Mind ärge austage, ei iial iganes. Üks valus vale mõiste on liikvel aja sees. Nad hirmsad on mu laulud ja hirmus mu süda sees. Nii hirmus nagu mu saatus. Ei mind mitte iganes. Te austage mehi, kes kasvanud valguses, kes teaduses krooni saanud, kes tööl on selguses. Ja kui neid mehi ei ole, siis endil nad mõelge, kõik voorused, mõelge kokku. Ei mind mitte tõesti, kõik voorused, mõelge kokku. Meisi vanemad Me kallit, kallid kalmud ja endi vanemad. Siis leiate ehk mehe, kui üles kasvate, kes oleks noorte ehe? Ei mind mitte tõesti. Külm. Külm väljas. Külmkambris ja külm mu südames. Väsinud talvine päike, see kaob seal kauguses. All tänaval rändab elu ja saatus oma teed. Külm pilkane üksildus raskelt. Mu ümber heidab käed, jää, lilled, valged mu aknal ja õudselt käib õues. Kas sina mu südame armsam? Nii laadad nüüd terviseid, mul. Väsind oled luuletar, tüdinud kuni kaelani sellest luul ja seisusest tema nime nimbusest. Omas noores lapsepõlves, siis sa väike Karjane laulsid, laulsid orus mäel, metsas, nurmel koduteel, seltsiks lilled, linnud, sull, päike, pilved, vihm ja tuul. Tundmatu maailmale isa maja vaiksel, varjul tundmatu ja teadmata. Kellelegi ei kadestatu ega tagakiusatu. Õndsad ajad olid need tasased veel sinu teed. Ent see on ju sinu saatus, kuhu ikka pääsed siis. Igav liiv. Ja tühi väli. Taevas pilvine. Jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline samet. Üksik metsatee, Pedak, heleroheline, kask, kuldkollane. Pedak heleroheline kask, kuldkollane. Nõmm on sügisele langenud kaenlasse. Meid saatnud vaikuste helin ja tähtedes säravad ööd. Kuu kumased, Lumitanud metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed. Kaks meie mõlemad. Inimene peenikene looma sugu et tal oma ajalugu Kes minevikku ei mäleta? Elab tulevikuta. Ja Anna Haava viimane luuletus palve taevaisale oma rahva eest. Et kindlaks jääks eestlane isade maal. Et üks oleks usk ja keel ja meel et vend annaks vennale armusket. Et süveneks ausus ja mehine meel. Et kui mina põrm jälle põrmuks saan, mu rahvas siis kaitseks su jumalik arm. Juhan Liivi üks viimaseid kilde et naine on poolinglit ja poolhoor, on tõsi. Nagu naatrium ja kloor, on sool. Te kuulsite Anna Haava, Juhan Liivi tekstidest luulekava sina ja mina, mille koostasid ja esitasid Iivi Lepik ja Tõnu Mikiver. Kitarril mõtiskles kaasa Heiki mõtlik helirežissöör oli Külliki Valdma toimetaja ja režissöör Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2010.