Tere õhtust. Tänase luuleruumi külaliseks on Tallinna Ülikoolis Taavi keelte ja kultuuride instituudi direktor professor aurica Meimre. Ja juttu tuleb poeedist, kes elas poolteist aastakümmet Pärnus ja kelle üheksakümnendat sünniaastapäeva tähistati eile, esimesel juunil. David samoylawist. Sirvisin Jaan Krossi ja Jaan Krossil mälestustes read, et kui ta kohtus David somoilovit esmakordselt Moskvas kuuekümnendail aastail. 10 silmapaistvama vene kaasaegse luuletaja hulka. Kross kirjutab. Kui ma sellest tollal kahtlesin, ehk hiljemgi kahelnud, olen siis ainult ühes küsimus suunas. Et kas seal üheksat talle võrdset ikka leiduski. Jah, krossiga vaielda selles mõttes nagu päris raske. Samoilov ise on ühes väga huvitavas võrdluses välja toonud siiski ühe nime. Ja see oli Jefftušenko. Aga see kõlas siukses huvitavas võrdluses nimelt tõepoolest samaila voli tolle ajamastaapides piisavalt suur luuletaja tuntuse poolelt võib-olla isegi natuke vähem, sest eks ta rohkem kaldusime dissidentide poole peale. Aga, ja kui me võtame nüüd seda bürokraatlikku Poolt Kirjanike liidus ja teoste avaldamise märki, siis seal oli oma hierarhia paigas ja Samuilov kuulunud sellesse ringkonda, kellel oleks lubatud valitud luuletuste kogusid üllitada. Ja üsna mitmeski tema kaasaegse meenutuses on see läbi käinud. Et miks ta vorbib, luulekogusid üksikuid, et ta võiks ju teha siis valik luulekogusid tõepoolest parimatest ja õlitada siis kas ühe või kaheköitelise näe siis ta pastaski ja lubatud on valik teoseid üllitada ainult Kirjanike liidu sekretäridele jäiestushenkol. Aga kindlasti mitte, et tema sinna ringi ei kuulu. Jah, võib-olla siis vastuseks Krossile, et siis oli üks, kes nagu mingil määral vastu saaks, aga kahtlema selles, eks ta oli ikkagi oma aja parimaid luuletajaid tõepoolest olla aja sümbol, nagu ta oli, ja selleks ta ka jäi sisuliselt oma surmani. Et tal küll käekiri muutus, sisu luuletustes muutus tihtipeale kaasaegsed 80.-te luulest võib-olla hästi egipunudki aru saama aga maha kirjutanud teda sellegipoolest isegi, sest ta oli teistsugune lihtsalt tahes tahtmata igal loomingulised inimesed, käekiri muutub ja teemad muutuvad. Eluolu muutub kõike, mis mõjutab eelkõige luuletajaid, õrnahingelisi, nagu nad on. Ma usun, et see on suur otsus sellises eas vahetada elukohta. Kas David samoilovi Pärnu valik oli seotud ka mingil määral disidentlusega? Mingil määral oli ta seotud tõepoolest dissidentide liikumisega, kuigi noh, tema enda seos oli seal võib-olla vähe väiksem, ta ei roninud nii väga aktiivselt esile. Kuigi mõningaid kirju allkirjastas koos teiste dissidentide ka. Aga see melu, mis Moskvas oli ja ka tema tervislik seisund, olid eelkõige need, mis sundisid teda mingil määral otsima üha vaiksemat kohta. Meie õnneks sattus olema Pärnu, kuhu ta 75. aasta suvel tuli puhkama. Jaa, eetis Eestis pea kaks kuud, augusti lõpus läks tagasi Moskvasse ja Moskvasse läks ta juba kindla teadmisega, et ta tahab osta Pärnusse maja millest ta kirjutas ka Liidia Tšukovskajale, ehk siis Korney Žukovski tütrele. Et esialgselt küll, kui ta juba 10 päev oli, siis Pärnus olnud, et hirmsalt tahaks sellesse väiksesse vaiksesse linna ümber kolida. Siin on hea ja siin on puhas. Siin on vähe ära, sisuliselt on vaikne. Aga patud ei luba. Olid 18. juuli kirja viimased sõnad. Aga augustis, kui ta juba siit läks siis oli jah, plaan oli juba kindel, et siia väiksesse armsasse Pärnusse tuleb kindlasti tagasi ja poole majaostuleping sõlmiti siis jaanuaris 76. Ja juunist 1976 sai ta õitsema Pärnu linna elanik ja Pärnus valik. Kui nüüd tagasi pöörduda tissidentluse poole, siis ta jooksis ära melu eest segada, kordas üsna mitmel pool on kirjutanud sellest ka oma luuletustes. Aga samas see melu tuli talle järgi. Kuna juba varasematest 19.-st sajandist alates olid suviti keskseteks ja kultuuritegelaste vestluskohtadeks suvilad ja Daviitsa muilovi moskva suvila Opaalifas oli üks neid kultuurikeskuseid, kus siis dissidendid tihtipeale käisid koos õhtud veedeti, meeldiva napsu ja vestluse taga. Ja, ja tema kodu oli siis üks kesksemaid Moskva ümbruskonnas, kus siis käisid koos luuletajad, näitlejad kuni kosmonautide välja, kes vähegi toetasid nagu seda nii-öelda tissidentliku liikumist ja vaba mõttevahetust Est jälle meenutustes erinevates tuleb nagu see esile, et samoilovi kodusse rääkida vabalt, ilma kontrollimata. Ja 74, kui tuli otsus jätta maha seopaalifa suvila 75 Pärnu otsus tulla Pärnusse siis 76 oligi aasta, kui Samuilovile hakkasid järgnema tema üsna tubli osa Moskva seltskonnast, Moskva, Peterburi ja teised, kes kuulusid tema ringi tulid suviti Pärnus järgi, nii et kui ta otsis Pärnust vaikust, siis vaikust said ainult talvel ise. Ta on kirjutanud ka, et aeg-ajalt suvehooaja hakul kimbutasid teda mõtted võtta oma pere, kolida ära hotelli et saada nagu oma pere keskel elada, sest suvine too oli ikka reegel on selline, et majast käisid läbi pidevalt, iga päev oli keegi seal majas olemas. Ma ütleksin, 100 suviti mul on õnnestunud kokku lugeda üle 100 kultuuritegelase, näitleja, kirjaniku, luuletaja, kunstniku ja nii edasi kaasa arvatud ka vabamõtlejad, Levkoopelleff, kes ju 80.-te alguses saksa komandeeringu ajal jäeti Nõukogude kodakondsusest ilma, ehk ta jäigi sinna siis esimesed kolm aastat Pärnu peamisest suhtlusringkonnast. Üks neist oli Levkoopelev, kellega ta suhtles hommikust õhtuni kes ei elanud küll tema juures toominga tänaval, aga üsna lähedal. Jah, et siin ta nagu räägib endale vastu, et otsis vaikset elu, vaikset õhkkonda, loomingulist õhkkonda, jah, loomingulise õhkkonnaga leidis Pärnust küll, aga eks ta vajas ka seda suhtlust ja seda, ta on ka ise väitnud, et suhtlus loominguliste inimestega on tema jaoks peamine loomingu allikas kus ta mõte käib. Mõte töötab, nii et noh, eks ta oli niisugune söönud ka väga huvitav ja kahetine nagu otsus täiest küljest linnakärast ära. Aga noh, jumal tänatud, et ta nii läks. Minu ees on luulekogu põhjatud silmapilgud, kus on siis kahe autori vastastikuseid tõlkeid lugeda Jaan Krossi tõlkes David somoilovit ja ja vastupidi. Ja seda vaadates tundub mulle, et samoilovil lakooniline värss on paljud tugevam, et Kross on saanud järsku vääristuse. Üks põhimõte, mis samoila visioon ainult tõlkimise kohta on see, et ta tunnistas, et ta tõlkis reaalsuse tõlkijana ehk siis autorid panid talle nii-öelda proosasse oma luuletekstid ja tema siis juba hakkas neid asjuriinima. Ja et iga tõlkijat peab nimetama seda keelt, milles ta tõlgib kas või meloodiliselt sellest aru saama kuulma et mitte ainult siis võta sõnaraamat kätte ja sõnad ritta seada, vaid peab olema rütmitunne, kus see, kuidas keel muutub ja elab ja seetõttu loomulikult eesti luule vahendajana oli tal väga suur eelis, sest ta elas siin keskkonnas ja suhtles ta ju Pärnus ka mitte ainult siis nii-öelda oma Moskva ringkonna, kes siin käis aeg-ajalt vaid ka eesti publikuga eelkõige noortega. Nimelt tänu Pärnu Liidia Koidula teise keskkooli õpetajatele pere lööginnitele toimusid iga-aastased kohtumised vene keele ja kirjanduse eriklassi õpilastega. Puhtal kujul eesti kool, eesti lapsed ja Eesti noored ja Need kohtumised andsid talle hästi palju, nagu ta ise on kirjutanud. Ja üllatasid teda eelkõige just see, kuivõrd hästi meie noored tajusid tema luulet nii tõlkes kui originaalis. Ja paljuski võib-olla aitasid tal sõlmeral tõlketöid teha. Kohtumised olid tõepoolest jah, iga-aastased koolis isegi kujunes traditsiooniks esimesel septembril külla talle minna, kujutate siis endale ette, esimene september, vererõhk, kõik käivad koolis ära ja siis tuleb selle eriklassi kamp A 30 inimest ja sajab sinna pisikesse majja sisse. Praegu paistab see natuke suurem kui vanasti see oli. Ja siis poeet istub oma tugitoolis, suured paksud prillid ees, pudelipõhjad, nagu me neid kutsusime. Ja siis tervitab kõiki viisakalt ja loeb seal mõningaid oma luuletusi ja siis abitud üheksandikud üritavad ta käest veel midagi küsida. Ja kui toimub taaskohtumine üheteistkümnendas klassis, ei ole enam üldsegi mitte abitute küsimustega tegemist, vaid juba teadlike küsimustega. Et selles mõttes ta elas keskkonnas, suhtles selle keskkonnaga ja mitte ainult koolilastega. Ellen Niit, Jaan Kross. Kahtlane, et nad omavahel loomulikult rääkisid vene keeles, aga sellegipoolest suhtlemine oli neil noh, mitte just võib-olla nii väga tihe. Kohati on samoilovi memuaarides läbi käinud, et võib-olla isegi enne Pärnusse tulekut sai nüüd tihemini kokku erinevatel seminaridel, aga sellegipoolest iga kord, kuna Tallinnas käisid üritasid nad ikka kokku saada ja loomulikult nende kohtumised on põimitud ka jällegi luuletustes. Samoilome enda luuletustes. Et tõlkija roll ja just eesti luule vahendaja täna on eelkõige jah, tema eelis, see, et ta elas siin kusjuures keskkonnale meeldis, ta aktsepteeris seda, mitte ainult seda, ütleme väikest puhtalt Pärnu linna, nagu ta kirjutab ise vaid üldse kogu see eestlaste olemus ja tema suhtumine, niisugune ka jälle memuaarides läbi käinud arvamused sihuke austusega suhtumine. Ma ei tahtnud endast jätta muljet kui okupandid. Tema elus oli üks niisugune episood, kui ta oli veel poole majaomanik üleval, teisel korrusel elas teine omanik, kellel oli seal naisega mingeid pahandusi miilitsas olnud ja siis ta tuli sadassamoilovi juurde sisse ja Ta väitis, et too olevat kirjutanud seal mingeid kaebekirju. Sama elu tõstis selle mehe ukse taha muidugi. Aga enne seda jõudis ülemise korruse omanik küsida, et kui palju sa mulle selle eest maksaksid, et ma sulle see teise korruse mina müüks. Sama elu tõstsid ukse taha seltskonnaga räägiti rahulikult edasi ja seltskonnas, kaks daami ütlesid, võtta kätte ja osta ära onju, ja siis selle peale ta ostiski, et et ei sellisel kujul ma ei taha seda teha, et ma ei taha, et kohalikesse inimestesse jääks minust mulje kui sisse rännanust, kes tuleb ja tõstab välja eestlasi oma kodudest. Temale nagu see niisugune hoiak üldse ei meeldinud, ta aktsepteeris ja samuti aktsepteeris ka eestlaste ringkond, kes sealkandis elas. Samoilovit oli tuntud mitte ainult vene ringkondades, vaid ka eesti ringkondades. Tõsi küll, mitte ei saa öelda, et suurem osa Pärnu linnas tundistena muutus oli Pärnus täiesti olemas, eelkõige nendes regioonides, kus ta seal elas, Vallikraavi kandis sealsed elanikud. Kui nad hommikul vara kuulsid, et käib mingi kepiklõbin siis järelikult samoilov läks oma järjekordsele jalutusringile. Ja kus teda samuti väga hästi hunti ükskõik, sõltumata meelest olid muidugi kurikuulsad Pärnu einelauad millest kujunesid tema jaoks välja ja omaette mõõtesüsteem. Temaga nimelt mõõtis kaugusi einelaudades bussijaamani olevat kaks einelauda teatrini, kolmeine lauda, taarapunktini, kolmeine lauda ja nii edasi ja, ja seal noh, teatrikaugus on kohati varieerub sõltumata siis kaasaegsete meenutustest, et ühes variandis on need teatrini oli viis einelauda ja mere äärde tema jalutusringi dalai-kolm einelauda, mis olevat tihtipeale helistanud mere äärde, jalutada läbi teatriringi ka jälle niisugune oma ettetraditsioon on ja tore meenutus, mis käibki läbi üsna mitme sihukse kaasaegse, ka jälle erinevatest ringkondadest pärit inimeste, kes suvel külas käisid ja mitte ainult suvel, et jah, kus teda siis teenindati juba teati. Et kes tuli, kus tema kohta laud kiiresti kähku vabastati. Ta istus, toodi talle ette sajagrammine, konjakipits koos punase kalaga leiva Ta oli tema traditsiooniline taks. Ja see toodi laua peale ja kuisu jah, sattus olema hooaeg, teine lauad olid otsast lõpuni rahvast täis, siis tema juurde kunagi kedagi istun, kui nähtede tööd teeb. Sest nad teadsid, et tegemist on poeediga teeb, istub vaikselt oma tööd. Ja tihtipeale tõepoolest nende sein laudis. Luuletus ja nii mõnigi einelaud on jäädvustatud jällegi tema luules, et niisugune omapärane. On väga oluline, et 20. sajandil oli selline poeet nagu ta viitsa Moilov, keda kahjuks paljud ei tea, aga Venemaal õnneks Eestis suurem osa inimesi siiski on kuulnud eelkõige siis võib-olla tänu Pärnule, kus ta on olnud tema rollist eesti luule vahendajana. Oma roll kirjandusteadlasena on kindlasti märkimisväärne, on ta kirjutanud raamatuid luuleteooriast lisaks sellele terve rida muid artikleid, luuletusi, eelkõige peame olema tänulikud Eesti teema meie siin eesti teema loomisel mis samuti on oluline, et ta võeti omaks olnud võib-olla võõras tõepoolest selles laias tähenduses, kui ta 70.-te keskel siia tuli. Sist Ta tunnetas seda, et on võõras. Ja lõpuks ta võeti omaks teda intervjueeriti, küll teles, küll raadios käidi tema juures kodus pakkus ta huvi mitte ainult meie venekeelsele ajakirjandusele, vaid ka eestikeelsele ajakirjanduse. Ta oli alati avatud. Ja see on muidugi väga tähtis ja paljuski sõltub inimesest enesest. Mõni tuleb ja sulgub, tal on täiesti ükskõik, mis teda nagu ümbritseb, aga ta viitsa Moilovil ei olnud ükskõik. Ja sümboolne, mingil määral on ju ka see, et tema, need 15 eluaastat, mis ta on siin Eestis möödusid ja tema Enda puhul on see, et ta ju jättis oma eluga Eestis Vene Draamateatri lavale. Teatriõhtul, mis oli pühendatud Boriss Pasternaki 100.-le juubelile mille ta ise korraldas, kus ta oli osaline, oli vahetult enne seda käinud laval. Ja kui juba näitlejad, teised lugesid Pasternaki luuletusi järsku laua tagant kostus mingi sagimine, Samuel kukkus kokku. Kutsuti saalist, doktor, kes elustas teda samoilodigi, silmad lahti. Korraks vaatas, kes teda ümbritsevad sõbrad, kõik on korras, kõik on korras ja läks. Et tema elu jäi Eestisse, ta oli näitlejad, oli poeet, näitleja selles mõttes, et ta vajas auditooriumi, samuti nagu poeet. Talle meeldis esineda. Paljud tänapäevased kuulajad, kes on kuulnud erinevate näitlejate esituses tema luulet peavad siiski parimaks tema enda esitusi. Et selles mõttes oli täiesti nagu artisti artist, mitte ainult luulelugemises. Olemuselt oli väga hea koomik ja see, et ta lõpuks on Pärnu metsakalmistul. Kõik see kokkuvõttes vääriks ka võib-olla samal ajal väärinud tema muuseumi rajamist, mis nüüd tänapäeval küll juba võimutust maja on erakätes. Abikaasa müüs maja maha ja kuna peale David sama elu või surma otsustati, et Pärnusse pole mingit muuseumi vaja. Aga noh, siis olid teistsugused ajad. Kahjuks ja, ja nii me oleme sellest muuseumist ilma. Aga eks me üritame ise seda mälestust üleval hoida erinevate konverentside, näituste ja kõige muuga punasega ja eelkõige tema meenutustega. Ja ma arvan, et tänane kuulaja ei tohiks unustada, unustada ära, et oli selline vene poeet, kes on kirjutanud hästi palju Pärnust hästi meeldivaid luuletusi ja kes oli iseenesest väga meeldiv suhtleja. Et kui ta elakski ja ma arvan, et peale tänast saadet nii paljudki läheksid ja käiks kasvõi mööda tema majast, kus ta elas sellest nii-öelda kaheda, viidi tänavast läbi ja vaataks ja natuke mõtisklex ja võtaks pärnu eleegia näpu vahele. Lugedes leegiaid saab käia läbiza Moilovidee, Pärnus lõhnade ja häältega. Kutsume kuulajaid Sis suvistel rännuteedel kõndima vanas Pärnus samoilovi radadel. Tänaga kuuleme Aarne Üksküla vahendusel poeemi Hannibal Pärnus üht David somoilovi unenäolistest nägemustest. Ajaloolisest Pärnust. Põime tõlkinud Ants Reoli. Kord seisin Läänemere kaldal, ma ei olnud laineid kõrgega, vali seal nägin enda eesmaa Hannibali ja teda unustada Ma ei saa. Kõik see on tõsi, ehkki nägin und mu hinges muistsel ajad elustunud. Mis imet, Venemaa võib meile saata eht neeger. Pärnus peeti mokalaata, kui jõudis linnakesse Hannibal. Norra mees, poeedi esiisa ei tõsta tühiasja pärast kisa, kui pahandab kepp, läheb käiku, siis nii peru kuuldi olemata viis. Porter reedel, Hannibal ei ole temaise näolt tõmmu küll kuid tulihingelise ja teravmeelse uljaspea kuraas ei peegeldumist piltidest üks raas. Meesaastais parimais täis ihurammu, ta sirge seljaga käib kerget sammu, kui mustad hiina marjad silma paar auaste, sõjaline major klaar, jäänud teeniltega loomult maha ta Tootsi linna Maurist koht vaid paha. Veneetsia eest Pärnu tall, maa taoks. Siin kliima karm on aafriklaste jaoks. Ja üldse Moorlast Venemaal näeb harva poeedi sündki, et sindel arva, kreeklanna naiseks tal. Too pidas Hellast või isegi Levanti kodu üks Hellast hea meeles, ta frontiiteks meda teeks. See sobiks suurepäraselt Cheeks. Kui neeger oleks näinud kaunitari loos selgelt jaotuks valgus kui ka varii. Kuid algusest meil raskused on ees. Tal isaks oli kreeka meremees. Ta polnud ilus tõmmu, kõhn, kõõrdsilmne komlinakaanes näos kuid oli ilmne, et midagi tas neeger leidis head ja armastas. Kes teiste asju teab? Ei, naise vead viinud välja teda roopast. Üks päike paitab kreeklast Etioopiast. Tol ajal Rootsi laevastik sai jõuks. Kell sõditame vastu oli nõuks. Et vaenlane ei kinnitaksin kanda. Plaan tehti, kuidas kindlustada randa. Et pisikese vankumatult kroonia troon peab kivinema heitlik rannajoon. Abram Petrovitš sil nüüd oli au hoolt kanda, et saaks võimsamaks. Bernauc. Ta käis kontrollis kõiki kaitsetorne, kas taluvad need tulevasi torme? Ta meeliskohaks kujunes muldvall hea aru pidada, seal oli tal kuis täiustada Fortifikatsioone. Vaim võlus välja võimsaid visioone. Kui insener ta oli kiitust väärt. Pea piirasid muldvallid linna ära. Hauavene Abes siin kõik tegi, et hästi vastu võetakse. Vaenuvägi ei olnud asjata ju nimeks tal Abram Petrovitš, Hannibal. Võib-olla tema meelest polnud nali vaarisaks mõelda tõelist Hannibali. Pool ebasoosingus, mees töölenud, tappis, kuid lapsepõlve mälestusi lappis toas voodis, naine unelmate maal healasi maitsta maiasmokk, halval täigavles see linnake, soliidne siin tema tundus üsna üleliigne 2000 hinge vaid ja garnison ses kolkas igavus ju tappev on. Ei meelitanud pärlikarvalaine, vaid lõunamaisest linnast, mõtles naine, seal valges vahus, Sinavamad veed, üks kalliot seal silmapiiril veel. See kauge nendest, nagu kutsus kaasa siin kurvastava Hannibali kaasa. Hea veel, kui õhtul kodus oleks mees, nad kohtuvad vaid lõunatunni sees ja siiski jutt ei laabu, nendel ladus meeskonduktoore koolitama, kadus seal matemaatikat ja joonestus, ta õpetas öö tulekuni, just. Siis sammub koju läbi Pärnu suve mil öö, kui päev on heldelt helesume. Kui uulitsail ei ekslüks kihing, linn magab, silmarõõmust paisub rind, nii kaunid puud ja katused ja tornid. Kuid noori kodus magab ilmel mornil. Veel äsja lapseks, pidasid teda daat. Need tütrel endal ihus kanda taak sulg pehmetektal libisemas õlult. Kuid majoritras säänikur, mäng võlus, põikpäised, õpilased, kehvad lood, tal olid, nendega ei teadnud, mis saab, kui korrutad kaks korda kahte. Kuid lahkelt tröösti pakkus neile trahter üksainus elumees, kes polnud tohom, kes pürgis teadusse. Ivan Nortsov kõik lennult haaras hoolsalt läbi seedis ja sellepärast majori-le meeldis. Ta jutustas, kes oli Peeter suur. Et poiss ka teaks, mis tähendab kultuur. Me Hannibali võlus õppur, muhe, ta tihti külla kutsus vembumehe. Nord soovin, naerdi, tunti põlastustelt, valge mehe isandaks on must. Kuid major temast turgutas auahnust ja poisi vastu üles, näitas lahkust. Poiss seisis näiteks sõjakohtu ees, sest neitsimoori võrgutanud mees kord oli kosimise ettekäändel. Ja neitsid, tunnistas, et naiida väänkael ja lubas teda. Seadus on küll karm, kuid pehmitas süüd, majorid, tarktarn. Lõppkokkuvõttes kohus leebelt suhtus. Nord soovis see saivaid ihunuhtlust. Sel sügisel sai maha Jevdokija ja kohe jutt, televiisor üleliia kui tühi tünn, mis veereb alla mäest, just nagu kuuldud. Teenijate käest käis keelepeks, et laps on valgest valgem. Üht valumoori emand oli jalgel ja jahvatas kuis ainult jaksas, suu. Laps oli aga nagu pähkelpruun. Ka tütre nimeks pandi toki ja ei sallinud klatšimoor ema Yorgi alla. Kõrge nägu ees, kuid riivas keelepeks kolleegiumi raport teele läks, kus erruminekuks talubabalus. Seks silmahaigus andis nagu alust. Kuid vastuseks seepeale tuli keeld peab kroonud teenimata Pärnus veel. Eks asi olnud nii. Krahv Münni taipas, et Roon ja Byron palujat ei aita, ei soosi eilne tsaari favoriit, kel vastse võimu juures puudub liit, kuidas need on tavaks öelda, kõrbeb krahh, teadis täpsemalt, koht oli kõrge ja armukadedusest johtuv. Äng on võimugi usu kõrval lapsemäng. Kuid major märatses, sest Pärnu linnas kui rahva naljanumber olla hinnas. Ta teadis küll, et tühi on see jutt, kuid ööd ja päevad peale tikkus loba. Ta otsis vihjet igas süütus, sõnas ta musta naha all. Kuum veri, äras käis, vaatas naist ja vaatas last. Hetk hiljem eemaldus ta jalast kui needus, kujutlus tõi salalikuda hinge, valulise palaviku. Õel juhus juba. Just jõulupühadel siis juhtus see kui gooti stiilis kirikutes. Tore on saatmas luterlaste palveid orel. Abram Petrovitš viivuks jutust jäi võõrkeelset kuulatama paljapäi. Sel ajal aga tema korterisse märtsoff keel üpris pehme, vajus sisse. Miks mundrita, ei seda teadnud mees, ta seisis ülemuse naise ees. Ta voodis lesis, ehmatas mis kole. Kuid sündmuspaigast major, kaugel pole, ta siseneb Nordsoff, kaob nagu tuul. Kuid proua Laina, oh ja ah, on suul. Abram Petrovitš hetke pidasaru siis oma tuppa tuiskas nagu maru. Haudvaikus majas naise juurde taas kreeklanna karjatab, sest aruraas on mehel kadunud. Kantsikuga vehib lits läbi hammastel siis raskelt puhib. Ja hoogu võttes läbi, peksab mees näo, mis on kaitsetu seatina ees. Talvul karjus mehelt saades. Siis vaikis major lahmis kaua huupi, siis väsis, poibus, küsis kähedalda häälel hirmsa hingepiina all. Kas murdsid mulle truudust, on see tõsi? Ränkroidumus ja häbipuna põsil, kreeklanna põlved kattis Verimas vürts lülitades lausus kindlalt ja suurt tüdimust, seejärel tundis naine. Surm tundus pääs ja õndsus ebamaine. Ta igat sõna tabas meest kui kuul Sand niitud neeger tappa, mis veel muud ei kuulu enam. Sinule ma eales end jumalale pühendanud, sest peale mees vähkresterkide siis rahunenud. Ta oli valmis põrmu heitma end. Kuid tollal hinnas oli au ja uhkus. See koorem lasus õlul nagu nuhtlus. End kabinetti lukustas ja jõi kolm päeva järjest lohutust, see tõi nii, Venemaal saab abi kannataja. Ta jõi ja vaikis. Vaikis kogu maja. Arm, viha, andestus ja kättemaks. Kõik segunes ei saanud targemaks ta sellest oma kitsukeses ruumistaviskles vihaselt, kui lõvipuuris läks järsku naise juurde, nõudis must nahk Ärnatapsus hirmsat põlastust kuid kosta minule kui jumalale, kas murdsid truudust või on kahtlus vale? Niisama kindlalt, nagu siis nüüd taas kreeklanna jälle vastas talle ja. Veini jõi, toa, aknad kattis tööle, käega lõi ta piinles pimedatel talvekuudel. Tuul laulis kaminas ja paukus puudel. Nii halvaendeline tundus talv. Ta kartis, sest mõistus tuhmub tal. Nii redutas mees tookord Pärnu linnas, kord arm, kord kiivus südant söömas, rinnas priipõlve majorita peeti koolis, kes poistest õppimisest enam hoolis. Ivan nord, Soff kaasõpilaste ees võis hoobelda, kuis tema elumeespealinnaproua pettis oma nõusse. Mis sest, et oht jääb majori poolt jõusse. Pealt kuulis Faber kaks konduktor. Nüüd tema pruudiks oli neiu moor. Jutt jõudis nõnda moori eemandani, et majori õrn kaasa ette pani Ivannile, kes kuumas kirehoos, et Hanki kudu mürki surmav doos. Jah, paber, lisas Etti, vannun lurjus ja lubama. Kui mehe poeg olnd kurjust, siis vangelt valetab, et suitseb suu. Läks jaanuar käes teine talvekuu. Üks hommik, päike paistis, tõsi külmalt. Seepeale major ärkas, ütles küllalt. Mees pole memm, veel keegi kannab keelt, et laiselda mul pole vastumeelt. Kas tõesti valitseja, eilne sõber on kodus mässu summutama, nõder ta täies mundris ehitustel käis ja kurjustas, kui miskit laita näis. Ta käske jagas, sõimas koba käpi. Siis naljatas meel, mehel muutus, äkki sõi lõunat rahteris peaaegu heasta meeleolus, tänavatel uitas. Johus valumistas muidu tuikas, kui äkki vastu sattus, emand moor. Eks vaenlast valitsenud nõiamoor. Eit valas mürki vihamehe kõrva. Et ka seal nõuks sooritada mõrva eesriie ette kirjutada loolmu kohuseks Kulblik epiloog, kuis Hannibal ränkraskelt kätte tasus. Au haavamise naisele heas usus kus kohtu ees kreeklanna vastas ka ükskõik mis küsimus ta vastas ja kas mürki segas ja kas murdis truudust ja Paul rüvetaja kindlaks, tegi juurdlus, ta kurja kavatses ja pettis meest ta igaveseks ketrushoovi selle eest saab mõistetud, kuid enne minna tal tuleb hoobi Rahels läbi linna. Nii kirja pandi polgu kohtu poolt. Ei taba lugeja mind Louis kellult. Et jättis üllas mõistus Hannibali kreeklanna vastu, oli ta nii vali kaks kõva kivi lihtsalt kokku said. Võib-olla asjatult majaganud maid, ehk tavaline maapaos juhtus nähe, sai neeger tõesti naiselt sarved pähe. Ükskõik, kreeklevast kahju, May vae, kas hukka mõista naine või siis aeg. Mis juhtus edasi? On tume see minevikku tagasi viidee. Taas hoidis Hannibali poole saatus 20 aastat vangis hinge vaakus kreeklanna, enne kui sai andeks süü sinuta selga sättis, nunnari. Ei kiusanud kättemaksu, magus võit, poeeti palavikus külmalt, kõik ta andestas maailmale ja talus kõik piinad vaikselt lahkumise. Valus. Kuid geenius ei olnud Hannibal, et andeks anda, südant polnud tal karjääri teha. Tähtsaks tahtis tõusta. Kui oleks olnud kuninglikust tõusta, mis siis? Me päralt, igavik ja hetk käib homsesse ja eilsesse, mil retk. Kui vahel mõtteist rahuma ei saa ja lokkab keevaliselt kujutelu, kaks vaimu saavad siis mu silmis elu. Kreeklanna tahastavat, märkan ma. Ta jookseb piki randa meeletuna. Näen Hannibali vallil keeletuna ja taevas kumab täiskuuvalgevask. Ei ühtki hingeajad, tuulispask. Te kuulsite Aarne Üksküla esitusest Viitso Moilovi poeemi Hannibal Pärnus. Poeemi on eestindanud Ans oreooli. Ta viitsamailawist kõneles Tallinna Ülikooli slaavi keelte ja kultuuride instituudi direktor, professor aurica Meimre. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma toimetaja ja režissöör Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2010.