Tervist tänane reporteritund võiks huvi pakkuda kõigile sellest, me hakkame rääkima filmidest Eesti mängufilmidest. Kolmapäeval peeti Tallinnas konverentsi pealkirjaga, keda kõnetab Eesti mängufilm. Ja mina olen täna stuudiosse palunud Lähed sellel konverentsil üles astunud inimesed. Stuudios on Karlo Funk, kes on Eesti filmi sihtasutuse ekspert, tema see inimene kes siis otsustab, millised eesti filmid saavad väntamiseks raha, millised mitte. Samuti stuudios lina sildas tuntud filmiprodutsent, kellega rajalt on muuhulgas tulnud näiteks röövlirahnu Martin Leiutajateküla Lotte klass, aga ka mina olin siin. Ja stuudios on ka Margit Tõnson, Eesti Ekspressi filmiajakirjanik ning Eesti filmi ajaks Kirjanike ühingu esimees ja samuti läinudnädalase konverentsi korraldaja. Ja siin on ka režissöör Andres Maimik, kelle töödest kõige rohkem vaatajaid on saanud Jan Uuspõld läheb Tartusse. See film kogus kinos üle 80000 vaataja ja Andresel on praegu taaži laual sel aastal üles võetud uus täispikk film. Kormoranid. Mina olen saatejuht Arp Müller aga enne kui ma külalistele sõnana Loen ette mõned statistikanumbrid möödunud aastast 2009 oli Eesti kõige oodatum film USAs vändatud aeg kolm seda käis Eesti kinodes vaatamas 186500 inimest. Ja kuulad, arvake ära, seitsmendalt kohalt. Me leiame esimese Eesti filmi. Esimene Eesti film on oodatavuselt kohal number 67, tegemist on režissöör Andrus Tuisu filmi kappangar, seda vaatas 6500 inimest. Ja järgmine Eesti film siin tabelis on kohal number 71 Veiko õunpuu, Püha Tõnu kiusamine, seda vaatas 6282 inimest ja teised Eesti filmid on siin tabelis veelgi tagapool. Ma käisin eile mikrofoniga ka Tartu kesklinnas ringi ja rääkisin inimestega ja nemad kõnelesid nõnda. Tere, vabandust, tülitan vikerraadiost. Tahan teada, millist Eesti Mängufilme teie viimati käisite kinos vaatamas Mõivadel tsehhi mängufilme. Aga miks mulle ei meeldi need eestlased, ei oska näidelda. On teil meeles, milliste eesti mängufilme, teie käisite viimati kinos vaatamas? Ma vist käisin vaatamas, issand, mis võis olla? See oli disko ja tuumasõda. See oli väga ammu ka eesti filmi käisin vaatamas. Kas Eesti mängufilmid on siis valmistanud pettumuse? Ei, ei, ei ole. Pigem vastupidi, osad on täitsa üllatanud. Minu arust Eesti filmitase on täitsa okei. Uusi tegijaid tuleb peale ja uusi ägedaid filme ja ideid. Tere, vabandust vikerraadios tülitel. Milliste eesti mängufilme teie viimati kinos käisite vaatamas? Kinos? Ega ei meenu eriti minu meelest sellise sellise film, kus Katariina rock mängis peaosa veel selle sammu ja miks ta enam hiljem pole kinno läinud. Ei tea, mulle eri siis Eesti filmi meeldi nii hästi, et ma läheks ta kinno vaatama. Milles siis asi on, huvitav? Ei tea, mängufilm Eesti mängufilmist ei ole veel jõudnud sinna tasemele kinnamine vaatama, vaatan ta telekas ära, kunagi päris kinno ma ei lähe teda vaatama eriti. Tere, vabandust vikerraadiost lülitel. On teil meeles, millist eesti mängufilmi tegelikult viimati vaatamas kinos? Võtame nõelakoda vist oli, oli üle pika aja üks jäävil, enne sedagi vist oli, mis Eesti film? Mina olin, siin oli siis viimane väga eesti filmi, aga ikkagi oleme käinud enam kõiki filmi vaatamas. Aga miks te käite eesti filmi vaatamas? Sellepärast võib-olla, et see kujutanud ja enda elu vaata kus me elame keskkonda ja et see on nagu huvitav vaadata, et noh, Hollywoodi on niikuinii nähtud ja teada teadagi ja sellepärast võib-olla milliste eesti mängufilmi teie viimati käisite kinos vaatamas? Kinos käisin seda õudsat filmi, kus olid täna öösel me ei maga, Aljak, helista ja ega rohkem praegu kohe meelde ei tulegi. Aga mis siis peaks olema, mida Eesti filmitegijad peaksid tegema, teid kinno saada? Filmitegija võiks näiteks klass kahe asem jada, mida härrablawi ja teha näiteks filmina, seda seda tõenäoliselt vaataks küll. Aga, ja teiseks on vägevad komöödiad, mida Eesti on, eestlased on alati teinud, et minu arust see ei ole kunagi osanud teha nagu sihukesi põnevus, ilme ütleme, eelarve ei ole ikkagi Hollywoodi stuudiotega võrreldav, aga komöödia on ju lihtne. Need on lihtsalt panna inimene naerma ja seda võib-olla vaataks küll. Nõnda arvasid siis inimesed eile Tartu kesklinnas aga mis mõtteid see stuudiosse kogunenud inimestes tekitas? Miks on eesti kinoga praegu just nõnda, nagu minu toodud statistikanumbritest ja kuulajate ja vaatajate arvamustest kostus, alustame äkki Andres mõõdukust? No ma ei tea, neid küsitlusi ikka aeg-ajalt tehakse Eesti filmist võib-olla sellepärast, et film on nagu kõigi asi, et on selline demokraatlik kunstivorm, vähem ju tehakse küsitlusi, et milliseid eesti sümfooniaid ulate viimasena olen käinud kuulamas ja mis te teate, Helena Tulve viimase aja heliloomingust ja et noh, et selle kaudu saab nagu kuidagi kuidagi tundub, et võib-olla on need suured raharessursid, mis filmi alla pannakse või silmi suhteline nagu suurus või promotsioonikampaaniate ei võta kuidagi kõikide asjaks ja siis räägitakse eesti filmist kui niisugusest mitte nagu filmidest eraldi, vaid eesti filmist kui niisugusest. Igaüks võib võtta sõna sellel teemal. Et noh, mõnevõrra kuidagi need küsitlused filmi puhul on natukene nagu tendentslikult minu jaoks. Margit ja ühtlasi tuli nende inimeste vastustest ju hästi välja, et kinos nad seda Eesti filmi väga vaadata ei taha, aga küll aga vaatavad hea meelega tele televiisorist. Et jah, see nagu kvaliteedivahe on nagu kuidagi pähe istutatud neile. Riiasildus. Kui oli alati ikkagi mingi pildi, annab toimuvast, teisest küljest on nagu huvitav analüüsida neid vastuseid, sellepärast et just üks proua, kes teatas, et, et viimane eesti film, mida ta on näinud sonombul, aga üldjuhul ta kinno ei satu, aga siis olekski olnud hea küsida, aga millal ta käis filmi vaatamas ja siis selgub kindlasti, et tegelikult on olemas täiesti suur grupp inimesi, kes üldse kinos ei käi erinevatel põhjustel majanduslikel huvi, puudumine ja mis iganes. Et see on tegelikult ära, mida ei ole analüüsitud ja, ja teine on minu väga õige kommentaar oleks võib-olla eelmise aasta vaadatavuse kohta. Sest tegelikult, kui filmi ei ole võimalik analüüsida siiski ühe aasta tulemuste järgi, et see on niivõrd pikk protsess, alates ideest kuni filmi väljatulekuni kuni selleni, kui pika filmi eluiga, siis me räägime tegelikult vähemalt 50-st aastast. Ja kui räägime sellest esimesest otsast filmi sünnist, siis siis aastad levis on väga erinevad ja kui tavalesitega erinevate aastate vaadatavus, siis te võite saada shokisest vaadatavuse arv kõikuda sadades kordades. Selles mõttes, et et nüüd, kui konservitehas Hollywoodis suudab teha elatuda järgedes, teeksime, nägime Kariibi mere piraatidest räägime hea ajas, me räägime Shreki, siis, siis seal on enam-vähem välja arvestatud see vaatajate hulk ja sellega garanteeritakse noh, ütleme, sajatuhandelise vaatajaskonna, aga tegelikult on olnud aastaid, kus tegelikult kõige enam vaadata on, film on saanud kuskil 38000 50000 vaatajat. Nii et Eesti filmid on nendel nendel aastatel olnud vaieldamatult seal tipus ja, ja võtnud neid nii-öelda top 10 kohti. Nii et ütleme, see vaadatavus aastate kaupa on väga-väga erinev. Aga mis on ka nagu omapärane eesti vaataja puhul, on see, et ta võib-olla enne me ei lähe seda filmi kinno vaatama, kui see film ei ole saanud rahvusvahelist tunnustust, et ta kuidagi ei taha usaldada siin kohalikke arvajate arvamusi, olenev žanrist, räägime rahvuslikest komöödiat ja siis kindlasti niimoodi ei kehti või see, see just nimelt autorifilmi puhul on see väga oluline. Absoluutseid tippe Eesti filmide hulgas viimase 10 aasta jooksul siis nimed marmortahvlil, mis tuli välja aastal 2002 kogus 136000 vaatajat, vanad ja kobedad saavad jalad alla, kus 81000 vaatajat. Jan Uuspõld läheb Tartusse, mida ma enne sai mainitud ligi 80000, leiutajateküla Lotte 56000 aga Eesti filmi sihtasutusele, kui tähtsad on need numbrid või millest üldse Eesti filmi sihtasutus lähtub, milline see eesti kinomaastik peaks olema, kui olulised on need vaatajanumbrid või mis on olulisem? Tulen tagasi eelmise küsimuse juurde korraks, et tegelikult film oli algselt nagu massimeedium ja nagu kõik ka ajakirjandus tele-raadio on ka sees tegelikult fragmenteerunud sihtgruppideks kasutaks seda sihtgruppi nagu turunduslikus mõistes vaid temaatiliseks sellisteks huvigruppideks siis täpsemalt. Ja samamoodi nagu noh, meil on harjumus mõelda, et film peaks olema kõigi asi, siis tegelikult on nii, et kõik filmid ei ole kõigi asi, vaid osa inimesi huvitavad ühed teemad, teised teised teemad. Filmi minnakse vaatama teemade kaupa, mitte selle järgi, ainult tegelikult, kas ta on hea või halb, sest lihtsalt mõni väga hea film temaatiliste blogi inimeste huvita. Tähendab kogu see pilt on nagu märksa Afragmenteerunud kui veel 10 aastat tagasi pluss siis muidugi kasvav konkurents internetist ja muudest kanalitest. Ja siis selles situatsioonis arvan, et avaliku rahastuse ülesanne ongi nii-öelda pakkuda võimalikult palju kõikidele midagi, see on samamoodi noh, ütleme tinglik põhimõte, nagu ma kujutan ette, nagu on näiteks rahvusringhäälingut selle vahega, et neid ühikuid, filmi, selle raha, siis on seal teha. Inimeste küsitlus andis täiesti adekvaatse pildi sellest, nagu näiteks miks ei minda vaatamisest, visuaalne kvaliteet ei ole see, mis näiteks Hollywoodile seal on ju selgelt eelarvete probleem, see, sellest on räägitud tegelikult 20 aastat julgelt. Ja teine asi on siis selles meie nii-öelda planeeritavas pildis peaksid olema ja tõepoolest nagu kõik ja kõik selgelt ei mahu ühte aastasse kõik filmiliigid, filmitüübid, filmi sihtgrupid, noh, see ei ole lihtsalt võimalik. Noh, loomulikult määraks igal aastal näha mingit filmi, mis on odatavuselt heade numbritega. Aga ega see vaadatavuse planeerimine ei ole nagu võimalik, isegi mitte Hollywoodis. Rääkimata meie keskkonnast. Ja kokkuvõttes, kuivõrd Eestis on traditsiooniliselt Arthaus või autorikino olnud, siis tugevam siis see ei saagi kaasa tuua, ütleme siis suuremat vaadatavus tingimata, samas kui me vaatame ka eelmise aasta selliseid filme, siis nii pangarel kui Püha Tõnu suhteliselt suhteliselt hästi pangaröövi läinud, nagu ka festivalidel, sellepärast et püha tänu pole ise mõnevõrra ootuspärasem. Siin telerolli ka juba mainiti. Konverentsil oli juttu sellest, et pangad rööve, mida ajakirjandus võttis filmikriitikud võiksid väga kriitiliselt vastu ja põhimõtteliselt keelasid inimestel minna kinno seda pangaröövi vaatama diskaal kahes kui seda näidata, siis vaatas seda 176000 vaatajat. Et kinopublik ja filmi teles vaata, publik on vist täiesti erinevad. Selle pangaröövi retseptsiooni puhul on ikkagi vaja nagu vahet teha, et oli ka väga mõistvaid suhtumisi, et seal oli üks konkreetne arvustus, mis oli ülimalt kriitiline, aga teised üritasid siiski leida, et mis, mis selle tõrke nagu võiksid tekitada. Kui palju täispikkasid mängufilm Eestis üldse praegu vändatakse? Nagu Riina ütles, aastaste numbrite põhjal ei saa teha mitte mingeid järeldusi, sest asjad venivad, rahastused kukuvad ära. No põhimõtteliselt ma arvan, et viie aasta lõikes me arvutasime, kokku, on tehtud 34 mängufilmi. Ja arv paistab küll suur, aga tegelikult ärgem unustagem, et Eestis on kinno võimalik tuua mida iganes, põhimõtteliselt ka amatöörfilmi, sisuliselt. Nii, aga kui SA annab raha ühe pika mängufilmi tegemiseks, siis milliste eelarvetega filmid meil üldjuhul Eestis välja tulevad? Eelarvevahemik, koondeelarvevahemik, võib-olla ma ei kujuta ette kahe koma näiteks kolmest miljonist tänapäeval, kuni, mis siis formaalselt meie toetus on meil saanud kuni 110 miljoni kroonini 130. Ja meenutuseks ütlen kuulajatele, näiteks Titanic valmistati aastal 1997 200 miljoni USA dollariga, nii et Eesti filmide puhul me räägime põhimõtteliselt kõik Eesti filmid on tehtud ilma rahata. Jah, võib öelda küll, aga kas te teate, kui sonali avatari eelarve eelarve on kasvanud täiesti plahvatuslikult ka Hollywoodis? Aga tõesti, eelarve ühest küljest tundub olevat primaarne. Ma olen teisest küljest väga teisejärguline, et see oleneb alati filmi žanrist võimalustest ka sellepärast et Eestis on selge see, et finantsiline lagi olemas, et on olemas Eesti filmi sihtasutus, kultuurkapital ja kultuuriministeeriumi juures asuv kaastootmisfilmide fond, mis toetab samuti filmide tootmist, nii et lõppkokkuvõttes see maksimum, mis Eestis üldse on võimalik, ilmselt saada, on kuskil ütleme, kaheksa miljonit krooni kõigi erinevate institutsioonide pluss muidugi erainvesteeringud, eks ole. Nii, tegelikult räägime Eesti filmist siis Eesti nii-öelda rahvusliku filmi sajaprotsendiliselt võimalik toota kuskil 10 miljoni krooniga ja sellega saab täiesti korraliku, ütleme sellise keskmisel tasemel, ma räägin lihtsalt puhtalt produktsiooni mõttes Euroopa filmi tehtud. Nii et oleneb, missuguste maadega võrdleme, kui me võrdleme, ütleme, väikeste territooriumatega või keskmiste Euroopa Liidu riikidega, siis see on täiesti tõsiseltvõetav e-arve. Kui suur see kogu poti üldse on, kui palju raha aastas läheb Eestis filmitootmisele nii, mis tuleb Eesti filmi sihtasutuse kaudu, kui ka mis lisatakse omafinantseeringu noh seda on, ütleme ilma konkreetse paberita keeruline, aga avalik rahastus sihtasutuses mängufilmile on suurusjärgus alla 20 miljoni krooni tänapäeval. Kolmapäevasel konverentsil kõlas ka kriitika, et miks on Eesti filmi rahastus nõnda killustunud, et äkki teeksime võib-olla mõne suure filmi, kuhu palaksime rohkem raha alla ja võib-olla tuleks siis kvaliteet ka uhke ja ja võib-olla tuleks üle 100000 vaataja kinno. Et, kes selle filmi teeksid, formaalne eestik lähenemine, ma kahtlustan vist vä? Ühe suure filmi tegemine eeldab ka seda, et võetakse mõnelt väikselt filmilt raha ära või selle selle võrra jääb mõni film sündima. See on jah, nagu see, see vahe, kas me tahame teha ühe filmi või me tahame teha viis kuni seitse filmi et tekiks mingisugunegi nagu järjepidevus. Jah, ja kui vaadata mõnda suurfilmi, mida Eestis on tehtud nähes kõiki neid kostüüme ja kõike seda hiina piin, mida Tallinna tänavatel ajastu filmi ülesehitamisega on nähtud, siis tahaks küsida, nagu vahtanguv küsib raadivičivoo. Miks on vaja teha Eestis viis kuni seitse pilve? Ma usun, et mõni raadiokuulaja ka küsib, et et äkki pingutame kõik koos ja teeme ühe ja hea, mida kõik lähevad kinno vaatama, mitte viis kuni seitse, mida igat ühte vaat istuvat inimest kehas. Jaak Kilmi siin filmikonverentsil päris vaimuka ettepaneku tegi, et mis oleks, kui korraldaks siis rahva seas küsitluse, et millist filmi nad tahaksid näha. Et millised stseenid võiks olla, kes seal mängiksid, milline võiks see olla, millised kostüümid, mis ajastusse paigutad, kas oleks naljafilm, kas seal oleks seksi korraldataks, küsitlus tehtaks selle järgi see film valmis. Ja siis, kui see film õnnestuks, oleks ju meie ühine uhkus. Kui see film läbi kukuks, siis oleks meie ühine häbi? Ei no ma arvan, et seal on taga ka see asi, mida ma nimetan monumendi loogikaks, et teeme ühe suure monumendi ja siis ärme tee palju pisikesi vabadussõja mälestussambaid ja mis sellest suurest monumendist tuleb, ma arvan, et kõik need samasuguse protsessi paradoksid hakkaksid korduma ka selle suure teose puhul. Pluss see ei ole jätkusuutliku arengumudel, sellepärast et keskkond peab saama, töötleb sama ideid katsetada ja ma leian isegi rohkem kui mingitest muudest aspektidest, on puudu sellest, et filmikeskkond saab tagasisidet filmide kohta ja näeb, mis toimib ja mis, mis ei toimi Eesti filmi puhul. Jah, selliseid iseenesest võiks ju neid katsetusi teha rahulikult sealt ametlikust rahavoost nagu eemal, et tegelikult on võimalik väga odavalt filmi teha ja ja nendel noortel režissööridega oleks selge, et mis töötab ja mis ei töötanud, ei pea ilmtingimata omade, püüdis kõiki neid asju katsetama ja siis kas siis grandioossed läbi kukkuma või siis õnnestuma. Ma korraks pöörduks, eelarvete pole võib-olla tagasi selles mõttes, et et Andres just eelnevalt mainis ka, ütleme, suurte pompööselt filmide tegemise võimalikkusest Eestis ja ma pean nõustuma, loomulikult sellepärast, et on mingid žanrid, mida ei ole võimalik siiski rahvusliku toega teha näiteks tõestiku ajaloolisi kostüümidraamasid näeksid kuidagi talutavad välja, ütleme niimoodi siis väga keeruline on teha action filme, sest üldjuhul on nende eelarvet ka väga suured ja nad vajavad armeed eriefekte. Siis nad vajavad armeed igasuguseid kaskadöör, tere. Ja, ja, ja muid selle eriala inimesi, keda me lihtsalt füüsiliselt pole Eestis olemas neid võimegi sisse osta, aga kõik see on on väga keeruline, et kui me räägime väikestest eelarvetest, siis nendega on tegelikult väga lihtne, hea, kerge ja riskivabam töötada. Ainukene probleem, mida ma nüüd aastatega olen aru saanud, mulle väga meeldib väikeste eelarvetega tõesti teha filme, on see, et, et kui see film täiesti osutub edukaks ja märkimisväärseks filmikultuuri seisukohalt, siis ütleme, see tehniline võimalus, mis sellel hetkel on käes olnud võib siiski osutuda määravaks selle filmi elu ja osas selles mõttes, et kuidagigi tehniliselt on, on tehtud, ütleme sellise kehva kaameraga järeltootmise jaoks ei ole ka nagu olnud raha siis ta filmi pärast nagu putitada natukene paremaks on peaaegu et võimatu, et noh, ütleme need tehnilised käärid, et, et selles osas on küll võiks olla selline nägemusi nii rahastajal kui kui tootjal, et kui nad näevad, et stsenaarium on tugeva kogu grupp, aga hea, et siis võiks kuskilt leia lisaressursse. Et see väikese eelarvega planeeritud film teha natukene natukene suuremal sosinal. Tiina Lokk hoiatas kolmapäevasel konverentsil, et Eestist võib Nigeeria eeskujul saada Nullywood, kus siis tehakse palju madalaeelarvelisi filme, millest maailmas eal keegi aga ei kuula. Hollywood on, ma arvan, rahvusliku kino seisukohalt väga hea mudel. Oleksime, näeksime tohutut hulka Eesti filme, mida võiks vaatamast tohutu hulk inimesi ja kõik oleksid rõõmsad Eesti sees. Pluss veel see, et sellesama meie filmid reisivad, nad ei ole, ei püsi ainult Eestis ja mingis mõttes ei ole kahanenud või tegelikult sõltub samamoodi filmide arvust mingi kindel protsent on hea. Pluss veel see, et filmikeskkond on kuskilt pähe võtnud mõte, mida keegi ei ole väljendanud, tehakse ainult madalaeelarvelisi filme. See ei ole nii. Kui on olemas suurema eelarvega film, millel on ka vastav lugu ja vastav potentsiaal, siis alati saab seda teha kolmapäeval. Mitmed režissöörid tulistasid laialt ja, ja suure intensiivsusega Eesti filmi sihtasutuse suunas. Andres Maimik. Mina ei tulistanud. Miks Andres Maimik sõiduriista? Võib-olla küsimusi isiklikus konjunkturismi, ma teen mängufilmi täispika mängufilmi ja ja mul ei ole millegi üle nagu nuriseda hetkel. Mitte ainult sellepärast, vaid kui näiteks produtsendid hüüavad, tuleb teha suure eelarvelisi mängufilme ainult suure eelarvelisi, see tõstab Eesti filmi kuhugile Barnossile, siis ma oponeerida sellele mõttele. Ja kui ma õieti mäletan, siis režissöörid ei Norrisenudki väga palju Andres Puustusmaal oma endise produtsendiga kana kitkuda. Jaak Kilmi oli positiivsus ise. Katrin Kissa oli nagu väga nagu positiivne. Andres Puustusmaa küsis saali käest, kas siin istub mõni inimene, kes maksab ausalt kõik maksud ära ja kui mõned käed tõusid, ta väitis, et need inimesed valetavad ja veel mulle meelas, meenub režissöör Valentin Kuik. Tema ütles, et üldse kogu raha jagamise süsteem Eesti filmi sihtasutuses on ääretult vale. Miks loevad stsenaariume ja hindavad neid filmiideid, teised filmiinimesed, miks ei anta näiteks kirjanikele kunstnikele sõltumatutele inimestele stsenaariume lugeda? Ja tema tundis ja väitis, et justkui raha jagatakse onupoja poliitika tulemusel ja tema näiteks ei saa raha just nimelt sellepärast, et tema kellelegi ei meeldi? Ma arvan siis Eestis on läbi proovitud kõik nagu rahastamissüsteemita kultuuriministeeriumis komisjoni ta, nii. Ja seesama jutt on käinud nagu alati selles mõttes, et see probleem jääb, et asi paistab segane, sellel, kellel ei ole kogu informatsiooni pilti antud pandud mudelis, ongi miinused kogu informatsiooni. Pilt on ainult nagu ühel inimesel. Ja seda kommunikeerida laiali lõputult lihtsalt ei ole võimalik. Selles mõttes maisad Valentin kuigi seisukohast aru, et igal pool seal loevad teised stsenaristid ja teised filmitegijad teiste inimeste stsenaariume ja saavad üksteisega suurepäraselt läbi. Noorema põlvkonna seas loevad inimesed üksteise stsenaariume, avaldavad arvamust, nende kohta hindavad neid. Ja Mulle näib, et see on mingisugune vanema põlvkonna probleem, et see, see on mingi vana aegne hirm, mis inimestel nagu üksteise suhtes valitseb tulevikus lihtsalt ma arvan, et see kaob, võib küll säilitada suure selle kohta, selles suhteliselt sihtasutus ei saa oma tööga hakkama ja ei ole piisavalt adekvaatne, tark. Aga nagu see probleem küll kipub nagu minu arust kaduma, et. Ma olen aru saanud, et filmiajakirjanike tegelikult ei taha tootjad sinna lugejate sekka ja ettepanekud Me oleme pakkunud välja siis, et jumala eest, kasvõi vaatajad, ja siis nagu need, kes lõbuks filmi vaatavad, võiksid osaleda selles hindamisprotsessis kuidagi ja filmiajakirjanikud selle vastu on olnud Tootjate Liidul selline suhteliselt skeptiline seisukoht. Oluline on veel mainida seda, et need eksperdid saavad nimetada absoluutselt kõik filmitootmisega seotud ettevõtted, see tähendab, need on inimesed, keda needsamad firmad usaldavad ja nemad pakuvad need välja, me ei nimeta neid nii-öelda endapoolselt siis Valentin, kuigi üks etteheide oli veel see, et ei põhjendata, miks väga head projektid tagasi lükatakse see on saadaks. Väga häid projekte lükata tagasi. Eks see ole jah, mingil määral absurd, aga ma olen olnud erinevates positsioonides töötanud filmima ajakirjanikuna ja ja filmi sihtasutuse juhina ja nüüd tootjana, et ma võin öelda seda, et ja nüüd loen väga palju rahvusvahelisi projekte seoses Baltic Event rahvusvahelise filmituru korraldamisega. Et see oleneb sellest, et missugune, missugune ülesanne püstitatud stsenaariumi lugenud, mis seal selles mõttes, et ta võib hinnata väga erinevates aspektides puhtalt nagu ütleme, see noh, nii-öelda ilukirjandusega, kuidas ta on kirjutatud, sest tegelikult stsenaarium kirjutatakse väga erinevalt erinevates filmikultuurides. Aga ekspert, et siiski, kes stsenaariumi loeb, peaks suutma seda analüüsida laiemas kontekstis ja selles filmitootmise kontekstis ka, et mida tegelikult tähendab selle loo tegemine selles mõttes, kes on režissöör, sest kui mõnede väga-väga kuulsate režissööride stsenaarium näiteks Wong Kar-Wai. Ma arvan, et meie head eksperdid lihtsalt katkuks juukseid, neid loeksid siin on nagu väga-väga palju erinevaid aspekte, mida, mida peaks silmas pidama ja võib-olla on see olnud üks põhjus, miks tootjate liit ei ole ütleme, filmiajakirjanike tervitanud selles nimekirjas lihtsalt, kartes, et nad võivad hinnata siiski seda puhtalt, ütleme, pele, Tristilises või ilukirjanduslikus aspektis. Arvan, et võib-olla on asi pigem selles, et ei ei osata kasutada suurepärast võimalust vaenlane juba nagu eos lämmatada ehk siis kui anda need stsenaariumid lugemid lugemiseks, filmiajakirjanikele, siis on ju selge, et nad ei saa sellest hiljem midagi kirjutada, sest need on juba sees. Olgu, see oli selline humoorikas kõrvalepõige. Kui suur see surve Eesti filmi sihtasutuse suunas on ja kas pigem on häid ideid metsikult palju ja sealt on väga raske valida Caro? Ideede tasandil ei olegi küsimus, sellepärast et. Meile pakutakse stsenaariumi voorus, no ütleme, 10 kuni 12 korda 25 ütleme 25 ideed nagu aastas et aastasele umbes seitse filmi ja nende jaoks pakutakse umbes 25 ideed, seal vahepeal on veel etappe ja filme on veidi vähem piinaski 5,26 või okei. Ja siis. Kuid küsimus on selles, et ühte ideed saab realiseerida lõpututel hulkadel viisidel, mis stsenaarium lõpuks on, mis sellest nagu nagu tuleb, et täiesti okei, stsenaariumi aga saab ka edasi minna, et mis on teha seda natukene paremaks ja paremaks ja see kirjutamise ja läbi kirjutamiseks arendamise protsess kirjutamise osas on just üks väga-väga valulik asi. Et selles osas puudub meil nagu mingis mõttes ühiskeel ja selle ma mõtlen ühiskeel mitte ainult tootjate ja sihtasutuse vahel, vaid üleüldse keskkonnas puudub selline ühine keel, et kõik saaksid aru, mis on Eesti film, milline ta olema peaks ja kuidas kirjutas stsenaariumi nii, et oleks avatud nii vaatajatele kui spetsialistidele. Ja see on puhtalt nagu kooli ja pikaajalise arengu tulemus minu arust. Kas otsustades, millised filmid Eestis hakkavad valmima, te kaalute ka seda, et oleks nii-öelda kõigile sihtgruppidele, et oleks selline kunstiline film, mida saab festivalidele saata, nagu näiteks Veiko õunpuu, Püha Tõnu kiusamine, et oleks olemas ka selline lihtsamakoelisem film nagu näiteks pangarööv, mida kanal kahes vaataks 180000 inimest. Ma ei tahaks nagu kunagi sellest sihtgruppide loogika suhtes hakata väga kõvasti pastakat imema, niiet vilin kaugele kuulda oleks, sellepärast et ideed tulevad ikkagi keskkonnast, et minu arust ei ole õige esitada mingisugune tellimusega. Noh, see on väga mugav. Et siis kui on vaja loost filmi, siis kõik tahavad teha ajaloolist filmi, milleks niikuinii eelarvet ei ole, aga see on teine teema. Et ei tahaks omada kontrolli selle üle, mida konkreetselt tehakse, küll aga tahaks neid vähemalt neid ideid ja pakkumisi ja professionaalselt tehtud pakkumisi oleks võimalikult palju, mille hulgast valida. Margit endal. Kuidas filmiajakirjanikele tundub, kas Eestis on saanud need õiged projektid Eesti riigi toetuse? Seda on täiesti võimatu, kui öelda, et kas õige projekt sai toetuse, sest et projektina on nad ju üks asi, see, mis film sealt välja tuleb, on täiesti teine asi. No lähtudes sellest, mis filmid sealt välja tulles ei no minul isiklikult on mõnda filmi päris huvitav vaadata, aga, aga mitte väga suurt osa. Suvika ta ei, selles mõttes, et see on kahastuse. Margit, kuidas sulle tundub, miks see nõnda on? Eks see maastik on ju täpselt seda nägu, mis inimesed siin meil nagu neid filme toota tahavad. Ja on mõned tootjad, kelle, kelle loomingulisus mind väga rõõmustab ja on teised, kes nagu toodavad, sellepärast, et teha tööd siis anda inimestele tööd. Siin on üks aspekt, mille suhtes mina võikski olla kriitiline. Ma tean, et see ei ole mitte Carloya filmi sihtasutuse süü, vaid see on kuskilt nagu kõrgemalt poolt niimodi patud. Rahasid tuleb kogu aeg kulutada ka siis, kui on mängus olnud keskpärased projektid tuleb ikka mõne ütleme, mitme keskmega, kelle vahel valida, mitte et lasteaia, nagu luua üks fond panlas rahaschettima, kuni tulevad ideaalsed ja geniaalsed projekti seal ma arvan, et võiks olla nõnda, et ühel aastal, kui tuleb 25 stsenaariumitega, kõik on halvad. Et Carlo võiks teha sellise otsuse, et sel aastal ükski film ei lähe töösse, ootame järgmist aastat. Noh, see idee oleks just nimelt see, aga ja põhimõtteliselt on meil olemas selline asutus nagu rahandusministeerium, kes minu arust omab kontrolli absoluutselt kõigi avaliku elu aspektide üle. Ja Eesti riiklik rahanduspoliitika on seatud ehitatud üles selliselt, et põhimõtteliselt muidugi võimalik teha erandeid näiteks kunstimuuseumi ehitamise osas, et osa raha kantakse üle järgmisse aastasse, aga kui küsimus läheb ju nii-öelda pisikestele summadele, siis on väga suur risk, et keegi lihtsalt vaatab viis sekundit tabelit, ütleb ups ei kulutanud ära. No anname siis kellegi teisele ja see raha kaob ja üheski teises nendes suurtes tähendab filmitootmises üheski teises riigis sellist probleemi tõepoolest minu teada ei eksisteeri peale Ida-Euroopa. Jah, mis on meid kõiki muutnud väga leidlikuks ja, aga noh, seal ei ole midagi teha, tahad ellu jääda, siis peadki olema leidlik, aga ega see süsteem küll väga normaalne ei ole ja ei soodusta, ütleme selles mõttes noh, nii-öelda kvaliteedi tõusu, millest žanris enne rääkis. Aga noh, sellegipoolest, et me ei saa nagu garanteerida tegelikult, et kõik Eesti filmid oleksid sajaprotsendiliselt edukad, et meil keegi ei võrdle tegelikult erinevaid kunstialasid, et, et kuivõrd huvi pakuvad, on siiski eesti viimased algupärandi nagu teatris, et kui palju seal siiski külastajaid on ja mis on nagu selle ühe külastaja nii-öelda maksumus ühe näidendi kohta ja, ja see nagu noh, ütleme me tegelikult filmi võrdle teiste kunstialadega, et kui hakkaks, siis võib-olla eesti film tundus, tunduks siiski valt glamuurse maja edukamana Ma vaatasin, üks, kui palju on teatrites teatri külastatavuse edetabelis ja seal oli ütleme, top 10., teine koht oli kuskil 10000, Eestis tehakse sageli ka see viga, mida ka mina tegin tänast saadet sisse juhatades, et võrreldakse eesti filme absoluutsete Hollywoodi tippudega. Aga tegelikult Hollywoodis tehakse aastas ma ei tea, tuhandeid kümneid tuhandeid filme, et et me ei saa võrrelda ennast ainult absoluutselt tippudega vist ju isegi kasutaks Hollywoodi kontekstis, s on nagunii ebaadekvaatne võrdlusalus, aga väga Euroopa natukene võiks kirjeldada, et miks see on ebaadekvaatne pikk, ainult tööstuslik traditsioon, mis praktiliselt, eks ju autorikino kogu selles massis on nagu alla ühe protsendi, võib-olla Stongile sõiduda algusest peale tööstusele erainitsiatiivile avalik rahastus puudub üle globaalne levi, mudel sisse töötatud juba kahekümnendatel ja kolmekümnendatel, ega me räägime nagu vertikaalselt integreeritud süsteemist, mis on suutnud aastakümnete jooksul kehtestada kontrolli selle filmitootmise näitamise keskkonna ja turundamise keskkonnale. Et Euroopa võrdlusalused on nagu adekvaatsemalt siin siin me juba saame rääkida, et vahe võib olla näiteks Eesti Euroopa eelarvete vahel keskmiste eelarvete vahel on ainult kaks-kolm korda. Et noh, see on juba nagu inimlikult hoomatav suurusjärk millega ajakirjanikud võrdlevad eesti filme. Eks ta ilmselt kipub ikka panema jah, teda nagu euroopas skaalasse, et, et võib-olla mitte nagu Hollywoodi skaalasse, sest me teame, et Eestis nagu selliseid stiilipuhtaid žanrifilme ei tehta, et, et sellega meil ei olegi vaja võrrelda. Aga mulle meenub siit saate algusest inimeste küsitlusest. Üks repliik, et eesti näitlejad on nagu ei meeldi, eks ole kinoekraanil vaadata ja see on sama asi, et, et nad on meil ju teatri näitlejad, meil ei ole filminäitlejaid ja kui nad ei saa nagu ka õppida, kui me teeme ainult ühe filmi aastas, eks ole, nagu me siin tahaksime või mõned inimesed tahavad siis kaob ära nendel ka võimalus nagu harjuda kaameraga ja, ja see tulemus ei saagi paraneda. Kolmapäeval konverentsil oli juttu ka nii-öelda mahuefektist või mahu printsiibist. Carlo vist oli see, kes sellest rääkis. Jah, seal lihtsalt tugines Šoti filmi avaliku rahastaja endises ja valikus on meil aasta uurimusel mis põhimõtteliselt ta oli nagu kaks teesi, üks oli saadetes suuliselt, teine nädal ühes uurimuses kirjas. Tema ees oli see, et ta uuris muidugi küllus piisavalt väikest hulka väikeriike ja täheldas, et mida suurem filmide hulk, seda suurem rahvuslik vaadatavus ja selles mõttes, et see efekt on see, et vaadatavus on suurem, suuremate hulka filmi puhul mitte lihtsalt nagu matemaatiliselt vaid tekitatud koosmõju efekt ja rahvusliku filmi üldse vaadatakse rohkem ja selle vastuvõtt on parem ja šoti filmi rahvuslik vastu võtan ka nagu väga halb. Traditsiooniliselt. Tahaks korraks tagasi tulla näitlejate küsimuse juurde tegelikult sellepärast, et Eesti näitlejad jällegi on nagu väljaspool Eestit suhteliselt kõrgelt koteeritud, nii kummaline kui see ka ei ole, erinevate ka Euroopa proua programmid nagu suutting, staaž või nii edasi, aga. Me tegelikult unustame ära, et jah, film on üks osa audiovisuaalkultuurist, aga tegelikult on olemas väga suurtootmine ka näiteks teledraamad ja osas. Ja nagu konverentsilt korraks ka Olle Mirme, Kanal2 programmi juht mainis seda, et me unustame ka selle ära, et tegelikult sellel aastal on Eesti televisioonis olemas rekordarv teledraamasid, ükstapuha kuidas me neid nimetame, televisioon sil tähendas kõik Eesti telekanal ja Eesti telekanaleid. Ja nende tase ka, kui tegelikult neid analüüsida ja vaadata aastate lõikes, siis on tunduvalt tõusnud ja mujal maailmas tegelikult need kaks asja ei ole eraldatud ja filmitootmine väga suures osas ei ole ainult suurele ekraanile vaid filme toodetakse väga-väga suures osas ka ainult ja otse tele ekraani jaoks. Ja millest see on tingitud muidugi, see on tingitud ka sellest, et ütleme, need lood on võib-olla mingil määral väiksemad, need eelarved on ka väiksemad, aga inimeste vajadus siiski oma lugude järgi on selgelt olemas. Kahjuks nagu ja väikestel territooriumitel tekib see oht, kuna televisioon ei investeeri filmi ja, ja nad on nagu pooleks rebitud, nagu nagu ütleme, audiovisuaalkultuur, mis sõna otseses mõttes on pooleks rebitud ja, ja, ja filmitootjad, filmitegijad ei tee telet. Need neid kahte asja eriti koos nagu ei, ei eksisteeri. Mis mingil määral viibki meid selleni, et meile tundub, et me teeme nagu vähe filme ja teisel pool nii-öelda veelahed olemas teletoodud, et kes siis päris suures mahus tegelikult toodavad samasugust audiovisuaal kultuuri. Ja meile tundub, et tegelikult meil peaks olema rohkem ressurssi filmi alal. Ja Ma tahan seda ressurssi on siiski olemas, et võib-olla kuidagi hakata mõtlema selle peale, et et sa integreerida, et meie omal ajal tõesti arendasime näiteks mängufilmist Klass välja täiesti teadlikult. Üritasime liikuda sinnapoole, tekitada kvaliteetset draamasarja siis Eesti televisioonikanalile ja, ja sellest on tõesti midagi ka välja kasvanud nüüdseks hetkeks, et eesmärk on ka tulevikus tegelikult katse oli ka mingil määral tuulepealse maaga, aga on ka näha, et kuna on tegemist ajaloolise draamaga, siis seal väga selgelt on eelarvete vähesus näha. Aga me tegelikult teeme sama samasuguseid audiovisuaalkultuuriprodukti nii-öelda, et, et see on teema, mis minu meelest on Eestis täiesti käsitlemata siiamaani. Ja samamoodi on nagu Terele kirjutamine kohutavalt hea praktika nendele stsenaristide-le, sest et see, see maht, mida sa nagu teleseriaali jaoks kirjutad, võtab nagu lõpuks maha, aga seda kirjutamise blokki, et sa lihtsalt teed ja teed ja õpid ja samamoodi need näitlejadki saavad. Eks ole ja kolmandaks on väga mitut filmiinimesed veendunud, noh, mitte väga mitmed on juhtumeid, kus tehakse film, ollakse veendunud, et see on väga hea autorifilm ja tegelikult on see ikkagi tavaline telefilm Timodiiler kolmapäeval demodiinerancis Forum Cinemas, ehk siis kommertskinokompleksi töötajad või tema leidis, et eesti filminduse probleem on selliste suurte ja heade lugude puudus, et need filmid, kus on ühtne, selgelt mõistetav lugu marmortahvlil või kasvõi Georg detsembrikuumus, et need filmid on ka hästi teinud ja publiku nad hästi vastu võtnud. Aga millest see suurte lugude puudus siis tuleb, kas keegi ei taha kirjutada, keegi ei oska kirjutada või keegi taha tuua näiteks eesti raamatuid ekraanile mõelgem kas või omaaegsetele kevadele? Meil on suured lood millegagi pärast kalduvad kuhugi ajalukku alati sellepärast et eesti kultuuris on see rahvuslik identiteedi narratiiv nagunii painav ja pingeline, et tundub, et nagu suurt katvat lugu on võimalik ainult sel teemal vaatame kas või oksast praegu ja puhastuse teemat. Aga samas nagu filmi kaasaegse ja arenguvõimelise sinikeskkonna saadaks olema minust kaasajast rääkiv lugu, mis võib muutuda suureks oma teostuselt. Aga noh, lähtekoht peab olema nagu ikka võimalikult inimese lähedane selga. Pluss kõik need suured ajaloolised filmid, mida sa mainisid, need on tehtud ütleme, et meil on teatud reeglid, palju sihtasutuselt antakse jälle filmi kõige rohkem raha need filmid praktiliselt riigi käest ainuüksi saanud vähemalt vähemalt kaks korda rohkem raha. Ikkagi rahas on ka asi, aga Andres põhiliselt sina tegeled just nimelt kaasajaga. Kuidas sina suhtud nendesse suurtesse lugudesse, miks sa võta neid kätte mõnda eesti kirjandusloos olulist teost? Ühel päeval helistas minu sõiduõpetaja, no sellest on nüüd möödas juba üle aasta. Ja ütles, et Andres Ma tean, mis sa pead nüüd tule tegema, tulevikus. Kuulutas ta siukseid piiberlikule häälel. Tuleb teha kuus filmi Eesti ajaloost. Et alustada Ümera lahingust, minna seal tasuja peale kuni vabadussõjani välja, et nõudlus on olemas täiesti ja isegi enne, kui film oli, ütles, et siis tuleb, rahvas tahab, siis tulevad kõik need Kultuurkapitali taha. Ja siis ma olen tehtud mees, Kalevipoeg ka kindlasti. Kalevipoega ta ei maininud, aga võib-olla noh, see kõik olekski üks suur Kalevipoja ülesanne, sest siiamaani tegemata. Aga ma ei julgenud tulla ja öelda, et mees ei ole päris minu, minu teema. Miks nii? Ma ei tea, ma isiklikult eelistaks rohkem nagu tänapäevasemaid natukene sellisemaid kelmika lugusid nagu sellise. Kui ma ise ei suuda tõsiselt võtta sellist romantilist rahvuslikku müüti, siis minu poolt olekski silmakirjalik sellel teemal, nagu seda teemat viljeleda. Aga eraldaks võib-olla suured lood ja nii-öelda suured filmid, et need on kaks täiesti erinevat asja, sest mina isiklikult arvan ka suur lugu on tegelikult üks lihtsalt inimliku südamest ja ausalt tehtud inimlik lugu, et see võib-olla väikese eelarvega vägaväga Hoonete ilusasti tehtud. Ja siis kolmandaks, kuidas nagu väljastpoolt seda see paistab, ega pisikesi, suure ajalooga rahvaidanika Euroopas ainuüksi 30 kuni 40 ja ütleme, festivalidel on tekkinud teatud immuunsus sedasorti asjade suhtes nagu selgelt, mis ei ole nagu skeptiline, et neid asju ei tuleks teha. Lihtsalt skeem on väga lihtne, kui see tegemine ei toimu teiste ja adekvaatselt kaasaega ja filmikunsti suhtestuvate asjade arvelt siis keegi ei keela anda neile kultuuriministeeriumil või valitsusel meile 10 lisamiljonit, et selline asi teha. Tulles tagasi veel kord Ümera lahingu juurde, siis ma just hiljuti lugesin, kuidas eestlased keetsid vist ära need vastased, keda nad vangi võtsid. Kahtlemata Eesti rahvas ei ootaks sellist filmi, kus näidatakse ristirüütlirüütlite keet, ehkki see on ju. Aga kas ei ole mitte esimene eestikeelne lause ajaloos, mis ilmub eestikeelsena Liivimaa Henriku kroonikast, laula, laula, pappi kui karjub keetmise ajal. Võrgetega, kas filmikriitikud ootaksid sellist filmi? Pigem nagu pigem siiski mitte. Ja kui me mõtleme, et, et mis on see eesmärk on eesmärk on siis tõesti viia ikkagi Eesti filmi nagu maailma, siis ma kardan, et see Ümera lahing võib-olla ei kõneta tõesti maailmas väga paljusid inimesi. Ma küsin siis teistmoodi, mida Eesti filmikriitikud siis ootavad? Eesti filmikriitik ei ole mingisugune kummaline puuslik. Te olete filmi tarbijaühingute, käite lihtsalt väga palju rohkem filme näinud, võib-olla kui keskmine tarbib. Te käite siiski koosi, arutlete asju kindlasti, igal inimesel on oma vaade, aga mingisugused üldised ühised tõekspidamised teljel. Jah, ma ütleks, et laskem vaimul rokkida. Üks aspekt, mis võib-olla Eesti filmi puhul, miks ta jääb tihtipeale halla võib-olla ütleme siis suurtele hittidele, mis tulenevad, mis, mida sisse eksporditakse, sööta? Ameerika filmil me ei saagi rääkida, sul on põhimõtteliselt turunduseelarved juba filmi eelarvest on teatud mingi 30 protsenti. Eesti Kinotootjad minu arust välja arvatud mõne erandiga ei oska kasutada sellist, sedagi turunduspotentsiaali, mis võiks olla sellele filmile. Et kuidagi turundus on arrogantne või liiga elitaarne, liiga külm. Liiga kauge, et kui tehakse autorifilmi, siis minu arust on iseenesestmõistetavus iseenesestmõistetav, et ka see tehakse ka laiale, vaata võimalikult atraktiivseks. Põetakse kõikidesse kanalitesse, kas või elu 24-ni välja filmile Jan Uuspõld läheb Tartusse. Tehti väga tugev turunduskonverentsil oli sellest juttu too ehk paari lausega, et kuidas teha siis filmi, mida kõik teavad ja kõik lähevad kinno vaatama. Ikka põhimõte on see, et tuleb ja kosutada kõik kanalid. Ja teine asi on see, et turundusega tuleks alustada vara, tuleks luua filmile teatud omamüüt, tuleks luua teatud ootus. Et nüüd on saabumas midagi, mida tuleb kinno minna vaatama, sest nagu ennem oli räägitud, et, et ekraane meie ümber on palju, et me võime filme vaadata ka kodus, lukuaugust, Youtube'ist, televiisorist igalt poolt, et just varakult tekitatud ootus on see, mis viib inimese kinno filmi vaatama, mis on teatavasti ikkagi selline aktiivne tarbimisakt. Kui telekas sohva peal. Igatahes vaatab seda 76000 inimest, siis passiivne, neil võib see telekas lihtsalt loksuda seal akvaarium nurgas. Kylla tulemine näitab ikkagi tahteavaldus, et ma tahan seda filmi vaadata. Ma tunnen seda filmi vaatama. Pluss väiketarbijaid aspekt, et ühel juhul seal maksab, teisel juhul ei maksa. Aga kas sellist eel ootust head turundust on võimalik teha ka sellisele väga võib-olla nishi filmile, kunstilisele filmile, kas näiteks filmi nagu püha Tõnu kiusamine on ka turundusega võimalik vaatama tuua 50000 inimest, mitte 5000 inimest? Numbrilises osas on tõde kuskil vahepeal on võimalik, aga kindlasti mitte 50000 inimest, sellepärast et seal Huldaks kogu eesti rahvas olema Synefiilid väga spetsiifilises sine. Filid, Püha Tõnu, minu arust tabas suur kannatus selle läbi. Kino varises kokku, mida, kus ta pidi linastuma turundusele täitsa nichekas, aga siis ta pidi kuskil loksu mingitel väikestel ekraanidel seal muidugi. Oli üks viga produtsendi poolt tehtud ta sõlmis lepingu ühe levitajaga ja kaks nädalat tohtisid filmi näidata ainult ühes kinos. Et selles mõttes, et seal on mingisugused väikesed nüansid, mis tabasid küll Eesti filmi eelmisel aastal ja tamised küll kriitikanool, küll lagi ja, ja, ja küll täiesti valesti üles ehitatud turunduskampaania, et see lihtsalt oli, ütleme selline õpiaasta mingil määral. Aga noh, kui me ei tee neid, vigasid, siis targemaks ei saa. Meie saade hakkab täna otsa saama, aga tekitame siis seda huvi need kuulajatest kes võib-olla ei ole eesti filmi käinud vaatamas mitu aastat, aga mis siis nüüd ees on ootamas neid Karlo Funk. Filmi sihtasutusest on kogu vaade. Andrese käest saab küsida kormoranide kohta, aga mis veel on tulemas? Aju töötab natuke halvasti, et ma mõtlen nagu poolteist kaks aastat, et, et see järgmine aasta nagu läbi mingis mõttes, aga mis seal on veel valmimas? Sulev Keeduse film, kirjad inglile. Asi on ka selles, et lihtsalt teatud asjad venivad ja mingil imelikul põhjusel lükkuvadki koonduvad filmid nagu ühte aastasse mingi nelja-aastase intervalliga, tekib selline veider veider efekt. Ja siis ongi tulemas terve hulk, kas vähemalt kuus seitse silmi, mis on nagu eesti seosega kokku. Minu teada veel, Rainer Sarneti idioot kormoranide eest oli juba juttu Andres Puustusmaa nii-öelda siis esimene filmida, ta tunneb, et ta on teinud nii, nagu ta sooviks rotilõks väga kummaline vene eesti lugu. Selles mõttes kummaline, et intrigeeriv, midagi sellist kindlasti minust varem ei ole tehtud. Pluss eesti, saksa, saksa, eesti lugu. Poll, Polli päevikud ministrina võib rohkem rääkida Yaelane filmist Hella v hellowooli jokki. Eesti mata harist keskevas, kes ühtlasi ka hästi kirjutada. Kas oli siis Soome mata Hari lõpuks? Mitmetest mainitud filmidest ei ole midagi kuulnud. See, kuidas võetakse üles Andres Maimiku filmi me teame, kõik, oleme Delfist õhtulehest kuulnud, aga miks nii mitme filmi võtteprotsessi kohta ei ole mitte midagi lugenud, miks on see klame rajanud kõiki nagu autoreid ei saa sundida tegema seda, et nad, nad on lihtsalt nagu isiksused igalühel on oma käekiri, me ei saa nagu mingis mõttes oodata, et kõik tahaksid oma selle, et köögipoolega tulla välja vara, et see on, keegi ei lähe maalilisandit vaatama nagu ateljeesse. Riina filmi puhul oli ju täiesti selge, et see on vähemuskaastootmine ja seal olid ju tingimused, et me näiteks ei tohtinud mingil hetkel kirjutada nendest asjadest ja see oli kõik väga-väga rangelt. Paika pandud ja alati oli peakontoriga ühendust võtta ja sealt saab väga selged instruktsioonid, kuidas seda filmi võib ühel või teisel moel kajastada. See vähemuskaastootmise puhul üldjuhul noh, nii on lihtsalt, et need suure territooriumi reeglid siiski mängivad selle kõik ülem ja noh, näiteks järgmisel aastal tuleb välja ka uus nii-öelda Leiutajateküla Lotte ehk siis Lotte ja kuukivi saladus ja Lotte puhul on, on see tegelaskuju niivõrd tuntud, et ta meie laste eludest kuidagi Ei lahku, keegi, peatus Hispaanias hotellist, laps kaaslülitas teleka sisse, vihastas jälle Lotte. Aga hispaaniakeelsena, siis ei saanud seda vaadata. Aga kas eesti komöödiat siis need tuleb siin saate alguse Gallupi ka üks inimene nõudis eesti komöödiat. Ta ütles, et ta lähebki najal siis kui hea eesti komöödia tuleb või kas kormoranid nüüd siis täidab selle. Minu käest ja ma ei tea, mina tahaks sõna võtta, sest need vaktsiini, mis meile näidati selle konverentsil tõeliselt, rõõmustasid südant, et mul oli väga hea meel kolleegide ülem, see lihtsalt nägi suurepärane Väljaarvamused. Komöödiat on lihtne teha, on puhas ja püha naiivsus, sellepärast et me võiks ju neid täiesti lasteaia nagu saelaudu Vändra veskist välja, aga see ei ole lihtne, iga iga hea komöödia muidugi rõõmustab südant ja ei ole siin midagi tegemist nii-öelda madala žanriga. Me muidugi Montoses naerame, eks tõde on vaataja silmades mõtteliselt Need, kes vaatavad, mehed ei nuta. Need, kes vaatavad Monty Pythonit ilmselt võiksid omavahel tülli minna selle üle, mis on huumor. Sellega ilmselt ongi paslik lõpetada, kusjuures saate päris lõppu jääbki mängima. Jääbki laulma noor Jüri Makarov aastast 1968 filmist mehed ei nuta. Mina aga tänan stuudiosse tulnuid Karlo Funk Eesti filmi sihtasutusest. Riina sildas tuntud filmiprodutsent Margit Tõnson, Eesti Ekspressifilmina ajakirjanik ning režissöör Andres Maimik ja jutturitas ohjata Arp Müller.