Originaal. Ja koopia, originaal ja koopia. Tere päevast, head sõbrad, mina olen Jaan Elgulaja saade originaal ja koopia, kõik eelnevad saated on järelkuulatavad vikerraadio kodulehekülje peal ja neile, kes seda saadet esmakordselt kuulavad, siis tegemist on muusikasaatega, mille kangelasteks on ühed lood. Siis ütleme niimoodi, et originaalid ja koopiad enamalt jaolt on Eestimaal tehtud koopiaid on ka muidugi vastupidiseid versioone. Ja originaalid on kuskilt väljamaalt. Nii ka siis täna tänases saates on mul kavas mängida natukene eesti kantrimuusikat mõne loo ulatuses. Võtsin kätte ansambli veerglas plaadi, mis on siis ilmunud 98. aastal eelmisel sajandil. Selle plaadi nimi on originaalplaat ja siit pealt leidsin ühe väga toreda loo, kus on väga head sõnad. Üleüldse peenras on ju väga tore ansambel kunagi olnud, ilmselt tulevad nad varsti jälle kokku. Ma väga loodan seda. Veer rassi originaali kolmas lugu ja kolmas lugu mitte teine kolmas lugu on lugu nimega suult suule ja selle loo autoriteks on siia märgitud väga õigesti jai Hanna ja tšai lio ja teksti autoriks Tõnu Timm ja lugu kannab pealkirja suult suule. Ja kui läheme selles suunas suure loo originaali juurde, ehk siis sama loo juurde küll aga inglise keeles, siis me jõuame välja insamblini netti kreetin töötanud, siis on üks Ameerika maine väga legendaarne ja kuulus kantrimuusikakollektiiv, mis alustas tegevust juba 1966. aastal. Ja singlina ilmus lugu aastal 1988 ja loo nimi on Rõud dünaid. Niisiis kõigepealt kuulame ansamblilt peeru käes suult suule, ees laulaks sõnade autor Tõnu Timm, ehk siis Tõun. Ja siis kuulame selle loo originaali netti kreti töötanud ja. Nonii. Üsna täpselt maha võetud lugu niidi kriti töötandilt Thunder Jountu näidia, Ansambel Beerogras suult suule, võib-olla siis jah, kajaruum oli natuke teine linnahallis, kui seal kuskil nässu hüljes, kus see lugu originaalsena salvestati ja nüüd siis veel natukene kantrimuusikat, nimelt järgmine lugu on samuti peenra seal niimoodi vähemalt väidab Eesti rahvusringhäälingufonoteegi programm aga Emil Oja ehk siis piilu kes on siis Peeerrazi liige olnud ajast aega ja selle algusest saadik väidab, et selle loo salvestas tegelikult ansambel testament. Niisiis võta kinni, Ma muidugi usaldan piilut rohkem. Ja ilmselt tuleb meil see bändi viga siin apteegiprogrammis ära parandada. Aga nüüd siis loo juurde. Lugu on siis eesti keeles pealkirjastatud ja viiul ja sõnad on teinud eestikeelsed Henno Käo ja Chei haard. Ford on siis selle loo muusika kirjutanud. Ma arvan, et Eestimaal on väga väheseid inimesi, kes teevad sellist mitte päris väga kantri ansamblit, aga sinnakanti küll. Nimelt see kollektiiv viljeleb selliste muusikastiili, mis on kantrimuusika üks alamliike, see on selline muusikastiil pealkirja New käes, mitte siis bluugrassaga Newgras. Siis on samad instrumendid ja vaatad natukene rohkem instrumente kui bluugraasis. Kui bluugrases bandžo, mandoliin, viiul ja kitarr ja mõnikord ka kontrabass, siis New Kraasis on loomulikult ka trummid ja tänapäevasemad instrumendid ka, nagu näiteks elektrikitarre ja nii edasi. New Graz vaibal on selle kollektiivi nimi, mille järgi siis omal ajal siis testament või siis oli ka PR nüüd enam keegi ei mäleta viilu väidab, et testament, mina ütlen, et las ta siis olla, oli kunagi maha võtnud selle loo ja teinud sellest loost vana viiul, aga originaalis on selle loo pealkiri hoopis teine, mitte tänaviiul, vaid Vämp pinda muidu. Ja see on siis kollektiivilt neurogras riv vaibal ja nüüd siis kuulamegi muusikat kõigepealt koopiat, tuletame meelde, äkki mõnel tuleb meelde see vana viiulilugu ja siis sinna otsa kohe originaal. New Graz vaeval ja Vämpindami tulla. Nii palju siis sellesse saatesse veeru Kraasi, kuigi jah, järgmist laulu on vaata et kõik eesti kantrimuusikud või vähemalt muusikud, kes vähegi hästi kantrimuusikasse suhtusid, rajal laulnud. See lugu on vaatajat eesti kantrimuusika mitteametlik hümn. See on see vana hääl Kukerpillide Silvi Vraidi poolt kuulsaks lauldud laulu, vana hea kantri. Vanker veab mööda ilma laule, kui ansambel Kukerpillid said 30. eksis. Rida noori muusikuid tegid sellele pensionäride ansamblile sügava kummarduse ja ansambel plaaninud laulis ka omas versioonis sellesama laulu ära eesti keeles. Ja seda me täna ei kuula, kuulame siis ikkagi kukrite versiooni sellest laulust ja siis uurima välja, kust on tulnud originaal. Originaali on laulnud sellel laulul legend Arne Emmilov, Harris ja Emilov Harrisel on selle loo nimi, rosis endas nõu. Lund meil ei ole, aga roose küll, minge mehed poodi, ostke oma naistele kallimatele roose siitpoolt siis kõigepealt Kukerpillid ja Silvi Vrait veab vanker mööda ilma aule ehk siis vana hea kantri ja peale selle tuleb loo originaalpluusis, hindas nõu ja laulab Emilov. Ja teeme ühe kantrimuusika laulupaari veel, siis aitab tänaseks saateks ka kantrimuusikast. Nüüd siis läheme sinna 90.-te algusesse, kui ansambel puhas vuuk, kes Pärnumaalt pärit oli. Puhas vuuk, kuulas ühte kassetti, mis tuli ameerikamaalt, keegi tuttav oli käinud Ameerikas, Nad lihtsalt, ütleme magnetofoni sisse, kasseti salvestas ühte kantrijaama, kus tuli siis juttu ja reklaami raami ja siis kantrimuusikat ja sealt nad leidsid ühe loo, millest nad ideerunud ööd ega mütsi. Aga see lugu oli niivõrd ilus Minoorne, selline ballaadlik, et nad armastasid seda lugu niivõrd väga, et nad tegid ise sellele eestikeelse teksti ja laulsid selle Eestimaal ka päris kuulsaks, seda raadiotes ikka kuulda olnud loo nimi, see on vanakuu ansambel, puhas vuuk ja Leho Lepp on teinud sellele loole ka eestikeelse teksti ise Tase taga laulab. Ja hiljem natukene aega, mõni aasta hiljem jõudis minuni paat, millel oli minu jaoks täiesti tundmatu kantriartistinimi peale kirjutatud. Selgus, et see lugu on sedasama plaadi pealt. Ja see lugu ongi sellesama mehe tol hetkel tundmatu mehe looming. Selle mehe nimi on hall ketšup ja halgendium. Laulab siis seda laulu juba 91.-st aastast saadik. Ja see lugu kannab pealkirja paaste poenthrask ju niisiis alt puhas vuuk ja vanakuu ja siis hauge tšjom ja paasta point Afraski. Filmi. Üks. Üleval. Et lõi tõdele osa Aega Leedu aeglane. Need ei ole, kuid veel on ja ei pääsega talle. Vana. No oma Valgusega lampe ilus soojaks. Ta laenud tallede peos. Kallale. Selle saate juures, mille nimi on originaal ja koopia, meeldib mulle eelkõige see, kui ma kuulajaid ja iseennastki üllatada sellega, et mõni lugu, mille nii-öelda originaali me ju kindlasti ka teame, selgub, et teps mitte see pole nii. Nii oli näiteks rock hotelli kikilipsuga, me teadsime kõik väga hästi, et see on Clif Richardi originaal lugu, aga võta näpust, nii oli ka. Näiteks kell vaevalt liigub, ehk siis lugu Kell millegagi kunagi Rock-Hotell kuulsaks laulis. Enamus inimesi arvas, et sa Niilusi luua, aga võta näpust. Nii oligi palderjani Alice'iga ja siinse äpanna selge smugi, aga võta näpust hoopis ansambel The New World ja lugu viis aastat varem salvestatud, kuis muuki seda tegi? On ka saates üks selline lugu, mille originaali me kõik teadsime teadvat, aga vot Vello Salumets pakkus välja, et äkki oleks üllatus meie kuulajatele ja aitäh Velts sulle selle logo eest selle laulupaari eest. Niisiis juttu tuleb laulust veel üks pilet või siis õigemini on ta pealkirjastatud jaakveskil viimne pilet ja Anne Veski, seda laulab ansambliga vitamiin. Kõik me siin arvasime teadvat, et räppsiin on selle loo esmaesitaja ja, aga tegelikult on selle loo esmaesitaja hoopis keegi teine. Ja selle loo esmaesitaja on Niilasse takka ja lugu on pärit aastast 1959. Loo autoriteks siis Anne Veski esimene abikaasa Jaak Veski, kes tegi eestikeelse teksti ja viisi on kirjutanud hänk hantor ja ingliskeelse teksti Jack Keller. Niisiis kuulame meeldetuletuseks Anne Veski varianti sellest toredast laulust viimane pilet ja siis selle loo originaalversioon Aastast 1959 niilse takka ja van vōi tikid, tõde, pluus. Lään edasi saatega, mille nimi on originaal ja koopia ja nüüd siis sellise muusikaga, mida võiks nimetada raadiosõbralikuks popiks kuskil kaheksakümnendatel seal lõpupool ja üheksakümnendatel oli selline muusika väga populaarne, mida me kohe kuulama hakkame. Selle loo eestikeelset versiooni tegi ansambel Monitor ja eeslauljaks sellel laulul juriim Masrutšak. Jürima Sobtšak laulab laulu, mille nimi on kummaline soov see lugu aega kadunud, ehk siis selle monitori ansambli ühel vedaval hingel. Alar Kotkale oli probleeme selle looga, et ta ei leidnud seda lugu, kui ta tahtis välja anda plaati, mille taga andis monitori parimad laulud. See lugu oleks pidanud kindlasti seal peal olema, ka ei leitud selle loo nii-öelda korraliku versiooni, nüüd on see olemas. Kui ilmub monitori greidistiits number kaks, siis raudselt see lugu on seal peal, sellepärast et see lugu õnnestus leida tänu toitsida. Ja selle loo originaali leiame tuumas Lediini poolt laulduna Rootsimaalt. Sammaran Koort on selle loo nimi ja maakeeli ümber panduna, see tähendab seda, et suvi on lühike. Niisiis mõnusat eesti ja rootsikeelset raadiopoppi, ansamblilt monitor ja siis tuumas Lediinile. Hällusega. Aasa. Ma. Olla ei saa? No. Algul ja parem toimub. Dorota nüüd, enne kui saade läbi saab, jõuan mängida ka veel viimase laulupaari. Nende kohta midagi rääkida ei ole, sellepärast et ei ole jõudnud saiman pater play kohta eriti midagi internetist leida. Aga igal juhul ma tean, et tema kunagi laulis kuulsaks laulu maa mammeigmaipeedia, selle eestistas varalahkunud Ahti Nurnis. Nii et kõigepealt kuulame siis Ahti Nurmise versiooni, mille nimi on ole hea ema ja seejärel kuulame originaal saalis on saeman patra, flai ja meik, maipeed. Kõike kaunist teile, kohtume juba järgmise kuu viimasel laupäeval saates originaal ja koopia. Isegi kui ma saan, eks ole hea. Palun ole ema, ta ootab meid.