Keskööprogramm. Ja vaikus. Pole und. Pimedus on maa peal ammu. Kel vaid tiksub ühtlast sammu ikka tunni j sattunud? Pargi Salaiutu ahin pilkas osa muud lekt, pahin, elu ärev hiire rutt. Näiks mind vaevad. Tüütu hääl, mis on su mõtteks, oled sa ehk tühjaks tõttaks kulutatud päeva nutt, mis sa soovid? Eks peatada kutsutsamäe saatust teatud. Aru tahan saada sust. Otsin sinus tähendust. Hea kuulaja, nagu juba mõistsid, kuulame tänasel oktoobri õhtul Aleksandr Puškini luulet. Aga kas tundsite ära ka esitaja? Puškini luulet on tulnud lugema Indrek Sammul. Ja valikus on palu kõigi meie Hääde Puškini tõlkijate loomingust. Paul-Eerik Rummo, August Sanga ja Betti Alveri tõlked on need esimesena pikem pala sügis August Sanga tõlkes. Aeg tulnud ja rändaja Paul-Eerik Rummo tõlkes. Siis Jevgenia neegini neljanda peatüki katkendid Betti Alveri tõlkes, teadagi. Betti Alver on tõlkinud ka saates viimati kõlava pala pealkirjata Ta luuletuse käisin jällegi maanurka vaatamas. Head kuulamist. Oktoobrikuu on käes. Ta karge taeva all metslehti viimaseid nüüd poetab salamahti. Õhk jaheneb ju maas on hommikuti halb. Veel ula pojake on veskid aga lahti, kui tiik on tardunud. Taas rõõmsal õhinal mu üle aedne peab nüüd oma maadel jahti ja väljad rõkkavad ja haukest elus tundun äkki tammikud, mis vaikselt nägid und. Nüüd on mu armsaim aeg kuid kevad, piin on see, ta sula kaasa toob ja töötu pori, leha. Põen olen kärsitu ja midagi ei tee. Karm talv on hubasem, siise verb, vaim ja keha talunud Ma armastan, kui tuleb saanitee kuuvalgel lausa lust on tulist sõitu teha koos noore neiuga, kes Argsel värinal kätt kvark pigistab sul karusevaiba all. Kui kergelt lõbusalt, siis liugleb uisuraud. Jää, puhtad peeglid on täis häälendust ja ära ja veel need õdangud, kui ootab kaetud laud on ümber askeldus, rõõmus rahvakära. Kuid aina külm ja tuisk. Ööd pimedad kui haud. Koopas karumise viimaks tüütab ära. Kui kaua neiuga Sessaanist rallitad või ahju taha poed ja kambris hallitad. Oh ilus suveaeg. Muidu armastaks, kuid kuumus, kärbsed, tol, need teevad tuju pahaks. Me vaiman jõuetu. Me liikmeist kadunud hiljaks. Nii ootab põuast Põlded viimaks vihma, Kahaks, jood vett, kui loom tang päevas vahel kaks ja jälle tagasi, siis mullust talve tahaks kui pliinidega kord sai maetud vana mees. Nüüd kalli koolnu auks on jää ja jäätis ees. Kuid armas minule on sügissuve surm. Kui aasta rikkused kõik kogutud on aita mis vaikse iluga siis närbub, et siia norm mõnd Lastki nõnda näed, ei teda ükski paita, ent siiski varjul andas iselaadne horm. Küll paljud sügises ei leia, muudkui laita. Kuid mind, Ta vaimustab sa tunnistama pead, mu kallis lugeja, et tas on palju head. Miks mulle meeldib ta nii teesikuses, neid võib vahel meeldida. On eriline luule, ses surma vapruses, mis kaasa kisub, leid? Ei oma saatust, mia ei kaebeid kerke suule vaid ehib naeratus, ta huuli, vahaseid ei hauamusta, suud ta haigutavat. Kuule ärk, purpurõhetus veel mängleposil tal. Mis nukker aastaaeg. Kuid silmadele rõõm on meeldiv menule ta lahkumise ilu. Mind paelub loodusesse närbumise lõõm on kullas, purpur-is kõik metsad, õhk on vilu nii rõõmsaks värskeks teeb meid iga karge sõõm vaid harva. Päiksekiirt näeb läbi pilvepilu. Rihm udud hallaööd. Päev aina väheneb ja ähvardavalt talv ju kaugelt läheneb. Ja sügisel jälle puhken, siis ma muidu kunagi nii hästi end ei tunne. Siis armsaks jällegi saab lihtne eluviis, söön palju isuga ja sügavalt vaol on ja kui siis reibas kõnd mu vere käima viis, ma olen jälle noor, lenn täidab õnnetunne ja värske eluhoog, nii on muu organis. Oh andke andeks, banaalne prosaist. Muratsu tuuakse, lakk tuules, lehvib tal, lai avarus on ees, nüüd kuhu. Jäär rõõmsalt heliseb ta kerge kabja all sõit läbi orgude mind viile üle luha. Kuid peagi kustub päev jälle raginal puud, ahjus põlevad. Kuulan tule vuha, loen raamatut ja leek kord üles, lööb kord Vaub. Ja mõtteviimati mul kaugustesse kaob. Ja ümbritsev maailm on näki ununenud. Ei vanu radasid vai märgasenam talla täis pilte, heli silma, äkki tunnen end täis luule elevust, süng tõuseb taeva alla ja nagu unenäos mind, mõttevabalen viib aina edasi. Kõik Deerunud alle valla ja nägematus reas. Armsad tuttavad. Vastused siis ma juurde ratavad. Ja mõtteDorlevad ja süda süttib sees ja riimid, tulvad, sulg nende käsku, järge. Võtan paberi, mis kutsuvalt on ees. Ja värsid voolavad, et muudkui ülesmärgi. Nii laelgi sadamas on vaka vaikses vees kuid seavad madrused, mäe korv, totaakel värgi ja ankruchivavad tuul, purje paisutab. Ja avamerelt voog juhiiglast kaisutab. Välja sõidame. Kuid kuhu sõita, siis? Aeg tulnud sõber. Aeg on tõesti kätte jõudnud. Muffin ei ole nii. Veel enne asu nõudnud. Raashaaval iga päev viib lendu olemist, viib tunni järel tund meist elu mõlemist. See on virvapilt, mis jahtimist ei tasu. Kuid mida leida võib, on vabadus ning asu mull orjal väsinul. Üks salanõu ei kao. Siit kaugel. Otsinud tööks ja hellaks rõõmuks tao. Kardoline uitamas keskhoolduseta orgu kui ütlematu vaev. Mu järsku surus norgu. Men haaras hirm ja piin. Kui mõrvalt püütud meest, kes ilmsiks saanud süü ei pääse kohtu eest siis hingehaavadest halasin, kurtsin, taak turjal, Winsklesin mures, käsi murdsin ja soigu siin vaid üht, just nagu tõve hoos. Mis pean ma tegema? Mis mulle toob see loos? Taas oma koju, siis ma läksin longuspäi, mu kurbus mõistmatuks, kõikidele jäi Narva, siin on hea, kui püsin vait ja vaga ja oma perega ei mõtteid musti, aga tund tunni järel läks, kuid vaev. See kasvas veel ja mattis südant, nii et kütkeis pääses keel. Oh häda, häda küll, eks teadke, laps, naine, nii neile rääkisin. Rant, hirm ja murepaine mu hinge pigistab ja ainumõtte sund mind piinab tulemas, oh, ligi on jutunud, pea tõuseb leek ja tuul ja meie linn ei püsi. Nii, on määratud dast, jääb vaid tuhk ja süsi. Meil tuleks varmalt nüüd, et säästaks meid, see möll veel leida varjupaik. Kuid kus oh häda küll. Kodakondsus ei lähe vist pentsik naisse jutt, kõik Kohkvel vahtisid mind nagu hullunud, ent peagi toibusid jätsid hommikuni mind rahusse, et viiks mult palaviku, uni. Kuid nutmast kaeblemast ei päästnud mind, kas säng jäide lahti, rasked laud ja kestma hinge äng? Auvalgel nähti ju, et enam ei lama ja tuldi küsima. Ning kuuldi sedasama, mis ennistki. Seisu vaen, umbusk ja pahameel pead tõstsid, omastas, kes leidsid vääral teel mind astumas ja nüüd mind püüdsid kurja nõuga küll põlastusega, küll palju sõimujõuga sealt pöörda valjemalt kaebles minu rind ei kuulnudki oma muid ning valuvaevas mind. Lõpuks kodustel said otsa sõim ja kära ja käega lüües. Kõik nad pöörasid must ära kui tüütust jampsi ost, kel mõistus segi pääs ja kellel range arst, võib-olla ainus pääs. Jõud ammendumas, nii ma läksin rammetuna, et teil ja kõndudel taas hulkuda, kui tuna pilk ringi ekslemas, kui vangi pagejal või vihma, hirmu käes peavarju harjujal. Nii koormatarisin ja hinges lootus kohtus. Üks noormees tundmatu seal mulle vastu juhtus. Mis imevaikne pilk tal tõusis raamatust ja mõõtis, küsides mind ja mu ahastust. Nakostsin vastuseks, tea, et mu hirmutooja on surm ja kohtupäev mind kutsunud on looja. Kuid selle päeva ees mu hinge surub, õud pole vall siis veel. Kui tõesti siin su jõud jäänud nõdraks, lausus mees, miks, ütle seda linna, sa pole jätnud veel aeg ammu teele minna. Kuid mina, kuhu siis, kus on see õigeim tee? Käenoormees sirutus ning näitas kaugusse ja lausus nagu arst mis näeb su silm seal, vaata nüüd silmist valusa istuma, püüdsin pilku saata, neid ahnelt avades. Kui see, kes pääsenud kaest üks valgus, kostsin siis sealt lohutab mind vaest. Siis mine tähiseks, valgus eemal, särav, vaid seal on lunastus. Su ainus kitsas värav, sa seda näha saad teel kindlalt püsivaid ja mine. Teele sealt masse ESM jalamaid. Nüüd puhkeSarajevos mu omastes ja teistes, kes olid tundnud mind ning kodulävel seistes, mu pere hüüdis mind, valjud, hädaldas hulk sõpru, tutt, Ta vaid neil ümber sagimas. Seal oli sõimaja idia, haletsejaid segi, kes maanineedes minikesele naeruks tegi. Naist toetas troostes üks ja teine pidas heaks, et naabrid vägisi mind seoks ja koju veaks. Ja juba olidki mul kannul jälitajad. Kuid samm, lisasin, jäid taha. Linnarajad jäid taha, siinsed maad neist kiirustasin priiks, et kitsas värav, pealinn, lunastus viiks. Suur vaikus. Oni suveilmad, veevulin, haljad, metsateed, rõõsk, laanelaps, tas sõstrasilmad ja kevad, värsked suudlused. Kapriisilegi vastav eine, mõnd valget veiniklaas või teine hea raamat. Meeltmööda ratsahobune Näämis häirimatus rahus. Nüüd võluvus meie üksiklast, enne miks Lõbu saginast ja linnasõpradest lahus. Nii eelistas ta äraklust keskpõhja suve sumedust. Puid vili, sahises salve. Me suve ilu ja natuur on ainult lõunamaise talve liig lennukas. Karikatuur. Ju taevas oli tuhakarva kurb, sügispäike paistis harva, päev polnud enam kuigi pikk. Veel korraks Laan teel, lehestik lõi kohama. Ja langes maha. Metshaned, hüüdes kähinal reas, alustasid pilve all teed lõunasse. Täis meelepaha jäi tuh mittu. Seisis ukse ees. Külm taevas, Halla udus loidab, lööb kahutama künnikrunt hunt rõdust maantee poole roidub nälg varraks kaasas emahunt. Kroon rakkamas, norskab kabi, plaksub, mees annab Saru, vanker naksub ja vurab. Nüüd ammu enam karja Kell ja Luikov sarvehääl ei kaja. Noor neiu tralli hurtsikus ja ketrab juba pilakus ta Dali tööde valgustaja Bird põleb sardsop sademeid kolm koitu enne vareseid. Ju talvised on tuulekoosid, õhk hõbeleb. Mu lugeja nüüd juba ootab riimi roosid. Maid Darr, laps, takk rabada, jääkattes jõgi laias luhas parketina on peegel, puhas hulk poisikesi uisud all. Liug Aare lipp. Ta õhinal. Klaas libedale jääle Vanssib suur Hani oma punastel veelinnulesta jalgadel, kuid vaarub, kukub, õhus tantsib õrn lumetaht. Siis langevad, kui kotist rõõmsad raisad. Mis teha kolkas külmal ajal? Kas jalutada? Lagedaks, on jäänud puud ning jalutaja tuhm küla meeltki masendaks või ratsutada stepi. Aga nüüd kiilas ja, ja konaraga liig nürinenud raudade oht kukkuda on hobusel. Sa ei istu kodus, raamat pihku. Näed, siin on Walter Scott, siin Brat. Loev trump on head ja paremat kontrolli oma kontovihku ja vihasta. Nii jätkub just sul kogu talveks tegevust. Käisin jällegi maanurka vaatamas, kus elasin. Kui pagendatu kord kaks vaikset aastat. Jõu kadus 10 suve sellest ajast mu ümber, paljugi teisiti. Ka mina ise üldist seadust mööda reid olen teine. Aga minevik siin valdab jälle mind, just nagu oleks neis vaarikutes alles eile veel ma ringi luusinud. Seal on maapaomaja, kus elutsesin oma hoidjaga. Jo puhkab vaene veidikene mullas. Mu kõrv ei kuule enam kunagi tassekeldust ja sammu seina taga. Ja see on metsa küngas, mille tipuni sageli maa vaikselt istusin. Tilk järvel mõlgutasin kurvalt mõtteid. Teistest randadest keskhallijaid, karjamaid ja kollendavaid välju, järv sinisena laiub kaugele. Seal sõudes mööda salapärast voogu veab kalur kehvanoota. Laugel kaldal võib näha külasid ja nende taga. See vildak, veski maadleb tuultega. Ja vaevu pöörab tiibu. Seal, kus lõpeb mu suguvõsa mõis ning mäkke tõusev tee on vihmast auklik. Haljendab kolm mändi. Üks kasvab eraldi, kuid teised kaks on lähestikku. Kui ma vanasti kuupaistel ratsutasin nendest mööda, siis oma tuttavlikku mühinaga nad ikka tervitasid mind. Nüüd sõitsin mas sama teed. Nad olid endised. Ja endistviisi ma kuulsin, kohisevad nende lattu maas, aga ümber vananenud juurde, kus enne oli tühi lage kõik. Nüüd vohab noor ja haljas männivõsa kui lastepere, kelle peade kohal on vanemate katus. Üksinda. Änd seisab eemal nende kaaslane. Kui pahur vanapoiss ja tema ümber. Ei ole mulle antud näha aegu meil sirgut suuremaks mu sõpradest ja peidad möödujate pilgu eest kord nende kulupead. Pojapoeg, ent kuulgude jälle ladvus tervitust, kui pärast virgutavat võõrsil käiku siit mööda minnes hilisöisel tunnil kesk oma meeldivaid ja rõõmsaid mõtteid. Aleksandr Puškini luule kõlas Betti Alveri, August Sanga ja Paul-Eerik Rummo tõlkes Indrek sammuli esituses. Saate kujundas muusikaga Silja Vahuri. Toimetas Mari Tarand. Iilid.