Tere õhtust, hea luuleruumi kuulaja. Täna räägime Felix kotast mehest, kelle sajandat sünniaastapäeva tähistati 25. juunil. Ja kuigi tema kogu loomingu suhtes on vastandlikke arvamusi. Me ei saa keegi eitada, et Felix Kotta on olnud üle põlvkondade armastatumaid. Lastekirjanikke. Mul on täna stuudios kaks meest kaks teaduste doktorit, Ilmar Kotta, merebioloogiateaduste doktor ökoloogias ja Kerri Kotta. Helilooja ja muusika. Doktor. Alustame Ilmarist. Mis seoteid? Felix? Taga Felix, kata minu isa vend ehk siis lihtsalt. Ja minu mälestused temast on sellest ajast kui Ma ise olin nelja-viie-kuueaastane. Ja kui ta suri, siis ma olin 14 aastane, nii et kõik need mälestused, Ta on ikkagi rohkem nagu lapsepõlve mälestused. Sellegipoolest, need mälestused on helged ja ilusad. Jah, minu suhe Felix Kotta ka on puhtalt selline ütleme siis vaimne, kõike, mida ma temast tean, tean ma ikkagi tõesti perekonnapärimuse või juttude kaudu. Te olete kotadeva miili üsna väärikas mees, haru, kaks teaduste doktorit. Ja ma tean, et on küllalt põnev nime legend. Jah, ega see nüüd veel päris kindel ei olegi, et kas see on tõesti tõsi või tõesti on see legend? Kotta, nimi, teatavasti on Eestis üsna haruldane ja nii palju, kui neid kodasid Eestis kõik on, on nad kõik omavahel kas lähemalt või kaugemalt sugulased, kotta, nimi tekib järsku kuskil 19. sajandi teisel poolel. Ja on põhjust arvata, et selle nime nii-öelda nendele esimestele fotodele andis üks mõisnik, täpsemalt võrreldes siis vedu, mõisnik, vedu mõis on Tartu lähedal ja praeguseks vist juba hävinud, aga selle mõisa tall on alles ja oli siis tõesti üks üsna haritud eesti soost tütarlaps või naisterahvas kes korda vist oli juba olnud? Täpselt ei ole teada mõisniku vallaslaps igatahes taliharitud naisterahvas. Ja, ja tõesti, see perekonnalegend räägib, et ta elas siis kokku selle vedu lase mõisnikuga, kes ei kuulunud balti põlisaadlist, vaid oli just hiljem siia tulnud selle Vedu mõisa ostnud 19. sajandi lõpupoole. Ja neil oli siis kaks poega, kellest siis kotta, suguvõsa ja nimi on nagu alguse saanud. Ja nimi siis väidetavalt on pärit selle mõisniku emapoolsele von Stackelberg siis ema oli sünnipärane kott ja kota nimi. Sellisena on tegelikult Lõuna-Saksamaal ja Põhja-Itaalias suhteliselt tavaline, et seal on päris palju selliseid kotasitleja, miks nüüd see mõisnik omab emapoolse pere nime, siis nii-öelda oma poegadele andis, põhjus oli just nimelt see, et ema andis siis lastele eesnimed, kuna lapsed pidid ju kasvama edasi eestlaste seas ja saksapärased või võõrapärased nimed ei oleks sobinud. Aga siis mõisnik andis siis nii-öelda perekonnanime ja ühtlasi ka väga hea hariduse nendele kahele pojale. 13. aastal siirdus see Vahmiili osa rännakule Siberimaale põhjustel. Sellel ajal oli selge, et elu mõisates on pöördumatult Toomas ja on üsna tõenäoline, et mõisad, haavad Eestimaa pinnalt üldse ära sellisel kombel, nagu nad olid, sadasid aastaid olnud. Ja, ja siis nende rahutute aegade taustal tundus mõisas elavatele noorele kahele mehele siis Mardcotta oli üks nendest, kes on just selle mõisniku poegadest üks Mardcottale, tundus et on õigem koos oma emaga ja oma noorele naisega, kes väidetavat oli ka pärit Tartu lähistelt et selle perega minna Tsaari-Venemaa avarustesse. Nimelt toimus tol ajal Stolõpini reformi ja uusmaasaajad, neid loositi Tsaari-Venemaal. Nendele anti kaasa kasakate kaitsevägi, et nad saaksid rahulikult sõita sellest kodust, kus nad varem elasid uude kodusse ja nad sõitsid imeraua oblastisse. Seal on üks linn, Tomski linn, vot seal Tomski linna lähistel asuvasse otseses mõttes ürgloodusesse taigasse, kus kohisesid minu vanemate jutu järgi põlisseeder sõnnid ja lehised. Ja see kild eestlasi hakkas seal oma kodu. Nad kõigepealt saagisid maha põllu suuruse platsi põlismetsa ehitasite sellest puidust endale majade tegi tale põldu ja said ülisuure saagi kaasa toodud viljast mis tagas nagu elu järgnevateks aastateks. Rünnakud olid tollal tõepoolest üsna laiahaardelised aga üks eripära, mis eestlaste puhul on alati silma jäänud, et lastele antakse väga-väga hea haridus ja Felix Kotta ju ka sai kõrghariduse suisa tolleaegses Leningradis see edasipüüdlikkus ja hariduse liini pidi minek on üks teie Vahmily eripäradest. Aga tuleme nüüd tagasi, siis aja juurde, kui kotad naasesid pärast teist maailmasõda. Ja see tore linn, kus nad siis leidsid eluasemeoli Elva, Elva oli Ilmar teile ka lapsepõlve suvede maa. Mitte ainult suvede, vaid ma elasin koos vanematega seal alates kuuendast eluaastast ja lõpetasin ka seal gümnaasiumi, nii et see on linn, kus ma kasvasin suureks. Kas mälupildis ka, kuidas onu tööd tegi? Ja ma olin väga kuninglikus seisuse, minu ema viis mind Felix Kotta juurde, kuna Felix Kotta seda ise väga soovis. Nimelt väliskotta pidas mind mõnes mõttes nagu oma lapseks ja tõesti väga armastas ja hoolitses mu eest. Mida minusugune väike jõnglane muidugi, millest aru ei saanud, kuid ma märkasin seda poolest, et ma võisin joosta ja kelgatajajad mängida seal samal ajal. Felix Kotta töötas oma lastele raamatute kallal, mida ta tol ajal vist kirjutas. Aga täiskasvanud inimesed pidid kõik olema hiirvaiksed ja kui mõni laual nuga või mingi asi köögist põrandale kukkus, siis järgnes kõue, kärgatas väliskaotas ost ja kord löödi majja, aga mina võisin teha mida tahes. See annab märku, et Felix oli üsna kirgline mees ja mis saatsid teda ka muud kired, ma mõtlen. Loodus ja jahipidamise kirg. Ja tõepoolest Felix Kotta oli mees, kus olid koos nagu kaks külge, üks selline hea rahulik nisugune, ääretult südamlik pool ja teine selline oma tõekspidamiste õiguste eest võitlev pool ja need olid nii lähestikku, et paradiis liku rahu kõrval võis väga äkitselt ja väga ootamatult kärgatas pikne. Ja võib-olla teda kõige paremini iseloomustav asi on see, et ükskord ta märkas tualeti aknast oma eramajas, et varesson puu otsas talista varest juba ammu jahtinud mõttega, et koguda, tollel ajal oli see jahimeestel nagu normiks, koguda vareseid jalgu, alli varest peeti tol ajal kahjulikuks linnuks looduses ja kõikidel oli vaba voli teda küttida, jalgade eest vahetati laskemoona ja, ja selliseid jahipidamise asju kuskil mingisugustes kohtades. Tol ajal. Niisiis, märgates seda varest, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna hilise elutuppa, kus oli tal seina peal püssijahipüssi hiilis uuesti tualetti ja laskis läbi aknaruutude selle varese sealt puu otsast alla. Mille peale oleme muidugi tema abikaasa pidi pliidi ääres suppi tehes härra minestama, sest et maja oli haudvaikne, järsku käis kohutav, kärgatas. Aga mees oli särasilmne lõbus ja leidis, et kuna see tegu tehtud, ta sai nüüd, mida ta tahtis. Taali tohutu tult loodusesõbralik tänapäeval vaevalt et ongi palju enam selliseid inimesi, kes tunnevad loodus sedavõrd sügavalt ja suurelt, nagu tema seda tundis, kuna ta ju lapsepõlves jooksis Siberi taigas. Ta oli seal ju 24 tundi täitsa metsikusse ürgses looduses. Seto ta tundis ka siin Eestis muidugi absoluutselt igat jälge maas ja igat märki looduses mingi, mis näitasid, kas mingid loom või lind oli seal tegutsenud ja siis ta tõi tihtipeale mind ka lapsepõlves enda retkedele kaasa ja me käisime, uitasime. Ja, ja sageli jäigi püssist pauk laskmata. Ta lihtsalt jutustas loodusest imelisi lugusid, mille tõttu ma kardan, ongi minu, see. Targad uurimused väidavad, et Felix oli 46.-st aastast juba kutseline kirjanik aga see ei takistanud teda olemast ka üsna kõrgetel ühiskondlik positsioon. Mõnedel on ju teada, et ta oli Tartu rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja tolleaegses nomenklatuuril. Ilmsesti oli selle eelduseks nii-öelda omaaegne ja eeskujulik ankeet. Küllap ei olnud selles ankeedis juttu nendest käikudest, millest me siin hetk tagasi kõnelesime. Aga kas teil on seoses kota perekonnanimega olnud ka vastandlikke üleelamisi? Kui jutt juba selle ankeedi peale läks, siis jah, eks kotade perekonnas ankeet on ilmselt olnud probleem juba mõnda aega jahmunud räägitud tõesti, et Felix Kotta ja üldse eks ole, fotode perekonnas sellest nii-öelda perelegendist, millest, nagu enne juttu oli et ega sellest üldiselt räägitud, see vaikiti maha. Ja, aga noh, see on ka täiesti mõistetavatel põhjustel, miks seda tehti. Sest kui see välja arvata, olid nad ju lõppude lõpuks Venemaalt tulnud eestlased kehviku poeg Venemaa taustal, aga eks ole nii-öelda lihtrahva hulgast et sellisena kahtlemata Ta noh, see ankeet pidi paistma ideaalne. Ja noh, eks ta oligi tollaste nii-öelda kanalite järgi ideaalne ankeet. Aga tõesti üks naljakas lugu nagu juhtus või võiks naljakas üleelamine meeles hilisemast ajast? See on siis meie taasiseseisvumise aeg, 80.-te lõpp, 90.-te algus. Ja, ja kui need tuuled meil siin vabamaks hakkasid minema siis üks selline asi, mida näiteks muusikaakadeemias tehti ja ma usun, et analoogiliselt seal tehti ka teistes asutustes. Koostate teatavaid selliseid seinalehti, mida vist võiks oma moodi pidada. Ma oletan, häbi postideks. Nendes seinalehtedes olid siis avaldatud mitme eesti luuletaja nii-öelda need õukondlikud oodid Stalinile ja, ja sotsialismi ja kommunismi suurele olevikule. Ja Felix Kotta nimi oli selle tõttu ja seal sees, sest lisaks nendele nimetatud juba lasteraamatutele kirjutas ta loomulikult ka sedasorti nii-öelda ohvitsiaalset ametlikku luulet ja, ja tookord. Ta käis mul tõesti peast läbi mõte, et Felixil oli omal ajal probleeme oma nii-öelda oletatava aaderliku päritolu varjamisega ja nüüd on uued ajad ja minu ankeet on ka vale, sest minu esivanemad on olnud jällegi nii-öelda punased ministrit. Nii et selline naljakas paralleel tõesti tekkis jahed. Ankeet on tõesti meie peres olnud probleem, see ankeet ei sobi väga hästi ühegi võib-olla riigikorraga. Küllap tõesti need ajad olid keerulised ja inimeste käituminegi oli kontekstis erinev. Aga ma kujutan, et üks oli Sofitsiaalne pool ja teine pool oli perepool kus tõepoolest vallasesse inimlik soojus ja loodusearmastus. Ja küll räägitakse, et Felix oli härrandliku olemisega kuidas tolleaegses nii-öelda ühiskondlikus kontekstis mõjus. Jah, ta oli tõepoolest nii-öelda rahvamees, kuigi mõnede luuletuste põhjal võiks jääda mulje, et mees oli nomenklatuuri-is ja suhtles ainult nomenklatuuri, ka ei ole see absoluutselt tõsi, sest et ma nägin kuidasmoodi, ta suhtles paljude tuttavatega tänavalt, Elva oli tol ajal suhteliselt väike linn. Kõik tundsid kõiki. Üldiselt Elva linnase suhtuti väga suure lugupidamisega Felix Kotta kui inimese vastu. Temas puudus täielikult niisugune ülbus või selline üleolevus või midagi taolist, kuigi tegelikult ta ju oli vaieldamatult nomeklatuur inimene tol ajal. Ta vallutas südant Niukest asjade pärast, nagu näiteks, kui poisikesed seal mingis pargis olid värskelt istutatud puude hulgast ühe puu ladva väga murdnud väga elas nagu seda, et kuidas võib niimoodi, kus on siis nüüd selle lapsevanemad ja kool ja, ja ta tõepoolest oli sellest mitte nii häiritud nagu, eks nomenklatuur, inimene, aga ta oli nagu isiklikult häiritud nagu kodanikest tunneb muret konkreetsete inimeste ja nende arengu ja nende tuleviku pärast, et inimesed oleksid humaanset normaalsed. Et ei oleks sellist nihukest, kaabatlikust ja sellist. Tollel ajal nimetati lõnguslikust vaid, et inimesed oleksid töökad, ausad ja normaalsed ja see temas lõi välja ta selle tõttu ongi tema luuletuste nagu üks osa siis sellest kuidas tuleks ja peaks elama selleks, et meil oleks hea ja korralike inimestega ühiskond. Ma vaatasin hiljaaegu Apollo raamatukaupluse nimistati Felix Kotta teoste uusväljaandeid valdavalt läbi müüdud. Nad ootavad uusi kaasa ja see on tõepoolest kõige parem tunnustus ühele kirjanikule ühele luuletajale. Juba mõned aastad tagasi helistasin Lembit Ulfsak-ile, sest meil oli plaanis anda välja Eesti armastatud näitlejate plaadisari lapsepõlve lemmiklood. Ja küsisin Lembit Ulfsak kilt, mida ta tahaks esitada. Siis see vastus oli täiesti kõhklematu. Felix Kotta muidugi. Tublid loomad. Ja täna kuulaksimegi hea meelega just seda lugu. Lembit Ulfsaki käsitluses. Õues oli kole kära, kutsikas, ta sööb meid ära. Päästke päästke mäegi, sokk, kana, karjuskaa, Guak. Ani tegi keegaga. Tõusis lendu hirmuga, lammas jooksis Palconile, oinas otsa kalkunile. Siga sulgumüdinaga. Kutsikas neid ajas taga. Naabri Muri ise labakindas, pisem, aga kõrikas, kui kõu varsti tühi oli õu. Võitja oli Mori. Kas või kojumine, järsku näo kumine, saba püsti nagu mast. Õue astub väike kass. Miks sa Muri neile tikud? Miks sa meie rahulikud? Tähkus asjamees klahvid Muri kiisu ees. Ma sain seast ja lambast võitu, sulle ammugi teen sõitu. Ja Allar ja Kle auh ja auh ning ongi suutuuri Al Krauh. Õues tekkis jälle kära. Väike kiisu, jookse ära. Kiisu, kiisu, mis sul arus, kutsikas, võib-olla marus teda marupeni pureb, see jääb põdema ja sureb. Kuid ei jooksnud ära, kass jooksis ära, kutsikas. Isegi jõulus. Agamuur. Paha peni, kiisud pures, kari pääses hirmuohust. Päästja ise oigas rohus. Moore'i on ehk tõesti marus, haige juures peeti aru, kiisutule ebarstida, muidu sureb varsti ta kuulus arstont jokk, jokk, jokk madalaarsti, ütles Kukk. Kanad kohkusid, kook, leivaisa helde nukk. Teel on rebane ja kulgi, nad ei paita sinu sulgi. Oledaman sõbra hukk kanadele vastas kukk kires kergeks, rinna tuleb teele minna. Teekond oli vaevarikas. Moonakoti vajas Kikas. Vana kass, viis moonakoti, seitse hiirt ja neli rott. Tiit Sokk tõi suure kapsapea. Lähkri lõssiviisid sead. Leht tõi looma peedi suus eni vorstiviilu kuus. Lammas murult rohtu, katkus heina märssi kaasa pakkus aga lindude poolt Hani vihmaussikoti pani. Kukk ei tahtnud pahandada, nõnda lahkeid loomi. Palus kõiki vabandada, et ta muud ei soovi. Kui kaeru natuke talli läks, üks ratsuke suust ei kaeru künast, siis nokkis kukk ja hüvasti. Astubki ikka sammud, pikad tiibadega, aitab veel, jookseb, rühib, higi pühib, vaatab, jõgi paistab teel. Palju vett, tolku ees, aga kukk ei uju vees. Hõi. Kas siin ei ole tarve? Küsib ta, mis üle veaks? Järsku märkab põdrasarve põõsastes ja põdrapead? Kikas põtra palub, nii. Põdrake mind ülevi, kas on haige? Kõik on mures, paha peni, teda pures, lähen arsti tooma, et ta aitaks looma sarve otsa tule, sõber vastas vette minnes põder. Oleksime tõprad, kui ei, aitaks sõpra. Kogelee kuu kogelee Kikas oli ülevee, astub Kikas, sammud, pikad tiibadega, aitab veel, jookseb, rühib, higi pühib, kuid ei paista kliinik teelt. Palun ütle, küsib siililt viimaks hingeldades. Kas on kaugel polikliinik, kus on arstiks tšuktši jokk? See ei ole kaugel, siit. Vastab abi, lahke siil. Vaata, paistab metsatukk. Seal on arstiks oktructyok. Aga rebane on teel. Kas sa pole kuulnud veel oma surmast, vastab, kub. Kiisu põeb ja kõik on mures pahabeni, teda pures ilmatarga arstita surragi või Parstida. Lähen, oled julge lind, ütles siil. Ma aitan sind kukesulgedega, siis ehtis enda kaval siil ajas kaela hästi pikaks, nägi välja nagu Kikas. Kire nüüd. Ja siilist mees astus teele Kuke ees. Rebane läks suure hooga hammustama kukerooga, kuid oh häda, ai, ai, ai, saadan õela selga, sai sabas orus, nina norus kadus võsastiku orus. Kikas tänas seltsimeest väärtusliku abi eest kummardades sedasi lõksti. Ja läks edasi. Astub Kikas, sammud, pikad tiibadega, aitab veel, jookseb, rühib, higi pühib juba kliinikut, näeb teel. Äkki märkab kulli, Ivari liugleb vastu mööda maad. Kärab pääsukeste kari linde, hoiatavad nad. Teede err. Otsi rohu tuk, mine ruttu peitu, kupp. Helja sõbrad Kikas hüüab ennast vabastada, püüab kulliküüned sees on, tal tõuseb õhku vuhinal. Pääsukesed nutavad appi, talle ruttavad. Aga kull on ikka kull pääsu tema kõrval. Null. Nakkige tal silmad peast, lõoke karjust, teiste seas minu silmad, teie või kiskja rinna ette lõi. Kallid linnud, lõudja pääsud, ütles neile kurvalt kukk, mul ei ole enam pääsu. Viige meile Chuck tšuktši. Kassipoeg on haige, seal ta ei unusta. Tediaal. Näete, hüüti, ise sureb, kuid on teiste pärast mures. See on õige teguviis. Äge rünnak algas siis. Rähk nyyd nokaga, lõid kullirästas katku sabasulgi kuldnokk pori kaela kandis Teder diiva hoope, andis, kadus kullisilm ja saba. Kikas kukkus, oli vada. Palju tänu, suur aitäh. Olge terve vastasrähn. Nõnda jõudis kuuse alla arsti ooteruumi kukk. Kuuseoksal värvu jalga mähkis kuulus truktukt jokk. Nagu näeme, arst, nii osav pole keegi muu kui orav. Jõudu, doktor, jõudu tarvis. Mis on uudist, kuidas tervis? Vastab Kikas, kõik mures, kutsikas üht kiisut pures. Arva, mäed, arstita, surmalaps on varsti ta kuuldes nõnda kurba juttu arstel teele seadis, ruttu ütles. See on arsti kohus olla seal, kus elu ohus. Kodu poole astus Kikas, tiibadega aitas veel, jooksis Kikas sammud pikad, aga arst ei käinud teel. Tegi kummalisi looke. Miks te otse arste ei jookse? Tahan selles metsasalus ühte Saarmat leida. Tema mõistab püüda kalu aidata, võib leita. Saarmas, kuulus Kalamees ronibki siinsamas veest. Kiisu põeb ja parem pala kuluks talle ära, räägib arst ning varsti kala saarma hambus, särab abistada sõpra. Ohus on ju igaühe kohus. Täna on, kostis tšuktši jokk. Kala noka võttis Kukk mööduvat kolhoosi farmist. Tere, põeb üks väike kass, räägib orav. Oleks tarvis piima, talle mõni tass. Kui ei ole rasketõbi, siis saab tihti piimast abi. Lehmad noogutavad pead sulatõsi, kes ei tea haiget, kui osutama peab. Ja üks kirjak piimahaigele läks viima. Siin nad lähevadki reas, vägev muru, hari peas. Kiirel sammul astub tema järel tšuktši Chuck eemalkirjak nisas piim laubal, lauk ja ninal kriimarst on kohal. Rõõmus hõik juba õues kajab. Tervitavad arsti, kõik koduloomad majas. Oi kui tore. Tere. Tere. Õnnelik on meie pere. Kuni orav käpi pesi kanderaamil tasakesi, kiisu õue kanti. Paku otsa pandi, palun olla vait, kui sukkkorralduse tegi kukk, tekkis vaikus, pinev, algas arstimine. Sedaviisi. Näidake kiisuke keelt. Ütelge näouu. Hingake sügavalt, palun. Kõhus ei ole teil valu. Käpakest üleval, hoiate liikmestone ärase koivake kohale. Söö poole, kole nõksti on kergem, eks ole. Süstigi, teeme nii, olete terve ja prii. Võtke vaid sisse see kala, lakkuge, piim, mida valan. Igast rinnast tungis kohe sügav kergenduseohe, juba tühi piimatass, juba kõnnib väike kass, kui ta kala ära sõi, tantsugi, siis pakul lõi. Nõnda tark ja osav oli doktor orav. Sõbra pere kiisut, vahtis talle õnne, soovis kuni rõõmupidu lahti, pääses kogu hoovis tantsu keerus, ainult kukk oli paigal nagu upuk. Tantsu keerus nagu pupp. Laulukooris vait kui sukk. Mässan meie kukel viga imestades küsis siga ja siis kohkus armuvägi Kuke seljal Haabunegi täis tähe pärast oli mures, aga ise kasvõi sureb. Tohter tilku talle jootis, määris haavadele jooti. Ehkki Kikas kogu aja rääkis papale vaja. Kuke terveks silmapilk tegi arstirohutilk ja ta laulis kookele. Pidu kruubid pehmeks, kee Ko. Hoovi pere kuke, vahtis talle õnne, soovis kuni rõõmupidu lahti. Uuesti läks hoovis. Te kuulsite saadet Felix kotast. Oletajast kõnelesid Ilmar ja Kerri Kotta. Värsiraamatut tublid loomad, luges Lembit Ulfsak. Saate helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja ja režissöör Toomas Lõhmuste. Raadioteater.