Tere õhtust, stuudios on Vello Mikk. Tänase keskprogrammiga juhatas sisse ansambel puber. Pillid käes on selle aasta viimane kuu. Nagu olete märganud. Iga kuu viimasel laupäeval kõlab see tuntud signatuur. Oi aegu ammuseid, kus me räägime, meenutame omaaegseid populaarseid ansambleid. Tänane valik on tõesti nagu suur jõulukink, sest siin on koos nii palju ansambleid, sest saade kannab pealkirja puber pillidest, paableshopini ja ühendavaks lüliks on pillid, meeslaulja kes on mänginud kõikides nendes ansamblites. Nii öeldud kui ka nendes, kellest juttu tuleb. Nii et Mart Mikk, ütle omal ajal Buverbilid sündisid tuli see sellest, et te olite tõesti veel puberteedi eas. Powerpillid sündisid elu, elu kutsus nad ellu selles mõttes, et oli vajadus ansambli järele, kellega pulmas inimesi lõbustada ja, ja eks üks suur osa puhverpillide sünni juures on mängida Eesti õpilasmaleval ja nende lauluvõistlusel lauluvõistlustel, et see oli nagu puber pillide kõige esmane väljund, nii et ta oli nagu õpilasmalev ansambel? Jah, osaliselt, kuigi mina isiklikult ei ole päris õpilasmalevas kunagi käinudki, ametlikult olen ainult olnud nendel nii-öelda kokkutulekutel, partisanina nimetati partisanid, eks need, kes käisid ainult kokkutulekutel, kas siis sporti tegemas või pilli mängimas ja ja ma, ma arvan, et see oligi, see oligi see koht, kus välja kasvas. See oligi tegelikult üks malevalauluvõistlus, kui ma ei eksi, siis 78. aastal ja, ja seal nagu esimest korda saime Ivar tunnelmäega kokku ja sealt siis edasi tulid juba juurde Olavi Kõrre ja ja Toomas Aron ja ja pärast siis veel lõpupoole ka Toomas Rull, kui mu mälu ei peta, teil oli isegi üks laulist malev mammut marske, jah, sellega me võitsime. Ühe malevalaulude konkursi kokku osalesime, kui ma ei eksi, siis sel aastal esimene aasta oli veel selline nii-öelda projekti käigus, teine aasta. Tulime vist ei teiseks või kolmandaks aa ja siis võitis, miks jutita praegune Justament ja siis kolmandal aastal võttis, võitsime selle. See oli tegelikult noh, aga need olid ka hinnatud ja väga toredad üritused seal, nagu ma arvan, et komsomoli keskkomitee ei olnud palju pistmist midagi, need olid tõelised, sellised noorte muusikute jõukatsumised agarasti, traavi, ärritust. No puberi pillide proove tehti täiesti ametlikult see oli, see on üks minu elu vist üks vähestest ansamblites, kus on päriselt tõsiselt ka väga palju ja põhjalikult proove tehtud, see oli, kuna power pillid kuulusid ametlikult Tallinna pioneeride koolivate palee alla, siis kadunud Peep Sarapik, helilooja olime juhendaja. Ja seal sai tõesti nädalas kaks korda koos käidud ja proovi tehtud. Nii et tõsine ettevõtmine, see oli väga tõsine ettevõtmine ja pealegi pealegi noh, hiljem muidugi tulid, ma alguses rääkisin nendest pulmadest asjadest, aga see oli tegelikult siiamaani käime perega läbi selle, kuigi tähendab sihmani, käime läbi perekonnaga, kelle pulmasime esimest korda mängimas käisime. See oli kuskil sügaval paksu metsa sees sellises saun-suvilas, nagu sel ajal olid. Mängisime terve õhtu või lausa hommikupoole ööd lõpetasime, saime igaüks kõhu täis ja 10 rubla igaks kätte oli meeletult rahul. Koolipoisid olime kõik ja siis hommikul tavaliselt läksime pärast mängu kooliverd täis valgunud silmadega magamatus, lihtsalt. Nii ma mäletan isegi, ükskord sai niimoodi sõidetud, et pärast mängu hakkasin koselt sõitma, kesklinna, jäin magama, ärkasin männikul, siis mõtlesin, et nüüd jõuan teisse tundi, istusin uuesti bussi, ärkeri kose, mõtlesin vahel, aga õpetajad teadsid ka tee lauluarmastust, teadsin küll ja ausalt öeldes suhtusid sellesse väga mõistvalt. Et ei olnud otseselt sellist takistusi või kiusamist, et miks poisid seal üleval on ja pillimängijad The äratasite power pillidega ka tähelepanu ühes teises mõttes, me teame küll, et ega neid joodeldajaid Eestis nii palju üle Artur Rinne ja Tarmo Pihlap tuli siis nüüd Ants Nuut isegi, aga, aga ka teie joodeldest omal ajal. No see oli tegelikult võetud, see laul joodeldamisest oli, oli natukene ütleme, et sellel ajal võib nimetada seda lihtsalt laenatud, praegusel ajal võib-olla oleks kuidagi teistmoodi pidanud tegema, aga see oli find riialt. Laenatud see lugu ja, ja noh, seal sai rohkem võib-olla joodeldamise teemal nalja tehtud, kuid natukene foneetilistest keelekasvatajatest natukene parandatud sellega küll. Ja mis on kena, kuigi nüüd puber, pillid on möödanik, minevik on vist need omaaegsed poisid, kui nii võib öelda, jäänud muusikaga seotuks, eks ole. Pikka aega kohtunud Toomas haroniga aga Toomas Rull, Olavi Kõrre, Ivar kannelme ja kõik on väga aktiivselt tegutsevad muusikas. Niisiis ansambel Boberbellid. Nii mul on hea meel öelda tere õhtust, Jüri Leiten ele, sina olid seotud sellise toreda kollektiiviga nagu Dixilenud ansambel, seal oli ka mitu nimedel. Lihtsalt väga palju nimesid ei olnud, ei olnud, aga oli oli vist alustati muusikakeskkooli Dixilanna ansamblist, aga aga siis peagi ei ole ju selge, kuna me oleme ikkagi nii kõvad mehed sellel ajal siis oli peagi selgelt peab ka mingi väga äge nimi. Siis eks seal siis mehed mõtlesid kõvasti ja Mart siis mõtles välja selle. Kuna väga paljudel toonastel Tikslandi plaatidel figureeris sõnase, see vaevalt vaevalt siis siis polnud ju midagi sobivamat kui sinna Reval otsa keevitada, millest muidugi pärast nagu selgus, tuli ka mingi jama, aga see jama nagu meieni otseselt meie näpud on nagu tervelt sellest, et selle nimel CA seisis selles, et kui kuna vaibal on ju nagunii-öelda Dixilendi taaselustamise periood ja taassünnib nimetus siis muusikastiilina siis ja Reval jälle on Tallinna nimi olnud väga sellel ajal väga valede võimude. Algatati Hänniga mehed hakkasid siin taas, küsiti, millist Tallinnat võistlesin, taaselustada tahad. Nojah jaa. Aga, aga ma ütlen veel, tahad, et see nagu see nagu meie meieni otseselt ei küündinud, see need pahandused ja meie sellest nagu kannatada ei saanud. No lühidalt öeldes sellest revolvri Vaivalist. Siin võiks öelda, noh, ma olen mõelnud, et resümee on nagu väga lühike, et tegelikult oli tegu minu meelest väga ansambliga, suhtuti ülitõsiselt, hakkas see pihta, see vaimustus sellest juhtusid kätte Kuulsa Leningradi Dixilani plaadid. Siis kirjutati öö otsa neid lugusid maha muuseas ise, mis oli ka toonastele muusikaõppuritele iseenesest väga hea, nagu kõrva ja näpuharjutus ja, ja tehti väga, väga regulaarselt väga hoogsalt proove. Ja ja põhiline resultaat minu meelest on see, et see ansambel on kinkinud Eestimaale kolm minu arust väga olulist kuju. Number üks on Meelis wind, keda, keda me võime siin nimetada nii paljude kuulsuste mantlipärijaks ja täna täna täna tänase päeva Eesti parimaks jazz klarneti virtuaalseks siis Taavo Remmel, kes vaatamata vanemate halamisele jättis viiulimängu ja asus bassi mängima ja ka Mart sorkesetis viiulimängu tromboonimängija teised teised nagu enam-vähem mängisid oma erialal muidugi maratonil, see on selline külalissolist, kes siis laulis ja mingist tantsijat ainukesena tänavale ja, ja selline aga, aga lõppkokkuvõttes see kompott sai päris hea. Kohtades nimetatakse seda vahelauseks. Ma tean, et sa oled Jüri tagasihoidlik, aga arvestame kett Jüri täitevnimi on ka eesti trombetistide esirinnas, eks ole. Ei, ma, ma, ma seda nagu ei puudutaks, sest sest minu trumptordi mängud noh, võib-olla on käinud mingit teist rada pidi ja mul on tegelikult ise isiklikult olnud siiralt kahju, et sellest vaevaliselt nagu mina ise nagu edasi ei läinud, kuna tulid õpingud Venemaal ja siis nagu jäi see asi soiku. Et tänase päevani kadestan tõelisi džässmuusikuid ja, ja nauding, naudin neid, aga ma olen muidugi nii nagu tol korral olin. Võib-olla mina üks eestvedajatest selle ansambli kokkukutsumisel, nii ma olen ka nagu hiljem elus igasuguseid asju kokku kutsunud ja mõned neist on tegelikult ikkagi vanade väga-väga edukad olnud ja ja võib-olla võib-olla seda toonast sihukest nostalgiat aitab leevendada, kas või. Meie viimane uuem üritas selle triin bigbändi nii-öelda kokku kokkukutsumine ja tema nii-öelda elushoidmine. Noh, seal on kindlasti mingid seosed, seosed olemas. Peaks veel nimetama kindlasti laulusolist Pille Lill. Millega hiljem väga palju koos musitseerinud väga erinevates muusikastiilides ja, ja me ikkagi aeg-ajalt tuletame meelde seda aega või Pille Lill laulis Beysinstrid bluusitudeng džässifestivalil ja pärast seda tormas lava pealt minema ja nuttis rida sinna, siis pole midagi imestada, kui ta laulis ka, saame taimi Pärnusse, eks ole. Aga nimetage ka ülejäänud pillimehed ja olemasmäng siis. Puhkpillidest on veel nimetamata, no jumal, kas mingi saksofoni siis klaverit mängis, alguses ka keelpillimängija meis metsana kes oli, kes õppis tšellot muusikakeskkoolis. Hiljem vahetus klaverimängijas Sven Kullerkupu vastu. Ja trummar oli siis meie hea sõber Tarvi Jaago, kes oli üht-samaaegselt edukas Ni flöödimängu klaverimängukoorijuhtimisega ka muudel tähtsatel elualal. Tiks jään, muusika on täiesti elurõõmus muusika, see väljendub selles meeleolus, seal on mõnusat optimismi ja samas ka pillimehed ise peavad olema huumorimeelsed ja optimistlikud, nii et te olite testimist. Kuid jumala advust toona no on jäänud selline mulje. Ehkki see aeg oli, mis oli kaks aastat või kolm aastatada, võis olla. Kuhu see periood pikk, minu meelest me astusime üles esimesel tudengijazzil, see oli nagu see avalöök ja siis sellest edasi tulid meid kuulama Toivo tuberike, Valter Oja väär, kes otsisid noort ansamblit Eestist tollase jazzi Aponemendi tarvis. Aga me esinesime siis koos ühel kontserdil David Cološokiniga. Minu mäletamist mööda mul on need plakatid veel liiklejana kodus olles. No head aega oli nagu selle selles mõttes lõike, et me nagu pärast ei nagu vinduma, et kuna mindi erinevates suundades õppima õppima, siis käis sahh, lõpetati see asi ära. Tuldi kokku hel Aravete Tšassil. Mehed olid sõjaväes ära käinud ja sajevas ära käinud ja tulid kokku ja, ja ka oli selline. Mitte väga verist vaeva nähes sündis seesama efekt jälle uuesti, aga kõige võimsam oli paar aastat tagasi, millest me ennist rääkisime mardiga. Et aega oli ka läinud mööda siis sellest põhitegevusajast ütleme. 14 aastat ja me tulime kokku vaevu-vaevu saime kokku, kuna kõik need olid väga-väga hõivatud, et teha tund aega enne esinemist stovi tund aega kulus anekdootide ja mälestuste rääkimiseks ja mindi Mustpeade majas peale ja see oli minu arust nii menukas esinemine ja, ja mis puutub nagu mängu ja selle, ütleme selle Dixilandi sellises Timi noh, lahendamisse, mis tegelikult nagu valmib ikkagi laval, maastasime, noored oli, mis me ikka püüdsime noodid, noodist, mängija siis nüüd just sellel viimasel esinemisel pole olemas mitte mingeid noote ja minu meelest see koosseis oli nagu hea vein laagerdunud vahepeal, et oli palju paremaks muutunud ja nii võibki öelda, et et pange end valmis, me tuleme tegelikult veel üks kord. Ei noh seda on rõõm kuulda ja täiesti hästi, nüüd olete natuke kogemusi saanud ja kindlasti on tulnud juurde oma pilli peale. Eksid. Ei no kindlasti ja vahepeal on ka teised ütleme ansambliga. Ma mõtlesin meelis meelisvindi, kes on väga aktiivselt džässi tegelenud, kes on tegelenud pikki aastaid väga selliste tõsiste nagu džässisuundade ja laadida ja et, et noh, see traditsionaalne džäss ei ole nagu tema menüüs olnud siis, nüüd viimastel aastatel just ma vaatan, et mees on nagu väga, väga palju nagu tagasi pööranud ennast sellisesse Benny Goodmani ajastusse ja, ja sinna ja teeb seda väga suure naudinguga. Ma arvan, Kasendada selline aja ja selline küpsemise märk. Ja ma arvan, et kui meil õnnestub kasvõi seda, seda bigbändi siin Eestimaa peal nagu korralikult teostada, et me tõesti räägime nagu temast kindlasti veel kui ka väga-väga-väga suurest tähest Ja mis on ütlemata kena ka teie ansambli mängijad, pillimehed, lauljad, on kõik jäänud muusikaga seotud. Nojah, kui ütleme päris kõikidest rääkida, siis Mehis metsa olla, kes oli meil esimene klaveri klaverimängija, tema on vahetanud muusiku elukutse vaimuliku elukutse vastu ja õppis pikki aastaid Rootsis ja siis töötab praegu kas Oleviste koguduses vaimulikuna, nii et, aga kirikus on ka muusikas kindlasti noh, ega selles mõttes, et see ei ole mingit väga suurt kannapööretega sihukese vaimuvaimuga tegemist. Ja sina oled täiesti need agaralt kaasatud Eesti džässielu edendamiseks ja ka muusikaelu edendamiseks üldse. Räägi lähemalt sellest Tallinna filharmooniasse tegutseb ikka veel ja ikka veel vastupidine, ta tegutseb väga hoogsalt ja mina arvan, et see on võib-olla kõrvuti, tõstab kontsertagentuuridega kelledest, paljud on suuremad ja palju-palju-palju Tõnele väiksemad. Tallinna filharmoonia on väga minu meelest selline õnnestunud nišš, kuna ta, ta nagu asi, number üks haldab Tallinna kammerorkestrit ja, ja Tallinn trassi ja siis seda Estonian Dream Big Beni, see tähendab seda, et me tegeleme otseselt kollektiividega ja juhtumisi ütleme nii-öelda tippkollektiivide ja kuna noh, Tallinna kammerorkester on koos Tõnu Kaljuste demagoogiaga kindlasti Eesti üks hinnatumaid ekspordiartikleid praegu ja ka see ütleme ka see pilt on ikkagi, olgugi et väga tihti esineja. Kuna see projekt on lihtsalt väga kallis, siis ikkagi see pikk on, on minu meelest ülioluline selle jaoks, et paljud Eesti tipp-džässmuusikud praegu ju käivad ikkagi nagu pubist pubisse ja ööklubist ööklubisse ja otsivad endale leida. Noh, minu ja Tallinna filharmoonia ideaal oleks see, et selline Big Band leiaks nagu Eesti kultuuripildis oma oma koha väga kindlalt, kuna see eeltöö, mida me oleme püüdnud teha, on ju selles, et bänd on loodud, bändil on oma kodu, kõik sellised tehnilised asjad on nagu teostatud ja ta ise mängib ja reso resultaadid on olemas, lihtsalt jääb üle nagu vormistada see muu osa, et head džässmuusikat võib-olla saaksid ka endale taskusse midagi stabiilset ja iga kuu. Ja kõrvuti sellega Tallinna filharmoonia korraldab kontserte, muusika, sarja teisi kontserte, suvel oleme siiamaani kuus aastat, olen nagu suu muusikapäevi teinud, nii et, et me ei konkureeri nüüd suure Eesti kontserdiga kontserdi korraldamise vallas, aga noh, meil on oma oma kollektiivi tänaval oma nišš olemas. Nii et ainult head tasemel muusikat, see väiksele Tallinna filharmoonia kreeklannale, noh, miks ei ja heal tasemel mõnusat muusikat pakkus ka omal ajal Reval revol Tiksidelt päid. Täna aitäh. Ja tuulekella mille. Ta ta käega õige suuna. KDE joolatuur ja ka tohutu seal. Nii et kõik läheb tüüpi viidi ja kambris Käegaarlinige joonlaudu ja. Ka seal. Tänane keskprogramm kannab pealkirja puber pillidest barbeshopini. Meenutame neid omaaegseid tuntud kollektiive ansambleid, mis olid menukad, siis on jätnud jälje meie levimuusikasse, vähemalt. Et toonased pillimehed on kõik päeval aktiivsed. Muusikainimesed ja ühendavaks lüliks kõikide ansamblite juures on pillimeeslaulja Mart Mikk. Sina mart, tuled tõesti nii paljudes ansamblites esinenud, kaasa löönud, mänginud laulud ja ansambel rodeo, oli sul siis kolmas ansambel? Rodeo sündis tegelikult tänu suurelt tänu Nõukogude armeele. Nimelt. Nimelt juhtus niimoodi, et kui ma läksin sõjaväkke, siis mõnes mõttes sai nagunii-öelda selle kergema muusikaga ka tehtud, väga konkreetne lõpparve, kuna ette planeeritud, et hakkab väga tõsine muusika õppimine Tallinna konservatooriumis mis ka loomulikult sai teoks pärast, aga, aga see lõpparve seda ei saanud, ausalt öeldes lõpuni pole siiamaani suutnud seal. Ja teine osa sellest Jaanus kuulub kollatõvele. Tänu millele siis ma olin Kaliningradi sõjaväehospidalis ja, ja tutvusin seal ühe eesti poisiga ja talle sai siis mingil hetkel lubatud nagu ikka sõjaväekamraadid, et noh, kuna ma olin pulmas palju mänginud. Tead, kui mul tulevad pulmad, siis tuled mulle mängima, ütlesin, tulen küll. No siis see loomulikult sai unustatud ja, ja siis oli niimoodi, et ükskord tolleaegne väga kuulus ansambel, kuues veel. Nendel oli üks mäng, kuhu Henry laks ei saanud tulla. Ja siis mingil põhjusel marti Jüri Salu, kuuenda meile nii-öelda ellukutsuja kunstiline juht kutsus mind Henri asemel laulma lihtsalt kuhugile ühele tantsuõhtule ja ma olin väga üllatunud sellest kutsest seepärast, et ma nagu kuskil ei olnud enam laiemalt deklareerinud, et ma laulmisega tegelen ja ja sõjavägi oli vahel. No aga see õhtu mulle ei sobinud, ma ütlesin selle ära. Ja siis päeval helistas seesama Kuusalu sõber ja ütles, et teadet. Põlv siis siis ma nagu, kuna minu endised bändikaaslased nii-öelda puber, pillid olid sel ajal kõik laiali ka sealsamas Nõukogude armees, siis siis jäänudki muud üle, kui helistasin sellesamale Mart Jüri salule, ütlesin, et et nüüd on mul teile mäng välja pakkuda, et laupäeval Kuusalus ja me saime seal kokku kohapeal ilma mingisuguse proovitaja siis tegime, tegime, mängisime terve selle pulma ära ja pärast seda rodeo oli nüüd küll üks bänd, millel kunagi toimunud ühtegi bändiproovi. Esimene bändiproov oli siis, kui tuli nii-öelda välisreis. Siis, kuna jälle kaks meest olid jälle omakorda sõjaväes, siis oli vaja mängudel, nad said käia sealt Jägala sõjaosast väljas, aga, aga välismaale päris ei saanud piletiga sõita ja siis oli vaja üks trummar ja ja ka üks kitarrist tulid nagu, et selle väljasõidu koosseisu jaoks siis proovi tehtud, aga Rode oli ka omamoodi nagu jätk puber pillidele, selline rahvalik kantri rodeo võib-olla Rodeo puber, pillide kõige suurem erinevus oligi see, et, et kui, kui puber pillide muusika oli kantri k-tähega, siis võib-olla Rodel c-tähega ehk selline nii-öelda Nashville'i kantri, rock või selline rohkem rohkem tegelikult rohkemaid puhtalt elektripillidega kantri, et selline sealt sealt nendest sugemetest, kus said alguse rock n roll ja, ja selline EDM mängisite ainult eksport, muusikat, oma muusikat, oli oma muusikat ka ja aga väga vähe, põhiline muusikastiil oli nii-öelda Music, mis oli siis nagu selline maantee huntide muusika, seda, seda ka põhiline osa allika laenatud kõik, aga, aga eesti keeles enamus Margus Lepa tegi väga palju laulutekste ja Ott Arder ja Priit Aimla ja. Kes Rodeos musitseeris so musitseerimisega, ma isegi ausalt öeldes kartsin, et see küsimus tuleb, kirjutasin isegi natukene üles, sellepärast et neid tegelasi käis väga palju läbi just tänu nendele samadele Sõjavägedele ja kõikidele, et tegelikult see kõige esimene koos siis oligi niimoodi, et et Margus Mõttus, Alari Piispea, Mart Jüri salu ja Arvo Urb aga siis pärast see oli nagu puhtalt kuues meel tegelikult. Aga siis kohe tuli nagu rodeo trummariks tuli Kalev Välk. Ja hiljem tema asemel tuli Marek Lillemägi. Väljasõidu koosseisus oli siis sütt ja alati kasutasime nagu, kui vähegi võimalik, kahte kitarristi, mis andis väga suure sellise nagu plussi ja selleks teiseks kitarristiks oli siis toomas vanem. Ja ka Tõnu Hallik. Urmas kahu, nii et oli, oli nagu palju mängijaid käis nii-öelda läbi kuni Virgo Veldi saksofoni välja, nii et vahetevahel oli ka selliseid natuke teistsuguseid mänge, aga selles mõttes oli see nagu tore, et oli väga palju erinevaid muusikuid käis läbi, aga nad kõik on nad kõik on ka juba siis, kui Rade oleks omal ajal laiali. See oli 1988. aasta 31. augustil, kui sai tehtud pidulikult lõppkontsert. Sellele eelnenud väga tormiline suvi, mis hakkas laulva revolutsiooniga seal lauluväljaku öödel ja ja ausalt öeldes siiamaani loen tegelikult nagu rodeo kõige suuremaks panuseks, ütleme mis, võib-olla noh, ma ei, ma ei ütle. Sünnitatud seal, aga aga see nagu tegelikult kõige tähelepanuväärsem osa madal Eesti muusikaelus ja sellel suvel oli ka see soomesõit. Ja, ja siis tuligi selline situatsioon, et oli kaks võimalust, kas hakata tegema tõsiselt bändi bändi, proovide ja nii-öelda täiesti professionaal reaalselt või samamoodi enam edasi ei saanud teha, et seal nagu tekkis selline konflikt just muusikalises mõttes. Ja siis sai otsustatud, et kuna mina läksin, tahtsin tegeleda tõsiselt ooperiga ja siis said tõesti tõsiselt otsustatud, et lähme laiali ja nii sündiski tegelikult mitteametlikult, pärast laialiminekut käisime veel kael läti rokkfestivalil sale samaaegselt need Harku kantripäevad olid ka teie pärusmaa. Ja, ja Tartu rock ja, ja, ja seesama Liepaja rokkfestival, kus me saime Liepaja rokkfestivalil publikupreemia, tegelikult see oli aga eesti bändile väga suur tunnustus. Ja Rode jõudis ka ju päris hulganisti salvestusi teha. Oleks võinud rohkem teha, lugusid sai vist kokku tehtud neli, kaks ja neli, nii et 10 laulu vist kokku. Et oleks võinud rohkem olla. Kuigi, kuigi mängijad said kõik pärast väga headesse bändidesse. Kes läks Joala juurde, kes Marju Läniku bändi ja, ja siis kui me hiljem oleme kokku saanud, siis kõik on meenutanud just soja soojade sõnadega just neid aegu, et need olid nagu need meie omad ajad, et, et need teised bändid, nad pidid nagu ühte toimimas rongi juba sisse istuma, sellega sõitma hakkama. Rode oli nagu midagi sellist, mis oli meil meie omavaheline, seda nagu kõik meenutavad väga soojade sõnadega, et pisar tuleb silme natuke isegi tuleb jah. Ja need meie viimane ansambel, seda võiks juhatada vist sisse, nii et kui Gorbatšov oma kuiva seaduse välja kuulutas, oli Barber Shop juba oma karid ammu lahti laulnud. Tere tulemast Jaak Johansoni Erifige. Tervistereni kus teadsid noored eesti poisid, et möödunud sajandi lõpus oli Ameerikasse ennem populaarne laulmismaneer või stiil nagu Barber Shop harmoonia seal olid oma juukselõikustöökojad, kus siis oli kõrval oma kohvik ja ja käis pidu, kui samal ajal klienti Tügatiivsele. Mulle tundub, et see et see, need esimesed noodid ja see tuli selle kaudu, et Tõnu Tormis Kaljuste kammerkooriga käia Soomes. Või Rootsis tähendab, oli kohanud seal ühte ühte sellist entusiastide kvarteti kes oli andnud talle kaasa noodid. Ja, ja siis me olime proovinud neid kolme venna ja, ja tormise Tõnniga lihtsalt. Ja siis need noodid olid nagu olemas. Ja edasi, mina täpselt ei mäleta kuidasmoodi, kes kelle juurde tuli ja mismoodi see vennaarm ära kadus, siis teised vennad, neil ei tulnud välja. Väga hästi tuli välja. Endale võib-olla jaagul on selline spetsiifiline hääl ka jaak teatud tema pluss või välja just ainult meiega koos oma vendade vastu. Seal nad kõik piiksusid. Seal tuli mehine hääl. Siinkohal tervitused mardile Antsuga. Tõnu Tormis, neljas mees limis ratsina ees, kes praegu on siis Lätimaal, eks ole. No just, Jüri leiti nagu enne siin rääkisime, et laimsest on saanud noh, rahvuskangelane, rahvuskangelane praktiliselt, et, et noh et see töö, mida Mart Sander teeb siin pidavat valimistega Lätimaal uuen. Nõusi Smaev ehk vees faaja bleeds, aga see ka ei ole, et näed, need ei loe. Mu last. Meenutame siin neid barbersoppi aegu ja ei kuule nagunii. Et kuidas sul läheb? Vaba aega ei ole, ei ole hea. Aga laulu ka ikka veel terve. Noodid, kus ma sain, ostsin kusagil. Ostsin need, mis meil oli, see, et ma kaotasin, aga jumal tänatud. Eris ja Jaak on siin minu kõrval, tere lainis. Tere head ja mina ja see, aga miks ei helistanud keegi või varem ei helistanud? Seal oli number kinni, me proovisime tund aega. Varem helistanud Eriksson Ericsson minu kõrval, ma annan talle ka korra nii-öelda toru. Et. Ma annan, annan Airikile. Eri kuule, kas sa tead, et, See, kui see vana raadiomaja latis, seal on praegu Eesti eestlased ja pesitseb seal laulmas. Ja mida sina teed? Me tervitame sind kõiki. Me tuletasime meelde ilusaid aegu ja tahaksin, et sa tuleksid eestimaalasi, me saaks laulda sinuga koos. Ei no see, see pole võimatu tegelikult seal kaheksa tundi ja või isegi kuus tundi kuus tundi ja kui on helikopter sul olema kursis, et kiiremini seda teha. Sul load on juhiload või juhiload autoga sõidutada. Ei, ei ole, ei ole, ei sõida. Ma lasen, et, et mina sõidutaksid. Me hakkaks laulma ühte lauda, aga meil ei tule ühtegi meelde peale Jingle, Bells ei tule midagi meelde. Ja kuule, tervitused kõigile ravi, abikaasa, lapsed lastele. Aga. Ma annan korraks Vello Vello Mikule. Tere, tere. Tere. Vello. Kuule, nüüd on niimoodi, et sa helistad meile ette siia, kui sul on üks vaba nädalalõpp või siis võtad bussipileti ja saame kokku. Aga kas me saame seda jaanuaris teha, miks ei saa, kui sa oled nõus tulema ja et jaanuarist kindlasti, aga no detsember, sa ise tead, et no on neid, on. Tõesti. Kuule, aga proovige üks akord, kui sa neid kuuled, meid, poisid, hakkad laulma. Müüma. Shopi kohta võib küll öelda, et te ikka poisid harjutasitega aegade ilma niimoodi vette hüpanud ilm harjutama? Ei no muidu ei oleks pidanud midagi harjutama, aga aga jaak, sinder ei tunne nooti toksima, kõik. See oli päris hea, siis sai ise ka selgeks, sest et noh, entusiasm Mul on eriline, kui tõttu, kui me tegime, Meil on mitu proovi oli nii, et noh, pole lihtsalt füüsiliselt pole aega teha, eksju ja siis me mõtlesime naat ahkel kolmapäeval kolmapäeval pool seitse või seitse konservatooriumis saame kokku, täitsa lõpp, no kõik magavad tulema, harjutama selle entusiasmiga. Kui te nii ilusti kokku laulsite, siis kõik andest, sest seda kindlasti. Ei, meeste eriti pedagoogi küll nüüd vaevalt väga hästi neisse suhteliselt noh, me oleme juba mordiga konservatooriumis, eks ju. Noh, anti andeks see sellepärast, et me saime ikkagi oma koolitööga hakkama, aga eks ikka vaadati kuidagi kuidagi kuidagi noh, väikse niuksed, noh millal tüksetele lõpetatud, aga tõsiseks ka. Ja pärast tuli välja, et siis oligi meil üks väga tõsine tegevus ikkagi. Segist kaua eksisteerisime, kaks pool aastat ehk või vähem või? Või kolm Martina peal, Need ei anna. Hakkasime välja mõtlema, et see ilmselt juhtus 84. aasta detsembris kui kui Mart tuli Sõjaväest ja siis me tegime mingeid jõulu jõululaulude kontserti 87. aasta detsembris, mis seal enam-vähem selliseid viimaseid ettevõtmisi siis oli kiigelaulukuuiku ka pooleks ja kuidagi kuidagi minu arust. Nad tulid alles sellel ajal kokkuvõttena, me olime ikkagi meerime, kes sädelev, sädelev, sädelev, kvarteti, midagi ühe korra me tegime Modern Foxi, seal on koos seda ainult pool tundi veel. Valguse kaheks aga ja siis orkestriga see üks kord veel oli see Kiirovi Arvimido juhatusel, Kiirovi Eliko hellikoni puhkekes te nendega ükskord käisime veel vinni vinni kultuurimajas kontserdil, aga üldiselt vist kellegagi koos ei saanudki. Jaak laulis tihtipeale meie nii-öelda kontserdil vahepealgi Darryga omi laule ja siis nagu alguses ja lõpus oli karta, et need kuigi raha sai võrdselt meiega töötigi boolero. Aga see oli selle noodiõpetusest. Mina nüüd ja. See. Muidugi ka. Mis oli tore, et Valter Ojakerre mõtles teie peale ja kirjutas kõhedad Shopi laulu lõpptulemus oli väga kurb, kahjuks ei olnud nagu preemia. Me saime eripreemia. Kvarteti laul, aga laulsime millegipärast kolmekesi ilmaviisi hääled ja kus olid, ma ei mäle suur konkur, mingi televisiooni otseülekanne ja see oli esimene ideekonkurss jõudnud 86, oli see aasta 86? Seal oli selline, noh, tõesti maestro kirjutas meie jaoks spetsiaalselt laulu ja siis, aga kuna oli teleülekanne otse, siis ei saanud vahetada ka siis jaagul läks selle esinemise ajal rohkem lihtsalt ettenähtust kauem aega, kui me tulime välja. Kitarrikatk kulli nii kurb, et need neljahäälne laul kolmekesi ja meloodia ajal täiesti puudus ja ka žürii aktsepteeris seda andis meile eripreemia ja väga oskusliku vokaali käsitlemine seest. Ja muidugi tegelikult üks, üks selline meeldejääv hetk oli ka Tartu rockil, kui, kui 86. aastal, kui, kui kaval juba nii lõhki, et tegelikult me pidime ühe õhtu nagu viimasena esinema ja seal oli hästi palju väga kuumi raadibände nii-öelda käinud läbi ja lõpuks siis otsustati ikkagi, et hea küll, laulad, aga lihtsalt neli inimhäält pärast suurt lammutamist selles väikeses saalis mõjus väga suure šokina. Minu arvates on see olnud kõige võimsamalt üldse võimsam vastuvõtt üldse, mis meil kunagi osaks sai. See oli meeletu, ütlen ausalt öeldes, see tähetund. Aga teie tähetund jäi kahjuks ära, et ei oleks peaaegu saanud ooperiteatri laval, eks. No kas see nüüd suur tähetund oleks olnud tunde? Tunnid meil ikkagi olid? Ära ütle veel niimoodi jah, tähetund meil oleks, meil oleks isegi välismaale saanud sõit, aga meil pakuti Prantsusmaa sõiduks koht, aga grupis oli golf, kui keegi pidi maha? Arvestatud, et nad tahtsid ja meie laulu kuulata, et väljasõidu koosseis on arvestatud igast kvartetis on 25 protsenti, mis ei ole ei või. Ankeet jäi ära ja seal selle puhul isegi Jaak jaaguga olen alati ju probleem, et ta on niimoodi et mitte koosseisust välja ja tal on head sibulad ja küüslaugud kaasas sõi alati ta käis kogu aeg palja peaga ja Palja peaga ja mõtlesin, mis see tervishoiusibula alati kaasas näris. Nii et meie oleme siis kvartett, mõtlesime, pagan, tead, solisti siin selle, selle terve kogu aeg selle kollektiivi puhul, nagu samamoodi tuleb ära mainida see, see nime probleem. Kui Barber Shop olid ka täiesti inglisekeelne nimi, siis see lõppes sellega, et ükskord oli suurtel kontserdisaali afiššidel kirjutatud nelikkvartett täiesti omal algatusel, mõtlesime, et kus need 16 meest nüüd võetakse. Nelikkvartetti selleks. No. Sooviks saada? Meil olid niuksed erinevad tüübina võtame selle laimise käsil, eks ju. Et probleemid olete temaga hiljaks jäämine, eks ju. Küll oli natukene lapsik, mõnikord, aga see võlu oli alati, see paistis publikule silma ja laimis sai minu arust alati kõige suurema menu osaliseks. Minu arust oli veel nagu noh, selles sellel ajal oli veel ju noh kogu kogu teema, mis nagu seksuaal vähemustesse puutuge, see oli nagu väga-väga laialt, seda ei viljeletud ja siis, kui hakkasin kuulma meie kohta käib liigub ringi igasuguseid jutte, siis, Ei ühel kontserdi veel, kui just enne seda olime rääkinud, sellest pead silitama. Ikka. Mina võtsin sealt ümbert kinni, üksteise lood rääkisid kõik armastuse. Panen ukse lukku, võtan oma armsamaga kuuvalgust nautima ja need, kes on muidugi oma provost lohutasin, Raido ostis, siis oli selge, et jutt oli siis eralist õigeks. Kuidas ta, kuidas, kuidas ta üldse koosnenud elavatele. Lauljad on täiesti praegu kahe jalaga muusika sees. Erich, sina oled hinnatud Brockmanni igast lorilaule, neid roovõi isegi niikaugele jumalaga jõudnud lauset linti Rookord tööd ei tahtnud teha. Muide, kas minu lapsed oskavad sinu laulu laulda? Martiniga nädalas ikka mõnikord võtad kätte. Mõnikord võtan, mõnikord ei võta, nüüd on jõuluaeg ja see on ju meeletu töö. Lava inimestele kõigile näitlejad jõuluvanadki töötavad. Eks ju, nii et see on meeletu aeg ja no tõesti, mina olen jäänud, kuigi on kulunud ka selliseid selliseid momente, kus nagu mõtled, aga milleks, milleks seda klouni mänginud? Sest lõpuks tuleb ikka nii välja, et kui sinna laval lähed, siis pead oma Omar reaalse elu ja eksistentsi unustama. Rahvataraldavadki ilusti ma räägin. Et nad on hakanud võtma, see oli naljakas, et mingi mingi aeg aeg on teinud oma töö. Ma ei tea, need laulud ka, mis 10 aastat tagasi sai välja mõeldud, sinna mindi, tuntakse ka, ütleme siin neli, viis laulan selliseid, et mille pärast mind üldse kutsutakse. Kõige naljakam on see, et see on see naiste teema on ikka minu puhulike edukalt läbi löönud ja naised on hullud, see on vaata et need minu hümn ja ime, kui teda üldlaulupeo repertuaari võetud näiteks meeskoorid hakkaksid laulma seda kujutades ette vä, see ei kujuta. Tere laulu, laulu, laulu, laulukaar meid laulab, refräänis on hullud. Eks aeg teeb oma töö ja mulle meeldis väga komart nähes Jaak ütles ja juuksed on endistviisi turris, püsti. On avatud ajakirjaniku, sa hommikul ärkad, juust kohe niimoodi enam-vähem seal ei tahaks, jäävad need seotud vanalinna Siuke majaga, mida seal tehakse ja mida teha saab? Noh, ühesõnaga selle, selle juures on minu jaoks kõige olulisem see inimmõõtmeline tasand. Et mulle endale väga meeldivad kontserdid ilma võimenduseta, mingisugusest sellisest inimlikus proportsioonis ja et, et sellest on minu arvates väga puudus, et nagu oleks artisti jaoks ainult kaks võimalust, et kas sa oled staadionil või siis ööklubides või laevadel või, või ooperilaval, tähendab see, et sa oled kaitstud ning institutsiooniga, et see või siis või siis nagu, et sa oled puhta lihtsalt nagu tänaval või et siis laulad ainult perekonnaringis, sõpradele, mida tegelikult peaaegu enam ei juhtu, sest noh, need traditsioonid on nagu väga või, või hävinenud või. Aga et seda vahepealset, seda mingit inimlikku klubilist. Kokkusaamist, milles oleks ka mingisugune midagi tõelist, mis oleks lihtsalt nagu selline ninnu-nännu selles mõttes. Jaagul on õigus, et selliseid asju olen mina püüdnud muusikamajas hoida, neid sellel majal on. On on palju selliseid sõpru seal ikkagi endiselt juhtub selliseid kontserte, sest ka sest ka kõikidel, kes on jõudnud mingitesse stiilidesse mingitele lavadele mingitele tasemetele on seda ikka ja jälle tarvis, on meil väikese rahvana vastastikku on selleks võimalus tegelikult millegagi 11 jälle üllatada niimoodi silmast silma. Vaat need asjad. Ja, pluss see, et ta on seotud kooliga vanalinnakooliga, vanalinna hariduskolleegiumi, ka see Noh, seesama põhimõte, et lapsed oleksid koos tegevartistidega, et nad saaksid nendega koos esineda, jällegi, mitte mitte kohe äkki nagu suurel laval kus nagu üksi ja tema on seal omaette oma kuulsusega vaid kamina kõrval ja, ja nii, et su ema isa on võib-olla saalis ja nii et, et kõigest saab rääkida äkki nagu peaaegu nagu kodus või nagu elutoas. Vaat et see, need asjad. Mart, sina oled kõige oma muusikalise taustaga, sa oled Sibeliuse akadeemia õhkkonda nuusutanud, oled ooperini laval jõudnud, oled kontsertprogrammides kaasata toredat reklaami teinud. Aga muusika ei ole sinust ikka maha jäänud, eks ole. No sa õnnesin, rääkisid Jüril vahelduseks, et kohtunagu repliigi korras, et lisaks õhu nuusutamisele saitidelt diplom omandada, sest Sibeliuse akadeemias tegelikult jah. Ma arvan, et minu õnnetus ongi see, et ma ei ole kunagi oma elus suutnud teha ainult ühte asja ja ja eks see ongi see põhjus, mispärast kõiki neid erinevaid asju On tehtud ja neid saab ka loodetavasti olema tulevikus palju. Praegu võib-olla selline. Üks üks väga tähtis asi minu jaoks on, on heategevuskontsert kuningas Arturi skaala, mida me nüüd uue aasta alguses kohe teeme juba kolmandat korda. Sel aastal läheb siis 13. jaanuaril sellel tulud kindral Laidoneri Mõisa peasaali renoveerimiseks. Et ma loodan, et kuningas Arturi gala üks selline heategevuskontsert, mis, mis on erineb teistest heategevuskontsertidest Eestis selle poolest, et see ei, ei ei ole promotsiooniks kellelegi ega millelegi. Ja seal toetajaid ei, ei avaldata kuskil ajalehtedes, vaid inimesed annavad sellepärast, et annavad ja, ja ma loodan, et sellel asjal saab olema järjest rohkem ja rohkem kõlapinda. On siis koos ERSO ja RAM-i ja ja solistid on veel Vello Jürna ja Taimo Toomast. Õige on see, et hea muusika liidab ja tarbeshopi laul liitis omal ajal ka teie austajaid ja liitis teidki ja ma tänan, et saite saatest tulla ja jäägem lootma ette veel astute üles kunagi. No see oleks tore, see on nüüd õele kuseda mardile olla. Mart ajame jälle kokku, me ei viitsi, me ei viitsi, et sul on olemas see energia, see meie liitmise energia ja just sellepärast ka, et et kunagi ajas minnes kui närvi mardi selline tola, mõnes religioon, eks ju. Ilma selle meheta ei oleks ka midagi, been tegelikult midagi ja nüüd oleks hädasti vaja jälle Susiks meid nad kohana, sest me oleme, me oleme jaaguga valmis, me ootame ainult ühte signaali mardi poolt, et peale galakontsert kohe kuningas Arturi esimese proovi leiame, hakkasime laulma, tegime laimi seest võtmisel Madrigalidega proove ja siis oli, oli see, et see pabersupp oli ju lähtekoht, mine tea. Samas Bardot supi nagu selline kõrget mõnes mõttes võiks öelda, olid need dominiiklaste kloostris vanalinna päevade ajal need vabaõhukontserdid, kus tõesti toimitakse, tulin, etendused jah, need olid ilma mikrofonid, et ta ja, ja, ja selles mõttes hästi ehedad ja sinna oli väga-väga palju rahvast, olid kõik need kontserdid täis. Ja, ja mulle on alati jäänud aga armsalt meelde. No väga harva on laval selliseid hetki, kui, kui mehed hakkavad laval naerma ja enam edasi laulda, aga ma mäletan, me käisime ühel loeng-kontsertide sarjas. Käisime ühes koolis ja esimeses reas, üks boss vähke, koolipoiss, täiesti, jäi nii magusalt magama. Pea tohtrite, kelle see oli, ma mäletan, ainukene kord, kui ei laulnud korraks katki, lihtsalt ei suutnud. Kas seda, et me oleme esinema ja laulsime täiest kõrist üks poiss lihtsalt esimeses pingis magamise niivõrd armas, mul on see kuidagi Jäärunud detaili ehedalt meelde. Südamesse minev laul, aga aplaus on ikka rohkem olnud ja aplaus toidab ikka artist ja kindlasti toidab teid ka edaspidi. Toidab ka veel, kui paber saab uuesti esile, head aasta lõppu teile aitäh.