Täna, head kuulajad, oleme selle inimese lastetoas, kelle häält on kuuldud meist väga kaugetes paikades näiteks Austraalias, Argentiinas, Kaug-Idas, Põhja-Ameerikas muidugi paljudes paljudes Euroopa riikides. See inimene on öelnud, et ta kõige rohkem hindab abivalmidust suuremeelsust ja andeksandmist. Täna oleme teie lastetoas, Mati Palm. Kas oli kunagi ka lapsepõlves meeltes mõlkumas, et küll oleks tore, kui saaks kaugetesse maadesse, kui saaks näha kuidasmoodi seal ameerikamaal näiteks elatakse. Nii palju, kui ma mäletan, ennast on mulle reisijal alati meeldinud ja ma olen tahtnud reisida ja eks väiksemana oli maailmaring väiksem. Küllalt kauge maa oli juba Läti, ma mäletan, mul oli väga hea meel, kui ma sain korra ära käia Riias, Venemaal, Kaukaasias. Need olid päris kauged maad, aga see juba juhtus sportlaspõlves piiralt aasta lõpus. Üks kindel linn, mida ma olen tahtnud näha ja seal käia, on olnud New York. Ma olen käinud paljudes maades Austraalias, aga New Yorki sattusin suhteliselt hilja. 93. aastal. Oli see lapsepõlveunistus. Ei julge öelda, et just lapsepõlveunistus, aga, aga noorepõlve unistus igal juhul. Milline oli esimene kaugem paik, kus üldse sai käidud, kas selleks oma kodumajast võib-olla kilomeeter-paar eemale, võib-olla natukene rohkem, aga mis juba tundus siis tollal, et sai, käitud kusagil kaugel? Kuna ma elasin Tallinna lähedal maal saue läks siis ju Tallinnas käigud olid ikkagi lapsele huvitavad. Aga neist mähk mäletan ühte sõitu hobusega, mingi müüdava koormaga olid need kartulid ja porgandid, ma ei mäleta ega tea, mis seal peal oli. Sõitsime nõmme turule hobusega ja mis selle laagrioleva jõe jõe. Ilmselt see jäi mulle meelde, et ma võisin olla umbes niukene nelja-viieaastane, et hobusega sõidad sellest madalast veest läbi, usu hobulasele jõi siis ka, aga mulle ilmselt see tekitas hirmu, et ma seda mäletan, päris selgesti. Kas võis olla päris esimene mälestus endast? Ei, see kindlasti olnud esimene esimesed mälestused on enamasti seotud sõjaga ja sõja lõpuga. Ja küllap nad olid siis nii palju erutavaid, hirmu tekitavad, et ma mäletan küllalt varast aega. Ja nüüd tagantjärgi mõeldes, sest mul ei ole enam kellegi käest küsida, küllap see oli Tallinna pommitamine, sest ma võisin siis olla kahe aasta ja kolme kuune. Kui ma mäletan seda, et meie köögiaken, mis oli Tallinna poole, sealt oli mingi kuma või valgus ju siis minu ema ja seal mõlemad tädid ja vanatädid, õunad siis midagi seal niiskust rääkisid, et midagi koledat. Et ma mäletan ja siis mäletan ma momenti, kui meil oli üks sadakond meetrit majast eemal, eks seal mäekünkal tehtud kartulikuhi niiskonna maa peal nagu vanasti maal olid ja siis need viidi sinna kartuli maniskuse muld noh, kehasse ja siis linnast meil olev vanatädi oli meie peal niiviisi rockil kuidagi meie söega olemisele tädi all Younad kartsid siis pommitamist või ma ei tea mida, aga see paks tädi oli kaitses oma kehaga meid seal mul esimene mälestus aegadest. Ja järgmine on tõenäoliselt siis 44. aasta sügisel, siis oli niisugune aeg, et millal ma köögiakna all on üks suur kraav, mis läbis kogu küla. Aga ju see oli siis vihmane aeg, igal juhul. Mind viidi üle selle purde üks linnast olnud sugulane noormees, noh, ta oli üks seitsmeteistaastane poiss, siis tema viis mind süles üle selle purde. Ja ju, Me läksime jälle sinna kartulihoidlasse siis peitu, nii et ma mäletan seda üle vee seal kitsas purre üle selle minekut jõudma, siis kartsin Igastahes mul ka meeles. Siis ma mäletan veel sellest ajast, meil oli niisugune pinnaga kaev. Seal kaevu juures oli üks asi, aga see asi ilmselt oli Surdik sest ta oli suure toruga mingi asi, mingid võõrad mehed olid, need on lihtsalt naljakad asjad, mis meeles, aga siis samas sügist ju siis oli ka siis kas 44. aasta sügis. Aga ma ei tea, mis aeg see pidi olema igal sügisel aeg olijad pandi paksult riidesse, ema pani mind hobusevankris, sai, õde oli seal ka või oli seal kedagi veel, ma ei mäleta, igal juhul mind pandi hobuse vankri peale ja sõitsime sinna kuskile metsa ja seda maja muidugi tean hiljem selle tõesti jah, niiskus Adrikus või kõrvalises kohas, kuhu neid sõjakäike peale ei tulnud, nii et niiskuste, mu sõja lõpu mälestus, aga siis on 45. aasta kevadel, ilmselt oli sellisel porine aeg ja meil oli maja ees niisugune või on ka praegu niisugune õunaaed ja kirsiaed. Ja siis ma mäletan seda jutt, toeta, mingid võõrad mehed olid käinud ja meie nagu siis oli maal kombeks. Siga tapeti ja sealiha pandi siis seal soolati puutünni. Ja seal oli niisugune vili ait ja see oli seal vili aidas ja Alisalt seda lihaliku ära võetud, seda mäletan, et et räägiti ja siis umbes samal ajal oli sõidetud õunapuud ja kirsipuid puruks. Aga hiljemalt siis ema nagu rääkis, et ja tõepoolest seal küla alguses saue küla siin kanal ja Pärnu maantee ääres ja siis oli seal väga palju sõjavägi üldse meie külas. Ja ilmselt siis need vene sõdurid avaneda suurte autodega sõitsid hoovi aasned puid seal puruks. Need asja mäletan ka nagu sõja lõpust. Õunapuudest ja kirsipuudest oli just praegu juttu. Eestis on väga paljudel perekondadel puude nimed, perekonnanimedeks kaskesid, tammesid ja Lepasid, neid ei jõuaks me vist küll kokku arvatagi. Mati Palm on öeldud, et Seedreid palme ei kasva mäemaal. Meie nimesaamise lugu olevat olnud säärane, et see oli selle eelmise sajandi esimese kolmanda ökoaegu. Kui pandi eesti peredele nimesid, siis minu vanavanaisal oli olnud niisugune suur valge habe. Ja siis mõisa omanik, kes siis selle nimede panemist kaasa rääkisid, et vaata, seal ta nimi oli matise 1000 matsil on suur habe nagu palmileht ja selle järgi ulataldud talle siis pall nimeks, aga selle nime me saime 1835. aastal ja Palmi nimesid olevat olnud Eestis nii-öelda originaalpalme kaks sugupuud, siis üks on meie sugupuu, mis on Järvamaalt pärit ja töine pidi olema Virumaal. Aga nimede muutmise 80 kolmekümnete aastate lõpus, siis paljud muutsid oma kas mitte eestipärase nime või muul põhjusel oma nime Palmiks nii-öelda ei oleks nii-öelda originaalpalmid. Teie suguvõsa on hästi põhjalikult uuritud ja on ka välja tulnud selline huvitav asi, et just nimelt nendest harudest on hästi palju kunstiinimesi võrsunud küll kujutavas kunstis, küll muusikamaailmas. Asi selles, et Raplamaal pahastus on see meie algkodu ja seal me siis saime ka selle nime, õigemini vanavanasõnaga ma ütlesin. Ja seal vahastu surnuaias käisin üks 10 aastat tagasi või natuke rohkem ja vaatame seda surnuaeda ja seal tõepoolest on palme päris palju, kes seal vahet surnuaeda on maetud. Ja seal on ka see mats, kes sai nimeks Palm ja selle isa oli ka mats. See matsi nime all on siis meil paljudel olnud. Ja ma olen võib-olla ka selle noh, nimisõna osaline järglane Mattise Johannes ligilähedale mats, kes sai nimeks Palm, ta oli küllalt musikaalne mees. Ta oli kuidagi seal pahastus, niisugune noh, nagu kiriku seda nimetati ümber või muusikamees, kes igale norratib oskas siis mängida. Ja tema poeg Aadam tuli siis siia Tallinna lähedale saunale, kust abi pluss siis minu vanaemaga. Ja ta oli ilmselt küllalt musikaalne mees ja eks-ga haridusele veidi parem igale, kui ta läks Vene sõjaläks tsaariarmees teenis Varssavis oli seal siis suur tuubamängija. Nii et tali pikka kasvu tugeva normees ja ta õppis sele tuuba mängu sõjaväes ära. Kui ta tuli tagasi siis oma kodukohta, siis ta hakkas ka siin saue, külasesin ümbrust organiseerima puhkpillimängu tegevust ja organiseeris puhkpilliorkestri jääks tema, noh, tema käest algõpetuse saanud, meie kuulsamad üldse trompetimängijad on Helmut Orusaar, kes oli sellel ajal noor poiss, keda siis minu vanaisa oli õpetanud. Aga see on nüüd otsene noh, minu eellane, aga säält vahastus kasvas välja ka naisliini pidi kloori suguvõsa ja siis Gilgased on meile minu vanaema poolt lähedased sugulased ja nii et neid sugulasi on aga need, kes on siis nagu Palma nime kandvad, noh nendest Jüri Palm ja Tiina Palm klaveriõpetaja ja ja Kersti Palm, Janis klaveri õpetajad ja mängijad on palju, aga kunstnikuna siis ostaks, Jüri Palm on tuntuim, aga kunstikooli lõpetanud on meie suguvõsas palju mõnu. Otsene onu Ilmar Palm oli üks parameetritest keraamikameistrid ja asjatundjad ja samuti tema poeg Ülo, aga on ka Austraaliasse siis vana vanaisa, vendade järeltulijad ja on ka samuti muusikud kellest osa kannab Beekmanni nime, aga, aga ikkagi, nad on Palmidest nagu lähtunud jutt suguvõsal küllalt suure lai. Kas vanaisa ja vanaemaga olite te üks pere ühes majas koos kasvasite? Ei, nemad surid ammu enne sõja ja mina sündisin sõja ajal, et ma, nemad ei näinud mind tegemine hoopis kanid. Nii et need teadmised oma vanaisast ja tema muusikaharrastustest ja need on kõik, on räägitud jutud. Nüüd ma olen jah kuulnud ja need edasi antud tõstmele onu poolt sest oma isa ma ei näinud, tema jäi sõtta. Aga näiteks meie suguvõsast kaanel Rudolf Palm, kelle viiul oli veel pärastsõja seda ma küll ei proovinud mängida, aga. Aga niisugused muusikatraditsioonid on olnud meil auses kogu aja vähemalt lähisugulaste hulgas, niisugune koorilaul ja igasugune isetegevust aktiivne osavõtmine, see on olnud täitsa tavaline traditsionaalne. Nõnda siis sõda ümbritses väikest poissi ja isa läks sõtta ja jäigi sõtta. Nii et kõige lähedasem inimene ilmselt oli siis ema. No seda niikuinii, sest et ema kasvatas meid kolme üksi praktiliselt läbi nende raskete aegade. Täna ma näen ja minuealine põlvkond äsja mäletab. Õde ja vend, õde, vanem, minust vend veidi noorem. Aga need pärast sõja-aastate maa alla, noh sealt Ta on ju palju mäletada. Mis ei olnud meeldiv, kas või külmad toad ja tuli tihtipeale aga pliiti veel magada, sest pliit oli ainus soe koht ja ja külma mäletan ma väga palju. Aga ega see ei tähenda seda, et see lapsepõlv kuidagi oleks mõrudona meelde jäänud, vastupidi, seal ei talukoht selle talu, olen talulisuna keskmiktalu kakskend kuus ja pool hektarit. Ja eks paratamatu oli seegi, et siit mäletan ka väga hästi kolhoost organiseerimise aegu 49. aastal, mida külarahvas rääkis ja mõtles, olles küll seitsme aastane sellel ajal, aga ikkagi see, see niisugune suhtumine ja, ja niisugune mentaliteet ja olukord on Molvaste kõrvas. Ma olin nendele kolhoosidele organiseerimiskoosolekutel, käisin emaga kaasas, tähendab, talu ei olnud suur, ta oli tavaline keskmine eesti talu 26,2 hektarit mis jagunes kolmeks, põldheinamaa ja karjamaa. Erilist metsa seal peal ei olnud. Nagu siis aeg oli, see kõik läks ühistusse kolhoosi. Ja sinna tuli muidugi anda ka siis hobune ja ei mäleta täpselt, Me oleme lehmi oli, aga nende oli üks, kaks, kolm või neli. Ja nad läksid jah, ühislaut on need suuremad laudad, mis olid jäänud endisest niiskust, rikkast sakslast, Tarpest järje kinnist suured laudad, sinna koondates küla lehmad kokku muidugi külanaiste hakastel loomis hooldama ja mehed siis hobused ja muid tööriistu. Seda kõike ma mäletan üsna hästi. Sest 49.-st aastast saadik hakkas minaga tööle kolhoosis. Sorri, 51.-st aastast olles siis üheksaaastane, hakkasin töötama, teenida normib päevi emale lisaks algasema siis seda tööda hoburehaga. Kui hobune pandi tena reha, et ema siis automaatjalaautomaadiga, siis korjasin seda heina seal põllu peal kokku, algul põllul, hiljem aga karjamaal ja heina maalsest põllul teatavasti ma tugevam ja kuivem seal põhis lihtsalt poisikene siis sõita jalaga seda looreha üles tõsta. Nii et 51 oli mu esimene niisugune töö aasta pea läbi suve ja nii seda umbes 20 aastat järjest. Ema oli põllutööline. Enamus olid põllutöölised, sest põllud olid suured ja töö oli vaja teha. Ja noh, eks seal oli isegi tragikoomilisi asju, eks ju, nagu ei tehtud ühistööd enam säärase hinna kunagi oma tööd lihtsalt katsute viilida. Nii palju kui sain, ma mäletan seda, kui need külanaised vedas talvel maru külmunud sõnnikut rägedega põllule. Muidugi nad ei olnud mingit sukel suurt tugevad inimesed lihtsalt minu emale hoopis habras ja väikene. Siis nad püüdsid võimalikult väikse hunnikust lõikusena ree peale panna, vedas, Peiksid kõksud sinna põllu peale, et see kõik oli niisugune töö imiteerimine ja ma võin ennast selle võrra naljaks pidada, et ma olen läinud kogu seda maaelu lõppu ja selle muutumist täielikult sotsialistlikuks töö tegemiseks. See tähendab vanasti, kui alul mindi heinamaale, siis mehed tegid veel hangudega heinasaaduseid, Nad riisusid, need saavad ära, et heinad jääksid niimoodi, et noh, et vesi võlgade alla jookseks ajama, tehti rehaga saadav pärast aga öeldud Mahmis legend teda niimoodi hakata, lihtsalt ärge Hankoga visati kokku üks hunnik ja ei mingisugust suhet töösse. Nagu oli see eesti traditsioon. No ja see lõi läbi kõiges, nii et ma olen selle murdeaja täielikult üle elanud ja seda kõike noh, ise kaasa teinud. Millist tööd veel tuli teha lapsena nüüd sellest loorehaga hobuse hobusemehe ametist oli juttu. Kõiki töid, nii et mul mahatöödeks puha, milline see tööga ei ole, need on selle 50.-te 60. aasta tööd omal kõik tehtud, käsitsi äramaalan kündnud, jäästanud hobustega ja metsas heina teinud igal moel ja nii et see elu omal täielt oma kätega ära proovida, aga ma tegin seda tööd küll jah, selleks et aidata ja seda natukene rohkemgi teenistust oleks. Sest et noh, siis maksnud naturaalselt anti seal veidikene vilja, raha ju 2000, siis ei olnudki üldse. Aga mulle hiljem oli see töötreeninguks. Ma võtsin tööd kui treeningut ja olles juba eesti gootses kuulitõuke ja ketta heitena. See oli kuskil 56.-st aastast alates ja ma olin siis 14 aastane, aga ma olin sama pikk ja umbes sama natukene kõhnem kui praegu muidugi. Aga eriti hea töö oli. Mäletan sõnniku laotamine sellesse imiteerisketta heitmist. Muidugi igasugune Anguga töö, igasugune kirvega töö, see oli väga hea õlalihaste tugevdamiseks, näiteks Rootsi suusataja Sixten kes oli maailmameister, olümpiavõitja, tema just propageeris seda raiumist, tööd, sest tegelikult kui kirves käes olevad puud või seda tõstadele tehas on täpselt sama asi, mis suuskadega paaristõuge. Mulle meeldis hirmsasti teha rasket tööd. Ja eks ma seda tegin ka. Aga võib-olla tänu sellele ma olen ka 56. aastal Tunn Harjerooni noorte suusameistriks, sest noh, see lisan siia juurde. Käisin suuskadega kooli neli kilomeetrit ja ja kui seal hävisclõbets sõita veidi kiiremini, ei olnud mulle mingi probleem. Ma olen kusagilt lugenud, et jalgrattaga on ka käidud koolis üks, seitse aastat. No ja jalgratas oli see teine riistapuu, eks talvel Soome kelk ja suusad suvel jalgratas. Nii et see oli selle elu niisugune tavaline osa, nii et seal ei olnud midagi imelikku, ma lihtsalt tõstsin koormust. Kui ma ka juba hiljem käies linnas nüüd Kalevi staadionile treenimas 58. Al siirkondast saadik ma tulin tagasi siis et niisugused pommid, kahe puudane pomm ja siis üks niisugune 30 kahekilone niisugune kang, siis ma tõstsin ikka veel juurde. Nii et maha töö ja see suhe töösse, need olid mul hiljem treeninguobjektid ja ma tegin, mida rohkem, seda parem, sest et selle võrra ka füüsiline koormus oli suurem ja parem. Mõni ette. Aga seda see oli juba hiljem kuskil 58. kuni 62. aastal. Sportlased eest, mis inimese jaoks on olnud enda jaoks väga oluline, aga ütleme üldsus võib-olla ei tea ja ei tunne siiski Mati Palmi, nii väga need koolipoisi kuulitõukaja, navi, kettaheitja ja noh, muidugi küll need koolitüdrukud ja poisid, kes 50.-te lõpul olid ja kaaslased ja kes tegid ka sporti või kes käisid ka koolipidudel. Mina näiteks mäletan Mati Palmi tumedapealist noormeest laulmas täpselt enam ei mäleta, kas see oli nüüd neljanda keskkooli laval või oli see külalisesinejana 20. keskkooli laval. Mul on millegipärast selline tunne, et see võis olla naaberkooli 20. laval võis olla tõsi. Ma olin tõesti jah, Tallinna neljandas keskkoolis käisin 56 kuni 60 salu lasus kevade tänaval ja 56. aasta talvest. Veebruarikuust läksime üle kuude koolimajas ja seal naabrus oli siis niisugune suur ja kuulus koolimaja või 20. kool. Ja ma mäletan kindlasti oma kahekümnendas keskkoolis käisin mitmel korral laulmas, milline see juhus võis olla raske nüüd öelda, aga seal ma laulmas käisin, noh, kaks-kolm korda kindlasti seal laulsin. Tihtipeale ma laulsin siis Kabalovsket, Honky Hoti serenaadi, millega ma tulin ka Tallinna koolinoorte isetegevusliku lauluvõistluse võitjaks. Ja kaheksandas keskkoolis talle minust natuke vanem poistele Herblast. Tema alul mind võitis 56. aastal, seitsmendal aastal. Aga 59. aastal juba ma tulin vabariigiks. Teiseks Ain Mäeotsa järel ja 60. aastal vist esimeseks. Ja üks võistlus oli kindlasti just kahekümnendas keskkoolis selles spordisaalis. Nii et ma olen seal kindlasti laulnud. Need mälestused jah, tollest ajast on mul küll alles ja ma mäletan tüdrukutega omavahel, muidugi rääkisime siis ka, et noh, on ikka hääl, nii et see hakkas meile juba tollal kõrva. Aga millal see laulmise huvises tegelikult? Raske öelda, kuidas ta tekkis, aga päris kindel on see, et käies seal pääsküla lähedale pääsklusako vahel jälgime algkoolis kus olin käinud ka minu vanemad kõik ja seal oli ka nende õpetaja olnud juba ja minu ajal küllalt vana meesõpetaja puri, kes olis, nähtavasti tubli muusikaõpetaja. Ja selle õpetaja puri käel ma juba laulsin, aga mäletan ka veel seda, et seisin kooris esimeses reas ja midagi ma elamud õieti või mis seal viga oli, ei tea, igal juhul punane pliiats, võite, punane sinine pliiats, üks otse punane, teine sinine, nihvli s praegu me oleme näinud, ei ole igavesele pliiatsiga põrutas mulle vastu otsaesist, sealt siis algasse laulmise tee ja mind tondi koolipidudel või õhtutel nagu laulma olles. Jälgime algkooli õpilane, võtsime osa Harju rajooni kooliõpilastele isetegevus ülevaatlustest ja lauluvõistlustest ja mul on isegi üks diplom, kus ma olin tulnud siis selle lauluvõistluse võitjaks. Aga hiljem minnes Tallinna neljandas keskkoolis, seal oli väga aktiivne hea lauluõpetaja, praegune tuntud koorijuht Ants Sööt ja tema võttis mind oma isetegevuskoori laulma, pani seal solistiks laulma ja samuti ka kooliüritustel pidime laulma, aga seal ma juba lause küllat. Suhteliselt raskete Laari ma tean, ma laulsin seal Don Giovanni ja tserliinad vä, eriti armsa mulle ka, äkki on seda lugu, laulsin juba. Ja siis Figaro satamineku lugu on ka draiv prouad ajama, roosa, need on need lood, mida ma praegu õpetan õpilastele muusikaakadeemiasse ja ega nad päris kerged ei ole, aga neid ma siis laulsin. Ja siis tulid ka need võidud, nii et ju siis tõsisem laulmise mõte tuligi Ants Söödi õhutusel. Ta viis mind professor Arder juurde Tallinna konservatooriumisse, sinna küll natuke liiga varajast, ma olin liiga noor, et alustada lauluõpingud, aga see oli 60. aasta suvel. Ta viis mind õpetaja Ženni Siimanil ette laulma, kes kohe nagu sattus, kas just vaimustusse, aga igal juhul ta kutsus mind kohe tundinime, hakkasin käima juba keskkooli lõpueksamite ajal õpetaja Siimanni juures tunnis ja sain siis eksamite käega Eternals klassi sisse, nii et kuuendast aastast oli minu saatus määratud. Mati Palm ühe sõja ajal sündinud lapse väga varajane lapsepõlv on seotud mälestustega sõjast ja siis pärast on ta olnud töömehe eest väljas aastaid, aastaid aastaid, kuigi kõikides nendes tegemistes ka isegi sõjaaegse lapsepõlvemängudes ja ikkagi seda ehedat lapsepõlve. Nii nagu me kõik tunneme, et see oli just nagu täiuslik, see oli meie enda oma ja ja me olime lihtsalt selle aja lapsed. Aga midagi väga täiskasvanulik oli kogu aeg nagu varjutamas. Kas niisugust päris lapselikku nalja ka ikka sai, tulevad mõned naljakad lood meelde. Raske öelda, et just midagi lausa naljakat, eks ju, igasuguseid juhtumeid võis olla seal. Aga niiskust taris naljalugusid mul küll ei tule ette, see tähendab, et sa teed nalja, ei olnud. Küllap seda nalja oli küllalt palju ka, aga võib-olla, et mul ei ole niisugune ise loomisniiskuse suurest naljast õite lugu, peaks, võib meenutada, ehk jah, vaid mõningad naljakad juhtumid, aga need on enamasti kõik seotavad mingeid mingeid tegevusega kuskil poisikesepõlves. Ja see võtaks rohkem aega küll son seotud koertega, küllase seotud hobustega ja kõige muude niiskuse elu oluliste asjadega, kus oli juhus, et küllalt kriitilisi. Aga neist ma olen pääsenute, noh, nii-öelda terve näha ka mitte küll päris terve nahaga, aga, aga ütleme eluga. Mõni niisugune murdeline hetk on olnud elus, mis tegi mingi käänaku. Nojah on olnud juhuseid, et päris mitu, kus ma olen paljakäsi pedanud enda elu eest seisma nugade, kirveste vastu, aga noh, olles väga kiire reaktsiooniga, tugev. Ma siiski pääsesin Eesti olukordades, niiviisi on ka olnud inimesed. Ma nägin noavälgatust, mis oli minule suunatud, aga ma jõudsin teha nii kiire, põike läks mujalt kätte. Selliseid noh, see ei ole täna päris lapse peale, siis ma olin juba 18, aga niiskad juhuseid on, aga hobusega ujudes oleks ma võinud vaata jobu sellest kukkuma pea peale maha, nii et ma vahetevahel ütlen, et ma olen korra pea peale raskelt kukkunud, aga ei ole asi õige. Aga neid asju tuli ette ja rääkimata sellest, et noh, paaril korral malekukkunud selili näiteks oli siis oli Tarzani filmidel moes aga tänaseni mängimine, see oli meil külas väga populaarne, sai Lepalatvadega niiviisi sõidetud nagu täielikult nagu ahveti jalgu üldse kasutanud kätega õlalihased, tugevad käed, tugevad siis sainel palatadega sõidetud ja noh, niimoodi ka mitusada meetrit järjest. Aga eks ühe korra ma olen ikka niiviisi alla selle pal advokaat Laus selle peal lasi seal nii et noh, praktiliselt paksu surema ja on mulle regiotsa sõitnud, Jaan, ma olen ma reega oma ninaluu pooleks ajanud ja noh, niisuguseid imelikke asju selle külapoistel ikka juhtub, et ma ei saa isegi mitte imelikuks pidada, ma arvan, et kõik on kuidagi niisuguseid asju läbi elanud. Jah, aga õnn on olnud senini minu poolt, nii et ma ei saa ka midagi kurta. Kui nüüd meie saate lõpuks katsuda kokku võtta selle tegusa ja ettevõtliku ja kireva ja ja sündmusterohke lapse ja, ja koolipõlve, siis mis te arvate, mis on need kõige olulisemad mis on teist kujundanud just selliseks kasvama, nagu te praegu olete? Tähendab, ma ei tahaks öelda, et mind on kuidagi eriti kasvatatud, sest et ju me kasvasime nendes oludes nõnda, kui nad olud olid. Ilmselt olid ka geenid säärased, mis viisid mind ühele poole, samal ajal minu naabripoisi nad viisid hoopis teisele poole, keda ammu juba ei ole. Kuigi meie lapsepõlve olime, käis kasvanud. Nii et geenid olid alguseks kodune kasvatus oli niisugune, et tuli pidevalt teha seda, mida nüüd lapsel oli jõukohane teha mingisuguseks logelemise aega, maid, tea, vahestki on natuke, mäletan, et näeksid kibestumist, kui oli vaja teha tööd, aga mitte minna palliplatsile. Aga nooruse energiat oli palju. Jooma, jõudsin igale poole kuhu oli siis nagu süda kutsus hiljem. Aga ma tervikuna siiski arvan, et seepärastsõjaaegne põlvkond kasvas suhteliselt pingsates oludes. Ja ma kindlasti võin seda öelda, et meil ei olnud vähemalt sportlaseks noorsportlaseks välja kasvades meile jäänud sportlastele mingisuguste saagihimu. Me tegime seda ainult aateliselt või mingisuguse sisemise sunni mõjul. Kujutasime vahest ka hiljem juba endale ette, et me teeme selle Eesti koonduse nimel ka Eestimaale midagi head. Näitame ennast parimast küljest, seda igal juhul, kui me käisime juba kas siis Kalevi või vabariigi koondusega väljaspool Eestit võistlemas. Nüüd rääkides tihti oma endise treeneriga, Aleksandr Chickenega. Ta tihti pealegi kurdab, et, et nad on, põlvkonnad on erinevad, on muutunud. Ja ma ütleks, et ehk see niisugune küllalt kitsastes oludes kasvanud põlvkond, tema, noh, niisugune võitluseluga ja sisemine vajadus on ehk suurem. See oli saade lastetuba, kus oma lapsepõlvest jutustas Mati Palm. Teda küsitles Reet Made. Eesti Raadio fonoteegis on väga palju laule, mida on Mati Palm laulnud. Ja kõige esimene laul olevat olnud siis, kui materjali päris pisikene poisikene seri laul, lõbusad matkajad ja ka seda oli lindistanud essi raadio. Kahjuks seda laulu fonoteegist ei õnnestunud enam leida. Aga oma saate lõpetame siiski Mati Palmi poolt lauldud lauluga. Tammest. See muidugi lauldud juba täiskasvanud laulja poolt. Ideeri. Taku aaa rukked silma.