Täna on kõne all mari, saadi looming ja stuudios on Asta Põldmäe. Kaks korda elus tuletab inimese keha ennast erilise tungivusega meelde küsimata üldse, kui vaimne või kui järgine ollakse. Esimene kord tuleb kainestava ebakõlana nooruse kõrghetkes. Kui tallat õega ei puuduta maad ja raskusjõud on alles leiutamata ning äkki nõuab läbi selle efemeerse õite paljuse enesele ilmale pääsu. Väikene laps. Teinekord on aga siis, kui loodus, kellel kogu aeg jätkus nii lahkust kui leidlikkust kõige ära kulutatud aastamiseks meile reetlikult ja isegi mitte eriti häbenedes selja pöörab. Ja edasi kõneldakse meiega juba üle õla, kuni sedagi. Mari Saat, aususe, arukuse ja puhtuse kirjanik on oma seni veel raamatuna ilmumata Ta, kuid läinud aasta oktoobris-novembris loomingust trükitud romaanis sinikõrguste tuultes Need kaks kriitilist vahemikku inimese elus ühte sulatanud sellises tinglikus koosluses. Ühelt poolt paarikümneaastane pea tegelanna ja teiselt poolt autor ise oma intuitsiooniküllase, 50 aastase elutundega. Siin on vene-eesti segaverd, maalikunstnik muuseas nõukogude armee eruohvitseri tütar. Ta on oma tundmusi erksalt jälgiv, haritud, ent Aristakivaatselt valitsev ja mis peaasi igasugustest käibe arusaamadest täiesti puudutamata. Noor naine. Bioloogilise elu järsk lõikumine tema rikkalikumentaalsesse ilma väljendub hästi järgmises lõigus. Eks kõige hullem asi kõige selle lapse saamise, sünnitamise ja kasvatamise juures on ärgata kuude kaupa igal hommikul lehmana Täistilkuva udaraga kleepuv ana. Sellepärast hakkasin ma kohe, kui võimalik, toitma teda mõlemast rinnast korraga et saaks siis lapsi jälle magama ja iseennast puhtaks pesta ja tunda end jälle inimesena, nagu siis, kui olime veel tüdruk üksi ja vaba. Mitte aga vahend kellegi teise eluks. Olgu küll tegemist paarikümneaastase noore naisega, kõlab see ikkagi peaaegu julmalt. Samal ajal aga väljendab hästi keha imperatiivi, mis tulebki romaanis kujutatud andekale. Kunst, kuna õieti alles ärganud noorele olevusele just keset tema vaimu ja vaimustuse suurimat kandvust oma lapse Emilia ongi ta lasknud sündida vähem enese pärast, kui kingituseks oma mehele Emilyle ning ühtlasi ka kindelolekust, et vaimu, see tähendab maalikunsti vallas on tal juba niivõrd tugevasti jalad maas, et lapse sünd rajalt kõrvale painutada enam ei suuda. Üsna tavaline naiselik kaalutluste. Nii suuremeelsusega, infantiilse muretuse, ballett moodsa ja madonna natuke liiga eksitamatu, hirmuäratavalt aus nagu Mari Saat isegi. Ja tark nagu mõni Tammsaare kojamees. Ent äkki läheb asisus eeliselt lihtsaks, samal ajal kui arutluste keerukus saab aina hoogu juurde. Emil lapse isa, heaoluühiskonnas kasvanud hellitatud hedonistlik rootslasest Kalevist on kujutatud suure empaatiaga keelega, imetleb ta maitseid ja silmadega kauneid maale ning loodab oma lapse naise aja jooksul rootsi viia kindlustamaks tütrele nii-öelda soodsamat kasvukeskkonda. Väljend, mis noort ema solvab, tõmbab kui nähtamatu piiri. See rootslane Emil astub saatuslikul õhtul Estonia laevale ja saab otsa. Meri andis, Meri võttis nagu ära leierdatud laulus. Äärmise mõjuvusega on kujutatud laeva kui järgse tormi hommiku, paineliku õhkkonda teada saamist, mehe omaste jõuetud viha, mis langeb noorele naisele. Olgu küll, et see milleski süüdi pole. Ma ei salli rahvusi, nemad tõmbavad piire, ütleb ta. Rootslaste ennast hindav ülimuslikus on vastandatud lapse õhtule, see veidra käitumisega tema ei lähe sadamasse nagu muud murest hullunud omaksed vaid seob lapse kõhukotti ja lähed Russalka juurde jalutama. Raske pronksiingel lendab käsi kahurituruna ees läbi õhu nagu tank. Ometigi tundunud nii laiakindel palju kaitsetum kui see väike, kaitsetu maa millest Vene tankid iga hetk taas üle võivad rullida. Siin maksab meeles pidada, et kunstniku isa on mees, kes hiljuti on kaotanud nii naise kui riigi. Ta on vene erusõjaväelane, kes on veendunud, et rahvusriikide iseseisvudes Nõukogude struktuure ei suudeta hävitada. Isa ja tütre vahel pole soojustega mõistmist. See on mees, kes kõige meelsamini magaks hanges sinel peal ja kelle lemmikvormel on metsa raiutakse, laastud lendavad. Niisiis lendav ingel nagu lendav tank. Miks ei jää noor naine sadamasse koos teistega saatuslikku teadet ootama? Ta tajub, et inimesi kihutab sinna hirm, kohutav on juba juhtunud. Jäänustest ootab igaüks vaid hüveti pääsu, ise endale. Hirman, hägune sogane tunne, see ei ühenda. Siin on väikerahvale väga sügav sõnum. Ühendavad pingutused õnnetuse ärahoidmiseks, olgu selleks siis sõda, keele kaotus mis tahes siis on veel aega, siis on tarvis tarkust, kas või näidust, nagu loitsis kunagi Betti Alver. Ent fataalse toimunu tõdemus, seesama hirm, see sogane, alandav tunne, see ainult lahutab. Tema on kunstnik, kelle ellu tuleb uus, väga terav taju. Kusagil on olematuse riik, üsna siinsamas. Ta meeled kompavad, selle kontuure on öised telefoni signaalid. Kuid järgneb vaikus, muidugi kutsed uppuvalt laevalt. Keegi ohkab tühjas toas, kellegi vari peatub lävel. Kunstnik jätkab siiski oma projekti ammu unistanud, kord ehitada valkjasroosa ihuvärvi seest köetav nahkdiivan. Sõbrad on hinnanud selle kavatsuse võikaks Kalevist lõbusaks nüüd, kus enam ei ole luksuslikuks teoseks rahagi, kus elu on pööranud uue lehe. Kavatsus iseenesest muutub. Vana diivani korjus küll leidub, ent nagu elu üldse on oma lahke pakkuva käe kokku pigistanud kitsiks rusikaks ei leidu käteks enam valget roosakat läbi kumavad nahka. Selle asemele tuleb hoopis inetu rohekashall viie umbes selletaoline, millest õmmeldakse lõikusarstidele mütsi, ülikondi. Seda siis noor naine, kortsi töiti oma õmblusmasinaga katteks diivani peletisele, Götavast polstrist pole enam juttu ja millekski kütte kui monstrum oma külma ja savika kestaga meenutab hoopis kõike seda, mispärast lävejõudmist ootab ees keda tahes elavat. Ent hoolimata kõigest on ikkagi diivan, mugavaim ja liitvaim tarbeasi turvalise kodu süda kaema. Kohutavustega peab väärikas inimene õppima koos elama ja teatavas mõttes ongi kunstnikul selle kadu rohelise kummis lebatsi valmis saamisega juba kiire. NEED vastuseta kutsungit ohkamised varjud võib-olla ei olegi jõudnud oma tähele, igaüks ju ei jõua sinna. Ja oodatakse ainult, millal saab süüvida hallikas külma karjalasse õppe. Eriti hea kontrasti annab mööblitüki just soojaalast ihuga ongi kunstiteos. On ta, mis ta on. Peaasi, et mikese sogade alatab hirm, mari saadi teose lõpuna, katse, meele ülenduslik. Noor kunstnik pildistab oma tulevaste tööde jaoks inimeste katmata tagupooli. Ta märkab selles Leebes kaarjas joones kus jalad kehaks üle lähevad äkki mingit liigutavat sarnasust, eeldust kõigi süütuks seotuseks kõigiga? Paljudega ei tahakski sarnaneda, leiab ta. Tahaks, et neid üldse poleks, et nad oleks hävinud. Aga kui neid hävitada, siis hävitakse justkui see ennast. Seda lahendamatust vaevalt et tuleks kahetseda.