Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kõige olulisem on muidugi see, et Tšiili kaevurid on nüüd maapinnal gaasi ja me teame nüüd nii kaevuritest kui kaevandusest liftidest ja šahtidest kõike. Seepärast Medena kaevuritest ei räägi. Aga kas te teate, mis saab siis, kui Bach mitte orelist vait pudelist? Siis saab sellise ansambli nagu pudeliring. Kivisildnik on endaga ankurdanud jällegi paariumisse, on seal kindlalt paigal ja kuulab luuletusi. Andrus Kivirähu le ilmutavad endaga aegade tagant ühed hääled ja nõuavad vastuseid. Tiit Hennoste peab kultuuriga päevikut. Onu Bella võttis viina. Jääge kuuldele. Akvaarium number kolm. Tere tulemast akvaariumi, mis on akvaarium, sest kommentaarium kõlab just nii ebameeldivalt, nagu kõlavad kõik küündimatuid uudissõnad Aaviku aegadest peale. Täna võtame vaatluse alla luule, lombi põhjamudas virelevad kentsakad olendid aga enne üks kõrvalpõige kultuuripoliitika kuluaarides enne kui presidendi uute sõnade väljamõtlemise kampaania hääbub välismaale pagenud talentide tagasiostmisega, Haanja mürafooni, veidi uutest sõnadest ja uutest vormidest grammatikas. Kõik need vuplid mõnglid rüppe olid ja kõige siidrimaitselisi mad Leimad on sõna värdjad. Ebardid, monstrumid, mutandid, kellele pole vaja rohkem tähelepanu pöörata kui halastuslasu tegemiseks tarvis. Ometi valitseb turul nõudmine uute sõnade järele, sest elu pakub uusi mürke, uut saastaja, uusi petuskeeme, mida on tarvis nimetada nii, et keegi asja olemusest aru ei saaks. Seega vajame pidevalt uusi sõnu. Kunagi tegid kirjanikud oma kirjastuse ja panid sellele uue nime. Kupar olgu muld talle kerge ja väga õieti tegid, et ei pannud nimeks lein, mõngelega pupel, vaid vana-eesti sõna paar, mis hästi toimib, suulakke kinni ei kleepu ja ka midagi tähendab ehk märkasime, et kirjanike hulgas on ka helgeid päid ühesõnaga üha uusi, kohmakad ja kiduraid mutante, vaid unustatud murdelisi ehk vanu häid sõnu, mida enam ei kasutata. Rüperaali asemel võime võtta sõna saan vigla või vikat, need sõnad on head, aga hetkel töötud sirp kultuurilehe tähenduses on ometi geniaalne lahendus. Ärgem otsige muusi neitsilikke sõnu, vaid otsige vanu vanatüdruk või lesksõnu. Suvine Võrumaaelust ja rõõmustrutav lähen Su Nurvedele kõndima täna laulude Võrumaa kuulen su kunagist häält läbi võõraste ööde kauguste tagant. Hõiska Võrumaa ööbik hämaras unede öös, mina kannan su viisi alatis südames. Kuulsime katkendit Bernard Kangro luuletusest saatesarjast luuleruum saatest Bernard Kangro käekõrval. Nagu head raadiokuulajaid isegi veenduda võisid, oli tegemist napilt keskpärase luuleteoga kodueestlasele. Liiatigi võrulasele ei ütle see triaad kuigi palju. Väliseestlaste koduigatsus on nagu meremehe igatsus maismaa järele või invaliidi amputeeritud jalgade pärast. Amet on meil ligi tunnine saade, kus autor seletab maad ja ilmad kokku ja tähtsust jääb ülegi. Käärid autori loomingu kaalu ja lohe saate pikkuse vahel on üüratud ameti mitte põhjendamatud. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Täna arutame teemal, kuidas vähetähtsast kirjanikust saab klassik, lausa superstaar. Need on Tartu valged linna taga, ehapaistvaid kumab läbi puude. Jõuad üles toomemäest, Leestikus, soosisklused, öise tuule pehmed peod, põski hellalt silitama. Kõnnid vaikides ja hardalt, nagu hoiaks armsa käes. Geniaalne, härra part, öeldakse selle peale. Miki, hiire koomiks, siis ajad olid Kangro eluajal keerulised, seega võtame vaatluse alla ruumi koordinaadid. Kangro elas ja töötas heaoluühiskonnas Rootsis. Kirjanduse uurijatel on väga mõnus minna inimsõbralikku riiki ja seal muudkui uurida ja uurida. Üks uurib Undevit Ameerikas ja teine uurib Kangrot Rootsis. Kindlasti uurib keegi mõnda väliseestlast Kanadas või Austraalias. Väliseestlaste uurimine edeneb hästi, millest kirjutatakse pakse raamatuid. Underi oma oli kohe eriti paks. Kodueestlaste uurimine on aga nõme. Tallinnas või Tartus uurimine ei edene ja mis kõige kuradi kodueestlased koonerdavad, kohe, mitte ei taha uurijatele raha anda. Õppige kangru tarkusest, kolige soojale maale, uhkesse, hotelli või kesklinna villasse. Siis hakkavad uurima ja unustavad Kangro. Rootsi on ikkagi külma. Seadke ennast sisse taisse või kohasse elu odavam ja uurijatel lusti palju, eriti Bangkokis. Muidugi tuleb Bangkokis valida mõni eriti lõbus linnaosa ja neid seal on. Lahkujad tulevad tagasi, tõenäoliselt. Hobune peatub ukse ees. Lakk valges härmas, meri, külmaskinni, päriselt juba keskajal. Juba taga ammu. Me purjed on kokku rullitud. Üleklaas selge jää. Lähme jalgsi oma suurele illusioonile vastu. Sütevaka südames tule keele pea kohal. Raske on midagi lisada, kui, siis ainult seda, et Kangro oli kirjastaja ja ainus kirjastaja välisEestis, nii et temaga tuli läbi saada ja iga arukas inimene kiitis teda. Nüüd loed kiitust, järeldad kõva kirjanik oli vale. Ta oli ainult kirjastaja. Enn Nõu läks temaga riidu ja oli sunnitud ise oma raamatuid välja andma. Lõbus ei olnud. Kirjastaja mudel toimis ainult paguluses, aga kodumaal lõikas Kangro profiiti isamaalasena, sest okupatsiooni ajal valitses meie kirjanduses punane peetus. Kõik, mis polnud punane, tundus väga lahe. Ajapikku unustati see, miks Kangro tundus tore. Jäi mälestus sellest, et küll ta ikka kirjutas hästi aga kuna keegi enam raamatuid ei loe, siis ei osata vahet teha. Tulen tulen, tulen üle lume siis, kui paistab kuu. Olen tuul, ei tähesära härmatanud puu. Olen kõik, mis iial mõtled, olen linn. Võilill, sarvehelin, nool, mis lendab. Otsemastusin. Loodan, et poeesia, mida kuulsite, innustab teidki kirjutama. Nii lihtne on saada klassikuks, nii lihtne, et karju appi. Eelmisel nädalal esietendus Eesti Draamateatris neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel. Andrus Kivirähk, sina oled see, kes selle teksti maak Twaini peale mõeldes oled kirjutanud ja see, mis nüüd sinuga toimuma hakkab, on nagu õudusunenägu, kus aegade tagant siis kuuldemängu hääled küsivad sealt, et mingeid küsimusi, et kas sa oled selleks valmis? No eks ma üritan vastata siis häältele Aga et oli siin nii vaim. Pole sulle ilmaski paha teinud. Sa tead seda, mis sa siis tuled ennast mulle ilmutama, Maidule ilmutama? Pole surnud olnudki. Indiaani ausõna, kas sa oled vaim või ei ole, sa vaim? Ühesõnaga, ma arvan, et need hääled küsisid sinult, et mis vaimud sind kui kirjanikku kummitavad. No mind ei kummita teekski vaim, aga ma saan aru, et et selle tsitaadi mõte on see, et, et kus siis nagu mulle vaim peale tuli, et miks ma sellise asja kirjutasin ja ja noh, see vaim on mul peal olnud juba mitukümmend aastat, et mulle see raamat on alati pööraselt meeldinud ja eriti just see lõpp, mis on selline mingi sellise totra huumoriparaad lausa ja ma olen alati mõelnud sellest, võiks teha omaette näidendi lihtsalt sellest, kuidas siis kuidas siis Tom häkaqawadžimmi vabastama. Ja noh, nüüd lõpuks siis paar aastat tagasi saigi nagu Hendrikuga räägitud, et võiks selle asja ära teha ja nüüd ongi ta siis siis valmis. Aga nii on, ikka, pole mingit vahet, kas inimene teeb head või paha. Südametunnistusel pole mõistust, see annab ennast alati tund. Oleks mul valvekoer ja ta poleks targem kui inimeste südametunnistus. Annaksin talle mürki. Südametunnistus võtab rohkem ruumi kui kogumus, sisikond ja head pole seni Soometi midagi. Tom Soiver ütles sedasama. Noh, see näidend ei kõnele üldse südametunnistusest, et see ei ole nagu selle näidendi teema siin ainult vist korra mainitakse sõna südametunnistus on siis stseenis, kus, kus ise Tom arutavad, et kuidas leida üles Puur, kus Jimmy kinni peetakse, siis Tomilion ideed, lähme öösel onu Siilase voodi alla koonu, sillas hakkab südametunnistuse piinade käes vähklema joiguma, siis ulu Medele kõrva. Et avaldav saladus, õnnetu, kus on neeger, mille peale hakk ütleb, et vaevalt et see meil õnnestuvat onu Siilas on, lugupeetud arst ta, midagi halba pole teinud kellelegi, et miks tal peaks olema üldse südametunnistuse piinad. Nii et selles tükis tegelikult ei olegi kellelgi südametunnistuse piinu. Sest keegi ei ole midagi halba teinud. Onu Siilased ei salli, on sellised korralikud, väike kodanlased tom ja, ja hakk vabastavad neegrit, mis on ka kena ja õilis tegevus, aga Jimmyl pole põhjust tunda südametunnistuse piinu, et kõik on, kõik on siuksed. Kõik teevad enda arust vähemalt head kogu aeg. Täna on valmis ja ela, lase kuulda. Vaata, minuga on niisugune. Me saame kergesti teada, kas seal onnis on chill. Siis võtame oma ööse mu paadi, mille vette lasin jälle veest välja, toome juurest mu parve üle. Esimesel pimedal ööl varastame võti, vana ära püksitaskus. Kui ta magama läinud, siis sõidame Jimmyga parvega jõge mööda alla. Oleme päeval peidus ja sõidame öösiti edasi, nagu mõtlesime ennegi, tegime kõva kõlvale. Kõlbab muidugi see kõlbaks, aga see on liiga lihtne, see pole asi, mis kava on, kui sellega niisama natuke ongi vaeva. Kas nagu lapsemäng. Eak, sellest tuleks sama vähe juttu kui kõige lihtlabasem Ast vargusest. Tsitaat kõneleb sellest, et Tom Sawyer on selline kunstnikuhing, kes ei tee midagi niisama lihtsalt, vaid just nimelt kõrgel kunstilisel tasemel. Et see ongi see näidend ongi tegelikult kunstniku kunstniku elust, väikekodanluse keskel, eks ole, kusjuures samas ei ole tegemist muidugi mingi sellise idealistliku pildiga kunstnikust, sest see ei ole mingi lugu õnnetust Bangkokist, vaid, vaid vaid sellisest ikkagi väga noh kohati diktaatorliku kunstnikust, kes, kes väga surub läbi oma oma mõtteid ja ja tahab oma oma kavatsused teoks teha. No ükskõik mis hinnaga, et ta tõesti ainult huvitabki omaenda kunst ja ja teiselt poolt siis kogu see ülejäänud kamp ei saa nagu neist Tomi ponnistus aru, et nemad vastu teeks kõike väga lihtsalt ja kiiresti. Et noh, see on umbes mingis mõttes seesama, kui, kui inimesed vaatavad oopereid ütlevad, et et aga miks nad laulavad, et kui ma lähen poodi leiba ostma, siis ma küll ei laula, et ma lihtsalt küsin leiba, et, et see on ju, miks neil raskeks peab kõike tegema, annavad Tom Isa teisiti. TomTom teeb kõik väga raskeks ja väga kunstiliseks. Viimane küsimus ja see ei puuduta enam neegritega nende vabastamist, vaid onu Bellat, kes on kirjutanud raamatut, mida sina, Andrus Kivirähk, arvavad onu Bellast. Mulle onu Bella kui artist on ikka alati väga meeldinud, et ta vaat temas on umbes sama samasugust totrat hullust nagu selles raamatu lõpuosas. Ta mõjub, mõjub, mõjub nagu noh, ütleme keset keset tordilauda on järsku üks kausike siuksed, mõnusad soola kurkidega tema muusika omal ajal. Ja eks ta praegu on ju, on ju ka alati väga mõnus kuulata. Raamat oli ka väga-väga vahva, ma lugesin selle läbi ja see oli ka päris päris pöörane, mis ta seal kirjutab. Oma regionaalahju. Eelmisel nädalal kuulutati välja Nobeli kirjanduspreemia. Sellepärast oleks justkui paslik rääkida Mario Vargas Lyosast, aga meie räägime hoopiski onu Bella raamatust. Ma võtsin viina. Sest nii on punk. Onu Bella, kas sa võiksid saada kunagi Nobeli preemia? Doyle'i preemiat antakse väga mitmetes kategooriates välja kirjanduspreemia aha, aha, kirjeldus. Preemia ma ei ole mõelnud selle peale, see on ehk liiga ambitsioonikas mõtlemine. Miks sa ei küsinud, kas sa oleksid võinud saada keemias või Raubree aga miks mitte rahupreemia? Jah, ei, ma ei ole selle peale mõelnud, et kui see oli nüüd huumorivõtmes küsimus, siis, siis ma loen sellest teatud irooniat välja. Tegelikult mitte selle noh iseenesest ma arvan, et ei saa kunagi, ma arvan, et võib-olla ükski eestlane ei saa kunagi Nobeli kirjanduspreemiat. Aga selles mõttes ei olnud iroonia, sest et see raamat Ma võtsin viina, on väga hea juturaamat ja sellepärast me räägimegi mitte sellepärast, et me kutsusime huvitava looma ja vaatame nüüd, mida ta räägib. Aga mis asi see kirjutamine sinu jaoks on? Et on seal mingisugune tagasivaade möödunud hullule elule? On see mingisugune enese dokumenteerimine või on hoopiski olulisel kohal all? See jutu Westmine ise. Kui ma nüüd ütlen, et üks on see ja, ja kohe päris kindlasti, siis ma yldiselt valetan endale ja raadiokuulajad siin igast igast sellest väitiste kategooriast, mida sa nimetasid, on üht-teist ja kolmandat aga mõnda asja nagu natukene rohkem juttu vestlemist, seda tundub natukene rohkem võib-olla olema, et kui, kui enesesse vaatamist ja seda elulugu tema kõige tavapärasemaks mõistes. Et kui ma seda raamatut kirjutama hakkasin, ma mõtlesin selle peale ja mõtlesin selle peale, et kuidas kirjutada siis nii-öelda kroonikat või eluloo raamatut tavapärases mõistes ja siis, kui ma küsisin toimetajad löögimise raamatu toimetajalt et, et kas natuke noh, vimkat ja ilukirjandust või ka siia raamatusse panna, siis aga loomulikult peadki panema natukene fiktsioon Estonia ja väljamõeldis siia tuli, võib olla elulooraamatu kohta ikka väga palju ja ma ise ei taha teda Elva raamatuski nimetades seda tegelikult peole. Palju on siin ikka selliseid asju, mida lihtsalt reaalselt ei saa ka toimuda alates kasvõi sellest, et ma olen üritanud mõningat mõningates novellides kõik asjad kokku kontsentreerida, mis ka reaalselt ei, ei saaks toimuda näiteks ühe õhtu jooksul. Aga lihtsalt aega jääb väheks. Sellest funktsioonist või sellest ilukirjandusliku, sest tegelikult annab märku ka selle raamatu kaasesikaanel on kirjas onu Bella. Ma võtsin viina ja tagakaanel on Igor Maasik. Ma ei võtnud viina. Noh, see tegelikult annab kätte selle võtmed, et siin on ikkagi tegemist mingisuguse rollimänguga. Ja nüüd ongi väga hea küsida, et kui palju on onu Bella kuidagi forsseeritud või või kuivõrd ta sinu kodanikust eraldi seisab sinu mingisugune lava või, või? Minategelane, ma ei tea sellest mitte mingisugust saladust, et sellest nimest nagu onu Bella ja mul on sihuke naerame sellest nimest, onu Bella on kujunenud välja justkui teatud mõttes kaubamärk, kui sellest selle nime kuuldakse, siis tõenäoliselt identifitseeritakse seda teatud teatud järgmiste märksõnadega samastatakse teatud märksõnadega, mis on siis ühed muusikapalad ja, ja lavategevus. Aga, aga seda raamatut ma, kui ma kirjutasin, siis ma mõtlesin selle peale, et teatud, kes peaks olema selles raamatus siis proosa võtmas kõik see, mida inimesed jäävad onu Bella muusika ja laudegemise ajastust. Seepärast seepärast ongi võetud siin mul selline selline lähenemine, mis siis sisaldab päris palju opt, söönsusi ja optseensustega on seotud ka kõik kõik see laulutekstide, Pikk viir, Varbida, üheksakümnendatel legi ma teatud mõttes inimesi petta selles suhtes, et nad vaatavad, et ahah, selge, enne lootused oleks täidetud, saame siit märksõna, onu Bella loodavad juba enam-vähem, et siin peab midagi tulema enam-vähem saa, mis oli 80.-te lõpus 90.-te muusikamaailmas. Ma arvan, et saalsel. Kui seda sinu raamatut Ma võtsin viina millegagi lähiminevikust võrrelda, siis kindlasti esimesena minule küll torkab pähe Mihkel Raua raamat Musta pori näkku. Aga kui Raua raamat on selline hästi raju, kuidagi isegi halastamatu minu meelest noh, mis ongi selle asja võlu, siis? Mõned mõlemad ju räägivad justkui sellest samast järgust, kus siis samuti tegeletakse ka muusikaga joomisega ja, ja ühesõnaga seksiga igasuguste muude huvitavate asjadega, aga siis sinu raamat jätab sellise hästi siira mulje. Ma mõtlen, et kasvõi see esimene osa raamatust, mis räägib sinu lapsepõlvest ja kus siis jookseb läbi sellise punase niidina Omaani kalduvus ja mingisugused plahvatused ja lõpeb sellega, et su vanaema põletas ennast väga raskesti ära, suri tänu sellele väga siiras. Tahaks küsida, et kas püromaania on kuidagi kadunud? Ma sain aru, et see esimene osa oli sul ka nagu küsimuse eest vormistatud, et just et mihkliga ma ei hakanud seda raamatut kirjutama sellise eesmärgiga, et nüüd peaks mihklile ära tegema. Ei, ma ei tulnud küll sellist võrdlus ja et ja, ja muide kahjuks ma kirjutasin selle raamatu siis, kui ma olin mihkli raamatu Musta pori näkku läbi lugenud, mõtlesin ja, ja, ja kuidagi oli ta sellele episoodid nagu ajufailidest välja. Et et ma ei tahtnud samas võtmes teha ja, ja ei olnud ka eesmärk see, et noh, et nii Võtame mihklist üle aka ja siis siis sa küsisid ja siis väitis selle siiruse kohta ja samuti mihkli raamatu võrdluseks siis nii-öelda selle kohta, aga aga kõik kirjutajad peavadki omanäoliseks jääma. See annabki sellise harukordse võimaluse meil olla inimestel, kes kirjutavaid tekste või paika panevad ja, ja neid neid raamatusse ka sätivad olla omanäolised ja võib-olla kunagi on meil põhjust öelda, et näed niimoodi et see on siis Mihkel Raua stiilia niigormaasiku stiil. Ka nüüd see kolmas küsimus, millest sa rääkisid büromoonia pigem pigem ma olen jah, sellest nagu distantseerunud mängud ja tulevärgid jäid ilmselt keemiaga sinnapaika ka kuskil 80.-te aastate alguses, ma arvan, enam-vähem selles ajas, kui ma siis selle põlemisprotsesside ja kõige muu tulevärkide nii-öelda teaduslikke aluseid hakkasin Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonnas ja siis avanes kogu tõde ja siis kogu tõde kogu tõe avaldamise tagajärjel võimegi siis väited, et enam ei olnud huvitav Kuidagi liigitada seda sinu raamatut, siis võiks öelda, et noh, see on kindlasti selline linna ja pätikirjandus ja tundub, et sa oled ise ka hästi teadlik olnud, seda kirjutades. Sellist definitsiooni või ma ei oska selle lahti seletada pätikirjandus ja kui me nüüd vaatame ennekõike neid dialooge, mida, mida siis pea- ja kõrvalosatäitjad omavahel suheldes kasutavad, õigemini keelekasutust, seened eesteetide seltskonnas? Kindlasti ei kõlaks ja, ja, ja ei kostuks arvestada sellega, et kellel on au siin olla nagunii peaaegu kõrvalosatäitja. Et nad on ju kõik linnataustaga, aga, aga aeg-ajalt satuvad ka maakeskkonda. Ja teine asi, mis me siia raamatusse kindlasti tahtsin lahti kirjutada, on sellise tõlk Ps Tölps eesti mehe või naise, õigemini küll mehe käitumise jõumustrid ja ja võtsin selle raske koorma enda õlule, mis siis on antud tekstis ilmselt selle fiktsiooni osa või väljamõeldise osa. Sest eestlase kuju on üritatud väga palju läbi aegade eesti kiirendused lahti kirjutatud, teevad seda ka suurepäraselt, kaasaegsed kirjanikud, kas Andrus Kivirähki nii hästi kui või halvasti, kui ka see on õnnestunud, on see siia pandud? Seda saame nüüd ühe sellise luku lahti teha. Osa sellest funktsioonist on ka selline, millist ilmselt läbi eneseiroonia võtmes andnud siis võimaluse kohaldades kas siis niimoodi inimesed käituvad, kas nad nii elavad, kas sellised siis nende tõekspidamised ja siis ma olengi lasknud tal siukse põmmpea või võtad endale siukse põmmpea või päti käituda nii nagu sa ütlesid seal pätikirjanduses päti käitumisjõujooned? Oda ja teadlane koda ja. Jonnima doonori. Teadmata. Läheb paarkoda ja aja. Toda aja leebuda. Riputajaid on kahtlemata mitusada igalühel looma oma rada avariis ja linna saada. Eks me kõik oleme näinud pudeleid ja kuuldud muusikat ja, ja nüüd tuleb muusikapudelist. See kõlab küll väga deliirselt, aga asi on selles, et on üks selline eksperimentaalne puhkpilliansambel nagu pudeliring. Homme, seitsmeteistkümnendal oktoobril pool, kas esineb see pudeliring Solarise keskuse Apollo raamatupoes, Diana Kiievit, et kuidas see asi välja näeb? Ma saan aru, et puhud pudeleid. Aga miks te seda teete? Kui vaadata meie seekordse esinemise idee raames, mis on siis kultuuripealinna 52 idee raames siis pudeliring on kauba kaetud kahel põhjusel üks Nendest näiteks taaskasutus. Et anname pudelitele teise hingamise algne sisu, pudelite sisu siis ammendunud, mis on siis nagu vein napsud ja asemele, siis tuleb mitamatajale siis nagu muusikaline sisu raamatupoodides tõesti mängima. Muusikat pudeleid puhudes ja pudelid on häälestatud. Ja savi abil grammatiliselt siis on neljahäälsed seadetes. Mis on selle pudeli muusika sügavam mõte, et miks pudelitega ikkagi muusikat teha, et mis, mis asi see on? Kui nüüd isiklikult mina enda arvamust avaldasin, siis see on selline värske värske idee lihtsalt ja niisugune loominguline vaatenurk. Et kui pudeliring. Ma ei tea, see pudelimuusika üldse, sai alguse tegelikult siis lihtsalt mõnusast seltskonnast, koosolemisest, heast tujust, üle meelikkusest ja ja öeldakse, et, et loominguline siis niisugune produkt või üldse loomi loomine eeldab teataval määral jõudehetkede olemasolu, et kui pidevalt asjalik olla, siis inimaju on liialt ratsionaalne. Vaba aeg või sihuke teatama logelemine annab siis võimaluse ideedega mängida ja katsetada, neid arendada. Et algsele jah, pudeli pudeliansambel naljaviluks. Kuna see idee pakkus isenesest osalejatele rõõmus, siis kestis asi edasi ja kestab siiani. Ja saab neid tuleb juurde ja ütleme, et kui sa oled taaskasutuse ideed laiendada, siis võib ju öelda niimoodi, et et materiaalne siis versus mittemateriaalne ehk siis nagu muusika, mida ei saa küll käega katsuda, aga kõrvaga kuulata. Teie see repertuaar on klassikast popini Bachist kuni laste lauludeni välja, kuidas muusika, no ütleme, kasvõi seal mingisugune Bachi pala muutub, et on ju vahe, kas mängida mingisuguse suure klaveriga või kammi pilliga, aga kui mängida pudeliga, siis mis Bachist saab? Bachiga on tegelikult pudeli muusika orgaaniliselt seotud, pah on üldse kirjutanud näiteks palju muusikat, orelile ja mis on oralid muudkui tegelikult viled. Ehk siis puhkpuhkpill täielikult orel, mida mängitakse klahvide kaudu, tegelikult kõla on suhteliselt sarnane, ma isegi ütleks sihuke barokk-ilik sihukene, veidike mehhaaniline siukene esituslaad, et minu meelest sobiv, et loomulikult pudelitele esitamine seab muusikale muusikavalikule teatud piirid. Kas teie teate, millega tegeleb Tiit Hennoste? Nüüd saate teada, sest Hennoste pidas nädala. Päevod Kultuurikojapäevikut, seitsmes oktoober, neljapäev, ekspressi kaanel kuulutati välja uus ropp kalevipoeg, kohe tuli meelde see kalevipoeg, mida poisid umbes aastal 1970 omavahel deklameerisid. Kalevipoeg kange meesi heitis Parsile pikali, jättis riista ripakil üle sääre kõlkumaie põrgupiigad peenikesed ja nii edasi ja nii edasi. Jah, ma ei taha midagi öelda selle hobuse kohta, mida areen kuuel kultuuriküljel tiraseeris kunagi mäletan, pakkus areen eesti kultuuriavangardi. Üpris õudne on vaadata ühe olulise asja allakäiku. Täna käis pisike plahvatus Soomes Helsingis, Raamat korjas üles Piret Tali juttu selle kohta, et Oksaneni puhastuse saab midagi ka kriitiseeritavat ja asus seda hoolega võimendama. Tuli meelde, et tegelikult kirjutas juba Mati Hint valest pildist, mille romaan tema arvates Eesti kohta annab, aga Seupus rahvuskangelase loomise kisasse ära. Õhtul lugesin, et Nobeli kirjanduspreemia sai Mario Vargas oli osa ometi üle hulga aja läheb preemia suurele ja poliitilisele kirjanikule, mitte lihtsalt poliitiliselt õiges suunas kirjutavale kodanikule. Kuigi ma ei usu, et Nobeli kirjanduspreemiat enam päästa õnnestub, see kaob koos mõtlemisega kirjandusest kui millestki, mis vähemalt mõnikord võiks olla väljaspool arveteõiendamist ja paska olla kultuur. Kaheksas oktoober, reede sari jätkab puhastuse teemadel. Välisminister ise kuulutab, et puhastus on üks hea ja õige asi. Nii paistab, et Eesti pool on mures Eesti kuvandi pärast, sellepärast ma ei muretseks, seda romaani loevad siiski väga vähesed neist, kelle jaoks neid kuvandeid luuakse. Ja kuvand ise on niikuinii selline, nagu ta on. See töö mulle meelde hoopis Urmas Oti surma teleris hulk nädalaid jahuti. Eesti meedia on asunud loomakangelasi, kellel pole ühtegi plekki küljes ja kelle jalgu kirjutajad põlvili maas suudlevad. Minu arust oli surnud oti esimene selline fenomen. Mäletan, kuidas see surnud taldade lakkumine mulle närvidele käis. Aga elava inimese tallad võivad kergesti veel lisaks porised olla, eriti meie sügises. Soomlased ise aga paistavad olevat mures hoopis muu pärast, et neil oli ometi tekkinud kord keegi, keda maailmale müüa ja nüüd tulevad eestlased tahavad asja ära rikkuda. Üheksas oktoober, laupäev. Proovisin Postimehe võrguväljaandest leida midagi kultuuri kohta, isegi rubriigi nime ei leidnud ülaservas. Siis avastasin uudisteribalt märksõna kultuur, sealt leidsin natuke vanu uudiseid ka. Ja õige ka, milleks Postimehe lugejale kultuur? Elu on vaja, kurat võtaks. 10. oktoober, pühapäev lugesin jälle ja jälle vähemuste sallimisele kutsuvast kampaaniast kirjutati teatud lugusid, kampaania on loll ja andetu, aga täis vindi keeras peale värske võrdõiguslikkuse volinik, kes leidis, et enam tuleks tähelepanu pöörata neile, kes kuuluvad korraga mitmesse vähemusse. Ma ei saa kunagi aru, miks heade ja oluliste asjade tegemiseks loodud ametikohad täidetakse ajuvabataignaga, kelle oskused avalikkust veenda küünivad ainult selleni, et lasta kohe alguses kõik põhja. Aga lisaks tuli meelde briti kunagise ülivaimuka telesarja not naine Glock News võrdõiguslikkuse sketš. Hankige plaat ja vaadake. Aga tegelikult tegelesin kogu päeva vana eesti vutt turismiga Visnapuu, Kivikas, hiir ja nii edasi. Lugesin ülega Artur Ratsoni arvustuse Erni hiire, Albert Kivikas esimeste tööde kohta, millest nüüdseks on saanud eesti avangardi klassika. See on ilmunud Tallinna teatajas 28. juulil 1900 19. Leht on internetis olemas. Soovitan soojalt kõigile neile, kes kõnelevad sellest, kuidas kohelda algajaid autoreid õrnalt ja hellalt. 11. oktoober, esmaspäev. Lugesin lõpule ühe voodiraamatutest inimesepoeg valgel laeval ehk katsed interpreteerida Uku Masingut. See inimene ja luuletaja on mulle olnud probleem juba aastaid olen proovinud nii ja teisiti, aga vaimustuda ei suuda. Geniaalsuse huvikamisest kõnelemata. Ja midagi interveteerimiseks ei leia, nagu ka paks kiht keelt ja veel paksem kiht dioloogiat ei lase ligi. Aga seekord paistis, et midagi hakkab läbi paistma. Meil on lootust. Nojaa, Masing on olnud vist ainus eesti kirjanik ja vist üldse ainus kunstiinimene, kellel on olnud oma andunud põrmust lebav jünger kond. 12. oktoober, teisipäev hommikul taas vana Futurism on kuidagi rahustavad need mõnusalt lapselikult mängud. Siis vaatasin lehtedes spetsiaalselt palju, seal leidub õieti kultuuri. Minimaalselt. Kui keegi tahaks hakata kunagi rekonstrueerima Eesti kultuurielu ajakirjanduse põhjal, siis jääks talle väga lihtne mulje. Kultuuri polnud sel ajal praktiliselt olemas. Neti viga ei ole, rahapuudus ei ole, ajakirjanduse kriis ei ole. Ükski neist pole põhjus, sest miskil kummalisel põhjusel on teiste maade lehtedes, mida ma vaatan, kultuur pidevalt olemas ja veel suures koguses. Eriti sellisel vastikul hamburgerite ja massikultuurimaal, mille nimeks on USA. Eesti kultuuri kohta saan aga üha enam teada, et olulised andvad pisikesed sõprade ringikesed, kes omavahel üksteisele kultuuri teevad. Vabandust, aga see ei ole kultuur. Sellest ei saa isegi kokku panna tuuri, sest neil ringidel pole enamasti mitte mingit ühisosa. 13. oktoober, kolmapäev. Ega ma nädala jooksul ühelgi kultuuriüritusel ei jõudnud. Selg on juba pikemat aega haige, kodust välja, lähen vaid niipalju, et töö juures asju ajada. Siis tulen koju ja hakkan teadust kirjutama. Huvitav, kas teadus on kultuur või mitte? Euroopas ja Ameerikas kehtib kultuuris reegel, uued asjad tulevad vanade kõrvale või nende peale. Meil paistab üha enam kehtivat reegel, uued asjad tulevad vanade asemele. Avastasin loengus, et mul pole enam võimalik filoloogia üliõpilastega suhelda. Just nimelt suhelda. Nad ei tea enam eesti kultuuri, põhitekste ja lendlauseid. Suur osa vihjeid ja nalju ei lähe lihtsalt ärale. Me elame nii eri maailmades. Jääb ainult oodata, millal kaob mälust ka lause kui Arno isaga ja nii edasi ja nii edasi. Tänane teema ei ole kultuur, vaid Tšiili kaevurite päästmine täis kõik lehed ja telekanalid. Kohal pidi olema üle 1000 ajakirjanikku, aga suurim saavutus kuulub ikka Eesti Postimehe neti lehele. Kell üheksa 30 algas nende lugu lausega, et esimesed neli kaevurit on päästetud ja lõppes sõna-sõnalt järgmise lausega. Kaevureid on olnud maa all lõksus 69 päeva, mis on uus maailmarekord. Tänase kultuuriga ja taga seisid Kivisildnik, Pille-Riin Purje, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Kõlas katkenud 56-ni, taasta kuuldemängust Hackelberifin. Näitlejad Salme Reek ja Jaanus Orgu last. Kultuurikaja on võimalik uuesti üle kuulata vikerraadio koduleheküljelt. Aga kirjutada saab meile aadressil vadi ät, r-r, punkt. Kõike head ja kohtumiseni.