Stuudios on Eestimaa mees nimega Henry laks. Kõigepealt palju õnne sünnipäeva puhul, aitäh. Eile seitsmendal oli sul sünnipäev, sa said 28 aastat vanaks. Ütle, mida tähendab see 28 elatud aastate ühele eestimaamehele. 28 õnneks parasjagu selline tärmin, et nagu vene keeles öeldakse nii rööpanimiossa, et seal pole veel päris vana ja pole enam väga noor ka, nii et. Ei tea, küllaltki segane aeg. Ma tahtsin sulle õigupoolest esitada ainuüksi intrigeerivaid küsimusi. Lase käia. Mis tingis sellise täispöörde? Sa ilmselt pärast keskkooli olid surmkindel, et sinust saab kunstnik. Ta lõpetas kunstiinstituudi ära ja nüüd on ilmselt kõik kunstimõtted täiesti maha maetud või kuidas maha need küll pole maetud. Tähendab, aga vähemasti pole ma su juures paletti ega pintsleid küll näinud. Mul on väga hoolega ära peidetud. Asi on selles, et lihtsalt teatud objektiivsete tingimuste pärast ma ei ole saanud lihtsalt praegu tegeleda sellega vahel sahtlis, seal on ikka joonistada. No aga mida sa arvad näiteks? Kui sa oleksid hoopistükkis läinud õppima konservatooriumi, oleks sinust saanud helilooja oleksid sa olnud need ütleme 28 aastaselt sama, kes sa oled praegu? Ei, kindlasti mitte, tähendab tegelikult oli mul peale keskkooli, oli väike valik, kunagi keskkooli ajal pandi toime vokalistide konkusse klassikasuunitlusega siis mingil määral tahad ma Vistantsin lootusi, nii et oli kergelt soovitatud mul minna konservatooriumi laulu õppima. Aga noh, mul oli solf oli äärmiselt nõrk ja nagu mingit erilist pilliga ei osanud, nii et see mõte ei õnneks katki. Ma ei tea, ma ei kujuta ennast ette praegu kuskil ooperilaual, kui need pöörduksime varajase lapsepõlve. Suured lauljad tavatsevad öelda, hakkasid nad enne laulma, kui rääkima, kuidas siis selle laksiga oli? Päris varastama ei mäleta, aga, aga kooliajast mäletan, mul oli laulmine kolm, tähendab mitu head aastat häbenesid? Ei tähendab, mul oli. Ilmselt seal oli tegu ka isiklike suhetega, läksin lihtsalt õpetajaga raksu paha poiss ja siis noh, nagu praegu räägitakse pedagoogikas sellest, et et hinne ei ole karistamismoodus, aga noh, siis seal sügaval stagnaajal oli see väga moes, nii et kui sa natuke valesti käitusid, pandi sulle lihtsalt indeks kaks. Kas tegelikult laulda oskad või mitte, seda eriti vaadatud? Ma ei tea, kas on sellest üldse sinuga juttu olnud, millal sa siis esimest korda oma noka lahti tegid suure üldsuse ees. Keskkooli ajal sai tehtud punkansamblit mitte enne nii, et seal kuskil kooliaktusele ei laulnud. Ja isamaalisi laule algkooli ajal küll mitte, tähendab. Aga keskkoolis jah, alustasid kohe pungiga. Siis pungist, noh, selles mõttes on päris naljakas, et klassikaline arengutee on olnud. Alustasin pungist ja siis siis jõudsin Hewini õigemini haad rokini ja siis siis hakkas niimoodi vaikselt arenema kogu aeg lehvitamakse. Ei tea, võib-olla mõju on ringiga kunagi pongi juurde tagasi. Näiteks praegu, et vahest on selline meeleolu, et, et, et tahaks jälle midagi sellist rabavat teha ja juukseid ära lõigata. Ei sellepärast küll punk tegemata jääks. Ma kardan seda, et ma šokeeriks liiga oma publikut sellega noh, sisemuse siseneb. Ma võiks seda teha küll, tähendab, ma ei tunne nii, et võiksid läbi teha järjekordse metamorfoosi. Vabalt. Sorry, siin enne neid laksist järelejäänud linte. Ja vist päris esimene miss loometee algust tähistav on Saltus lumel. Eksa siis ehk räägiksid natukene vä. Ahah, nojah, tähendab oligi nii, et sõltus, oli järgmine punt, see oli veel institud ja ja rõvaldagi sellist sirgjoonelist hard rocki, siis sõltus juba komponeeris muusikat nagu rohkem ja pillimehed olid ka palju paremad. Sõltuses on läbi käinud mitu-mitu head tont pillimest, nagu näiteks Arvo Urb ja Jüri Masrutšak ja ja Toomas kaasik. Mati Kivistik oli nagu selline raudvara, sõltus üldiselt Omaani mulle päris armas, nii et ta vähe aega eksisteeris kellaga Tartu rockis sai korra ära käidud ja. Et olgu selle saundiga, kuidas on ta mingit lugu mängida? Jah, tahaks küll see sound on, tähendab, selle kohta ma võin nii palju öelda, et siis meil veel ei olnud mingisugust helirežissöör ja, ja noh, see, miks sai täiesti nii ülekäe tehtud kuidagimoodi, nii et noh, see on nagu sisuliselt. Henry, mida sa räägiksid meeltest? Neljandast, viiendast kuuendast-seitsmendast alguses kuuendast nagu imelik, see on nagu esimene meelteväline mingist haistmist kuulmistest ei olnud, kohe algas sealtpoolt. Sai täitsa juhuslikult alguse niimoodi, et et Joel Stenfelt tegi uue ansambli peale tuhandeid esinemiskeelde ja, ja siis seal põhiliselt mängisid muusikakoolipoisid siis aga varem selles koosseisus mängisid ka Mart Metsalu, Arvo Urb. Noh, see oli nagu esimene kuuenda meiega koosseis, aga mina nagu sattusin teise. Asi oli selles, et Joel sai järjekordse esinemise elu ja siis siis poisid tahtsid kindlasti mängida ja, ja kutsusid mind järsku ma tulen vahest Joeli asemele laulma. Seitsmes seitsme meil on koos üleüldse, on, on küll koos. Seda on praegu palju küsitud, sellepärast pole natuke aega avalikkuses esinenud. Pole viga, ma usun, et Seitsmenda meele paremad päevad on ees alles. Sinu sooloprojektid algasid koos Alo Mattiiseni iga nekroti laulud ja jah, rahvalaulude töötlused seal ikka päris mitu head aastat tagasi või? See oli poolteist aastat tagasi vist kuskil. Ja siis lihtsalt proovisime rahvalaulu nagu sättida ja päris vahva tulemus tuli, nii et selles mõttes noh, et praegused asjad, mis me Aloga oleme teinud, et ilmselt on sellest loogiline jätk, sellepärast et ega meil ei olegi see projekt nagu katki jäänud sellest ajast ja meil oli plaanis kogu aeg seda teha, aga mõned asjad on lihtsalt vahele tulnud ja teised tuuled puhunud, aga praegu paistab, et meil jälle see rahvalaulurida käima läinud. Ma usun, et me teeme veel mõned lood, kunst, rahvalaulud, see negru lugu oli päris originaallugu, selles mõttes oli ainult säte, oli kaasaegne, aga praegu me oleme läinud selle tee peal, et et tekst, muusika on, on täiesti enda seest tulnud. Ma olen proovinud seda teha, et ühesõnaga. Kirjutades teksti, lähtuda mingisugusest sellisest arhailisest keelest ja ja püüda nagu otsida sellist väljendusvahendit ja ja näiteks seal väga huvitav minu jaoks, sest ega siis rahvaluule, see on ju ka lõpuks ju rahva tehtud ja eks minagi ei võiks ju üks osake rahvast olles söötma praegu. Vahelduseks sellisest väga huvitavast asjast nagu raha. Sest no ega ei ela üks muusik nii hästi ei suple rahas. Ma olen kuulnud, et väga paljud kujutavad ette plaks, kuulus ja elab rikkalt ja tegelikult sa elad ju täitsa peost suhu. Ja ei räägiks rahvale, millest sa oma elatise saad teha, kas nii tähtis ongi seda elatist, nagu õieti ei olegi? Ei ole mõtet kuulutada? Ei ole. Meie töörahva riigis ilmselt peabki see nii olema, et noh, mida, mida vaimse asjaga tegeleda, vähem raha sa saad ja ja ilmselt kõik on õige, seni, kuni see riik eksisteerib nendel alustel nagu praegu, siis minusugused vennad peavadki käima ringi katkise mantli ja kulunud saabastega, aga noh ju ta peab nii olema. Kui lõpetaksime veel ühe projektiga, see on siis Grünbergi koos tehtud lillejõud läbi külma kivi, see oli jälle väga huvitav kogemus, selles mõttes ma olen olen viimasel ajal saanud väga palju rikkamaks, nagu just uute kontaktide, kui sa võrdled siin need Grünbergi ja jaja Mattiisenit, nende natuure, neid kui klahvpilli mängijaid, neid kui loo tegijaid, sätte tegijaid ja nad on tohutult erinevad inimesed, noh ongi väga huvitav, et kui sa nagu erinevate inimestega koostööd teed, et siis avanevad väga erinevad natuurid. Looja tüübid, mõlemad on, on loomingulised inimesed ja nende meetodid on täiesti erinevad. Sven on nagu rohkem selline läbitöötaja ja ja väga põhjalikke. Alo on rohkem nagu läheb sellise sädeme peale. Jumal, jumalik säde tuleb, siis purskab temperamenditüübilt ka täiesti erinevad inimesed. Aga noh, Sveni kohta võin nii palju kiidusõnu öelda, et Ta võtab väga laialt asja, tähendab noh, väga vana tegija ja näiteks vokaalses plaanis oli väga huvitav temaga tehast ise lindistas ka seda. Ja väga palju oskas mulle nagu soovitada üht kui teist enne kui me seda laulu kuulame. Kolm proovi mis peaksid saama teoks. Tegelikult on need sooja niipalju, et, et ma ei oska nendest midagi välja tuua. Aga. Üks soov oleks kindlasti, et see meie reaalsus, neid ümbritsev reaalsus, mida me iga päev peame taluma et see kasvõi natukenegi läheks normaalsemaks ja inimsõbralikumaks.