Draakoni galerii on nüüdsest peale kunstnik Tõnu Soo päralt ja pildid on pea, et ühtse, mingil moel teemavalikuga, aga kuidas üldse sünnib selline isikupärane väljendus? Mind esmalt tõmbab teema ja süzee antud näituselahenduses tehniliste teemade ring. Hakkasin praegu niisuguse publitsistlikku lähenemisviisiga pihta ja käsi jookseb kiirelt järgi. Sellest mingit probleemi ei ole, ainult minu enda juures on lihtsalt teostuses lõputu vaeva nägemine. Pärast kompositsioon roni Finessidega. Graafilised Dragonaadid, kas on ka ärritav kutsenäitusele sellepärast, et tegu on selle lahtimõtestamisega. No võib-olla nii eriti keerukas asi ei ole, kui lüüa lahti võõrsõnade leksikon meil ja vaadata seda sõna, siis ütleb sealt pikemalt seda koonilist teemat. See on üldajalooline teema on minu mõttes ja neid drakoonilisi ajahetki on olnud kultuurile, roos ja ajaloos palju. Võime nimetada pärtliööd-Prantsusmaal, Ivan roos, nõia viimasel ajal räägitud ja publitseeritud Novgorodi sündmusi kauges minevikus ja Igada liiki ümberkorraldus ühiskondlikus elus, nii suuremalt kui väiksemalt toob ühiskondlikku ellu sellist Dracolinist virvendust. Teie elus on kolm niisugust etappi, üks oleks siis teie töös kultuurilehe kujundaja. Teisalt tunneme teid plakatist, tina, kes on ka rahvusvahelisel areenil tunnustust võitnud ja siis graafika millele see eelistus Kuulub eelistus kuulub muidugi graafikale, sest ma olen lõpetanud Evald Okase all ja valmistunud vabagraafiliseks eluks, aga elu on olnud? Mulle kuidagi vägagi nii rutakas ja karm. Viimase aastakümnega on tulnud kuni üleliiduliste sõitudeni välja ikka ajakirjanduskujundajate ringis olla küll üleehituses seminaridel, kuni viimasel ajal juba ajakirjandusliidu üleliidulises juhatuses. Kõikide Nõukogude Liidu ajakirjades töötavate kunstnike loomingulise töö juhtimine. Seda näitust siin Draakoni galeriis vaadates tundub, et kunstnik on mõelnud ainult sellele näitusele ja ainult sellele pühendunud. Seda küll ja oli niisugune otsustav. Ja, ja niisugune õnnelik aeg, kus tõesti tundsin, et on vaja uuesti tagasi pöörduda graafika juurde. Muide, mind tõmbab ka maalimine, sest ma ei unusta ära ikkagi, et ma olen saanud mitukümmend vastad tagasi Tartus kunstikoolis, ka õppejõu Kongo all päris ja maalija diplomi ja vahepeal on see pintsel varnas seisnud. Kas siis võib oodata toota? Ja isegi tänapäevaste kunsti sünteeside juures on eriti vahva oma ja ekspressiooni välja tuua võib-olla segatehnikates. Öelge, keda te ootate, loodate oma piltide vaatajana ostjana? No raske öelda, esimene näitus siin panin galeriis, nii nagu paljudele kunstnikele paistab veel see olevat esimene näitus allesse. See ilus galerii meil valmis sai ja kogemusi on selle näitusmüügi osas küll vähe ja ma ennast ei hellita selle lootusega rohkem. Tahtsin teha näitust.