Ma olen sind pikki aastaid vaadanud nii välispidiselt kui sinu loomingut ja tänaseks näituseks siin vaal galeriis oled sa nii palju muutunud, et sa oled ülikonda, on asja väga huvitavas lipsus. Aga muidu mured ikka samasugune, mida, mida sa oma loomingus muutnud oled selleks selleks ajaks siin. Krooni, ja noh, ülikond on turumajanduse produkt ja ja nii, et elu kulgeb oma oma rada. Ametitool kunstiülikoolis on ka produkt, üks produkt, sana ametit Meil on olemas ja see muidugi professori tiitel kindlustab teatud positsiooni ühiskonnas, aga majanduslikult ta mind muidugi kindlustan. Nii et ütleme, sellise kunstnikuna, kes teeb uuenduslikku loomingut, olen ma ikkagi endises seisus, sest ma pean tegema seda ikkagi üldiselt oma kulu ja kirjadega või siis mõnikord ka välismaiste metsiinide metsiinide toele. Sõnaga. Aga antud juhul on mind selle näituse puhul on muidugi toetanud kultuurkapital. Aga kas sinu looming ei toeta sind veel majanduslikult, nii et sa saaksid sõltumatu olla? Näha? Kahjuks mitte jah, kuigi, kuigi mõnes ajakirjas ajalehes on kirjutatud, et ma olen nagu ametlik kunstnikega, ma olen öelnud selle kohta nii, et kui ma oleks ametlik kunstnik, siis ma pean siin 10 korda rohkem teenima, võrdlen oma sellist elu elatustaset nende kunstnikega, kes olid nõukogude ajal ametlikud kunstnikud, siis minu elatustase on ikka väga kahvatu selle kõrval. Aga minu eesmärk tähendab, et ma tahaksin olla selles positsioonis, lihtsalt minu eesmärk on see, et ma saaks vabalt luua ilma ilma mõtlemata majanduslikule küljele, aga seda kahjuks ma ei saa, tähendab niiet nii-öelda seda, et ma olen täpselt samas seisus majanduslikult, nii nagu ma olin aastal 1971, kui ma alustasin, kas teistele enam-vähem nii ja naa aega läks Annet sealmaal, et sinuga võiks midagi enamat juhtuda, olgugi et mina isiklikult, see on puht minu isiklik arvamus, ei kujuta niisuguse meeletu jõuka mehena ette. Võib-olla see lahti, mina kujutan ette küll, sellepärast et mina olen selline inimene, kes oskab, tähendab raha kasutada. Oskan elada vaeselt, tähendab, ja oskan elada. Jõukalt on olnud elus ka periood, aga mul on natuke rohkem seda vahendit olnud. Ma kasutan oma vahendit Uuelaamiseks, ma jätta seda kuhugi panka mädanema. No jätkame, sest sinu loomingu teemadel ma ei hakka sõna võtma, sellepärast et proua Eha Komissarov võib ehk pahandada, tema on juba suured sõnad sulle kaasa öelnud, kui näitus tabati, aga mida sa ise ütleksid neile piltidele, kaasame siin sinu lähituttava Sirje Runge ka vaatasime neid kahte tööd seal ja Sirje arvas, et tema on ühte kuskil Räpinas sinu ema kodus näinud. Mina nii lähedalt sinuga tuttav ei ole. Ja see on tõsi, et üks töö on tõesti siin see töö, mille minu vanemad ostsid vist kolmerublast kunagi aastal, tähendab noh, võib-olla 55 või kuus kusagilt Räpina turult. Aga nagu selle kipsiga on, inimesed ostavad selle kitsi, kasutavad seda viis aastat, 10 aastat seda viskad minema ja ma leidsin ta tähendab prügihunnikust. Räpinast, jajajaja, tõin ta tagasi näitusesaali ja üldse üldse kunsti, tõin ta tagasi sellisel moel, nagu ma nutsin teda esitanud Suprema Sukralismi moel. Supralismi mood tähendab seda, et sina oled oma kunstnikukäe sinna veel kord. Külge kandnud loomulikult ta seal nagu esiteks ma olen töötanud, taastanud, mis puudutab maale, nüüd elamus on tulnud prügi prügikastist välja lõhutud määrdunud, ühesõnaga ja ma olen teinud korda restaureeritud, see on pikk protsess siis alles pannud oma käe külge. Kus ma siis nagu too juurde teise aspekti, noh nagu me teame, elus on kaks aspekti peamist üks on elu, näiline küll, teine elu, sisemine mine, protsess, vaimsus, no vot neid kahte asja ma olen siin üritanud ühendada omal moel muidugi neid võib ühendada erinevalt. Ja selle tõttu mina ei vaata kitsi enam vastanud olulisena sellisel elitaarsed avangardil, vaid, vaid minu meelest on nad kõik ühe maailma erinevad osad ja Suhavad selles maailmas kokku, sest ärgem unustagem, et osa inimesi, suurem hulk rahvast saab Gustama kunstielamuse ja kogemuse turult. Ja ta jõuab näitusesaalidesse, samal ajal, kui mõni intelligent ei jõua kunagi sinna turule, ei näe seda teist poolt. Näitasin neid mõlemat poolt sõbralikult, sõbralikkus koosluses sest lõpptulemusena ma ei kaotada instruktsiooni tänapäeva maailmas, kus sanktsioone nii palju, vaata seda nende töödega. Väga sageli. Selline postmodernistlik kunst, mis ühendab pühendamatut esitab noh, maailma julmana või jõhkrana või Tizarmoonilisena, mina esitan teda armoonilisena, lõppkokkuvõttes maailma valitseb harmoonia. Mõelgem oma sünnieelsele ajale, mõelgem oma surmajärgsele ajale. Seda küll, jah, seal on niisugune huvitav meditatsiooni periood tunud Leo, sa ütled niisuguseid suuri tõdesid välja, oled sa nende peale pikalt mõelnud? Mõnikümmend aafrika. Mõnikümmend aastat ikka on selle asjaga tegeldud ja kui neid öelda välja võib-olla kõlavat pateetiliselt, aga tegelikult on nad elus nagu peenemalt eksisteerivad ja, ja, ja neid on üldse väga raske välja öelda, võib-olla Kusti näol on teda kõige parem esile tulla ja nii et kes saab aru, see saab aru nii, nagu Jeesus ütleb, et kellele on antud see, saad aru ja kellel ei ole, see ei saa. Tähendab jah. Sa oled siin oma näituse avamisel täna lauset baarmeni siia kutsunud ja ja suurpaar oli siin, ise oled sa karskuse teele pööranud ja nüüd siis tahad meed kunsti vaatajaid teisele teele meelitada. Ma võin öelda seda baaris pakuti nii alkohoolseid kui kütta alkohoolseid jooke, valikuvõimaluse ja teiseks. Marisa tellisime, oli idee selles, et kokteil seesama nähtus, mida ma esitan siin piltidel tähendatud kähendamatult sageli erinevad joogid, erinevad ained sõnaga ja lõppkokkuvõttes nad moodustavad uue harmoonia, naudingu analoogia ta värvides, sest et seal jooksid läbi sageli sellised toonid nagu siin piltidel on roheline, kollane, sinine. Paariga ja mitte alkoholiga ja, ja mina aktsepteerin kõiki alkohoolikuid kui mitte alkohoolikuid. Aga lihtsalt lihtsalt vaatan nendele asjadele natukene niimoodi laiemalt. Ja samas säilitab tolerantse, ütlen Sa rääkisid nendest maalidest seal üks rohelise raamiga ja mida me siin Sirjega, sinu ema kodutööna meenutasime ka need tööd, mis sul siin on, see lenin seal ja seda sul ilmselt restaureerida polnud vaja, võtsid kuskilt pildi. Ja kasutan muidugi ka ajakirjadest välja Revituid ja raamatutele rebitud pilte selles mõttes, et ma olen selles kitsi sfääri laiendanud erootikat Bernale kui ka poliitilisele kitšile, sest noh, nõukogude ajal Lenini piltide kultus, mis oli see, oli ka poliitiline kits. Samamoodi tänapäeva Kornasest Pärnusse tal lood, nii et kui inimesed Seda. Pilte vaatavad siis nad vaatavad ainult teatud aspektide teatud kohti, aga tuleb vaadata tervikuna, millisesse miljöösse toime pillin, atribuutika, milline värvigamma, milline koloriit ja siis selgub tõsiasi, et, et seal samasugune kiskuda nendel kaartidel, mis on pärit sajandi algusest. Vastast, kus Kinglikesed ja, ja lihtsalt noh, ühiskond on muutunud käega, kütši atribuutika on arenenud. Aga tegelikult kõik see toimub kitsi minu ees, et me isegi ei tea, kas sporna kuulen, köitvam see akt, mida seal näidatakse hoopis miljööga Slaktiga tähendab, et action hoopis taustaks meile öelda, mida inimene väga armastab. Kuidas sa arvad, leo, kuidas kunsti vaata ja ma loodan, et ta siia kunstisaali siiski tuleb. Võib-olla satub mõni torultki siia, kuidas ta suhtub sinu näitusesse? Kust mina seda tean, kuidas ta suhtub linna, suhtuvad igatahes positiivse ise. Klaasi vähemalt, kas mõni töö on juba praegu ära ostetud ka või ma tean, et mingi ost sul täna sooritati. Seda öelda, et kaks muuseumi väljaspool Eestit on juba tahtnud seda näitust endale saada sellel aastal, nii et näitus läheb edasi. Mida mul vaja oleks, oleks aja see, et minu sõbrad ja tuttavad vaataksid selle pilguga ringi, kas kusagil pööningul või keldris või prügikasti lähedal on mõni selline see, mida võiks töödelda mina seda 20. seda tuua, sest et selle materjali hankimine on küllaltki oluline, sest mina ei lähe komisjoni lituid astma. Tähendab, mul on see teine põhimõte, ma võtan selliseid mahakantud töid siin veel omaette filosoofiline eesmärk juba juba elus nagu välja väljavisatud esemete kasutamine laias laastus, no ütleme, graafikas muidugi, kasutanud siiski noh, ajakirju, mis on ka tegelikult minema juba visatud, on oma aja ära elanud Jakoscard, mis võib-olla sobivad mõnele mõnele veidruste kollektsionäärile. Nii et see on tegelikult kõik maha kantud ja millest ma pean, kunstis on äärmiselt ökoloogiline kunst.