Sisearhitektide liidu esimees Eero Jürgenson kõigepealt. Tänan avalikult kutse ees. Et ma siia Bonnie ja Clyde'i sattusin ja olen siin juba mitu intervjuud teinud, aga ütle euro, viis aastat. On pikk aeg, kas enne ei olnud, sest sisearhitekti üldse olemas? Kindlasti olid, me loeme oma eriala Eestis küllalt vanaks algusaastaks 1938 nimelt siis hakati akadeemilisel viisil koolitama meie eriala asi, aga me oleme sunnitud rääkima viiest aastast, nii nagu me oma verisulis Eesti Vabariigis, kus oleme sunnitud rääkima paljude nähtuste puhul küllalt lühikest, lühikese ajaloo varal. Kuigi me teame, et pangandus on olnud ennem, kuigi me teame, et tööstus on olnud ennem ja nii edasi ja nii edasi. Kuidagi juhtus nii, et et see omaaegne Kunstnike liit, mis, mis, mis lagunes nende nendel aegadel ja selle sellise järel karunooliga moodustada selle rüpe, eks, kujundajate sektsiooni tegelikult need on needsamad inimesed, need on needsamad traditsioonid, tavad ja kombed. Aga me olime sunnitud siis ennast kuidagi niimodi ringi nimetama ja, ja seetõttu me ütleme, et meie ajalugu on viis aastat ja meie jaoks on see olnud noh küll mitte liiga pikk, aga ütleme, teguderohke aeg. Mida sul enda viimasest aastast suurematest töödest võib-olla nimetada, mida sa nüüd aasta lõpul hetkel, kui ma su käest küsiksin, tahaksid meelde tuletada? Ja noh, kõigepealt ikkagi soovin ja loodan, et need huvitavamad ja paremad tööd on alles ees. Nagu vana jahimehe komme on, et karu nahka ei kannatanud jagada, kui ta maha lastud on, aga, aga mis seni tehtud või avatud. Arvan, et paljud kaasmaalased on külastanud Pärnus Sunset Clubi kunagi tuntud rannahoonet, mida ta on ka praegu, seda. See oli väga intensiivne, huvitav, kiire töö koos tuntud ehitajate, Gustavi ja sisustusfirmade Rinaldo ja Disektiga. Selline tõesti huvitav kogemus. Oleme siin viimasel projekteerinud veel majandusministeeriumile. Oleme ka veel hiljuti valmis ju tantsulokaal maksma, ringkondades oleme ka teiega koos, et ajad ja, ja selliseid kaubanduspindasid on ette tulnud. Ja hetkel on, on see nagu tehtud töödes selline lühike loetelu. Öeldakse arvatakse, et sisearhitektid on väga niisugune monoliitne ja, ja hea seltskond, kes on head kolleegid ja ei tunne niisugust halba kadedust, mis siin Eestimaal viimasel ajal täiesti maa eest nagu oleks. Kas see vastab tõele? Ma tahaksin väga noh, ühineda nagu teie arvamusega ja, ja arvan, et see on ka võimalik, sest vaadake sisearhitekte koolitab Eestis ainult üks kool ja nii palju, kui need on kuskilt maalt kumab ka meie Liiduvalt kumab tagant läbi see, et see nagu vilistlaste seltskond, et see on selline omamoodi ühe kooli tunne. Õieti ma nagu mõtlesin selle peale vaadates sellist toredat populaarsetele seriaale, Wikmani poisid, et kuskilt maalt on nagu meil, ma arvan, see tunne sama ja me oleme üritanud selliseid suhtlemise seltskonnatavasid ja põhimõtteliselt kõrgel hoida, et et omavahelised küsimused ja probleemid me lahendame ikkagi sõbralikus õhkkonnas. Tähendab, kõik ei ole mitte elus alati positiivne, aga ütleme, et ka sellised kriitilisemad momendid me üritame ikkagi heas arusaamises ja, ja üritame ma loodan vähemalt kõrgel hoida nagu oma erialaeetikat ja ja arvan. Meil on siin eeskujuks meie vanemad kolleegid. Vello asi Leila Pärtelpoeg elavad legendid täiesti. Oli ju kunagi meil aeg, kus edumeelsed olid arhitektid ja nad võtsid sõna ja kirjutasid ja kuidagi arhitektid oleksid nagu tõmbunud tagasi või oleks eluneid pidurdanud ja esile on tõusnud. Sisearhitektid tundub mulle nii. Jah, ma seda kriipsu ei olekski väga teravalt tõmmata, kus lõpeb sisearhitektuur ja algab siis selline mahuline arhitekt tuur? Need piirimaadel väga hägusad. Aga ausalt öeldes ma arvan ikka, kes sellist arhitektuuriteooria mõtet kannavad nagu, nagu Eestis ikkagi arhitektid, sest et ütleme liidus, kui arhitektide liit on ligi 400 inimest, siis see kriitiline mass nii-öelda, mille baasilt saab tekkideks teoreetiline mõtlemine on kindlasti palju rohkem võimalikum sellises suures liidus, sest meid on kõigest sadakond inimest. Teisalt tundub, et hetkel on tõesti tähtede seis meile soodustest kapitaalehituseks ei ole veel seda ressurssi, aga küllalt palju renoveeritakse, säetakse ringi, neid ruume, mis on ütleme kõik 50 aastat ainult kasvatatud, aga mida ei ole nagu korrastatud. Ja sellest tulenevalt seal on palju arhitekte meie erialal, jaga disainereid ja julgen öelda, et iga iga hea tegi on teretulnud ja oodatud, et me oleme sellise hea ja eluterve konkurentsipooldajad. Sest nimesid mainimata tegelikult on väga-väga häid sisekujundusi teinud tõesti arhitektid ja, ja disainikoolitusega kolleegid. Seda on elu näidanud. Seda nagu ühesõnaga raske öelda, ma olen siin ka ise esimest korda ütleme see, mis ta, mis ta nagu tühjana, muljetavaldav on hoopis midagi, muudkui siis, kui seal on see, et inimesed on, sai ka muusika, kui on see tulede värk tööl. Aga ma ma ütlen, et Toivo Raidmetsseal minu meelest läinud väga-väga ilusa tööd. Ta võimaldab publikul väga erinevaid olemisviis, see ruum on intrigeerivalt ja põnevalt liigendatud. Seal on vaiksemaid nišš, seal saab silmast silma juttu ajada, paarid saavad kurameerida, samas on väga atraktiivne tantsuplats sellise Allalast osaga, mis, mis võimaldab kõrval oleval publikul toredalt nautida seda, seda kepslevad ja tantsivad seltskonda. Et ma arvan, et on igati igati huvitav töölt. Ma tänan intervjuu eest ja mulle tundub, et teie seltskond oskab ka lõbutseda. Täname teid nende heade soovide eest ja soovime sedasama loomulikult vastu. Aga me arvame seda, et et pidutsemine on sama tähtis asi kui, kui tööle, et kes oskab hästi oma erialal midagi saavutada. See peaks oskama hästi ennast lõdvestada, et, et selles suhtes ma ei häbene. Kui ütleme, et täname, ütleme tõesti gaasi põhjunud.