Mõtteid leitakse neid napitakse üles, nendes kahlatakse, kui värskelt mahalangenud kollastes lehtedes. Nii kõneleb kirjanik, arva Waltan, oma raamatus üksildased ajas vastu oli just see raamat mingiks kaugeks tõukeks, et teha tänast saadet just sellisena, nagu ta teieni jõuab. Kirjaniku tegelased tema raamatus ei pretendeeri täiuslikkusele kuid sageli erinevad nad tavapärastest inimtüüpidest. Vahelgi annad üksi? Räägime meiegi täna üksi olemisest. Võib-olla on sulgi kuulaja just täna see hetk, mil sa sellist teemat vajad. Mõtle siis meiega heatahtlikult kaasa. Fred Jüssi alustab. Kui te üksi olete olnud, kas te olete mõelnud ka üksiolemise peale üksilduse peal? Nendel hetkedel? Seda on pannud ja mind tegema inimeste arvamus. Niisugune arvamus, et nad nii nagu teie küsitegi, et ma olen palju üksi olnud, millegipärast seda arvatakse mulle endale, tundub see teisiti. Ma ei ole üksi, kui ma olen väljas, see on küll üksi olemine, aga ta ei ole inimese üksiolemine selle sõna sügavamas tähenduses. See on üks asi ja teiseks mul on olnud ju kokkupuuteid ka teiste inimestega kelle puhul võib kõnelda tõelisest üksi olemisest. Tõelisest üksindusest, inimlikust üksindusest ja, ja kui ma vaatan ja ennast nende inimestega võrdlen, siis ma ei. Ma ei ole üks. Mul ei ole kunagi tulnud puudust tunda sõpradest, mind ei ole kunagi üksi jäetud ja ma ei ole seda ka ise teinud. Aga selle peale mõelnud, ma olen küll. Kas selle peale mõeldes olete te seda tunnet võib-olla välja toonud või, või Idaliseerinud või, või teda paremaks teinud teistest tunnetest? Ma arvan, et üksik üksi olemist ja üksi töötamist ja ei teagi, kuidas seda nüüd nimetada need mõisted vajakseteist õieti täpsustamist. Mängime nii et, et kui te hakkasite rääkima minu tööst, siis ma räägin üksi olemisest, et ma olen oma instrumentide ja oma tööga üksi looduses seal, minul, arvan, et see individuaalne siin ei saa niimoodi vaadata, nagu võiks vaadata näiteks, et teine inimene kannab kindla number 38 ja ja, ja räägib, kui hea tal sellega käia on ja kui kohutavalt mugavam king number 38 ja minul on järsku jalg 42 ja mind hakkab rusuma nüüd see, et mina ei saa käia kingaga number 38 minu jalg on 42 ja, või 43, minul näiteks 43 ja pool ja ma tunnen ennast väga mugavalt kingaga, mis on number 43 ja pool ei tule kõne allagi, et ma võtan ta esinemise järgi mõõduja, tahan kanda kinganumber 38 ja üksindus ei, ta on täpselt sama üksinduse oma mõõt. See mõõt on väga individuaalne. Ja idealiseerida üksindust või üksiolemist minu arvates seda ei tohi teha. Peab tundma oma mõõtu. Oluline ei ole mitte olla üksi või olla kollektiivis või karja seas või sõprade hulgas. See teine äärmus võib-olla või teine pool võib olla väga mitmesugune. Oluline on tasakaal nende vahel. Oluline, et inimesel kui teda hakkab üksindus või üksi olemine Ruzumovi tüütama või muutub vastumeelseks, et tal siis oleks võimalus minna inimeste sekka. Nende inimeste sekka, kes selle tasakaalustavad. Looduses on ju ka kõik, oluline on harmoonia, oluline on tasakaal. Kogu loodus püüab selle poole. Looduse ülim printsiip on ju nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ja üksinduse mõõduga on täpselt sama. Igaüks teab oma mõõtu või tunneb oma mõõt. Kui enam ei taha olla, siis lähed inimeste sekka. Kui on võimalik, nagu enam ei taha inimeste seas alla, siis, siis lähed üksindusse kui on võimalik. Ja selle võimalikkusele on ka nii, et tundub, et ei ole, aga vahel on, vahel tundub, et, et peaks olema võimalik, aga tõesti ei ole. Mine sa ole see näpuga näitaja ja ja arvaja ja kohtumõistja õpetaja siin kõrval. Kui üksindust, kui probleemi vaadata, siis selle probleemi lahendada enda jaoks ikka ainult inimene ise mitte keegi teine. Teie ilmselt olete see inimene, kes tasakaalu saavutab tänu sadeleta üksi. Vahepeal on. Ma teate, kui mina ükskord tahtsin jahimehe pabereid saada, siis mulle öeldi, et mul tuleb tuua psühhoneuroloogiahaiglast tõend, et ma ei ole seal arvel. Ma mõistsin seda natuke teisiti, tol ajal, ma olen üliõpilane, läksin sinna haiglasse ja ütlesin, et mul on vaja niisugust tõendit, et ma ei ole haige. Ja et ma peaksin tõendidelt saama küll, et ma olen ju niimoodi täitsa korras, poiss. See naisterahvas, kes seal laua taga istus, valges kitlis, vaatas mulle otse silmanurgast ja ütles, et ega seda ega inimene seda ise ei tea. Ja, ja seda ma võiksin küsida teie käest, teie kõrvalt oskate ehk paremini öelda, kuidas teile näib, kas mina olen leidnud selle õige tasakaal või ei ole? Paljugi, mis ma ise arvan, endast? Keegi läheb, mingisuguse, oled või keegi võib minna mingi olematu kartoteegi juurde ja sealt selgub näiteks, et ma ei ole leidnud seda tasakaal. Noh, ma räägin needi mängult tinglikult ega seda ise ei tea. Nii et see tasakaal on olemas ja, ja ma seda ikka oma sisetunde järgi reguleerin sest mul on võimalik seda teha, mitte küll alati, aga enamasti on mul võimalik minna üksindusse, kui ma olen inimestest väsinud või tülpinud. Ja tulla inimeste sekka tagasi, kui ma olen olnud mõnda aega üksi väljas tööl ja, ja ma tunnen nälga mõne sõbra või lihtsalt suhtluse järel. Suhtlus on inimlik vajadus või isegi veel enam ta meisse kodeeritud suhtlemise vajadus, see on üks viiest põhisunnist omane kõikidele loomadele inimestele, samuti mitte igas eas ühtemoodi, aga üldiselt omane kõikidele. Aga kui nüüd minna rist selle juurde, mida te mida te tahtsite teada selle üksinduses töötamisega, Nansen on näiteks ütelnud, et tugev on see, kes üksi on. Ainult iseendale võid sa tõeliselt kindel olla, kui sa üksi oled, sa saadki olla kindel ainult iseendale ja see annab sulle jõudu ja. Nansen on ütelnud oma kõnes, mis ta pidas kõrgema merekooli kursantidele. Šotimaal. Seda tõeliselt tugev on see, kes läheb üksi. Üksi olles, sa oled iseenda seltskonnas. Oleneb sinu suhtest iseendaga, kuidas sa iseendaga läbi saad, kuivõrd sa iseennast usaldad. Kuivõrd sa iseendast peade lugu pead ja see oleneb paljudest paljudest momentidest suhete sisendada. Su üksinduse mõõt? See oleneb hingeseisundist, oleneb ka teinekord välisoludest. Paljugi, mis inimese elus võib juhtuda. On niisuguseid seisundeid, kus sa kuidagi ei taha üksinda olla ega vanasõna muidu ei ütle, et jagatud mure on pool muret. Ja jagatud rõõm on kahekordne rõõm. Sellepärast, et nii nagu mure inimest võib koormatoni, võib rõõm ka koormat nii ühte kui teist tuleb jagada. Seda iseendaga alati ei saa jagada, ei ole võimalik jagada iseendaga. Kas talv raadiosse on olnud niisuguse ütleme õidistava toimega üksinduse moment palju? Momente just jah, on küll väga palju. See ongi see, millest ma alguses ütlesin, et ma ei ole tegelikult üksi. Ma tunnen oma kokkukuuluvust selle ümbrusega, kus ma olen. Seal on üks kõige paremaid tundeid. See on sama hea tunne, kui, kui tunda oma kokkukuuluvust inimesega, kelle kõrval sa oled. Ja kui ma valin oma ümbruse minu jaoks õigesti, valin niimoodi, et ma sellega tõeliselt tunnen oma kokkukuuluvust siis, siis need on õnnistavad momendid. Selleks tuleb õigesti valida Milie. Selleks tuleb minna sellele maale, kust sinu tee tõeliselt läbi viib. Aga mitte võtta kuskilt mujalt. See on minu arvamine sellest asjast mitte mujalt võtta, eeskuju võtta, mujalt Sneti, hakata katsuma, teha nii, nagu teised teevad. Selleks ei tohi tahta olla keegi teine. Selleks pead sa julgema või tahtma olla see, kes sa oled. Ja käia seda teed, mis sulle, mis on sinu tee. Vaat siis ta viib läbi niisuguste maade. Piltlikult võib nii öelda. Millega kokkukuuluvuse kokkukuuluvuse tunde niisugused hetked need on ülimalt õnnistavad. Sellest on kirjutatud ka raamatutes inimesed, kes on töötanud näiteks üksinda tundrates ja põhjas just eriti põhja. Loodus mõjub hoopis teistmoodi inimpsüühikale kui, kui lõunamaa oma kirevuse kooli, brite vihmametsade, kõigega põhjamaa hoopis teistsugune, seda olen minagi tundnud. Ma olen käinud nii põhjas kui lõunas. Vahemaa on hoopis midagi muud ja need, kes põhjas on töötanud põhja, tundrutasid undrates. Need ütlevad, et võib teinekord üksinduses tunda täiesti joovet tekib eufooriaseisund. Tundra vaikuses näiteks. See on sellest, et nad tunnevad oma kokkukuuluvust sellega. Mis oli ta elutöö või mis ei olnud inimesed lobisevad palju, teevad mõttetuid sõnu, mis ei ole kooskõlas nende meelte ja tunnetega nad vadakukajakaid kevadise mere kohal. Kuidas need vahetpidamata kisendavad. On neil tõsiseid tahtmisi või tundeid, on nende suhtlemises sügavamat mõtet, tungi üksteise poole või tungimist roheka veesaladustesse. Üksinda triivis ta vete keskel, see aga ei tähendanud üksindust. Arva Walton, üksildased ajas ja intervjuu, arva Walton. Teie kirjanik Arvo Walton olete kirjutanud kaks raamatut mille pealkirjad on mõlemil üksildased ajas. Esimene ja teine teie tegelased, kes elavad mingil määral erandliku elu ja mulle tundub, et kuidagi poetiseerite nende ütleme siis üksikutel. Ma ei tea, kas see on nüüd niiviisi just kokku võetav. Aga võib-olla erandlik on jah, isegi täpsem kui sõna üksildane. Üldiselt on ju kõik inimesed? La ainukordsed kordumatud isiksused siia maailma tekkinud ja siin maailmas selliseks kujunenud aga samal ajal ju toimib väga palju asju, mis need väga ühenäoliseks püüavad teha. Ja inimesed lähevad selle protsessiga väga meelsasti kaasa ja ei taha kuidagi erineda teistest, see on koolidest seal voodide liikumisest ja nii edasi. Ja siis need, kes julgevad olla erandlikud ja tahavad olla erandlikud. On omamoodi huvitavad ühiskonnas. Nende peale vahel vaadatakse viltu, nii et see nõuab tõepoolest natuke ka mehisust. Aga küllap nad ka seda oma olekut naudivad. Ilmselt muidugi selliste erandlikke üksildast inimeste teke on väga mitmene. Mitmeid viise on olemas, miks sellised inimesed üldse tekivad, kas nad on seda mingi paratamatuse sunnil? Elu on neid kuidagi niiviisi väänanud? Ütleme, meil on nende kahe raamatu keskmiste lugude tegelased halvast sellised. Teised on sellised täiesti loomulikult ja nad ei arvagi, et nad peaksid võiksid olla kuidagi teistsugused, rohkem ühte nägu ühiskonna, selle keskmise standardi või tüübiga nagu vana metsavaht esimesest loost või majaehitaja teisest raamatust. Nii et see üksildus sind kastan põetiseeritud, aga ta on siin vaadeldud vast nii. Et anna autorile huvitav see ei ole see üksindus, millest nii palju on neid viimase aja Euroopa ja maailma kirjandus rääkinud, mida on peaaegu peetud 20. sajandi võiks öelda ülerahvastatud ajastu nähtuseks või kaasnähtuseks võõrandatuse kaasnähtuseks tihtipeale. Nii et siin antud juhul ei ole sellega tegemist, sest ükski neist tegelastest ei kannata Ta üksinduse all see ei ole neil üldse vaevaks nende absoluutselt loomulik eluviis. Ja see tundubki. Mulle olevat huvitav. Kuid sellel on mingeid kokkupuuteid üksinduse motiiviga siis võib-olla seal tulnud mul mingist kompensatsioonist või kompensatsioonivajadusest. Nimelt Ma ise arvan, et ma pole iialgi tulnud üksinduse tunnet või vähemalt mitte ei ole see vaevanud mind juba selle tõttu võib-olla, et ma olen näiteks sündinud maailmakaksiku poisina. Palju aastaid teadsin sõna meie ja kuskil alles hiljem tekkis sõna mina. Ma ei tea, kas see võiks näidata, et minus vähem egoism on, seda kindlasti mitte, aga, aga vähemalt selle mikro tootsime tasemel oli see täiesti loomulik ja ka hiljem ma olen ma olnud alati kuidagi seltskonnas ja seltskondlikke ja vajanud seltskonda, nii et üksinduse tunnet nagu sellist ei ole tulnud ja võib-olla see ongi pannud otsima, vaatama, nägema neid inimesi, kes seda on, on võrdlemisi loomulikult või siis ka sunnitult. Mida see neile kaasa toob, kuidas nad seda taluvad. Ja ma arvan, et nendest lugudest paistab, et Nad pigem naudivad oma üksildust ja erandlikust kui vaevlevad selle käes. Sageli emäe, kirjaniku mõtete ja sõnade taga otsime meeletut tähendust ja. Ei, ma siiski tahaksin küsida, et kuidas te taoliste erandlik inimeste mõtteilma nii hästi olete suutnud kirja panna. Meil on see lihtsalt kirjanikku, reostus või selle kohta, ma ei oska midagi öelda, tähendab see ajakirjaniku töö on ikka nagu näitlejagi töö. Sellest on palju räägitud, on näitlejatöömeetodist, no ütleme kurikuulsa Stanislavski süsteemist või ümber kehastumisest või nii edasi, ühesõnaga sa elad sellesse tegelasse sisse, elad temaga koos. Ta dikteerib ise sulle, mida ta ütleb, kuidas ta käitub. Üldiselt ta ei saa käituda valesti võõralt siis peab õige suure saamatusega olema tegemist või võimetusega sisse elada oma tegelasse, aga üldiselt ma ei usu, et see, see üldse võimalik on, siis kirjutaja jätab kirjutamise pooleli, kui ta ei suuda oma tegelase kaasa minna. Et ma arvan, et üldiselt igaühte oleks võimalik kujutada ja, ja võib-olla seal naljakas teinekord lahkuma hakkaksin mingit keisrilt kujutama, teadmata, kuidas ta seal oma erandlikus elus elab. Aga mingi kujutlus on ikkagi õiguspärane. Ja ma olen kogenud näiteks seda, et lugejate poolelt on tulnud selliseid hinnanguid. Oletame, et ma kujutan Kingissepa või või ütleme, vala tüdrukud siis siis all olnud selliseid reaktsioone, et nende elukutsete või esindajatelt endilt on tulnud nagu protestijaid ikka, see päris pole nii et meid on valesti kujutatud. Aga kõik ülejäänud on väga rahul olnud, sest ilmselt nemad on ka neid kujutanud kuidagi selliselt, et võimalik, et seal on ka mingi standatiseerimine, loomulikult meie ette selline apsalutiseerimine, sest iga inimene ise teab loomulikult, kui kordumatu ja kui isepärane ta on oma mõtetes ja kujutlustes kas ta taoliste inimestega nii nagu on siis need tegelased teie raamatutes olete ka igapäevaelus kokku puutunud? No küllap nad ikka on kusagilt kokku korjatud ka ja ütleme nendest kuuest loost, millest siinses peaks jutt olema. Ühel on üsna täpne prototüüp, no kui täpne tähendab, ma olen teda palju muutnud, aga, aga tal on olemas igal juhul prototüüp. See on selle esimese raamatu esimene tegelane. Kuigi palju on ka võib-olla teistel, aga üldiselt jah. Olen ma vist seda tüüpi kirjanik, kellele rohkem meeldib välja mõelda ja siis ma olen nagu vabam oma fantaasiates ja kellest ma lähtun nagu ei hakka ennast sundima peale ja ja ma saan nagu rohkem teada sellest inimesest, kui ma tulen ise loonud ja välja mõelnud, siis mul on niuksed jumala õigus, et tema suhtes ja poolehoid selles elus, mida te iga päev elate kuulub ka erandlikele inimestele. Noh, kas nüüd see termin üldse kannatab väga täpset analüüsi, see on iseküsimus. Aga igal juhul meeldivad isiksused isegi siis, kui nad on teinekord ebameeldivad ja tüütud, võib-olla või aga ikka nädal alati toredamad, kui need, kes oma isiksuse maha suruvad ja püüavad olla kõikide teiste moodi. Aga kui küsida, et kas Teil isiklikult mingit üksi olla tahtmist on elus olnud ikka ikka mida rohkem sa sahmid seltskonnas, seda teravam ainult teinekord seda üksiolemise vaeva, aga ma Ma usun ja olen üsna kindel ja et kui ma peaksin kaua üksi olema, siis hakkab rohkem hoopis vaevama ja siis kisub jälle inimeste sekka tagasi. Olen kuulnud arvamused, üksi olemine on väheldane niisuguse ülendavad ainega, mis te sellest arvate? Seda kindlasti, aga noh, neid hetki ei, töö on igal inimesel alati olemas, ma nimetan neid kõiksuse hetkedeks, ütleme nii poeetiliselt siis kui sa oled nagu üksinda kogu maailma vastas ja selleks ei ole nii nagu õnsusekski ei ole vaja tohutu pikka aega, vaid piisab võib-olla mõnest sekundist ja sa saad selle sügava ja täiusliku tunde kätte. Nii et niisugune noh, väga pikk. Ja isegi väsib tav kusagil üksi olemine mägedes, merel ei ole kindlasti mittevajalik, selleks et neid Ning psühhiaater Anti Liiv Teil on üksindustunnet kunagi elus alla? On küll, üksindustunne on, on olemas olema. Aga, ja ma pean ütlema ka, et see ei ole pidev selline tunne ja siin tahaks öelda, et üksinduse tunne on siin olnud võib-olla mõnevõrra seostatav igavuse tundega, üksinduse igavust tundes mõiste omavaheline suhe on oluline määratleda. Ja pealekauba ma arvan, et on olemas ka eesti keel liiga vaene. Et seda mõistet üksindus täpsemalt määratleda, sellepärast et inimene on oma lähtealustelt ühiskondlik sotsiaalne inimest ei saa olla, kui ta ei ole kontaktis teistega. Ja nüüd, kui me selles plaanis seda vaatame, siis üksindust võib ka kahte kahte suurde liiki jaotada. Üksindus füüsilise üksindusena sellisel juhul üksindusena, kus inimene küll füüsiliselt on üksinda, aga ta teab, et ta moraalselt on teiste kõrval, noh, ma tooksin näite kosmos vallast. Kui üksik inimene näiteks kaaren lendab kosmosesse, siis ta teab, et seal paarisaja kilomeetri kõrgusel on ta küll üksinda aga tema kõrval on tohutu teadlaste ja, ja tööstuse töötajate armee, kelle kätte varal tema sinna nii kõrge lendas. Samal ajal on teine äärmuslik probleem suurlinnas inimene, olles küll sadade tuhandete inimestega kõrvuti ja isegi tänaval, trügides nende vahel õhtul või suurte pidude puhul siis siis ta võib tunda suuremat üksindustunnet kui kusagil füüsilist üksinda viibides. Ma arvan, et paljud inimesed on tunnetanud seda väikelinnades, kus kombeks teha uusaasta puhul nääre kuusk platsi peale ja siis vaatama minna ja mõned üksikud inimesed, kes lähevad siis sinna ja vaatad, kuidas rahvas rõõmustab uue saabuva aasta puhul. Ja kui nendel endil ei olegi vastavalt siis tunnevad nad seda üksindustunnet. Need. Iseasi on see, kas üksinduse tunde tundmine on halb või hea või olla üksinda, kas see on positiivne või negatiivne nähtus. Ma arvan, et kõige olulisem selle halva või hea tundmise juures on subjektiivne enesetunne. Kui inimene ei kannata üksinduse tunde all, siis küllap ta tal on aeg olla üksinda. Vaino Vahing kunagi arvas, et igal inimesel on teatud periood, kus ta peab tagasi tõmbuma ja mõtisklema oma senise elus tehtule sellise nagu üksinduse üksinduse elevandiluust kambris. Tõepoolest igale inimesele ilmselt on sellised perioodid elus vajalikud. Aga teisest küljest sellist tunnet, kus ta vaevleb, kannatab üksinduse subjektiivse üksinduse tunde all, ilmselt need on erakordselt ebameeldivad, ebamugavad ja arvatavasti mitte kellelegi, soovitavad. Aga nüüd vaadata kaugemalt kas halb on olla üksinda, siis näib, et osa inimestel on määratud lausa kohe olla rohkem üksinda kui teistel. Need on tavaliselt need inimesed, kes sammuvad, kast teaduse või kultuuri eesotsas. Tal lihtsalt ei ole kedagi kõrval. Ja Ta on nii nagu üksinda kõrgel lendav kotkas, teda ei mõisteta sageli teletemast, ei saada aru ja ta subjektiivselt küll tunnetav üksinduse tunnet, aga objektiivselt on ta tegelikult teeb seda kõike kui jaoks ja kui ta õnnestub eluajaloo jooksul on ka selliseid juhuseid olnud et teda hakatakse mõistma, siis ta saab aru, et see kõik ei olnud asjata, aga kindlasti paljudel-paljudel puhkudel see inimene ise eales teada ei saa. Mida ta tegelikult tegi, kui kõrgelt ta tegelikult lendas ja oluline on, tema tegevus oli kogu oma elu kannatada mittemõistmise ja subjektiivse üksindustunde all. Aga ärge, doktor Liiv, kas üksiolek ekseldas, kas sa eluviisina ka on olemas või on see, kui ta on, siis ta on pealesunnitud Roviis mingite põhjuste pärast? Ta võib-olla nii vabatahtliku pealesunnitud esimene vabatahtliku üksindus on aastasadade kestel tuntud pürakud juba vanast Indiast tuntud siin mõnda aega tagasi, Komsomolskaja Pravda kirjutas, kuidas üks usulahu mehed lahkusid kaugesse taigasse. Eestimaal umbes 50 aastat tagasi Lõuna-Eesti suurte metsade piirkonnas elas üks ema ja tütar vist juba 80 aastat täiesti üksinda sügava paksu metsa sees. Tahtlikult valitud üksindustunne aga on ka sunnitud üksindustunne. See on see tunne ilmselt, mida on üle elunud paljude maade revolutsionäärid, kui need heidetakse pikkadeks vastasteks kusagil kindlusesse, noh nii nagu enne suurt oktoobrirevolutsiooni olid paljud revolutsionäärid aastateks suletud ja võib-olla unustatud, võtke või meil on ju tasuja kirjutatud raamat, kus kus oli Jaanus leidis oma isa unustatuna ju keldrisse. Pealesunnitud vabatahtlikud mõlemad olemas, peale selle ta muidugi vahetada eluviisina on inimesi, kes oma eluviisi tõttu ei saa eriti teistega seltsida, näiteks majakavahid kusagil väikesel kaugel saarekese peal tal lihtsalt ei ole võimalik teistega nii tihti läbida, oma elu tõttu on ta juba teisest eemal olevas looduskaitseala töötajad. On olemas loodusuurijad, kelle puhttöö igapäevane tegevus ei võimalda suure lõbusa seltskonnaga mööda metsi ringi uidata. Järelikult on ta oma töö tõttu juba sunnitud üksinda olema. Tõenäoliselt samasugune elu on ka mõnel arhiivitöötajal, võib-olla mõnel teiselgi, mida praegu kohe nagu ei oska ei oska kohe meelde tuletada. Kui on inimesed, ütleme, siis pealesunnitud eluviisina. Eks see olek ja üksildus, kas see on siis psühhiaatri probleem ka? Täiesti täiesti sageli muututav psühhiaater probleemiks. Sellepärast et kui inimene on sunnitult üksinda, no näiteks kui naine ootab ja ootab oma meest koju olgu ta siis kas kõrtsis või kaugel merel, siis sellise pideva pinge ja ootamise iga hetk kohe kohe tulemuse all elades pikki kuid Itaal tasapisi sugeneda neurootilist häired, need omakorda väljendatud Uinymuse häiretes ebameeldivate unenägudes, südamekloppimise speksanes higistamis. See aga on juba puhtalt psühhiaatri tegevusväli. Siin peab, ütleme muidugi ka, et on suured suured ealised erinevused siin. Kui tudeng eas saabub nädalalõpp reede, laupäev, siis üksinda olles õppides kas õpikutest või kontsertidest paratasin ärevus, kärsitus, rahutus, mis vägisi vägisi sunnib minema üliõpilaste klubis tantsima. See on ühte tyypi nüüd siis abielus olles mehe ootusel, naise nagu naine ootab meest teist tüüpi. Kui inimene saab vanemaks, näib, et ta siis järjest rohkem ja rohkem nagu katseldub ja on võimeline järjest rohkem olema üksinda. Kuni siis juba juba kõrgemas vanuses välja, kus ta üksinduse üksinda võime olla üksinda osa inimestel parem seda välja, et nad kedagi nagu näha, isegi taha, teistel aga klammerduvad oma lähedaste külge. Tahad olla oma lastelastega või kasvõi sellesama üldised tuntud teadaolevat õige, et kaua koos elanud abielupaar, kes viis 60 aastat peaaegu koos olnud ühe partneri surma järel üsna pea, kuradi teine, sureb selle järel igatsusest või üksinduse tundest, järelikult see peab inimese elus see tunne olema ikka üsna üsna mõjus. Aga kuidas ta arstina tundub, kas see tunne on nii mõjus, kas teie olete oma arstitöös palju kokku puutunud, siis ütleme selliste patsientidega, kes kaebavad üksiolekut üksildust, nagu ma enne vastasin, küsimus, mis seal on tulnud, siis ma ise ei ole vaevelnud sellise võino pinget ei ole mul üksindustunde all küll, aga väga paljudel puhkudel just nimelt ja igapäevases töös psühhiaatri töös on väga paljudel puhkudel inimestel kurtmise põhjuseks seesama tunne, et nad on üksinda valulikkus tunne, et nad on üksinda suuremal või vähemal määral. Kurb meel selle üle, et nad peavad olema pealesunnitult üksinda, olgu see siis juba alates sellest, et tal ei ole kellegagi jagada oma tundeid ja mõtteid, kuni selleni, et ta peab ootama kas lootusega või lootusetult kedagi kusagilt tagasi saabuv see on puhtalt juba siis juba tõepoolest psühhiaater on probleem ja seda on võimalik korrigeerida. Kas siis psühhoteraapia abil või siis ka mõningatel puhkudel vajavad nad ravimi kaasabi. Aga väita seda, et üksildus üksinda olek oleks üksildustunne ja üksinda oleks, oleks ilmtingimata nõrga inimese tunnuseks või üksinda olek oleks häbiasi. Selles ma küll kahtlen, sest paljudel puhkudel eriti loomingulise tööga tegijad oma töö iseloomu oma mõtete keskendumise vajaduse tõttu vajavad pikki-pikki tunde, nädalaid, isegi kuid üksindaolekut muidugi mõõdukat vahetu aega 100 viimisega ühiskonnas.