See maailm, mis elab sinus, mis sinuga ühes loodi on sama vana kui sina ja veidi su enda moodi. See maailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma. Ta on nii soe ja pehme. Tal on kaks niisket silma kaks niisket lapse silma, mis võtavad sinult rahu. Sa tunned, et kuidagi enam sa oma maailma ei mahu ja maailm enam ei mahu sülle, sooja ja varju. Nii on see ikka olnud, miks siis ikka ei harju, et kõike ei saagi võtta, et kõike ei saagi anda. Et vabadus on Evalu, mis tuleb sul endal kanda? Nii On see ju ikka olnud, nii jääb see ikka maailmas. Kust siis sõnatu küsimus kahes niiskes lapse silmas. Palve Juhan Viiding Hooma tahtsin pikalt panna kirja oma lause. Armus taevas, palun anna hingamispause pausi kuristiku põhja vaikusele pikkust vaikimise ruumi, tühja. Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja laste laste lastega. Maa tuleb täita lastega ja laulude ja lastega ja kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik mis vaenulik või valelik ei võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik, sest elu kõik on ajalik. Ja lastele jääb tulevik ja maa ja kõik see minevik. Maa tuleb täita lastega ja laste lastelastega. Kui kolev tahab olemist ja tulevikutulemist maa tuleb täita lastega ma omaenda lastega ja laulude ja lastega maa tuleb täita lastega. Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan. Näitleja Anu lamp, kas ma tohin arvata, et see viimane luuletus Hando Runneli luuletus, mida te praegu lugesite, on mingis niisuguses, võib-olla lähedasemalt seoses Teie iseenda eluga ka? Selles mõttes küll, et mul on endal lapsed, on kolm poeg, kõige vanem on kolm ja pool keskmine on kaheaastane, kõige väiksema neljakuune. Kas leiate alati piisavalt aega nende jaoks? Ei, alati küll mitte. Juba sellepärast, et ma käin tööl, tahaksin leida palju rohkem nende jaoks aega. See on kuidagi selline minu jaoks natuke lahendamata probleeme ühelt poolt see, et on töö, mida meeldib teha ja teiselt poolt on lapsed, kelle olemasolu ma pean ka väga oluliseks või mõnikord ma mõtlen, et nemad ongi see kõige peamine. Luuletuses on nagu öeldud. Võiks ju tõlgendada nii ka, et tuleb ka laulda ja tuleb ka. Mitte ainult lastega täita seda maad, kelle palusin teil saatesse võtta kaasa mõned luuletused, mida teile meeldiks lugeda. Miks te valisite just need autorid, kes need on teile kuidagi hingelähedased ka? Ma mõtlen, Hando Runnel, Jaan Kaplinski ja Jaan meedik? Jah, need luulutasin, ma valisin vist sellepärast, et ma olen ise samamoodi tundnud või mõelnud. Aga luuletaja on osanud seda sõnadesse panna, mida, mida ma lihtsalt olen tundnud, ma võib-olla ei ole üldse niiviisi väljendada nii lihtsalt paljusid asju sellelt. Tere, Anu meeldib vahel oma tarbeks ka luulet lugeda. Jah, aga tähendab mitte valju häälega. Kui ma koolis käisin, siis ma lugesin palju häälega enda tarbeks luuletusi, aga algkoolis või, või noh, keskkoolis aga, aga nüüd rohkem silmadega. Nii et niisugune luule lugemine pole tele tarbeks teie teatritöös saanud, aga vajalikuks veel esitanud olen küll jah, aga enda tarbeks olen ka lugenud. On olnud väga ilusaid hetki just iseenda tarbeks. Kui ma olen vaikselt raamatu pannud, tuleksime nüüd alguse juurde, ma mõtlen selle alguse juurde, kui kui teater teile sai tähenduslikuks sõnaks, kas ma ütlen liiga pidulikult, tapp praegu enam on sel sõnal natuke teine tähendus. Palju argipäevasem, mitut see tähendaks seda, et see lumm oleks võinud ära kadunud, mis kunagi oli, aga aga see on nii kummaline, näiteks kui ma käisin konservatooriumist, kui hakkasid tekkima mingid kontaktid, näitlejate, kui paratamatult hakkasime sellesse töösse nagu sisse minema järk-järgult, siis ma tundsin järsku, kuidas ma ei taha. Ma ei taha tegelikult seestpoolt näha, ma ei taha näitlejaid isiklikult tunda, tekkis mingi niisugune tõrge. Tekkis selline kartus, et mul kaob ära see lumm või et näed inimesi elus ja ja näed äkki neid mõnda osa maha mängimas. Pärast laval samu asju tegemas mida, mida ilusat siis. Nüüd ma enam selle peale ei ole mõelnud, lihtsalt ma olen ise juba. Paratamatult ma olen juba teatrisse, oli kooli ajal järsku mingisugune ülemineku periood, kui me hakkasime nagu tehakse sisse astuma. Kui te leiaksite tagasi mõelda, millest sa teatrilummus siis tekkis, kas oli midagi soodumuslikumis, mõjustas täidete sellelt näitleja kutsiaali sitta? See on nii kummaline, mul ei ole olnud valiku probleemi, et ma oleksin pidanud valima, sellepärast et ma olen kogu aeg tahtnud näitlejaks saada. Ja seepärast ma ei oska öelda, kui kaugele see tahtmine tagasi ulatub. Kas käisite palju teatris ja käisin väga palju. Ema viis mind alguses teatrisse, keskkoolis ma käisin palju küpsi, teatris. Käisin mitu korda mõnda etendust vaatamas. Te ütlete tänu, et praegu on teater teile palju argisem, kui seda oli enne, tähendab siis, kui te veel teatris ei töötanud. Millised olid teie ideaalid, teie mõtted? Teatrikooli ajal? Ma ei oleks arvanud näiteks seda, et et ma pean ennast mõnikord sundima. Ja sundima mitte ainult ütleme mingi noh, ebameeldiv asja puhul võid tõesti isegi väga meeldiv töö puhule, et justkui oleks reetnud seda. Anu, kes oli teatrikoolis, olen mõelnud niiviisi, mõnikord. Ombulatse sundimine on tulnud mõningast väsimusest või vot siis ongi nagu Viidingut tahaks mingit pausi. Hingetõmmet, võib-olla on lihtsalt olnud sedavõrd suur tempo teinekord peale, et sellest on tulnud selline mitte teha tahtmine. On mõelnud, et see elukutse ikka on üks suur enese müümine ka niiviisi ma teatrikooli ajal ei mõelnud. Aga kas teie ise alati alati täie jõutäie andumusega ja seda tööd teinud nägeded mõnikord on olnud hetki, kus ma tunnen, et ma ei oska ise ennast aidata. Ma ei tea, kas ei tunne siis tabletis ennast või või jääb fantaasiast puudu. Võin isegi aru saada, mida peaksin tegema, aga ei oska kuidagi. Võib-olla vahendite nappus ka? Siinkohal ma ikka tahaks öelda seda klassiku mõtet, kes ütleb tsehh. Kaunis on ainult see, mis on raske. See on kindlasti õige. Mõnikord on isegi niisugune tunne olnud, kui ei ole olnud sellist raskust või enesemurdmist. Et siis äkki lähedase tehtu aiataha. Ilmselt see eneseületamine, see ongi see võlu või see, mis, mis annab selle kauniduse selle raskuse juurde territa teatrikoolis Aarne Üksküla õpilane. Kas see tähendab midagi oluliselt teistsugust ka näiteks kui olla näiteks Mikk Mikiveri õpilane v ükskõik ja ma arvan, et on vahe, olla näitleja õpilane ja olla mõne lavastaja õpilane. Ma arvan, et meil oli suur rinnal naarne üksgile õpilased just selles mõttes, et tal oli näitleja, et võib-olla mõni lavastaja oleks meid rohkem oma näo järgi kujundanud või mingi mingi oma töömeetodi järgi kujundanud. Ja mõnikord võib-olla ma olen mõelnud, et võib-olla ta ei osanud meid niiviisi õpetada nagu mõni lavastajat. Aga ta õpetas meid palju oma eeskujuga. Ma olen tajunud väga palju tema niisugust vaikset kohalolu. Või juures olemist ja kui on väga raske olnud, ma olen mõelnud tema peale, mõelnud, tähendab selle peale, kuidas, kuidas ta on suutnud või kuidas ta on jõudnud ja ja ma olen nooti imetlenud, seda ka, et ta ei ole sõnade tegija, et on. Tegutseja. No teie olete ka suur tegutseja, mis on olnud õnn, et teil on nii palju asi olnud selle kolme hooaja jooksul noorsooteatris alates selle peale mõelnud talviste õnn, jah, ja eksju juhus maal on palju, määrab. Näiteks Victoria ütleme, et mis oli küll Pärnu teatrisse seal parajasti see näitleja, keda Ingo Normet oli mõelnud, peaossa ootas last. Ja siis ta kutsus mind, nii et see oli juba täiesti täielik juhusi. Kuidas teile see Sabis, kuidas meeldis? Mulle meeldis see osa, Victoria kõneleb seal armastusest, see tükk tähendab. Ja, ja reetmisest ja inimlikust tugevusest ja. Te olite noor näitleja, noor naine, kuidas ta sellesse tüki atmosfääri sisse saite? Esimene osa valmistas mulle hoopis suuremaid raskusi, kui see teine ja nii nii etenduste mängimist veel ka. Teine oksad tuleb kuidagi iseenesest selle esimese osa jätkunnaga prooviperioodil oli ka, kui esimene vaatus sai paika, siis midagi olulist ilmselt oli teise vaatuse jaoks olemas. Meiega jäätüki muidugi saagi poole pealt mängima hakata, eks ta pidigi algusest peale, aga, aga Victoriaga oli kuidagi kummaline. Ma mulle kuue niuke tunnetasin tööna, kui läheb jätma, tammusin paigal seal pikka aega, siis. Ühel õhtul ma olin hotellitoas, ma elasin hotellis ja siis võtsin selle tekstiraamatu ette ja võib-olla see oli siis see töö enda kallal, ma. Ma ei tea. Viis, kuus tunnimisema saad läks nii ruttu. Kuidas algate jossa lahenduselt. See on selline kummaline protsess, mille. Puhul ise ka ei oska kuidagi määrata, kust algab ja kuidas tekib selles mõttes, et ma ei tea nagu, nagu lint seal kuidagi. Kõrs kõrre järel ja mina tunnen kuidagi seda Alguses. Mina ennast küll ei näe uues osas isegi siis, kui ma mõnikord kujutlen ette, kuidas osa võiks olla, aga enamasti suudan ma kuidagi teiste osi rohkem näha isegi alguses, kui enda oma. Ja väga oluline on kuidagi, ma pean tajuma, et lavastaja mind mind usaldab. Et ta on nõus minuga seda rasket tööd ette võtma ja noh, et ära ei tüdiks must ja hekto reali, teine osa. Aga esimene on vaja taris teatrit, mingisugune surm. Mida meenub vana maja etendusest? See oli kuidagi niisugune kummaline alguses, selles mõttes, et kogu näiteseltskond natuke võib-olla tõrkus alguses külalislavastaja suhtes selles mõttes. Ta oli väga suur ettenäitaja, hakkavad selle barjääride, murdis ära, teadis täpselt, mida ta tahab ja ta surus oma tahtmise läbi. Millised Travitele meeldivad üldse? Ma arvan, et hea proov on selline, kui on saanud proovida, kui on, mida proovida. Kui on olnud võimalus mitut varianti proovida ja kui tekib kontakt partneriga ja milline on olnud nende tekkide reas, mida te olete teatris mänginud, niisugune kõige meeldejäävam osa diplomilavastus, Antiik olla, mida me koos Lembit Petersoni ka tegin. Ma arvan, et Lembit Peterson väga peen lavastaja silmade, avaja või üldse õpetus näitemängu lugema vähemalt õpetas. Nägime selliseid kihte, mida ma ei osanud näha ja sõita, ise teadis täpselt, miks ta seda tükki tahab teha. Ta rääkis tänu mulle ka kahtlustestalti, igale puhul n võib-olla iga rullik sellist küsimust ei teki. Kipume seda tegema ei tõuse selle tegelaskujuna alla, hindame võimalusi antiigonnaga, jah, mul see probleem, et ma mõtlesin, kas ma elus suudaksin niiviisi käituda nagu antiik, kas ma suudaksin situatsioonis, kus on vaid au ja armastuse vahel valida au ja minna niiviisi surma? See alguses lausa sinine takistus pärast, kui see tükk oli välja tulnud, siis? Ma mõtlesin elus mingites situatsioonides seda, et kui ma olen sellist rolli mänginud siis nüüd ma ei tohi sita rolli reeta. Sellel tükil oli taoline hailistav mõjuvaid. Jah, ma tahaks loota, et ma ei ole sellepärast muutunud lihtsalt muutunud, aga lihtsalt ma ei ole enam. Võib-olla ka ei ole olnud situatsioone, ma ei ole niiviisi mõelnud enam, et et kuna ma olen sellist rolli teinud, siis ma ei tohiks niiviisi käituda. Aga muidugi see on raske küsimus selles mõttes, et nii võib jõutagi üldse ummikusse tekkidega. See olukord, et enam ei ei saakski midagi mängida, sest kui hakata niiviisi kogu aeg läheneb asjale. Tänu, kas te jagate minul sellist arvamust, et näitlejal tuleb hea elada laval väga mitmeid elusid ja see tema töö ongi? Aga samas, kas igast rollist kumab siiski läbi ka mingi tema enda isiksust, mida ta mõtleb siin maailmas, millest ta siin maailmas, kuidas ta maailma tunnetab jah, nii või teisiti kumab see läbi juba selles, millise suhtega sa mingit asja ütled. See on tegelikult kummaline asi, ma noh, räägitakse, et olen lugenud mingeid arvustusi, kus on öeldud, et, et mitte üksnes ei mänginud oma rolli võiduta andiski sellel rollile suhte suure tunnustusena seda märgitud. Seda suudavad nii väga suur isiksusele. Samas teie teatris oleku ajal olete te puutunud kokku juba väga mitmete lavastustega, nimetame siin kas või Komissarov Normet, külalislavastaja Lembit Peterson, kas te teete olulist vahet, kes on lavastaja, milline lavastaja just teile sobib, milline on nende töömeetod? Ma tahaksin väga, et lavastaja ütleks mulle, miks ja mida üldse ma tunnen, et ma tahan eriti mingis algusperioodist seda, et lavastaja on mulle väga palju, räägiks tükist tähendab mitte ümberjutustamise mõttes. Aga minu arust laiendaks seda oma nägemust ja kõik see aitaks teid teie töös. Jah, mul seda ökova tuleks, millele toetuda, kuidas ta teatriellu oma koduteatrisse, mis on noorsooteater praegu sisse elasite, kas mammi päris siis olengi? Ega ei kujuta teisi, teatrid kätte selleks püks ise seal töötama, et ma arvan, et ikkagi probleemid on enam-vähem kõikjal vast sarnased. Või see põhiprobleem võib-olla sinus endas ongi, milline on põhiprobleem? Mitte ennast reetovi olla. Olla aus, iseenda ja kooli, jäi ikka kõik, jõuab lõppude lõpuks susse endasse välja ja algab sinust ja, või enne, kui lähed teistelt nõudma mõtlikest. Ma arvan, et ikka vast on sellised probleemid enam-vähem kõigil. Kas noorel näitlejal, noorel naisel on teatris alustada? Raske jah, kuidas see algus tuleb, aga üldiselt ma arvan, et alustada vast ei olegi nii raske, aga Me oleme ju ka siiski suhteliselt alles teatrisse tulema, mõtlen oma kursust, aga juba on üks kursus pärast meid juba me oleme kõik üks vähem, teine, rohkem ka siiski suhteliselt palju jõudnud mängida, juba võib tekkida mingi enesekordamine, võime kasutada samu vahendeid ja ma arvan, et ühtepidi kasvab kogemus, aga teistpidi varitsevad ohud räpaks endale vist kogu aeg aru andma, sellest peaks suutma mitte paigale jääda. Kaheksa. Nii kergele peab kogu aeg erk olema. Igas mõttes. Kuidas see kõik võimalik kannana peaks olema, just selline kõrvalthakkamise aeg. Näeme, juhtusin raadiost, kuidas praegu teil, Anu lamp on ka juba raadioteatrikogemus ka olemas, öelge, kas see lisas ka midagi õpetlikku? Kahtlemata panime rohkem oma hääle peale mõtlema, sest eriti kui on võimalus kohe üle kuulata, kui võetakse mitu duublit, siis kui sa ise oled arvanud, et sa ütled mingit lauset, et suudad sellega hoopis midagi muud väljendada kui, kui see, mida sa kuuled, siis eetri natuke ehmatav. Milline kogemus, sari, mis te kooliajal tegime kuuldemängu siis pärast kooli kolm kulda nagu ulmekuuldemäng, mille pealkirja ma kahjuks ei mäleta. Ja siis vedelvorst ja Hemingway nüüd viimasena. Kellele lüüakse hingekella. Aga milline on viimane töö teatris, jams nõudmani Lõvi talvel näiden, millest on vändatud ka film ja mis meil kuskil kümmekond aastat tagasi kinodes jooks praegu lavastusega Noostajatele Rudolf vallabert. Milline osa on seal Anu lambil? Mina olen üks prantsuse printsess, kes on võetud kasvatada inglise kuninga õukonda kellest pidi saama tingimusega, et temast saab täiskasvanuks saades kuningapoja naine aga sai hoopis kuninganna armuke, see on 12. sajandi lõpp. Lõpus toimub tegevus, kuidas läheb, apsiste taas jälle uue lavastajaga? Ei peagi ikka minus nutame, kõik asjad ei ole nagu päris, ma olen mõelnud, aga natuke vara on veel selles mõttes võib-olla jah, et ma ei taju selle kuiva arengut võib-olla veel stseenist stseeni. Ma mõtlesin, et peaks üks pidev elu, mis ma laval elan. Kas sa oled ise ka mingit niisugust kunstielamust viimasel ajal saanud, mis pannud imestama, üllatama ja, ja võib-olla mõjustanud mingilgi kombel täid? Üks suur filmielamus oli selle aasta alguses. Ma nägin lendu üle käopesa. Siis viimase aja lugemiselamus, Hainesseni kadunud Moscandit. Kas mingigi teatrielamus ei mahu nendele elamustele juurde? Sellist vapustust ma ei ole saanud nagu näiteks lennustele jaoks. Kas käite muidu ise tehti teatris? Praegu enam nii palju ei ole käinud, lihtsalt ei ole aega nagu olnud ja. Ma tunnen, et ma olen paljaks ka läinud rohkem võib-olla kui kooli ajal. Kas tal on nanonäitlejast mingi niisugune ettekujutus ka, millisena ta inimesena peaks olema v tähendab et vaatajatel vahel ongi niisugune trafaretne ettekujutus on, et nad on väga kontaktsed ja jah, aga ma olen näinud nii ja teistsuguseid näitleja ei pea lihtsalt kõikule inimesed, nüüd võib-olla et näiteks ütleme, näitlejate seltskonnal kuskil mingi seltskond, kus on ainult näitlejad, on, on vast mingi vahe, on ka, võib-olla, kui mingi ühe eriala inimesed kokku saavad, siis ikkagi see on täiesti oma tsunft. Teie olete nii uje ja ma küll väga põgusalt, et tunnen, aga, aga kuidas te arvate, kas mingigi niisugune ettekujutus täis inimesel, kes meid kuulab milline tal võib jääda? No ma arvan, tal on, vast teeb sama ettekujutus, mis teil olete ennast püüdnud kõrvalt vaadata, millisena ta iseendale tundud. Väga kidakeelne, mõnikord kaeline otsustaja ja aga tööd tehes tuleb kõike mobiliseerida siis endas. Jah.