Tõnu Kark kuidas üldse see juhtus, et sina hakkasid Toomas Nipernaadit mängima? Et mina seda rulli hakkasin mängima. See oli minu meelest nagu väikene arusaamatus kõikidele alguses ja minule endale ka sellepärased. Enne pakuti hoopis teist rolli selles samas filmis vanema venna rolli esimesest novellist. Ja selle peale ma olin nagu valmistanud ennast. Aga jätma Nipernaadit mängima hakkasin, see oli suur üllatus minule sellepärast et mulle oli see enesele küllaltki võõras tüüp. Mina isiklikult mulle endale tundub praegu niimoodi, et mina ei ole Nipernaadi tüüpi inimene. Need on niisugused inimesed, keda mina olen alati imetlenud, ma tean niisuguseid inimesi. Neid on meeste hulgas naiste hulgas. Need on väga tugevad inimesed. Ja minul oli see täiesti vastuvõetamatu alguses kui mulle Kaljo Kiisk ütles, et, et võiks õige Nipernaadi peale proovida. Mina kujutasin Nipernaadit raamatu järgi ette, et see peaks olema niisugune hästi pikk mees, seitse jalga pikk kõhnade ja Sooneliste näojoontega pikkade kätega. Sellepärast et Gailit oli kirjutanud selle umbes niimoodi et mõeldud oli nagu prototüübina. Juttude ja kirjutiste järgi on ta just niisugune, ju siis ei olnud lihtsalt paremat, tuli minuga leppida. No järelikult sa oled siis hea näitleja, sellepärast et vaatajana ma võin öelda, et minu meelest Toomas Nipernaadi nii jõudsid, küll oli see sul kerge või raske. Peale ütleme kohe vastu, see ei ole Toomas Nipernaadi. Hoopis üks teine mees, sellepärast et film ei kattu päris raamatuga, see on täiesti eraldi kunstiteos. Üks teine Toomas Nipernaadi, igal juhul taotlus ei olnud niisugune, et mängida täpselt seda raamatu Toomas Nipernaadit. See Toomas Nipernaadi raamatu järgi on üldse 11 one inimene. Ta on niisugune suure poeetilise hingega ilmarändur, kellel veri nõudis seda, et ta pidi suved kodunt ära olema, jalutame kõndima. Aga see Nipernaadi, keda mina mängisin on tegelikult ju haritlane, ta on ju kirjanik ja siin tulevad teised liinid nagu vahele. Olgugi et temal on täpselt sama, mis selle raamatu Toomas Nipernaadit veres. Tema peab ka suviti ära käima, aga eesmärk oli tal siiski teine. Ma pean filmi Toomas Nipernaadit targemaks. No seal oli väga huvitav osa väline jooniskile, leids lihtkas sinu enda. No sellega oligi niisugune asi päris esimest novelli tehes ma ei osanud mitte kuidagi mängida Toomas Nipernaadit. Ja siis mina sain teada kuskilt teiste inimeste käes ja, ja Kaljo enda käest Kaljo Kiisa enda käest. Et tema on tegelikult tahtnud ise mängida seda Toomas Nipernaadit kunagi. Ja ta on selle filmi peale mõelnud juba seitse aastat ja on tahtnud seda filmida, seda raamatut. Aga aeg venis ja venis ja venis. Ja lõpuks leidis endale hea stsenaristi Juhan Viidingu. See tegi siis asja teoks ja sellest läks mööda seitse aastat. Ja tema ise ütles selle peale, et mina enam ei saa seda mängida, sellepärast et aastad on nagu mööda läinud. Ja mul alguses oli sedasi, et ma hakkasin lihtsalt Kaljo Kiiska järele ahvima. Sellepärast ta on elus väga huvitav jälgida üldse. Ja temal ongi need samasugused pikad lohmakad käed, millega ta liigub ja räägib, žestikuleerib ja ma ei teadnud üldse, me keegi ei teadnud, mis sellest filmist tuleb. Sellepärast esimene esimene novell oli lihtsalt otsimine nii operaatori jaoks kui režissööri jaoks kui ka minu jaoks alles esimese novelli lõpus kuskil saime omavahel niimoodi nagu kontakti ja siis hakkas film jooksma, jooksma, jooksma, jooksma niikaua, kuni lõpuni ja minu meelest on olemas täitsa pidev tõus. Nipernaadi osa, osa lahendusest. Ma pean seda tegelikult väga heaks Eesti filmiks ja mitte ainult Eesti. Ma olen selle filmi suur patrioot. Ja selle filmi üle tegelikult ma olen päris uhke, kuna nii tagantjärele mõtled. Mulle see õnnestus. Niisugusena, nagu ta just on. Üks minu tuttav üks kolleegidest ütles mulle tegelikult ükskord niimoodi, et enne, kui ma selle filmirolli sain, et Tõnu, et pea nüüd meeles, mille sa endale said et mina võrdleks seda Toomas Nipernaadit, mida sa mängima nüüd hakkan Kalevipojaga. Ja kujuta ette, kui sa nüüd selle kalevipoja või selle Nipernaadi nahka keerad siis sinul, elu ei ole kinos enam mingisugust ette näha. Nii et ma hakkasin seda suure ja õudsa hirmuga tegelikult peale seda rolli. Ja seda tööd. Tundub, et naispartnerid on ka väga täpselt valitud sulle seal filmis, kuidas sul koostöö oli, nende laabus kenasti. Ja kenasti laabus küll. Aga noh, kuivõrd täpselt ma ei oska ütelda, see on nüüd režissööri jutt ma tema nimel nagu ei tohiks, ei tahagi rääkida. Minul naispartnerid olid väga vastuvõetavad mulle, nad meeldisid kohe kõik, eranditult. Kust te filmisite filmis on väga kauneid paiku. See on filmitud niimoodi. Esimene novell tehti Lõuna-Eestis, tehti Vastseliinas. Teine novell tehti Otepääl, kolmas tehti Rakvere külje all ja neljas novell oli Häädemeestel Pärnu ligidal. Oli see periood sulle vahel raske ka. Loomulikult oli sellepärast, et Jüri sillalt on üks niisugune operaator, kes teeb väga raudse süsteemi järgi oma tööd, tema ei lase kõigutada ennast, ei režissööri, lei näitlejatel tema töötab ise siis me joondusime nagu tema järgi, sellepärast et tema on siiski see film ja, ja temal oli tingimata pildi jaoks tarvis visuaalse külje jaoks, et oleks hommikut päikesetõusud ja päikeseloojangud päeva ajal me tihtipeale üldse filminudki. Ja siis tuligi tõusma hommikul kell neli või kell viis vahest isegi pool neli õhtul sõitsime just välja kell 11, et vastu päikeseloojangud saaksid filmida, sellepärast et siin tuleb välja üks väga kasulik asi, värvid oopis, teised hoopis ilusamad, kõik kui tavalise päeva jooksul teha. Sellepärast tekivad puude varjud, puud on kuidagi sügavad. Rohelised ja taevas on niisugune hästi ilus sinine. Muidu ta jääb nagu natukene pleekunud, kui päeva ajal võtta. Ja minu meelest seda on filmis näha ka. Raske oli, aga asja sai. Pilt on ilus. Jaa, täitsa nauditav vaadata. Noh, mina pean Sillartit üldse väga heaks operaatoriks üle liidu üheks paremaks.