Näeme teiega, Gunnar Kikas juttu siin eski raadio seitsmendas stuudios praegu. Ja ma usun, et see on teil väga mitmes kord, kui täiesti raadio stuudios olete. Kui te püüaksite meelde tuletada, millal te esimest korda siia majja üldse astusite töö pärast. Esimest korda siia majja maastusin eksida, aga see oli kas aasta 1947 või kaheksa. Ja see oli seosed ühe kuuldemänguga nimelt Nikolai Ostrovski, kuidas karastus teras dramatiseeringuga. Mina olin tookord riikliku teatriinstituudi üliõpilane teisel kursusel või kolmandal kursusel. Ja Inglismaa tookord tookordne jaga praegune kuuldemängude näitejuht Kaarel Toom. Ja tookord mäletan, me ei olnud mitte veel sellel korrusel, kus me praegu räägime, vaid stuudio asus tookord keldrikorrusel. Ja see oligi minu niisugune esimene ülesastumine üldse raadius. Ja sealt see kõik alguse sai. Kas võib nii öelda? No raadiotöö sai jah, sealt alguse tähendab näitlejatöö sai alguse juba aastast 1945 kui ma astusin Estonia teatri draamaõpperühma. Tol korral Estonias oli peale muusikažanrite oli ka veel draamalavastused. Ja nii et 45.-st aastast alates ma võin noh, lugeda nagu enda näitleja staaži algust. Me alustasime raadio juttu, kui püüaks seda veidi jätkata, et te olete ju palju raadionäitleja olnud ja raadios väga palju sisse lugenud. Aga raadionäitlejatöö, kas eeldab midagi teistsugust ka näitlejad, või on siiski niimoodi vist, et paljud näitlejad võib-olla ei sobigi raadiosse esinema? Ei, seda ma ei usu. Seda ma ei usu, et nad ei sobiks, aga aga eks raadiotöö nõuab muidugi teatud kogemusi. Ja kui näitlejal täiesti puuduvad raadiotöö kogemused, siis, siis on tal muidugi esialgu väga raske. Aga et seal nüüd mingisugust erilisi omadusi peaks olema, seda ma ma nagu hästi ei usu. Ma olen ka väga palju raadios lugenud. Ja raadios nii kirjandussaateid lugema, ma hakkasin ka umbes juba nii 48. üheksandal aastal aga sel korral oli muidugi märksa närvesöövam see töö, sellepärast et siis olid kõik otsesaated, mitte nii nagu praegu, et loed linti ja vajaduse korral, kui sul midagi segamini läheb, läheb võid korrata, aga siis läks kõik otse niimoodi eetrisse. Siis oli pärast seda, kui see 20 minutit olid ära lugenud, siis olid ikka täitsa päris küps. Viimasel ajal väga palju lugenud jutte raadiosse ja noh, ma olen niisugust kuulaja arvamust kuulnud, et Gunnar Kilgas oskab väga ilusti sinna jutu sisse minna ja seal on tõesti vist väga suur vahe, kes juttu loeb veel, kuidas tähendab kellelgi välja tuleb meeldiv kuulata. No ja muidugi, eks see nõuab teatud vilumust. Muidugi teatud eeldused on. Loen nüüd kõne selgus ja, ja diktsioon ja nii nagu igal kõnelejal. Aga kõige tähtsam on seal muidugi selle mõtteviimine kuulajani ta ei nõua niivõrd niisugust näitlejaliku mängu kuivõrd mõte edasiandmist, see on minu arvates niisugune punkt number üks, mis lugejal peab olema, kuivõrd siis saad teda seal neid üksikuid tegelasi karakteriseerid või, või oma häälega neid tegelasi edasi annad, see on nagu juba punkt number kaks. Aga kõige tähtsam on minu arvates mõtte edasiandmise selgus. Kuidas te raadios jutte loetaks lööte ühekorraga või olete nii professionaalne lugeja? Ühekorraga jah, ikka enam-vähem, aga no eks seal vahel teinekord tuleb mingisuguseid niisuguseid tõrkeid ikka sisse ka. Huvitav asi on nii, et vahel vahel sa oled nagu vormis või vahel ei teki üldse, eks eksinguiaga vahel ei tea, millest väsimus või mõtteväsimus või siis teinekord tuleb niisuguseid pudrutamisi ka, aga noh, tänud tänapäeva tehnikale, kus me saame need välja lõigata need eksimused, nii nagu ma loodan, tänasest jutuajam. Siiski, kui ma peaksin siin eksima siis on see nüüd natukene kergem. Milline tööraadioga seoses tööst teil meenuks? Võib-olla eredamalt, praegu ma mõtlen siis kuuldemängudest? Jah no üks eredamaid mälestusi ongi see esimene töö, millest ma juba rääkisin. Pavel Kortšaagin. Sest siis oli kõik nii uudne ja nii uus ja nii imelik ja, ja no siis olin magada suhtes algaja. Ei olnud näitleja, kogemusi ei olnud, lugeja kogemusi ei olnud, ei olnud kuuldemängu, näitleja kogemusi. Aga, ja nüüd on neid muidugi aja jooksul neid nii palju tulnud teha. Ma siin mõni aasta tagasi kuskil uurisin, teil raadios on niisugune arhiiv olemas, kus, kus on märgitud palju iga näitleja või kus on mänginud. Siis oli neid juba üksjagu üle 100, aga see oli hea mitu aastat tagasi, nii et ma arvan, et neid on üks 120 vast küll või 130, eriosa, mis ma olen teinud aastate jooksul. Ma olen niisugust eredat mälestust ei olegi mul nagu pärast seda nüüd ei oska praegu nimetada. Selle kõrval, et alate palju omastanud olete te ikka vist näitleja olla tahtnud? Mul on niisugune mulje jäänud, sest sageli ka telelavastustes. Ma nüüd ei tea, kas ma praegu eksin iseenda lavastustes olete tega näitleja olnud? Ei ole. Välja arvatud üks patutegu oli kunagi jah, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Mina ei oska samal ajal olla näitejuht, lavastaja ja ise ka midagi väga suurt teha. Ma tahtsin just küsida seda, et mul mingi niisugune tunne ütleb, et väga rõõmsasti olete nõus, kui teile mingi ettepanek tehakse, et kuskil kaasa teha näitlejana. Ja mulje õige jah, ei, mulle meeldib näitlejatöö väga ja seda enam, et ma ta praegu nüüd vähe ja teen siis igasugune võimalus näitlejana esineda on mulle jah, teretulnud pakub rohkem rõõmu, võib-olla kui, kui lavastajatöö. No te olite ka meie esimene filminäitleja, kas niimoodi võib öelda? Ei, niimoodi öelda, esimene filmi näinud, ma ei osanud esimeses eesti film, aga jah, esimeses Nõukogude Eesti filmis aastal 1947 elutsita tellis. Seal ma tegin kaasa, vaat see oli mulle tõesti vahetu elamus. Sest sel ajal ma olin kabil alles üliõpilane, midagi suuremat mänginud ei olnud teatrilaval. Ja korraga saada Ta siis filmis noh, mitte küll peaosa, aga siiski küllaltki niisugune ikka läbiv osa suur osa. Noh, see oli niisugune määratu määratu üllatus ja rõõm ja ja sellele lisandus veel see, et filmimist, tööjõu toimus peamiselt Leningradis, olla seal suures linnas ja terves selles filmimiljöös. Jaa. Jaa, sel korral oli see niisugune Galen filmile ja tervele meie Eesti vabariigile nagu niisugune noh, küllaltki erakordne sündmus. Meid võeti seal Leningradis 47. aastal, see oli vahetult pärast sõja lõppu, kus elu oli veel küllaltki vilets materiaalses mõttes. Aga meid võeti seal noh, nii hästi vastu loodi meile niisuguseid täiesti erakordselt head elamistingimused ja suhtuti niukse ennenägematu lugupidamisega, nii et see oli igas suhtes haruldane elamus. Kui me siin praegu juttu ajame, siis te nimetate kogu aeg niisugusi kaugeid aastaid tähendab siis, kui te olite üliõpilane. Tundub, et, et siis algas kohese näitleja elu kõik hoogsalt peale, ühesõnaga sellel alal, mida te olite valinud. Ja kas niimoodi hoogsalt läks ka kõik edasi. Jah, küllaltki start oli mul võrdlemisi niisugune hoogne. Sellepärast pärast seda, kui ma 49. aastal selle teatriinstituudi lõpetasin siis määrati terve meie lõpetajate lend Võrru, seal loodi uus teater, kandis nime Lõuna-Eesti teater. Ja terve see lend, välja arvatud paar erandit, määrati sinna. Ja mind määrati sinna siis näitejuhiks, lavastajaks. Millegipärast. Ja seal ma siis täiesti noore ja rohelisena tegin, omad esimesed lavastused ja mängisin muidugi ka paljudes seal pidid kõik palju mängimas, on väike teater. Ja nii et start oli, mul oli üsna üsna niisugune. Kes tolleaegsest näiteseltskonnast tanud, praeguseks teatri juurde jäänud, kes Lõuna-Eesti teatris alustas? Noh, ega neid väga palju küll ei ole. Jüri Järvet oli seal, Johannes Rebane ja, ja ma pean ütlema, et tegev näitlejatena ja tead, inimestena vist rohkem ei olegi. Noh küll, on on niisuguseid inimesi, kes kaanid töötavad ikka kunsti ja, ja, ja teatrilähedastel aladel, noh näiteks Heino Kulvere raadio kuuldemängude režissöör Ellen Alaküla veel paar aastat tagasi töötas Draamateatris. Aga rohkem seal vist testib praegu enam niisuguseid tegevaid inimesi ei ole. Ma olen sellest teatritegemise ajast kuulnud niisuguse väga romantilisi jutte. Ja ja eks ta nüüd tundub romantiline olevat, aga tookord ta nii väga romantiline ei olnud. Tähendab, ta oli romantiline selle tõttu kunagi karastunud huuled tunduvad romantilised. Aga see oli muidugi väga kitsas sõjajärgne aeg. Ja see teater loodi ka, kuidas ma ütleksin, võib-olla võib-olla pisut nii, noh, sügavamalt mõtlemata. Need eeldused, mis selles linnas kutselise teatri jaoks olid, olid, olid väga minimaalsed maalsed. Meie teatri majanduslik olukord oli väga vilets. Ääretult vilets teatri külastatavus sel ajal oli, oli väga kehv. Meil puudusid täiesti elamistingimused, esimesed paar kuud ööbisime vana puumaja põrandal kottide peal, kõik ühiselt mehed ühes ruumis, naised, teises ruumis. Ei olnud üldse mingisugust elamispinda. Teater oli kohe algusest peale võlgades, raske oli palka isegi saada. Ja läks paar kuud mööda, enne kui me saime midagi niisugust ühiselamutaolist. Ja peale selle muidugi nende tingimuste juures oli siis meil peaaegu iga iga õhtu oli väljasõiduetendused, Võru oli väike linn, see ju palju etendusi välja ei kannatanud tol korral. Ja nii, et elamistingimused olid üsna üsna rasked, aga, aga muidugi, eks ta nüüd nüüd paistab omamoodi niisugune seiklusrikas romantiline ja, ja kõik nii edasi. Ja muidugi, ega me seal pead norgu ei lasknud. Püüdsime teha, mis võimalik on. Meelest kandsime muidugi suurt missiooni ja olime niisugune nagu ikka noored noortele, paistab, et ainsad tõelised näitlejad tõelist teatritele hakkavadki neid tegema ja ja nii edasi. Millisena meenub Vanemuise teatriperiood? Või ka väga, väga töörohke periood. 51. aastal ma sinna läksin. Minuga üheaegselt tuli Vanemuise teatrisse ka Ants Lauter. Keda mina tundsin juba sellest kõige esimestest teatri sammudest peale 45. aastal, tema oli siis Estonia teatri kunstiline juht. Ja ma ei tea, võib-olla ka osalt tänu Lauterile, kes seal ka siis lavastas. Põhiliselt oli küll Lia Tänu kellele ma sain seal kohe üsna palju tööd. Nii näitlejana kui ka lavastajana, kuigi ma olin näitleja koha peal seal kogu aeg kuni lõpuni Vanemuises. Aga, aga ma tegin ka lavastajatööd ja sain üsna üsna mitmeid niisuguseid päris suuri osi üldse. Kokkuvõttes ma pean ütlema, et, et Vanemuise periood oli see ja Vanemuises mängitud rollid olid need Mis minust kui niisugusest päris Värskest teatrikooli lõpetanust näitleja tekkinud? Ja siis oleme jõudnud nüüd Tallinnasse. Kas Draamateater jättis ka midagi hinge? Minu põhilised näitlejatööd tundub mulle on siiski siiski seotud Vanemuise teatriga. Draamateatris mängisin üsna palju. Jaga lavastasin. Aga näitlejana ma nagu. Ei sulanud saanud päris sisse draamateatri kollektiivi. Seda enam, et draamas oli endas muidugi määratu palju andeid. Samaealisi nagu mina olin, valikuvõimalus oli suurem. Ja, ja nähtavasti ma ma ei meeldinud nii väga või minust ei peetud nii väga Draamateatris. Ja ma pean, ütleme, et näitlejatöödest mul midagi niisugust eriti meeldejäävat ei ole, aga muidugi ma töötasin sel ajal ka väga palju kuuldemängudes, raadius lugesin palju. Ja lavastasin üsna palju. Kuidas talle iseendale tundub, kas nüüd, kui te televisioonis olete palju lavastanud ja kus palju kõneldi teie lavastusest Rudolf ja Irma kas need niisugused nagu paremad viimase aja tööd kanduvadki televisiooni ilmselt? Nojah, no televisioonis ma olen olnud nüüd 17 aastat Draamateatris, ma olin üheksa-aastalt Vanemuise teatris, ma olin üheksa aastat, see on kokku 18, nii et et televisioonis ma olen olnud nüüd peaaegu sama kaua kui, kui teatris kahes teatris kokku. Sellest ajast peale, kui ma televisiooni läksin olen ma ju teatriga väga vähe tegelenud, teinud mõned üksikud lavastused. Kui te bäkki kõnelesite sellest Tamsele dramatiseeringus veidi sellepärast, et see oli minu meelest väga huvipakkuv Rudolf ja Irma, oli siis ta pealkiri televisiooni lavastusele. Nojah, see töö oli minule isiklikult ka väga, väga suurt huvipakkuv. Sellepärast et tegemist oli Tammsaarega punkt üks punkt kaks, sellepärast et mahuliselt nii suurt tööd ma ei olnud televisioonis kunagi teinud. Kui mitmeosalisena ta siis lõpuks jäi? Tema oli kolmeosaline kannaosa ning kolmeosaline ja, ja Kokkolist ta midagi nelja tunni ümber. Tsite Tammsaare probleemid, Tamsar, tegelased, Tammsaare dialoog, see on iseenesest juba raske ja mõnevõrra tema vastuvõtu teeb võib-olla raskemaks see, et igal vaatajal kuulajal on omaettekujutus Tammsaarest, nendest tegelastest. Aga see töö tõepoolest pakkus mulle väga suurt rahuldust, kuigi ta võttis üsna palju aega ja oli üsna kurnav, kohati aga tänuga. TeleEvald Hermakülale ja Elle Kullile peaosalistele. See töö oli siiski kandis nagu vilja ja ma ise muidugi pean teda ka oma vast kõige paremini õnnestunud lavastuseks televisioonis. Kuidas teie näitlejaid valite, teil on väga täpne see valik. Noh, ikka näo järgi, nagu näha järgimise tutvuse järgi. Tähendab jah, see on ongi üks niukene intuitsiooni küsimus. Panso rääkis väga palju nii kõhutundest, kõhutunne peab olema näitlejad ja näitejuhil ja ja see ongi niisugune omamoodi üks kõhutunne, ega seda ei oska kuidagi kuidagi ilmudi ära seletada. Muidugi väga palju oleneb ju sellest, kuivõrd sa näitlejaid tunned. Muidugi, väga igav. On näitlejaid valida niimoodi, et et kui sa oled mäles, niuksed analoogilises osas näitlejad näinud, et võtad siis selle järgi või ühesõnaga suruta nagu mingisugusesse mingisugust tampi või ampluaa asse. Mulle üldiselt meeldib siiski näitlejat näha osas ja ise anda talle osa selles plaanis. Millisena me seda näitlejat veel näinud ei ole. Et niisugune väikene annus põnevust või, või, või lootust, et kas, kas nüüd näitlejale sobib see roll ja kas ta saab sellega hakkama ja proovide jooksul niisugune ärevus ja ootus on minule kui näitejuhil hästi meeldiv. Teeb selle töö kuidagi põnevamaks. Üks kindla peale minek mulle nii väga ei meeldi. Kuigi näiteks sellest tükist, millest me rääkisime Hermakülale ja kuld on ju muidugi vastuvaidlematult väga andekad inimesed. Ja nii et selles mõttes, ega see risk nüüd selle antud juhul mitte suur ei olnud, aga, aga, aga ikkagi. Muide, Evald Hermaküla mängib mul nüüd järgmises lavastuses telelavastuses Tootsi. Nii et härra Rudolf ikka ja ja mõisavalitseja, Joosep Toots. See maalid, tulingi selle tüki juurde, tähendab, see on nüüd minu viimane lavastus televisioonis. Oscar Lutsu, Äripäev, tema nimi televisioonis lavastuse nimi on pildikesi paunverest. Osaliselt puudutab ka Tootsi pulmamaterjali. Ja ja seal siis Evald Hermaküla mängib Joosep Tootsi. Ja nii palju, kui mina oskan hinnata, mängib väga hästi. Ja seda kohe tahaks kiiresti näha. Kas alati on olnud näitetrupiga hea koostöö või on pika lavastamise tee jooksul juhtunud ka ebakohv? Ma üldiselt pean ütlema, et et seda on juhtunud vähe, et tekib mingisugune vastuolu näitlejatega. Aga juhtunud ja juhtunud on isegi väga rängalt. On juhtunud niimoodi, et tekib vahel tunne, mitte vahel, aga ma räägin konkreetsest lavastusest. See oli Luczybilanud ellu, nii see just ongi. Väga isevärki tükk. Ja lavastamise käigus tekkis mul näiteseltskonnaga niisugune imelik vastuolu, et tuli tahtmine lihtsalt pooleli jätta, sest kui lavastajaid mõista näitlejaid ja näitleja lavastaja, et siis on väga raske teha, aga, aga noh, õnneks me saime sellest siiski kuidagimoodi üle. Töö käigus. Ma arvan, et kuskil üks, üks üks vastastikune mittemõistmine mine. Jäigi välja paistma ka selle töö resultaadiks. No te olete teinud teisigi hüppeid televisioonist ära nädalate Estonias operetti lavastanud ja mispärast kastel operett meeldib? Jah, meeldib küll, meeldib väga noh, seedemeeldimise juured võib-olla viivad ka Vanemuisesse taga asjast Vanemuises, kui ma töötasin küll draamatrupis. Vanemuises nagu praegugi oli ka tol korral muusikalavastused, tehti operetti. Ma ise mängisin operetis kaasa, noh küll mitte jah, siiski isegi üks laululine osa oli mul seal ka, isegi jajaa esimest armastajat mängisin öös ei olnud küll päris ooperit, oli rohkem niisugune laulumäng kadunud uudi Väljaots veel lavastas seda. Niiet operett nagu, nagu ei olnud mulle mitte võõras ja operett kogu oma niisuguse siin näitlejatepoolselt väga suure mitme külgsusega näitlejad peavad omama nii hästi draamanäitlejavõimeid kui olema lauljat, kui liikuma hästi. See kõik on minu meelest niuke hästi hästi. Teatripärane žanr ja. Mulle meeldib, kui Tanja ooperit muidugi ka vaadata meeldib. Aga just selle klausliga, kui ta on tõesti hästi tehtud. Ja sellepärast, kui nüüd see ettepanek tuli kõrveri, Liivese operetti. Kuskil Momparnassil Estonias lavastada, siis ma võtsin selle küll natuke väriseva südamega, aga siiski siiski nii suure huviga vastu. Kuidas selle Gunnar Kilgas tundub, kas see, et noh, ise olete terve oma elu jooksul näitleja ka olnud, kas see aitab teid teie lavastamise tööl ka palju vä? No mina ausalt ütelda ei kujuta üldse ette. Ei kujuta ette, kuidas saab lavastada inimene, kelle näitleja kogemused puuduvad. Ma ei kujuta seda ette, aga elu näitab, et see on võimalik ja väga häid lavastusi võivad tõepoolest teha inimesed, kes üldse näitlejad ei ole. Aga muidugi, seal on nüüd kaks, kaks asja, võib-olla teinekord lavastaja, kes, kes väga tunneb ennast näitlejana või on suurte näitleja kogemustega. Võib muidugi sattuda ka niisugusele halvale teele. Et ta jääb näitlejaks ka lavastamise juures. Tähendab, ma mõtlen seda, et et selle asemel, et näitleja suunata näitlejaid mõtlema, panna näitlejaid looma, panna näitlejaid otsima panna. Noht tikub kuidagi ise niimoodi näitlejana omaenda näitleja ettekujutuse ja kujutluse põhjal kas või ma ei ütle päriselt ette mängima. Ettemängimine on midagi muud, aga siiski liiga rangelt ühekülgselt. Võib-olla juhib näitleja just selle ettekujutuse juurde, mida ta ise näitlejana teeks selles mõttes võib-olla ka olla isegi teinekord kahjuks. Aga üldiselt arvan ma siiski, et, et näitleja kogemused peavad ikkagi ikkagi olema lavastajale. Mis teid näitlejana looma paneb, ilmselt lavastajana looma, paneb teid üldse siin elus elada, aitab. Ei no vot, ma ei tea, ma ei ole muud tööd teinud varasest noorusest peale, kui näitlejatööd ja lavastajatööd kohe pärast kooli lõpetamist. Ma olin siis kaheksateistaastane kui ma läksin Estonia teatrisse sinna õpperühma, nagu ma rääkisin. Ja sellest peale ma olen kogu aeg elanud teatri sees ja ma ei kujuta ette, et ma üldse mingisugust muud tööd saaksin teha. Teen ma siis seda praegust tööd nii hästi või halvasti, kui ma teen. Aga, aga mingit teist elu või teist kutsiaala. Ma ei kujuta üldse ette. Aga, aga mis mind looma paneb või mis mind näitleja juurde kutsub, ma ei tea, öeldakse tavaliselt edevus. Ma ise tunnen, et ma eriti edev ini, ma ütleksin niimoodi, et ma tunnen, et ma ei ole, mõtlen, et ma ei ole väga edev, aga ju ma siis ikka olen. No meie jutuajamine Läheb saatesse, siis on ta muusikaga seotud. Mis teid muusikaga seob? Noh, operetist ma juba rääkisin. Operett meeldib, see tähendab, operett meeldib mulle ka sellepärast et mulle üldiselt meeldib muusika. Vaat nüüd nii tagantjärgi sellesama teema juurde tulles, et miks ma näitleja olen, ma ütlesin niimoodi, et ma ei kujuta ühtegi teist eluala ette, kus ma võiksin tegutseda, aga üks eluala, mida ma küll kujutult leksin On muusika muusikaga ma tegelesin juba koolipõlves, õppisin viiulit ja, ja võib-olla oleks elu natuke teisiti läinud, oleksid õpingud muusika alal jätkunud, võib-olla siis võinuks Muska muusik saada. Igatahes muusika on Molice niisugune väga hingelähedane ja hingekeeli kõige rohkem puudutav kunstrist. Teatri kõrval. Skoolate tihti kadus, kahusid ja kuulan küll, kuulan küll ja. Ei tea, kui niimoodi praegu eksprompt küsida, andel mingid muusika soovitused ka Meesaatele. Võib-olla noh, jääme siis ka niisuguse muusika teade sünteesi juurde, võib-olla midagi, midagi ooperivallast, midagi putšiinist.