Kui Kadri paraku minna ja Aili Vindi pilte vaadata seal näitusesaalidest, siis siin Lasnamäel teie ateljees olla säili, hakkad mõtlema, et kuidagi ei kõla kokku Hayley lindi meremaalid ja ja see Lasnamäe ateljee koos teiega siin. Jah, ega ma Lasnamäel ei olegi ühtegi meremaali veel teinud. Minu üks meremaal on pooleli, ma nagu ei raatsigi teda käsile võtta, valima hakata. Lasnamägi ei inspireeri mingil kombel merd maalima, siin ta on, mul paistab aknast natukene majade sammaste vahelt kahju, et silmapiir ei paista. Vaatasin ühel päeval neid maju ja mõtlesin, et Juhan Liiv ütles, et kui seda metsa ees ei oleks, mina jälle mõtlen, et kui neid maju ees ei oleks mõtlesin veel edasi, et aga et seda metsa on ju nii sirgkerge tekitada. Mul ongi juba metsviinapuuväädid rõdu peal kurje alla ajamas, sest ma otsustasin, et need majad, maja ääred tuleb kõik täis istutada metsviinapuu väete. Ja siis viie aasta pärast on nendel kõikidel majas hammastel pikad seelikud seljas ja 10 aasta pärast on nad kadunud. Jälle jäävad siis ainult need väikesed liftišahti kastid, mille me siis valgeks värvime. Siis tekib nagu pisikene nukulinna. Ma tean, et te käisite ka nüüd pühapäeval lauluväljakul koos eestlastega laulmas ja siis ta ei ühinenud selle lauluga, et peatada Lasnamäe, sest see ilmselt on ja jääb pikaks ajaks teie loomingupaigaks. Loomulikult see oli mu meelislaul. Aga kas me ikka peatame? Tahaks väga loota, et see nii on, sest sest mere poole vaadates paremale on veel näha tühje platse ja jagas tõesti need ka täis, ehitatakse hullemaks, teeb mind see Dvigateli korpusse tsitadel, mida siin suure kiiruga ehitatakse, kes küll projekteeris sellise maja, sellised üheksakorruselised majamürakad? Otse vanalinna ette, need ka viimane see viimane tagasiside Tallinnaga ära kaoks. Paistab veel Oleviste ja pisut sadama lahesoppi. Aga kohe pärast on ka nemad kadunud silmist ja on jäänud ainult niisugused koletud. Hirmuäratavad ajad ka üldiselt peatamisele Lasnamäe laseme siia kraavi, kutsume Pirita jõe, hakkame sõitma ka luudega, siis me ei tahagi Tallinnasse minna, siis meil on siingi, keda mehed istuvad. Sääres püüavad kala ja naised heegeldavad. Kodus, kuid esialgu on see siiski veel unistus. Mida teie mõtlesite seal lauluväljakul, kes me kõik seal peaaegu olime. Kui me seal käest kinni hoidsime, kõik ja laulsime siis tuli mulle niisugune lapsepõlvemeeleolu ja lust peale ja ma mõtlesin, et kuigi nüüd süüakse, hakkame telefoni mängima. Ja siis ma oleks ahistanud naabrile kõrva, et et ütle edasi, et teeme tööd ka sama hästi kui laulamegi. Kõigile tuntud tõde, et ahelik on just nii tugev, kui tugev, on tema kõige nõrgem lüli ja laulmise peale me oleme mihklit, laulame, et eestlane olen ja eestlaseks tahame jääda. Meil on veel Eestimaa ja me armastame teda, tahame teda hoida ja kaitsta. Aga kuidas küsite? Mõtle, mida saaksid sina ära teha oma rahva ja kultuuri heaks. Tegelikult on see nii lihtne, ei ole enam orjad. Jätame siis maha need võõrastelt külge saadud kurid põliselanikele, loomult vastuvõtmatu laiskuse, hoolimatuse töö vastu, saiu töötada oma kodus. Homme sa tõused, lähed tööle. Ja kui sa oled kord juba kodunt välja tulnud, tööle, siis teesi töö ära teeks korralikult ja kohe de armastusega. No aga kui sul tõesti ei ole armastust oma töö vastu systeerida vihaga ja nii hästi, et sa seda kaks korda ei peaks tegema või mis veel hullem, teise kaela veeretama, seal täna panen imeks ja kui töö saab hästi õigeaegselt tehtud, ei jõua kohe äragi imestada. Aga homme imestrane juba selle üle, et keegi on jätnud oma töö tegemata. Vot nii, jõuamegi suure ime juurde. Ainult nii saame tagasi elurõõmu ja elu mõte, kui oleme uuesti harjunud normaalselt inimese moodi oma tööd tegema. Sest igat tööd saab teha paremini, saab teha vaimsemalt. Mõtelge ma nüüd hüüan Heicina müüjanna Rasätti midagi koti põhja, rikutud viinamarjakobarat, õhtul lähed poodi ja sulle määritakse kaela haisema läinud tursk lausa naerma ajab, kuidas hästi? Üks ametnik teist taga kirub. Endal suur palk silmas? Tahaksin hüüda. Asjad, ametnikud ilusad nagu ladvaõunad päikse käes. Te hoiate õunapuust kinni ja vaatate suure ükskõiksusega alla, kuidas meie kunstnikud kasvõi näiteks nagu kassid ja koerad kakleme, võideldes töötingimuste küll töövahendite pärast, jagades ükshaaval kumme, rõhknaelu, lehthaaval trükipaberite lõuendit, värve, inimesed, mõtelge, miks te heite üleüldse võeti. Andke endale aru, kuid ei ole võimelised oma tööd ära tegema. Siis loovutage see koht teisele segati teiste inimeste tööd ja tegemist. Aga kõige hullem on tühipaljas lubamine. Jääd lootma, et ehk teebki ära, aga tema on ära unustanud, aga häbi on vahepeal kontrollimas käia ka. Kui teil endal on aega küll, ah, tööaeg ju, puhastage vähemalt nende pealegi, tööaeg kestab lõputult. Kes ei käi tööl, ei loe oma tehtud töötunde, ühesõnaga armastab oma tööd. Enam ma näitust teha ei taha. Mitte pärast, et ma ei viitsi, vaid et ma ei või näha enda ümber laisku lohakaid, hoolimatuid, küünilisi inimesi. Päris tihti oli mul tunne, et olen nagu pesumasinas, jälle on keegi ta sisse lülitanud, aga v on unustanud sisse lasta ametnikud asja. Võtke palun teatavaks, et loojate jaoks on iga kultuuriüritus püha. Iga kunstniku näituse avamine on meist igaühele suurt suurpäevaks sest näitusesaalide vähesuse tõttu saame neid korraldada ju naeruväärselt vähe. Aga Ivan nädal enne minu näituse avamist teatas sirp ja vasar ja õhtulehte daily vindi näitus on juba avatud, mõelda vaid üks nädal ees või taga. Aga mina pean veel mitu muud oma sõprade-tuttavatega kokku saades vabandama ja seletama, miks ma neid näituse avamisele kutsunud. Siinkohal kasutanud must ja palun mu sõbrad, ärge solvuge mu peale. Kutsed anti mulle üle alles näituse avamise eelõhtul öösel kell viis hakkasin ma kirjutama kutseid neile, kellele mul oli võimalik käsipostiga nad kohale toimetada. Hommikul kell kaheksa töötasin mööda nõmme ette Tallinnat nendel süda sees valutamas siis näituse ülespanemine jäi õhtul pooleli. Polnud enam töövahendeid, oleksime kolmekesti. Jüri Kask, kes oli minu näituse kujundaja ja Toomas Vint ja mina oleksime ta hea meelega tahtnud ära teha. Aga ei andnud töövahendeid. Tund enne näituse avamist lendasime mööda lossi ringi lai kübar peas, kõpskingad jalas ühes Kessaa teises tolmulapp ja ajasin taga neile appi antud töömeest keda ei leidnudki jäädol. No oli mul jah selline eralõbu, teha näitust. Muide, kui välismaal selline näitus ülevaatenäitus püsti pandud saab, siis läheb see näitus koos kunstnikuga tükiks ajaks aastateks laia ilma rändama. Meil saadetakse tavaliselt ta Kohtla-Järvele, loomeinimene ei tohi ja ei saagi seda ükskõiksuse lammust endale selga tõmmata. Meie töö on meie elu. Ailima segan korraks vahele ja, aga nüüd on nii, et näitus on Kadriorus. Räägime sellest näitusest raadios ja et need meremaalid lähevad talle vast hinge ja, ja talle need meeldivad ja kuidas Aili Vint neid ometi teinud on? Kas see on meie meri? Ja ma ei taha üldse rääkida oma loomingust, mul on süda haige hing haige sees ja ma tahan ära öelda oma südamelt kõik selle, mis juba ammu mind on häirinud, nii et las ma lasen edasi varasva ju teeme nii. Kuhu ma jäin? Jah, et me ei saagi teada, kui suur ja ebainimlik pingutus on. Kas te olete ka selle peale mõelnud, mida on need inimesed, meie loojad suurkujud pidanud oma maal üle elama? Miks nad on lahkunud? Minu meelest on see ülim ohvrimeelsus, kui vaimuinimene loobub oma kodumaast loomise kasuks. See on üle enda astumine. Neid peab imetlema, aga mitte hukka mõistma. Miks meie kõrval ei ole enam Arvo Pärti, Neeme Järvik, Rein Rannap, bit. Ei ole enam Ülo Õuna ära läinud mehelikult suuri suurkujud, armsad eestlased, tehke midagi. Hoidke oma andekaid inimesi, Ta on ju igaüks asendamatu. Ärge solvake neid oma ükskõiksusega, austage ja armastage neid. Ja nende tööd igaks juhuks. Appi rohelised, nõtke Kameid, kaitsetuid, vaimuinimesi loojaid, looduskaitse alla. Kaitske neid laiskade, Laakate, tööliste, hoolimatute ja kadedad ametnike asja ja teest, intriigide ja igapäevaste olmemurede eest. Mitte ükski meist ei murduks ega oleks sunnitud maha jätma oma eestimaad, lohutuseks leidub kadeemegis, ei armasta, ei arveste ei arvesta igat oma liigutust. Kelle soov on oma töö teha ära hästi. Nad on olemas ja milline rõõm on tõeline pühapäev on see, kui sellisega kokku satud. Kuid mitte töö tegemist ei tule menetleda, see peab olema inimese loomulik vajadus. Imetleda tuleb õpetajat inimese jaoks välja mõeldud ja hästi ehitatud maja, lilli, loomi, kunsti, suuri mõtlejaid, raamatuid, ühesõnaga tehtud töö tulemust. Imetleda tuleb sõprust ja armastust, vastastikust lugupidamist ja heasoovlikult. Maalisin närd just sellepärast, et tema joonelisus paneb meid häbenema oma pisimuresid. Nendest üle olles muutub vaim selgemaks. Nerd on eestlasele vaja terakesi. Nüüd haili südamelt palju ära. Aga ma siiski tahaksin veidiga teie loomingu poole pöörduda. Pöörduda selle graafika poole, mis on ka teie näitusesaalides olemas ja mis tekitas Ta on niisugust kihinat, ütleme siis niimoodi. See kihine oli vist niisugune võlts kihin, ma mõtlen teie erootilisi pilte. Ei tea, kus mina, sa tea. Üldiselt minu. Minu graafika puhul rääkis näiteks kunst ärel Leogents, et luges selle graafika sisu tabuks. Aga minu meelest on minust kunstnikul Kunstniku väga tähtsaks ülesandeks tabude katkirebimine. Just meie peame muutma igapäevase elu realiteeti. Just meie peame olema need, kes on seatud purustama dogmaatilise kindluse inimeses et elu läheks. Mis asi see on? Minu graafikasugune? Mõte. Ja ega vist rohkem tema kaitseks pole välja astuda vajagi, sellepärast et ta kaitseb iseennast. Eks Alaine. Kui ma nüüd sain akrüüli, muide meil meie kunstnikul on selline probleem, et me, me ei saa unistadagi, arvestada sellega. Ma võtan kätte selle, selle materjali, teen seda, meie teeme olemasolevatest materjalidest. Ja nüüd äkki tõi vend mulle akrüüli. Ja siis ma viimasesse saali maalisin akrüülmaalid akrüülvärvidega ühe seeria, mille nimeks on sinus nii närviliselt seisundit. Ja kui ma seda tööd tegin, siis ma väga palju mõtlesime noorte peale. Ja ma mõtlesin, et mida eelkõige ja inimese eksistentsi üks kõige loomulikumat tundeid, erootikat, tööd, leiba ja kultuuri, looduse ilu, nautimist, mida on vaevast sündinud inimesele ikka leiba, ema, isa, armastust, nende erootikat. Et väikeses tekiksid terved tunded, vaimsed huvid. Meie elu jätkamise vastu. Aga meie ütleme, et see on puutumatu teema, tabu ei tohi. Me peame häbenema oma sünni algust. Me olime veel ikka panna täheks sisse illustratsiooni, kus ema annab lapsele rinda. Asendame selle lutipudeliga. Inimene peab erootika väljendust tabuks vaid vigastatud tunnetuse tõttu. Sellisest väärast tunnetusest tekivad kompleksid. Pidurdub tema demograafiline areng, hullem tekkivaterversused, sest algary allikas kägistatakse ära täitsa iial paisuda suureks jõeks. Aga ikka hilined meremaalid ka. Meremaalid pühendasin ma Virumaale tema tublile ja töökale rahvale. Olen ise Virumaalaps. Sellepärast on mul eriti valus, kui temale hoolimatult haiget tehakse. Õpetada inimesi paremini nägema, tundma, see on kunstniku üks põhiülesannetest. Ainult vaatamisest on vähe, tuleb õppida nägema. Et näidata, arvan, et, Tema meeleolusid olen püüdnud tema hetki teatada, lõuendile panna. Muide märjal kummaline olevus hispaania keeles on meri, kord naine, kord mees, olenevalt tema meeleoludest, matena tujudest. Ma arvan, et tormine on äkki naine või õige haigetormile. Meri on naine ja tasane meri on mees. Rahulik meri meeldib naistele, eks ole ju. Sest naised on loodud kaitsma ja säilitama teda, mis kisub mehi tormist merd katsuma. Tormine meri, naine, liikuv veri voolab, vesi on kõige nõrgem, aga ühtlasi kõige tugevam elementidest. Resi tähistab viljastavat funktsioone. Samas stiihia element, tasane mere on rahuldatud, erootika, need pagana hästi tunnetavad ikkagi hispaanlased merd. Aga ainult mees ja naine koos on üks tervik ja siin on ka hispaanlastel jälle õigus. Või on, on nii naine kui mees? Eraldi naine, mees on poolikud. Ja vot nii just algabki seerias viimase saali tagumises seinas. Mäletate, seal on kaks oks poolikut niiskust, lõuendit.