Tänase jutuajamise juhatas sisse Porteri igihaljas lugu. Armastus müügiks. Tänapäeval ei ole mitte ainult armastus, vaid kõik on siin elus. Müügiks ütle palju küsiksid, kui sul tehakse ettepanek teha üks foto seltskonnakroonika jaoks mullivannis. Ma lihtsalt ei annaks niisugust fotot, rääkimata sellest, et ma hakkaksin dile midagi küsima. Aga samas on ju inimesi, keda võib jätkuvalt näha ühes või teises kroonika ajakirjas. Noh, vaata nagu öeldakse, et maitse üle ei vaielda, ütles kuradi nõgesepõõsas ja niimoodi see on. Aga samas Ines Aru, sina oled oma hinge müünud kahele nii draamale kui ka komöödia läheks. No tegelikult elu on tragikomöödia kõik meie ümber ja meie selle sees ja kõik oleme tragikoomilised. Ükskõik mida sa vaatad või. Või mille sees sa oled, ikkagi tundub noh, see see ehk neelu, see ehtne elu, mida me elame, see, mida me tunneme, mida me mõtleme, kõik, kõik on tragikoomiline. Aga kui sa nüüd kõnnid tänaval või sõidad bussis või istud kohvikus, kas jälgid kaasinimesi vett saada sealt mõningaid käitumisnüanssi, mida sa saad hiljem oma lavatöös kasutada. Koolis on see sisse meile juurutatud, et me peame neid jälgima ja paratamatult jälgid neid ja jälgid pidevalt eneselegi aru andmata, et seal niimoodi jälgid. Ja see on samal ajal niisugune halb harjumus, halb selles mõttes, et ta mõjub minu psüühikale halvasti. Et kui ma niivõrd palju nüüd nii vana, kui ma olen. Ja nähes seda kõike, mis toimub ja kui see tuleb mulle enamjagu tuttav ette. Ja eriti harva noh, on niisuguseid, missuguseid rõõmuhetki, Võnnivust, rõõmsat äratundmist, et ahaa ja see on hoopis niimoodi ja ja vaatamine, millest tema oma olemisega räägib see on niisugune midagi uut ja huvitavat ja ennikust õnnelik, rõõmsat siis on küll hea meel. Egon Nuter on ennast ju populaarseks läinud ka sellega, ta teeb väga hästi meie presidenti järgi, kui sina nüüd lased silmade eest läbi need naispoliitikud, keda võiksid sina imiti järele mängida. No ei, vatiimitatsioonimoment, minul nagu puudub, ma ei oska eriti hästi imiteerida. Kui ma mõtlen, et võib-olla natukene kes oma välisjoonise poolest võib-olla välise joonise poolest oskan kedagi kedagi paksema laami võib-olla seda juba ette heidetud, et, et ma ees antud momendil lastelavastuses mängin ja kedagi ma ei ütlegi, ta. Aga. Milline oli üldse esimene roll, millega sa üles astusid? Ma ei tea, juuda üks, mingisugune niisugune, ma mäletan Viljandis. See ei olnud mitte esimene, aga üks esimesi Viljandis mängisin pidevalt niisuguseid Komsomoli töötajad komsomoliaktiviste, niisugune nagu tolleaegne minul, sõbrannad Nad, ütlesid niux tipa-taparollid et ajab mingisugust mõla suust välja ja püüab teisi ümber kasvatada kohutavalt ümberkasvatamine, see on mul nagu ma ei tea, see on kuskilt geenidest, arvab et see, see viga mul kogu aeg küljes. Ja pai vabal. Kuigi ma näen, et, et puud kasvavad ja põõsad kasvavad ja üldse loodus kuidas loob ennast ise ja ja lihtsalt on, et kena oleks, kui inimene ka saavutaks niisuguse rahulikkuse astmed lihtsalt tulla. Lihtsalt mõtelda. Ja ja mitte sekkuda teiste inimeste ellu. No seda ma olen öelnud ka kuskile jahmatama pannud inimesed, näitleja on oma põhiolemuselt intrigant tähendab loo enda jaoks intriigi laval. Ükskõik milliste intriigi tähendab, sellesse sõnasse suhtuda, tuntakse, noh seal on ainult niuke halvanud tähenduslikuga tähendusega sõna olnud inimestel. Aga ka heas mõttes, tähendab intriig on vastavas näidendis on, on olemas ja kui teda ei ole olemas, siis ta tuleb enda juurde, aga muidu muidu ei ole huvitav vaadata. Ja intriigi kaudu koorub välja ka inimese iseloom. Ja, ja kindlasti Aga millal sa selle koomilise poole eneses avastasid, või avastas keegi teine? Mina usun, et küll mina selle üle olen mõtelnud, et et kuidas see niimoodi. Ent mani koomiline kukkus mul välja, aga ilmselt see minu niisugune fanaatiline omamoodi niisugune fanaatiline vali hääl ja minu niisugune tõsidus, kuigi ma noorest peast naersin hirmus palju ja sellepärast ma üldse teatrikooli sisse sain, ma hirmus palju, naersin, Pansole see omal ajal tohutult meeldis. Ja kui me olime teatrikooli lõpetanud, Panso tuli ükskord juurde paar aastat oli möödas Tartus ja küsis, et kuhu sa naeroni jäänud, siis ma hakkasin selle peale mõtlema, et tõesti, et mis, mis nii tõsiseks on teinud ja naersin edasi. Ma ei ole elu sees olnud niisugune söödavalk ilus, nagu öeldakse. Niisugune beib. Ja ilmselt minu välimus, minu pikk nina ja minu tõsidus ja minu vali hääl ja eks kõik kallutas arvatavasti siis nagu see oli koomiline. Tähendab, kui inimene on ääretult tõsine, ajab mingit oma asja, see, see tõesti ongi tegelikult koomiline. Ja ju ma siis hiljem hakkasin neid neid asju nagu paremini esitama või need tulid mul paremini välja. Niuke koomilise kallakuga asjad. Nojaa, estraadipoolelt oled sa meelde jäänud eelkõige Elizabeth jõhvina ja sinust on isegi laul tehtud. Ja selle laule on teinud Joel teenifelt, ta tuli minu juurde kunagi aastakümneid tagasi. Näed sa, ma võin juba aastaid tõsta niimoodi 10 20 aastat edasi ja ei ole midagi nii nagu omale. Salme Reek ütles, et oh mulle üks naine vastu Viru tänaval ja kujutad ette, tuli välja ta mu kooliõde ja ma ei olnud teda 60 aastat näinud. Kui vana see oli. Alla 20 oli, kui ma teda viimati nägin, et ta Prantsusmaal elanud üldse nägu ei olnud muutunud, kohe tundsime ära ja hakkasime rääkima juttu. Aga räägime sellest laulust, oled sa rahul, sellega on selles sinu tüüp olemas ja tegime reklaamiklubis, oli see jõelise tempel, tuli juurde ja küsis, et kas ta võib. Tähendab, ta on kirjutanud juba minust laulu ja kas ma loeksin selle läbi ja kas ta võib sellest sellel viisi teha. Ja ma mõtlesin, et kindlasti on pilalaul, et minust niisugust ilusat ja Tore, et laulu nagu ei ole tehtudki ja siis ma lugesin selle läbi ja mõtlesin, et miks mitte seal tohutu reklaam. Ja nii oligi ja päris päris naljakas kukkus välja küll. Estraadis ja selles kergemas žanris oled sa ka ikka selle poolt, et tekstis peab mingi diiva olema mingi tagamõte, et seda tühja lora, sa ei ole tahtnud kunagi esitada. Noh, on ka niisuguseid ära lara pärast, aga aga noh, neid ma olen jah, harvemini teinud ikka mingisugune iva või noh, niisugune nagu venelased ütlevad. Jumeka peab sees olema. Niisugune tõsine tera tähendab läbi mille ja, ja eriti viimasel ajal mulle on kirjutanud üks neid lugusid ja mulle meeldib ta väga sellepärast, et tema nali ei hammusta. Aga läheb nagu asja olemusse sisse, tähendab, tal on tal on mingi tõsine ja valuline tagamaa, on olemas. Aga meeldib sulle ise ka nalja teha teistele ja teiste kulul. Ei, ma ei oska. Ma tahaks küll, aga ma mitte ei oska. Ma lihtsalt ise olen elus, kui mina ennast väljendada, siis ma olen terav Terava keelega, nagu öeldakse. Kuigi ma ei taha eriti olla leebelt, ei kuku lihtsalt välja, kust see pärit on, see terav keel, ma mõtlen, et kunagi tuulikule mõtlesin Jüri tuulikule, et eta mulle kirjutaks. Tähendab, naljalugusid ja. Tema on ju Abruka poiss. Ja siis ta ütles, et jaa, et küll ta kirjutab ja siis läks natukene aega mööda ja ja, ja päris pikalt läks mööda, üks kuu umbes ja ta ütles, et ta ei saa sellega toimet. Et mina, Ma olen niimoodi poolest saadik hiidlane ja hiidlastele väga teravad naljad, nii et isegi kui see esimesel momendil saad aru, et aga nüüd panin pirni, siis lähed koju ja mõtled. Oi, ta hoopis niimoodi ütles ja ta tahtis mind solvata ja need ühesõnaga liiga teravakeelsed naljad, et tema niisugust ei oskagi. Aga on sind elus keegi solvunud, oled sa mõne peale viha kandnud või kannadel? Kõik inimesed kunagi solvunud millegi peale, see on täitsa loomulik solvumise tunne. Inimeses. Aga vihagan ei, ma ei, ma ei tea, mul ei ole niisugust. Mul on palju niisuguseid, kelle permale vihastanud küll hirmsasti oleme vihas tänud. Ja siis on elu mänginud mingisugused niisugused situatsioonid kätte. Et see inimene, kes enne mind vihastanud, on minu ülemus olnud. Ja äkki on elu viinud nii kaugele. Ehkki tema sõltub jälle minust. Ja vot siis on mul küll mitu korda ja selle juures olen ma ennast tänanud, et ma nagu seda vastu ei ole teinud ja ei ole selles mõttes Kauna kandnud, sest see on mulle tõesti vanaemaga, ma katsusin vanaema poolt nagu sissejuurdunud, ega maaslamajat ei lööda. Me rääkisime alguses sellest kahest maskist, naerust ja nutust tõsisest. Sa oled ju oma teatritöös nii mitmes teatris olnud. No mul on peaaegu kõik läbi käidud, välja arvatud Linnateater, no see loodi hiljem siis juba nüüd on nukuteater nukuteatri kordima, mängin Piplale, igal pool on nii head kui halba. Teater on juba iseendast omaette riik riigis. Ja, ja kuna ta tegeleb niisuguse omamoodi niisuguse riskantse asjaga, et ta arutleb inimese üle ja, ja räägib inimesest eri situatsioonides, eriolukordades erimõtetega inimestest ja lahkab inimest ja ja, ja püüab teda natukene panna nägema seda, et aga miks nii, aga miks mitte nii ja võib-olla nii. Aga on olnud ka mõni selline roll, mida sa oled rohkem kaasas kandnud võib-olla isegi siiani. Mida sa oled mänginud laval? Ma ei tea Mul on, ma olen kunagi unistasin kohutavalt, unistasin Kõrboja, perenaisest ei kõlba, Janno. Ja siis siis sain nii vanaks ja siis ei tulnud midagi sellest välja ja. Ja vot see on võib-olla, võib-olla on kõige rohkem niisugune loll, sest katku Villut oleksime tahtnud parema meelega mängida, aga kuna ma olen ainus saadud mängida. Niisiis ma mõtlesin selle Kõrboja Anna peale. Mulle üldiselt noh, läks nagu hinge, eriti hea stiil on Tammsaarel minu meelest just sellest Kõrboja peremehes. Tema niisugune hekseldame, hiietab stiil, ta, ta hoiab seda lauset nii kaua käes ja teeb ta nii pikaks, kuni kõik tõesti on ammendatud, kõik kõik mõtted sügavuti mõtted ja pealispindselt mõtted ja kõik mingisugusest nähtusest ja mida see nähtus kaasa toob. Kui palju sa mäletad oma rollide tekst? Ei, ega ei mäleta, see roll on läbi elatud ja nii ilmselt on andnud endale käsu oma ajule, et see välja visata ja nii ta, nii ta ongi välja läinud. On üks moodus veel, ülesastumiseks on nõndanimetatud etlemine. Ja mul on luuletused meeldinud. Terve elu. Tähendab selles mõttes, et, et kui mul noorest peast hästi raske oli, siis ma avastasin enda jaoks hernes DNA. Ja kui ma lugesin teda, siis ma sain sellest nagu endale kohutavalt niisugustki. Jõudu tähendab selles mõttes, et, et näed üks mees, üks koolinõunik käib mööda Läänemaa maad ja kirjutab nii hästi oma sisemistest läbielamistest ja siis ma mõtlesin. No mis on minu mure tema mure kõrval? Et mõtle kui globaalselt ja kõike edasi, ta on suutnud seda kõike läbi Nõmmutada. Ja muidugi mulle meeldib hirmsasti Betti Alver. Jalveris, eriti mis puudutab meie meie näitekunsti ja nii edasi alati tuleb mulle meelde üks tema poeemist mõrane peegel, üks katkend ja vastuoksad Maale läks Rätsep nõelasilmast läbi. Ta pääses näitelavale Oya. Ta pildus kiiri veel mõnikord kui mängis liiri. Kuid kahjuks polnud sama ehk ka Mogri, Märt ja piibeleht. Nii mõni süda õnnest luksus, nii mõni poodnik back jäturd, kes hädavaevalt mahtus tooli lei vastu vesti rinda, peo ja võltsilt, kaaludes petrooli. Veel kaua, mõtles Zarea. Näitlejad peavad ju laulma, musikaalsus peab meil ka olema kaasa sündinud, nagu sina ei ole proovinud, kas solistina üles astuda? Jah, oli didaatoludele. Olovern see laulu, mis oli tehtud viimati, kui me tegime soomlastega seda suve suveteatrit seal Soomes, et tingimusi kõik naised mängiksid, see oli mingi rooside mõttetud, et kuidas rooside rooside festival ja kõikidest teatritest ja pidid mingit piibliainelist näidendit mängima ja et kõik naised siis ja kuna mul oli kõige madalam hääl, siis mind pandi Oloverneseks verre selluix laulukene, mida ma laulsin ja mida. Veljo Tormis kuulas ja ütles, et on naljakas küll aga tema nagu intelligentne inimene ta ei ütelnud lihtsalt, et ega ma viisi ei pea või midagi sarnast ütles kõla põhimõtteliselt küll ja niimoodi. Aga ma sain aru küll, et midagi midagi ei ole, nii nagu veab. Minule ütles Riina Roose, et ma isegi pidevat viisi. Kuigi pärast ütleks üks näitlejatar ma kuskil püüdsin laulda, mingi näitlejate kokkutulek oli ja kõik laulsid ja mina laulsin ka selle olu wellness laulukese maha ja siis üks nukuteatris, et ta pole kunagi nii ühe toonilist helikuu pilgud. Järelikult laulsid ainult tooli peal, ma ei tea, missugune toode. Seni Siimon ütles kunagi, et minust saab küll laulja, ainult et ma vahetan helistikke. Nii suvaliselt Lääne-Eesti helistikus tennise mängleva kergusega, vahepealsed toonid nagu puuduvad niimoodi minnes ühes helistikus, teised. Aga üldiselt Aru küll, kes viisi peab ja kes viisi ei pea, teiste puhul saan aru, aga ise kellega sa oled kõige rohkem estraadikavadesse üles astunud? Keda ma olen lauljatest no orumetsa kindlasti. Nüüd ka hiljaaegu, kui me käisime seal Ameerikas ja Kanadas käisime avaniga, Karl Madis. Väga mulle meeldib, tähendab, temasugune tämbri ja ja üldse laulmine ja orumets, mulle meeldib tohutult tore sugune nakatub ja Tore partner. Temaga on mõnus teha ja siis olen. Matti nuudet Patti nõudega hiljaaegu esinesime koos straadi kavas ja ja siis on seelikukütid muidugi, kes mulle alguses tohutult meeldisid. Ma olen ilmselt nendega ära harjunud. Et võib-olla meeldivad ka, aga ma olen nendega ära harjunud. Aga algul, kui nad tulid ja hakkasid ilma tegema, sa püha taevas, mulle meeldis see nauding, millega nad laulsid. Üks naiselik küsimus ka sa ütlesid, et sa võid ühest helistikust kergelt teise minna aga moe osas ei ole väga selline, et ma täna riietena ühte homme teist saadet, niisugune tagasihoidlik rahulik inimene. Läti öeldud ja niimoodi taktitundeliselt öeldud, tead, mai viitsi, kuna ma olen nii palju elus neid kostüüme laval vahet tänud ja kummast Elizabethi jõhvid tegin siis kogu aeg muretseti mulle uued kübarad ja stagnaajaloos oli ainukene eputamise koht ju ja kõik naised vahtisid, suud, silmad laiali ei lähe. Niimoodi võib ka teha praegu seal täitsa tavaline igaüks võib käia millega, millega tahab nüüd niimoodi, mis parasjagu silme ette puutub ja kui raha on, siis osta saab, ma mõtlen küll, et võiks käia niimoodi riides ja oi kui põnev oleks, niimoodi ma ise ise teeksin ja ega ma ei mõtle halvasti neid riideid välja, aga ei ole aega selleks. Ma leian, et see ei ole kõigele. Nii ta on. Nüüd sa oled vabakutseline. Elada. Kui ma oleksin, tähendab, ma olen pensionär ja kui ma elaksin ainult pensionist, siis ei elaks küll, mis elatisraha see ei ole, isegi hinge sees hoidmise rahavalt ei ole? Ei oska, aga ma teen kontserte, esinen siin ja seal teatris ja ja, ja siis tuleb küll otsaga välja. Ja mul on mees, kes töötab. Kellel on veel tööd. Suur tänu ja meie jutuajamine sai teoks sellel põhjusel, et hiljaaegu oli sul väikene ümmargune juubel ja mul on hea toost lõpuks kallis Ines Aru, võta pits ja pea aru. On küll vägagi heegelpitsi võttes ma alati pean aruaruga seoses tuleb meelde. Kall kirjutas mulle estraadikava, mida me lõpuks ei teinudki. Aga mis oli nagu pooleldi valmis niimoodi et oleks hakanud esinema terve stagna aja stagnaajal ja Tallinna kohvikus seal üleval. Ja kala pealkirjaks oleks tema pannud aru kriips, saamatus, arusaamatud, head naeruda. Aitäh.