Tere ja meeleolukat kevadpüha soovib kõigile. Vello Mikk. Juhan Liiv on kirjutanud helinast rinna sees helinast, mis aastate möödudes läheb valjemaks. Kunstnik Anu Raua hinges heliseb ilumeel. Heliseb kiindumus, austus ja armastus oma esivanemate tehtud vastu. Ja kuigi tema kootud vaibad on jõudnud Nefiorkini välja, ei ole maailma tõmbetuuled meelemuutust toonud. Heimtalis asuv Kääriku koduõue muru annab jõudu. Kodumetsakohin kosutust. Esimesed kevadlilled toovad hingerõõmu ja värskust. Kääriku talu uksed on avatud kõigile, oled sa tuttav või võõras? Nii nagu on avatud Anu Raua hing, tema looming ja ettevõtmised. Ja tõde on lihtne. Ajaarvamine ei hakka mitte tänasest, vaid möödanik, ulatab meile käe, nii nagu meie ulatame käe homsed. Millisena meenuvad teile lapsepõlvemunadepühad? Ja selline mälestus, et kevad oli need kirjud munad on mul küll väga meeles. Meil ja meie peres olid niisugused natukene stagnaajal ja hirmuga pooleks sellised ära unustatud pühad. Aga majas liikus üks väga armas Võrumaalt pärit abiline, kes kindlasti sibulakoortega värvis alati mune ja tõi, kinkis neid, mäletan siis ka alati sinililli nartsiss, neid Utusid või paju pajutibubuketti, mis pandi vaasi ja kohupiimatoite söövad, seesama tädi tegi meile ka juba seda niinimetatud vene lihavõttetoitu pahasse ja sinna keerati mingisugune ilus roos sinna keskele pärast ema on alati edasi teinud, nii et et selline ilus kevadpüha mälestus on küll. Ja samas lapsepõlvest ikka saame kaasa oma suhtumist ellu ja teis on seal rahvuslik tunne, väga tugev. Rahvuslik tunne, ma arvan, on tugev küll ja vot seesama tore koduabiline Võrumaalt, ma mäletan, et mul oli selline lastetekk, mis oli siis temal Võrumaalt toodud ühest ja, ja ma lõpmata vaatasin, hetkel on see ilus ja ilusad triibud ja niimoodi, et see oli hästi oluline mull. Ja sealt on siis see värvide mäng andmeil värvide mäng, võib-olla ikka sellest, et mind kiskus kangesti sinna kunsti poole ja, ja lapsepõlves juhtus nii, et ruumikujundaja Olga Maasik ja lapsed, kes olid ka väga kunstihuvilised, et ma liikusin seal pere sinna tulid naaber tänaval elasid ja siis minu lapsepõlv, seda mäletan ka, et me tulime siia juba kevadel, kui olid lumelaigud, siis me käisime õues akvarelli tegemas ja tegime igasuguseid niisuguseid, võib-olla natuke Allažiskin romantilisi pill, maali, akvarelli joonistusi, kus ojakene vuliseb kuused on ja kuusesamblaid ja ilusad vanad kivid. Nii et et joonistamise maalimise huvi oli mul kusagil juba fla seitsmendast klassist, kuuendast klassist. See lapsepõlv, nagu te nimetasite, see on Kääriku talu, mis võiks olla samamoodi muuseum, aga meie oleme hoopiski siin lähedal teises muuseumisse. Heimtali muuseumis on samuti tee südamasi. No vot juhtus nii, et ta sai südameasjaks ja ja see oli juba minu isa südameasi, minu isand, nõudsin Heimtali vallakoolis ja ma nii mäletan, kui ta oli vana ja juba ütleme nii, ära ära teeline, nagu ta enda luulet luulekogu pealkirigi on. Kes ta ikka ütles, et oh, ma ei tahagi siit mööda minna ja see maja oli nii väga lagunenud ja hakkas kokku kukkuma. Siis tol ajal nüüd tosin aastat tagasi leidus üks kohalik entusiast Johannes Kokk, kes suure sellise entusiasmi huviga hakkas tegema siin muuseumit ja üks teine mees siin lähikonnas oli kaari raudkivi, kes oli jälle ehituse ja sellise praktilise poole pealt abimees. Nii nemad ja siis üks siin veel üks kohalik ajaloo õpetaja Imbi-Sirje Torm, kes väga ajaloo huviline ja äratanud kohalikes lastes ka seda huvi ja võimet teha huvitavaid uurimistöid. No need olid need jõud, mis omal ajal siia selle muuseumi juba asutasid. Aga mis juhtus siis? Suured muutused jälle uuesti, tulid need positiivsed ja rõõmustavad uudised siis. Ja iseseisvus jäi see muuseum kuidagi elu hammasrataste vahele ja see entusiast Johannes koksamata ühtegi abi kopikat jäi. See oli niisugune kokkusattumus, et ise haigeks vanaks ja kui siis minul ükskordse mitte ei tee isegi see oli omamoodi soovitus, aga aga nüüd viis aastat tagasi selle muuseumi endale enda kätte sain, siis olid siin majas Enn jooksis kribinal seinu üles, foto fotodellis hallitanud, paljud eksponaadid olid kahjustatud. Ja põrandaid polnud enam hoopiski, katus oli katki. Nojah, ja siis niisukese tõesti entusiastliku tegevusega jaa, jaa. Ja ka abiga ja tänu kogu firmale Koger ja Sumberg, kes julgesid selliseid vähese kitsa kõhnukese rahakotiga inimesi abistama hakata, ikkagi sai see tehtud ja praegu me elame. Muidugi. Loodame, et, et see ikka niimoodi edasi läheb, tuleme endaga toime ja millest mul on väga hea meel, et et see muuseum elab, ta ei ole mitte ainult muuseum ja mina olen saanud kogu oma eluaja korjatud asjad, tähendab etnograafilised tekstiilid esemed siia juurde tuua, siia muuseumisse koguma isikliku raamatukogu, sellepärast ma saan aru, et, et tema kasutegur on küll palju suurem. Nii saavad tulla kultuuri ja kunstihuvilised, kohalikud lapsed sinna, kultuurikolledži õpilased saavad kasutada seda ja muidugi on see raamatukogu samamoodi avatud minule. Mul tekkis südametunnistuse piin, kui ma nägin neid väga paljusid raamatuid oma kodus, mida ma nii harv harva vaadata saan. Vaadata jõuan. Ja siin on toredasti ühinenud või kokku saanud see ütleme omaaegne Tootsi külakool ja meie vanaemade vanaisade käsitööks. Siin on saanud see ja mis on tore, ta tõepoolest on. Mul edasi, iga nädal käivad siin Viljandi kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala õpilased tunnis. Siin toimuvad muidugi Kääriku talus ja siin kokku toimuvad kunstiakadeemia, Tartu kunstikooli ja Viljandi kultuurikolledži rahvakunstipraktikad kus nad juba tulevad pikemaks ajaks siin ja on ja elavad. Ja, ja siis viimasena seal on siin ka küll õpivad siin metsamehed, küll käivad siin ülevabariigilised Elo lapsed rahvuslikku käsitööd ja rahvakunsti uudistamas ja õppimas ja mine sa tea, kus kohas õigesse kohta see seeme siis ükskord vilja kandvasse loodetavasti pinnasesse saab, saab heidetud. Ma tunnen väga suurt rõõmu muidugi, et Eesti on iseseisev ja sealsamas näen nukrusega, et selle iseseisvusele on väga tugevad koloniaalmaa tunnusmärgid. Et Eesti on sissetooja, et igas maaletooja oma, aga ma tahaksin, et, et oleks ka maalt viia maa ja et Eestis tuleks ka midagi maailma viia, mingisugune väärtuslik, olgu ta kultuuriline, tootiline sõnum, mis, mis teadvustab ja näitab Eestit ja me oleksime ikkagi rahvusliku tugeva rahvusliku selgrooga väärikad kodanikud, mis minu arvates kipub küll praegu väga käest ära minema. See selline intervjuu, solioniline ükskõik kelle ees lömitamine või innovatsioonide andumis, valmidus ühele või teisele. Ja justkui inimesed on iseenda kaotanud ühest küljest rõõmust iseseisvuse üle ja teisest küljest murest nende nähtuste pärast püüame me teha siin niisugust asja, et haridust, sellist, oma juuksed, rahvusliku ja rahvakultuuriga seotud haridust, püüd anda lastele maast madalast. Siin on üks, üks projekt, mis praktiliselt on valmis saanud väga hiljaaegu. Kus autoriteks oli idee, tuli alguses minuti, tegin ettepaneku. Mare Hunt, kes on krahviksin ja meie Viljandi kultuurikolledži kunstiõpetaja ja Tiia Toomet, kes on siis kirjanik ja panime kokku sellise lastele mängud, et, et saaks õpetada musti loomade tikitud lehmad igasuguste niisuguste olevuste kaudu lastele tüüpilisi rahvuslikke tüüpilisi ornament, värvikombinatsioone ise on üks ja teine, siis on siin bucket lauamänge, mis on samamoodi musti dominud, kus kindakirjad lähevad kokku ja kus saab panna lambalotot kokku väga tüüpilistest ja olulistest ornamentidest. Geomeetrilist tornamentidest saab kokku panna värvilist kaheksa kanda saab mängida läänema vaiba taolisel lauamängul täringumängu saab panna ilusaid värvilisi klotse kokku ja nii edasi. Ja nüüd, teisel juunil tuleb meil teise lennu diplomitööde kaitsmine hallistes ja siis me püüame neid vaadata ja aru saada, kas ometi midagi aitab, et sellesse ürgilusasse rahvuslikku paika nagu Halliste. Justkui viie tagasi see omajuurne kultuur ja Isemeline keskkond. Väga kena. Räägime oma emakeeles, et meil on eestikeelsed kõrgemad koolid ja, ja on ju ohumärke ka emakeeles, et teda, ta saab rikutud ja ta on vaene või ta, ta on segatud mingite muude võõraste elementidega juba räägime esemel, sest keskkonnast siis on see peaaegu kadunud, meie väärtuslik ehitusmaterjal voorib tohutult välja, samas tulevad meile tundmatuid, kahtlesid ehitusmaterjali sisse, nii et kui rääkida arhitektuurist, ruumikujundusest, riietusest, üldse esemele sellest keskkonnast issand tõepoolest üks sodib Body interrosolje, mis siin Eestimaal on ja see, see tohutu Väärtusliku kaubalaviinid, mis siia tühjale turule siis rõõmuga kokku on kantud see tõepoolest hirmu ja et, et kasvõi rahvuslikud idukesed idulehekesed sind ärgata saaksid, vot vot sellepärast me püüame seda teha. Ja võib-olla siis muidu kaob jälle üksikasi. Ja püüame nüüd teha seda, et hallistesse esimene diplomitöö oli. Me tegime Heimtali viinakööki rahvuslikud pulma. Pulmatekstiilide, niisuguse ansambli, aga nüüd on mõeldud hallistesse nagu õpetajate ja õpilaste Halliste lapsed on juba rahvuslikes ilusates kampsunite üks diplomitöö teema ja juba on ta teoksil. See on kampsunid õpetajatele ja me oleme kuidagi koos selle tegevuse juures. Riina Tombergiga, Riina Tomberg töötab Saaremaal ja edukas noor kunstnik. Ja ja tema väikeses töökojas saidki tehtud need Halliste. Olin kampsunid ja, ja ma ütlen küll, et minu üks elurõõmsamaid päevi oli tänavu aasta, kui esimesel talvepäeval kõigile Halliste kullastele pandi need rahvusliku kirjaga ilusat kampsunit selga. Ja küll mõni naeris minule, alguses oli see ehmatuseks ja üllatuseks neilegi, et ma pean kaks väga ebapopulaarset tõket ületama. Esiteks rahvuslik ja teiseks veel vorme, hullemat ei saa olla, ent ometigi nad neid kannavad. Olgu, mis on, huvitav, et me teeme järgnevale neljale kuulile neid vorme ja huvi on ilmutanud veel ja veel mitu kooli ja tõenäoliselt selle halliste tööga seotult on tellitud rahvusliku kirjaga vestid üle Eesti noorte meestelaulu kooridele mille üle ka väga palju rõõmu. Aga nüüd mul oli see justkui vahejutt sellele halliste loole. Kallistes on siis lapsed juba riides. Diplomitöö kaitsmisel saavad kõik õpetajad kampsunid selga ja mul on väga rõõm vaadata, et see diplomanton hästi toredasti huvitavalt lahendanud, ühendanud rahvusliku elemendi vihje professiooni vihjega, et me saame rääkida Halliste matemaatikaõpetaja kampsunis, talliste emakeeleõpetaja, vene keele õpetaja, inglise keele, õpetaja usuõpetaja ja paljude teiste õpetaja keemiaõpetaja kampsunit, kus saavad vahetevahel kokku Mendelejevi tabel ja Halliste vanad kirjad või siis mõni kirjaniku nimi raamatuseljal ja nii edasi. Olulisem ongi äkki see meie ürituse juures, et me teame, et rahvariided on olemas aga rahvariided on tavaliselt need kirstus hoitavad väärtuslikud riided, mida me paneme paremal, halvemal juhul halvemal paremal üle nelja aasta selga mingil kas laulupeol või muul sellisel pidulikul üritusel. Aga selle liikumise eesmärk on siin püüda kasutada etnilist elementi, rahvuslikku motiivi oma riietuses iga päev ja et areneks ja kasvaks niisugune rahvuslik tööstus või väiketootmine, mis oleks sellele maale ju kõige loomulikum sellepärast, et näha siiski selles tööpuuduses ja troostitu otusetuses virelevad maod tihtipeale ikkagi. See mõte ongi nii, et kui me oleme teinud Halliste koolile need kampsunid selga näiteks Riina Tomberg kujundas, kamandas seda, see töö on tehtud, leitud hallistile sobivad värvid. Tehtud nad vana rahvuslikuga seotult ilusad tänapäevased, et seesama tegemise bukett anda edasi sellele kohalikule rahvale, et, et ehk oleks nende hulgas masinal kudujaid, nende hulgast, tootjaid, tegijaid, see oleks selle kaudu ise oma lapsed riidesse panna, pannud, nadi riidesse eestipäraselt ja selle riidesse panemise kaudu pakkuda tööd eesti lambakasvatajatele, kunstnikele, kudujatele ja miks mitte nende samade lastevanematele, kes muidu võib-olla seda tööd ja leiba sealt kohalt ei leiaks. Ühesõnaga läbi ilumeele kasvatada rahvuslikku eneseteadvust ja seda eestlase tunnet, aga see on üks kilde, osa sellest suurest projektist, omanäoline Eesti kodus. Jah, see on üks kild, aga, aga see seekord on nüüd kaunis tugev Keld, ma loodan, kume hallituse, läheme. Hallist ja lasteaialapsed peaksid saama jalga. Kiri karupüksid. Lasteaialapsed saavad tikitud mängupadjad ja Halliste kirikukoor peaks saama ümber õlgade ilusad soojad sõbrad, mis neid ühe hetkega viivad ilusa rahvusliku ühise visuaalse ühise nimetaja all. Eestlase ilumeel ja, ja loomistung on niivõrd suur olnud ja tahaksid see mingilgi määral säiliks. Ja tihti tundub küll, et praegu säilida sakste just maal, siiski, kus inimesel on selline looduslik elamise, Bostortovi elamise keskkond ja ja see looduse ilu paneb võib-olla ka muud mõtled seda sedamoodi liikuma, eks näeb see, see hallist. Gramm ja, ja, ja see kaitsmine huvitab mind väga, aga omanäolise maakoduprojektis ongi niisugused mõtted, mis ongi seotud selle kohaga. See on, et, et anda noortele just maainimestele nõu, kuidas siduda vana uuega, kuidas kuidas säilitada väärtuslikku vana kuidas meie esemel siis keskkonnas hoida rahvuslikku kodust ja sooja olemist. Ja mitte ainult seda vana säilitades, vaid rahvakunst ja see, see rahvuslik haridus oleks niivõrd tugev, et meil oleks kusagilt ajude ja mõtte ja tunde tagataskust võtta neid ideid ja seda uuesti interpreteerida ja luua, et tekiks omanäoline eesti rahvuslik ütleme, kas tööstustegevusvaldkonnad ja selle tõttu vaadata just neid ürg-eestilisi või elu põlisvaldkondi, siis ma arvan, et need elu põlisvaldkonnad, millega eestlased siin maal on tegelenud, on ikka väga olulised ja vahetada. Eks ju. Kõik kanad paabulindude vastu võib püüda vahetpidamata leida midagi alternatiivset selle põlise ja Ilvese ja loomuliku asemel seda võib-olla natuke sisse tuua ja tõenäoliselt ongi küsimus proportsioonides, et kui palju kana ja kui palju kalkunit või, või nii edasi, see kehtib nii mustrite kui ka kui ka igasuguse asja suhtes ja mulle tundubki praegu, et, et inimesed tunnevad ennast ääretult ebaturvaliselt, traditsioonid loovad turvatunde, aga kui sissetoov toodud võõras element on juba ülekaalus, siis inimesed tunnevad ennast ebaturvaliselt või halvasti ja ohutundeliselt mitte ainult nende nende vargapoiste ja pättide ja selles suhtes, vaid ka selle sisse tulnud võõra keskkonna ja selle võõratulva. Siis. Praegu on siiski kummaline see, et see linnastunud inimene hakkab dikteerima ja oma mõtteid peale suruma inimesele, tundmata seda keskkonda ja neid arusaamasid. No ju siis nii on, aga, aga loodame, loodame, ikka on teistmoodi ka, sest et see on niisugune harimatuse tundemärk kui, kui inimene, kes ühte valdkonda ei tea, hakkab seal oma tarkust peale peale suruma. Kuidas Heimtali muuseum vastu pead survele? Läheb väga nende surveta ka selles suhtes seotud, et võib-olla me oleme natukene õnneks kõrval, nii nagu vanasti öeldi, et et nõukogude kord oli Kihnu saarel kergelt just nii, nii esiteks on Heimtali muuseum eramuuseum ja, ja võib-olla erama olen küll oma kolleegide ja muuseumitöötajate käest kuulnud murelikke jutte igasugustest rahastamistest, eelarvetest, eelarvevälistest projektidest ja nende käsitlemisest ja käsutamisestaga. Aga mine, sa tea, kõige pigem on ainult see, et vahetevahel tundub, et niisugused seadused ja ettekirjutused hakkavad tulema ja toimuma nagu nõukogude ajal, et inimesed peavad kogu aeg mingisuguseid pool ja päris valedega vingerdama, et nendest olukordadest välja tulla ja see teeb kõige rohkem muret selle pärast, et ennem oli ikkagi niimoodi, et et ja minu silmis ka, et ausus, hääletusuurija üks põhiväärtusi, aga kui lihtsalt ei saa olla aus, ei lasta olla aus ja noh, kuidagi tunnustust väärivaks peetakse mingit ärilist kavaldust või teiste lollitamist ja ülekavaldamist. See teeb küll kurvaks. No kena oli igatahes näha, kui me kodumetsas kõndisime, et mets ei ole rahaks tehtud. Aite istutasin sinna juurde hoopiski puit. No eks siis mõnes mõttes mõni asi lauaks ja palgiks ja ka rahaks, sellepärast et üks vanapaarisajaaastane talu ongi nii, et ühest otsast ehitad, teisest otsast hakkab natukene lagunema ja eks see siis olegi kurb küll, mulle meeldib maal olla, aga, aga kuidas igatseks, et aega, et saaks oma vaipade taha istuda, aga ikka jälle pääsesin rasketes oludes nuputama, kuidas mõne katkise katusega jälle toime tulla. Aga, aga jah, sellest on mul hea meel, et me ikkagi istutasime väikese metsa ja kui nüüd lumi sulas ja ma läksin sinna kevadhommikul kõndima, kui veel natuke oli lund maas ja siis valges erava lume peal olid need need väikesed optimistlikud rõõmsalt kuusekutsikad oma Ninu ninasid taeva poole näitamas, siis mul oli küll niimoodi hea meel, et, et kui öeldakse, et kui inimene on istutanud ühe puu, siis ta elu juba väärtustatud või, või ta ta on väärt elama, aga nagu me istutasime terve väikese metsamees mis niimoodi seal üleni aia sissiaia sees, sest et lambapidaja ei saa ju niisama metsahoid Paia ümber ehitama. Sellest on mul endal endal ka väga hea meel. Aga kui te kõnnite metsas või olete siinsamas muuseumis vaadates neid rahvakunstitöid või teete ise vaipa, kas mõnikord mõni kandle viis või, või rahvamuusika kõrvus heliseb? Minule ühiseb ju väga hästi rahvamuusika kõrvus ja rohkem muusikuid isegi sellepärast, et Viljandi kultuurikolledžis on ja rahvamuusika eriala kahjuks arhitektuuriliselt vead natukene, maja on kaunis läbi kostja või sellepärast, et vahel kostab isegi mitut sorti muusikat korraga, kui me oma käsitööd seal teeme, aga ma loodan, et homme heliseb siin tore rahvamuusika puhtalt ja ainult sest homme on siin naljakuu puhul mulgikult tuuri seltsiga koos meil ühisüritus mulgi naljadest ja siis sellised murdelised naljahambad on kõik kokku kutsutud ja teised naljahambad ja muidu muidu naljahimulised inimesed. Nii et ma loodan, et siin tuleb homme üks lustlik lustlik õhtu ja näiteks see on ka orgaaniline osa sellest omanäolisest maakodust. Üks on see esemeline keskkond, teine just muusika sõna traditsioonile rahvuslik, traditsiooniline elulaad ja omanäolisem maakodu. Niisugune alapealkiri ongi meil rahvuslik eluline ilu, sellepärast et eks tarbekunstivahepeal ole nagu elule seljak pööranud ja tahab ainult üks ilus ja ainult näitusel olla. See maarahvas siiski kaunistas iga päeva ja tarbeesemeid, et tarbekunst kui selline tõuseks jälle ausse ja, ja niisuguse mõne asja ilustamise või ilusa asja kasutamise kaudu muutuksime ise ilusamaks ja rahvuslikuks. Ma nüüd täpsustan, kuna meie jutt läheb natuke hiljem eetris, täna on siis 11. aprill ja homme on siis 12. aprill. Aga sellele vaatamata ma usun, et arvategaat on main maailma on tuhandeid rahvit mitmeid miljonit õitsanius mulgina. Tõepoolest, vist ainus Mulgimaa ja muidugi, kuna masin, Mulgimaal plaan ja just keelepiiri peal mu oma isa on kirjutanud toreda luuletuse keelepiirid ja see kirjakeele ja mulgi murde piir ongi see raudteejõgi mis, mis siin lähedal voolab, nii et et mina olen juba siin Mulgimaa pool ja minu jaoks on see ainus mulk. Suur tänu Kääriku talu perenaine Anu raud jätkuvat ilumeelt tegutsemislust ja töötahet ning head karjan. Olge te tänatud