Tere päevast, stuudios on Vello Mikk ja ma küsin oma tänase külalise käest. Lapsepõlves oleme kõik neid mänge teinud, eks ole, diaatrit ja kas Peepock sina tegid ka lapsepõlves filmima? Ei teinud kindlasti mitte teatrit, tegime koolis küll kõik ja, ja ma pildistasin. Aga ei, kinost ma küll isegi ei osanud vist unistada. Seda ma küll kindlasti kohamite joonistanud kinost. Aga pildistamisest Fotografiska nõks Sammist. Ma arvan, et see, et ma pildistasin, see aitas kinos tööd teha sellepärast et pildiline mõtlemine, mis läbi fotode tuli, ilmselt see oli üheks aluseks, miks ma üldse sain kinos tööd teha. Vaat nüüd sa ütlesid oma selle tõelist välja, see pildiline mõtlemine ja see on üks väga oluline. Ma arvan, et, et ta on ikka äärmiselt oluline, aga teistpidi ta või mõnikord võib-olla jälle segab elamist, sellepärast et sa kogu aeg ainult vaatled ja vaata. Näed niisuguseid asju, mida tavaliselt ei vaadata, võib-olla ja, ja mõnikord see muutub natukene koormavaks või, või isegi võib-olla mõnigi mõnikord isegi häirib, et sa näed sellist asja, millest on parem mööda vaadata. Nii et kui mehed käivad mööda tänavat ja vaatad naise ilusaid jalgu, siis sina vaatad, kuidas ta kaadrisse pannakse. Silmi, ma vaatan silmi ja, ja võib-olla see kõlab naljakana, aga ma ei ole näinud elus ilusamaid silmi kui Ühel noorel neiul pärast sünnitamist filmisime sünnitamist. Ja. Ma ei ole näinud elus tõesti vist sellist pilku, mis oli selle noore naise silmade siis, kui laps oli sündinud, see oli midagi täiesti sõnuseletamatult, mingi mingisugune täielik müsteerium on lihtsalt rõõm. Ei olnud ainult rõõm, see oli, see oli kergendus ja, ja ma ei oskagi seletada, see oli midagi niisugust, mida sõnades on väga raske edasi anda. Kuidas sa jõuad selle inimese hinge juurde, sest ilmad on ka üks hinge peegel, eks? Tähendab ma arvan, et ma hinge juurde ei ole jõudnudki, kuigi ma olen teinud tõesti päris palju filme. Aga hingeni jõudmine on vist ikkagi selle lühikese aja jooksul, mil inimesega oleme koos. Me võime kätte saada mõningaid ikkagi selle sellest hingeelust. Aga ma arvan, et hingesügavuste nii jõudmiseni on veel tükk maad jääks hinge sügama, kus te nii jõudmiseni on veel väga pikk tee minna. Kuid Mul on ju head abilised, operaator, kes tegelikult selle töö ära teeb. Siis on helimehed, kes toovad selle inimese mõtted vaatlejani. Niiet Ma ei tea seda tööd mitte kunagi üksi, vaid alati, see on meeskonnatöö ja selles töös aitavad inimeseni jõuda just nimelt need, kellega ma koos selle filmi juures töötav mitte mina üksi. Ja samas sa ei ole teinud ühtegi sellist portreed, keda pannakse mullivanni, mida praegu seltskond reklaamib. Ma ei, ma arvan niimoodi, et et need inimesed ei ole kaamera ees nii siirad kes satuvad seltskonnalehtede nende piltide ja lehekülgede peale et nende peale aega kulutada. Sest seal on see enese tähtsustamise mäng ikka äärmiselt oluline ja ausalt öeldes mind selline mäng küll ei huvita. Nii et sul läheb tükk aega, enne kui sa saad oma selle portetööritava hinge pugeda. Oleneb kuidas tavaliselt küll, aga võib-olla üks huvitavamaid filme, mis ma olen teinud, oli filmi eemilist üksikust mehest, kes elas ühes maa külas ja selle sideme tegime kolme päevaga. Nii et see ei sõltu iga kord ajast. Aga muidugi, mees ise oli ka äärmiselt aval ja huvitav, tuleb rääkida sellest vastutusest, mis meil kõigi filmitegijatel nende inimeste ees on, keda me filmime. Ja tavaliselt ma arvan niimoodi, et need inimesed kujutavad seda filmi, mida me teeme ette teisiti. Ja nendele on ka omamoodi ootus ja, ja võib-olla ka natukene kartust, et kuidas meie neid kõrvalt näeme. Kuid ma olen püüdnud oma töös kogu aeg meeskonnaga teha seda tööd niimoodi, et mitte inimesele haiget teha või mitte inimesesse suhtuda. Kuidagi kõrvaltvaatajana, vaid ma olen püüdnud alati neid inimesi mõista nii, kuidas ma suudan selle lühikese aja vältel ma veel kord rõhutan, see aeg on väga lühike minna inimesega kokku puutume. Et mitte inimesele haiget teha, sest vastutus on tõesti. Kui me lähme näiteks kirjaliku juurde, siis ma pean enne läbi lugema kõik ta teosed. Kui me läheme, ütleme näiteks teadlase juurde, kui me läksime Mart Saarma juurde. Õnneks mul oli tõesti haruldaselt tore stsenarist, kõrval Indrek Rohtmets. No sa võid ette kujutada, kuidas ma tunnen ennast teadlase ees, kes läheb elu kõige sügavamates aladusteni. Aga no võimatu on mõista seda teadust, mida ta teeb, sest see nõuaksime aastatepikkust süvenemist. Aga kui siin, kui, kui inimene muidugi on ka teadlane äärmiselt huvitav ja selle tõttu me püüamegi eelkõige teha temast kui inimesest, mitte kui tema teadvusest, mida ta teeb. Me oleme teinud Hans Roosipuuga koos Arvo viluga koos spordifilme samuti minu meelest sport on selles mõttes väga huvitav eluala, et seal on Moody inimene siiras oma tunnetes, seal ei saa valetada. Kui sa võidad, siis on see võidurõõm tõesti tõeline. Kui sa kaotad, siis on need pisarad tõeliselt. Ja sellepärast spordifilme on väga huvitav teha, et seal ei teeselda elu lõpuni. Mäletan näiteks ühte kaadrit tasunud Reina aunast, kui ta tegi oma elu viimast kümnevõistlust siis ebaõnnestus tal, tal olid jalad läbi ja esimese päeva lõppu ta katkestas. Ja mul on siiamaani silmade ees, kuidas ta seisis vihmas, need naelkingad olitel käes ja ma ei mäleta, kas oli see Hans Roosipuu või oli see Arvo Vilu, kes piss temast suure portree selle pilguga, millega ta vaatas tagasi staadionile, kui ta ära läks. Vaat need asjad jäävad meelde. Tore on see, et sa oled nii paljude huvitavate inimestega kokku puutunud, aga ütle, kes sind on elus kõige enam mõjutanud? Ma ei tea, no kindlasti kodu kadunud isa, ema, vennas, abikaasa, kes tegelikult lõppkokkuvõttes teab ja ainult abikaasa, mida kõik see töö tähendab? Mis kõikide nende filmide taga on, sest tema on tõesti väga lühidalt kõike seda näinud. Nii et kui sa tuled, ma segan vahele, kui sa tuled öösel kell kolm koju ja lõhnad riski järele. Ma ainult raske väsimuse järele, kui ma tulen öösel kell kolm koju. Ja ta saab aru sinust, sa saad sellest aru. Meie elukutse juures abikaasadel ei ole kerge, ei režissööride, stsenaristide, operaatorite operaatorid, hotell või, või helimeest ja nende abikaasadel ei ole kindlasti mitte kerge elu. Kui seal selliseid mõjudest, siis ma olen teinud seda tööd nüüd üle 30 aasta. Ja tegelikult kõik need inimesed, kellega me nende aastate jooksul olen kokku puutunud, on mind mõjutanud kindlasti ja neid inimesi on väga palju olnud ja neid on äärmiselt huvitavad inimesed olnud. Nii et ma ei saa kurta. Tänu tööle on mul tõesti hästi läinud. Ja kuigi film on see, mis näitab inimese olemast läbi selle antud hetke, eks ole, aga samas on ka see taust, meeleolu, olgu see tekst või muusikaks. No siin, kui sa hakkasid rääkima nüüd muusikast, siis ma tahaks nüüd kindlasti rääkida Merike Maindlast ja teda tänada, sest viimased kaheksa aastat, mis ma olen töötanud Eesti televisioonis on Merikene peaaegu praktiliselt ongi vist teinud. Kõik need tööd, mida ma seal olen ette võtnud, on kõik kujundanud muusikaliselt ja minu meelest on ta lihtsalt fantastiline abiline olnud, sest ühest küljest tema muusika tundmine teisest küljest tema filmi tajumine või saate tajumine. Ja kolmandaks TEMA äärmiselt heatahtlik suhtumine töösse ja põhjalikkus. Nii et kui sa nüüd muusikast jah, räägid sa töö juures, siis originaalmuusikat Me oleme saanud viimastel aastatel väga vähe kasutada. Siis Merike Vaidla mind aidanud tõesti kõikide saadete juurest lahti. Sinu läbilöök või tuntus tuli kusagil 60.-te lõpus ja sa oled teinud tõesti meeletu hulk dokumentaalfilmid teles vaateid. Ütle, milline porteriteeritav oli sinu jaoks kõige raskem? Ma ei oska öelda, ma arvan, et kerge pole olnud. Töö tegelikult ja ja näiteks praegu me lõpetame filmi National Geographicut töötavast eestlasest ajakirjanikust Priit Vesilinnust, kui sa arvad, et see on kerge töö, siis ma võin sulle ütelda, et see kindlasti ei ole, aga äärmiselt huvitav, muidugi. Kas see tähendab seda, et sa saad maailma nüüd läbireisidele? Tähendab maailma ei saa, kui Priit kirjutab ühte lugu, näiteks ta kirjutas praegu loo viginitest, mille kirjutamist Me natukene saime jälgida, siis käis ta 14-l maal. Me käisime Ameerikas ja, ja tõepoolest mis oli äärmiselt üllatunud, meid võeti väga loomulikult ja heatahtlikult vastu ajakirja toimetuses. Ning me nägime ka, kuidas see töö käib sellises ülemaailmselt tuntud ajakirjas, mis oli väga huvitav. Aga Ma olen tõesti tänu tööle saanud Euroopas väga palju ringi käia ja see on ka üks selle töö tööga kaasas käiv voorus. Mitmendas elu, sa elad? Ei, ma mäletan EM-il, ütles, et eelmises elus oli ta suurpankur või ma ei tea, kes ta oli olnud ja ja ma ei ole kunagi niimoodi osanud mõelda ja ei seda, ma ei oska vastata. Ja seal on sellele küsimusele ei oska selle kohta, kes aga oled sa mõelnud mõnikord selle peale? Ei, ma ei tea, ma olen võib-olla natukene. Liiga realistlik, sest ma mõtlen, kui ma ka on, siis ma taon ja ilusa mõtelda, et ma kuskil mingil moel jään või midagi minust jääb, jätkub või. Aga ma kardan, et tegelikult on niimoodi, et ikka mullast oled sa võetud ja mullaks ikka saad. Aga see, sinu töö jääb ikka filmilindile ja ütle, kui palju neid portreesid on sinu kaamera läbi sündinud. Ma niimoodi ei oska öelda. Tähendab, filme on on olnud üle 50 ja saated on olnud ka siin kaheksa aasta jooksul. Aga kui paljudest inimestest portreid on olnud, seda ma nüüd küll ei oska täpselt ütelda. Ma ei ole kunagi sellist arvet pidanud. Aga kui ma 60.-te aastate lõpul, kui me alustasime esimese pinnime, tegime koos Peeter Toominga siis kartsin teha inimest. Aga nüüd ma olen aru saanud sõita, Tammsaare on öelnud ikka kuldsed sõnad, et ei ole midagi huvitavamat kui inimene, ainult et ainult et kui pealiskaudselt sellest inimesest iga kord üle libiseda. Me peame kuskilt õppima ja praegu taunitaks ikat, see idapoolne kunst on ju vale ja, ja kõik on möödaksele, aga samal ajal meie kinomehed on kõik õppinud Moskvas, eks ole. Tähendab, mina. Meil on Moskvas ja meid on terve rida, kes on tulnud Tartu ülikoolist, kes on seotud kinoga ja televisiooniga aga ma olen alati lugu pidanud vene kinost ja, ja ma olen kokku puutunud ka vene kinotegijatega. Ja ma ei julgeks kunagi niimoodi väita, et lääs on õige ida vale või ida, õige lääs vale. Sellepärast et nii ühel pool kui teisel pool on olnud inimesi, kellega ma olen kokku puutunud ja ja kes kõik on jätnud äärmiselt meeldiva ja toreda mulje. Nii et nüüd lõpetada nüüd tõmmata piir, et nüüd siiamaani ja kõik minu meelest on äärmiselt vale, sest inimesed ja kultuurid, need on kõikjal ja ei saa ühestki ei ühestki süsteemistega, maast nii mööda minna, teda olematuks teha, minu meelest. Aga miks keegi räägi põhjast lõunast? Kui see on nende põhjas, on ka väga huvitav, lõunas on ka väga huvitav, ma lõunasse ei olekski saanud ise jääda, aga see on ka õige. Ja kui me läheme nüüd veel uskude juurde, siis läks jutt väga pikaks. Tahad sa elad, sa oled taarausuline? Ei, ma ei, ei oska usu kohta midagi ütelda, oota, aga loodusest, jah, me oleme ka loodusest filme teinud ja ja looduses ma ei kujuta ette, et elada ilma, et sa loodust nüüd märkad või loodusest ei hooliks, on minu meelest võimatu, see on võimatu ja. Aga. Ja ma tahaks ütelda siiski praeguses situatsioonis, mis televisioonis valitseb on täiesti loomulik, et noored tulevad peale ja ma olen näinud noortetöid ja seal on väga huvitavaid noori. Aga mul on niisugune tunne, et et praeguses kriisisituatsioonist tingitud rahapuudus ja, ja sellest omakorda tingitud saadete valmistamise kiirus Need jäävad praegu verre, siis pärast on äärmiselt raske ette võtta juba tõsiseid asju. Sinu tööraamat ongi vist ainult paari kohaga seotud Tallinn film ja televisioon ja nagu sa juba rääkisid, nüüd said ka televisioonis kingade ja no ongi äärmiselt huvitav. Televisioon hoiaksin erksa. Et alustada nüüd kolmandat etappi elus ja ja vaadata, kuidas hakkama saab. Aitäh V-Box ja kuna me rääkisime silmadest nii palju, millised silmad sulle siis kõige enam meelde, et kes on inspireerinud sind elus, kas silmavärv või ei, ma mõtlen elatusaladest, ma segasin vahele, mõtlen, et ette aus ja otsene silmavaade on see, mida sa endaga kaasa võtad, kui inimese juurest ära lähed, seda Me raadius ei näe. Aga kuna uskusid inimesed vähemalt seda