Tere hommikust. Täna loen lõigu Pauluse kirjast korintlastele. Apostel kirjutab mulle antud jumala armu järgi olen ma kui tark hoone ehitaja rajanud aluse teine aga ehitab selle peale. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab. Sest teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas. See on Jeesus Kristus. Kas keegi aga ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast kalliskividest, puudest, heintest või õlgadest? Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev ju teeb selle teatavaks, sest ta ilmub tules. Ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellelegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima siis ta saab palga. Kui kellelgi töö põleb ära, siis ta saab kahju. Aga ta ise pääseb kummatigi nagu tulest läbi. Pauluse jaoks ei ole probleem, kust leida vundamenti, sest tema teab teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas. See on Jeesus Kristus. Damaskuse teel Kristusega kohtudes tegi tema täispöörde. Tagakiusaja Saulusest sai Paulus. Seda tunnistab, mis mulle oli kasuks, seda ma pean kahjuks Kristuse pärast, tema pärast ma olen saanud lahti kõigist kunagistest saavutustest ja pea neid risuks. Tema jaoks on pigem küsimus, kuidas sellele alusele ehitada hoone, mis ka tulele vastu peavad. Kui eilses tähendamissõnas oli jutt veevoogudest, mis võivad maja panna kokku varisema siis täna on proovile pane jaks tuli aga mõte on sarnane. Kas tehtust midagi ka alles jääb, see selgub kriitilises olukorras. Jätame praegu pildi üksikasjad arutamata ja küsime, mis siis on see tuli mees katsub läbi igaühe töö. Selleks on surm. Õigupoolest on ju nii, et ei ole midagi toonud maailma, nii ei võimega midagi maailmast ära viia. Või nagu Hiiob ütles. Alasti olen ma Emaius tulnud ja alasti pöörduma tagasi. Tänase teksti lohutav sõnum on isegi siis, kui kogu meie elutöö ära põleb. Kui me oleme rajatud Kristusele, siis me ise pääseme ka siis kui nagu tulest läbi. Kuid on võimalik ka vilja kandamis jääb. Taevast, kostab ilmutusraamatus. Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad, issandas? Jah, nad võivad hingata oma vaevanägemisest, sest nende teod lähevad nendega kaasa. Paljud inimesed ei taha midagi kuulda surmast. Nad justkui loodavad, et kui surma ära unustad siis unustab ka surm sinu. See on õige, et kogu aeg oma surelikkusele mõtlemine närvutab. Aga arvatavasti on inimene ainus olend, kes teab, et ta kord peab surema. Ja kristlase jaoks ei piirdu elu maisega. Surm ei ole lõpp ja häving vaid tule vära, mille taga on jumala riik. Ja meil ei ole põhjust nii olulistele asjadele mõtlemast loobuda. Seda enam, et kristlane teab. Meil ei ole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevat. Palvetagem. Issand Jeesus, sina oled meie lootus ja elu alus. Saada meid läbi terve melu, sündigu selles sinu tahtmine. Olgu ka tänane päev sinu käes ja võtameid meie päevade lõpul oma rahusse vastu. Aamen.