Tere päevast, tänase saate juhatas sisse Eesti rahvaviis kukuza. Kägu Henno Käo, oled sa kukkunud? Jah, kui meelde tuletada, siis ma olen ilmselt kukkunud kauges lapsepõlves suu peale, sellepärast et minust ei ole. Mulle tundub kuigi lahedat jutumeest. Aga hiljem mitte eriti, kuid siiski küllaltki kaugel nooruses olen ma ka kukkunud. Kunagi kukkusime terve pundiga sisse, kui laulsime metsavendade laule peoleo ansambliga. Ja, ja hiljem ma selle tõttu veel kord kukkusin ja seekord kunstiinstituudist välja. Nii et sellised meeldejäävad kukkumised on olnud elu jooksul, aga rohkem nagu selliseid kukkumisi meelde ei tule. Aga komistamise selle eest oi kui palju. Aga et sa tõesti ei ole suu peale kukkunud, noh, sellest said juba kuulajad aru. Seal pärit sul Saaremaalt Saaremaalt on pärit küll, aga mis sealt veel pärit on, seda ma ei tea, aga ise ma olen küll sealt. Ma olin hiljaaegu külas peeti ühe väikse mehe sünnipäevatagi poiss ja ta oli teinud väga toreda video, nagu said ka praegused valimisloosungid ja kõik selline tuulik element sees, aga mis oli kummaline, et küllaltki palju oli ka sellist noh andmist, et Matsutamist, ühesõnaga need Rambod ja, ja kõik sellised filmid on ikka vist lastele mõju avaldanud. Miks nad ei avalda, sest et neid on ju kõik kohad täis neid filme ja ja ja arvutimängud on enamasti vägivaldsed ja igasugused kollid tulevad sulle vastu, keda sa pead surnuks tulistama. Ja sina oled just oma lasteraamatutes välja pakkunud seda teist maailma, kus on toredat nalja, kus on head fantaasiat, kus on sõbralikkust, abivalmidust? Võib-olla jah, see tuleb kuidagi iseenesest, ega ma ei ole midagi niimoodi kätte võtnud ja planeerinud ette, nüüd teen hoopis vastupidise asja, kui ütleme, need ämblikmehed või muud tegelased ei, lihtsalt mul tuleb ta niimoodi välja, nagu ta tuleb ja ja on, on arvatud, et seal on mingit headust ja mingit sellist asja sees. Tõepoolest, vägivalda seal ei ole, minu raamatutes küll mitte. No ju sinu lapsepõlv pidigi olema siis selline meeldiv ja soe ja armas. Nojah, lapselapsepõlv on ikka ikka ilus ja kuigi lapsepõlv oli halval ajal, kui nii poliitilises mõttes vaadata, et Stalini ajal ja kõige kõige sügavamal Stalini ajal. No ega see maakohas eriti kuskil Saaremaakolkas tunda eriti ei andnud, ainult koolis noh pidi õppima neid luuletusi Leninist Tallinnast pähe ja niisuguseid asju. Aga noh, see oli kõik nii nagu hane selga vesi. Elu oli maal ikka nagu vanasti ja selles selles mõttes ikka ikka väga mõnus tuli karjas käia ja maatöid teha ja ja tagantjärgi on seda mõnus meenutada. Oma lasteraamatutes sa usaldad last, seda, kellele sa kirjutatud, kas sind ka lapsepõlves usaldati, räägiti sinuga ka päevaprobleemidest ja muudest. Asjadest no ilmselt usaldati niivõrd, kui, kui see vajalik oli Raske ütelda selle usalduse kohta. Ma mäletan, isa, ema usaldasid mind piisavalt, et ma ei tundnud, et oleks mingit usalduse puudust. Aga aga loomulikult kooli õpetajad olid sel ajal mõningad kooli õpetajad. Ma mäletan alkoholist ja hiljem ka ka keskkooli ajast. Kes ikka ikka kahtlustasid nii selles kui teises ja koolis eriti ausalt öelda eriti mõnus käia ei olnud. Võib-olla oli see ajastu viga, võib-olla on praegu mõnusam, aga ma ei tea ka nii, et koolis oli mitmeid probleeme mitte ainult õppimise, vaid vaid mudel muudegi asjadega. Kuigi jah, nii et sultan tavaliselt ikka jagus ka koolis koerustükke teha. Eriti koerustükki, aga ma kippusin joonistama iga tunni ajal, mis, mis ei olnud joonistamistunnid ja edevusest ilmselt vaatasin nii mõnegi pilapildi mööda klassi ringi käima tunni ajal. Noh, ja selle eest ma sain tihti märkusi ja, ja niisuguse karmimaid karistusi. Et ma tegelen tunni ajal kõrvaliste asjadega, aga ma lihtsalt ei saa käsi. Kogu aeg joonistas. No ja joonistamine on ju nüüd sinu töös kasuks tulnud, sest oma raamatut sa oled ise ilusti. Jah, seni olen ma nad kõik ise illustreerinud ja ma ei kujutagi ette, et keegi teine seda teeks. Kuigi oleks huvitav näha, kuidas keegi teine teeks sedasama asja. Aga seni olen ma ise teinud ja võib ju. Võib ju lubada endale seda lõbu get joonistada ise pildid oma raamatus. On sul ka vahel niimoodi, et tuleb mõni tore tüpaaži, ütleme pildina välja, siis hakkad selle mehikese või kuju peale juba jutu juurde mõtlema või on sul jutt enne ja siis teed selle tüübina. Jutt kipub ikka enne olemas. Aga siis jutu kirjutamise ajal, kui, kui lugu on ise pooleli siis ma seal mu kõrval ka ikka paber, kuhu oma sirgeldan, neid kujusid, missugused nad võiksid tulla ja ja siis vahel. Vahel tekib tõesti mõni kuju paberile, enne kui ta on sellesse juttugi jõudnud ja siis leiab hiljem koha selles samas pooleliolevas jutuks. Aga aga ikka peab, eks joonistamispaber kõrval olema oma samal ajal joonistanud, kui kirjutab, kuigi on masinaajastu ja ja kirjutasime kirjutusmasinaga. Nüüd kirjutan juba arvutiga. Aga kõige rohkem mulle meeldib ikka kirjutada pliiatsiga ja ma ikka alustan vähemalt oma lugusid ja kirjutan suurem osa neist ikka pliiatsiga valmis. Ja sirgelt on samal ajal pliiatsiga sinna kõrvale paberile neid kujusid. Ja kuna ma põhiliselt kirjutangi suveajale kuskil põlve otsas kuskil maal, kus põlevkivi arvutit käepärast ega muud tehnilised vahendid siis ikka kaustikusse pliiatsiga kõige mõnusam võib mätta otsas istuda ja kirjutab. Aga kas ei ole nii, et kui sa kirjutad pliiatsiga või sulepeaga c pliiatsisuled, on see sinu mõte, viimane ots, mis ühendab sind paberiga, et seda on lihtsam nagu kontroll. Mõte liigub paremini, nii see kindlasti ongi ja ma tunnen kohe seda, et see nii on, kui sul on hea, paraja mäetugevusega pehmusega pliiats ja see jookseb mõnusalt paberil ja sa võid teha tähti nii või naapidi ja siis mõtled ise seda lugu edasi ja siis sirgerdad sinna kõrvale midagi. Ja kastikud ja käsirada on ka kõik täis, niimoodi sirgeldatud, ega sealt keegi teine aru ei saakski, siis ma võtan alles ette. Hakkan teda siis arvutisse tippima. Varem kirjutas masinas. Seda tänapäevast kapseltumist ja noh, seda müügihullust ja ostmishullust seal on kenasti omal ajal paika pannud, tiksub prii. Kas sa mäletad väikesest printsist, kui see rebaselugu on? Jutt on taltsutamisest taltsutamine tähendab tundma, mis taga, inimesed, et ei viitsi enam tundma õppinud, nad ostavad poest kõiki asju valmis kujul ja kuna ei ole kaupmehi, kes müüksid pluss sellepärast ongi inimestel vähesed. Jah, kohati, kohati teeb küll kurvaks see praegune. Kas, kuidas seda nimetada, selline hoolimatu ostu ostuhullus? Jaa jaa. Tarbetu uhkuse tagaajamine. Noh, sellest on küll räägitud, et Eesti niinimetatud miljonärid sõidavad palju kallimate autodega, kasutavad kõike palju kallimaid asju, kui ütleme Ameerika tõeline miljonär, seda vähem nad vist tunnevad huvi nisust võimsamate asjade vastu või, või mine sa tea? Kuidas sinul, sõpradega on sul lapsepõlvesõbrad alles hilisemad õpingukaaslased jäänud sõpradeks. Ja mul on olnud häid sõpru. Ja neist neist paar tükki on juba juba manalateel. Nii et kahjuks suhteliselt noorelt läinud. Aga üks, üks sõber, tõeline lapsepõlvesõber kellega me olime baas juba siis, kui, kui tema oli kaheaastane, mina olen endast kaks aastat vana, vanemal olin nelja aastane sellest ajast, kuni siis siiamaani ja tema elab Kuressaare linnas ja tema on täiesti olemas. Ja aeg-ajalt me ikka kohtume. Ja varem kohtusime tihedamini, aga sõpradega tundubki nii olevat vanemaks saades, et hea, kui ta on kuskil olla olemas mõtteta peale või mõtled nende lapsepõlvelugude peale ja ja sellest isegi piisab, ei peagi pidevalt kokku saama. Nii et hea on tunda, et on kusagil olemas. Sa oled kusagil vist öelnud, et sinu lasteraamatute esimesed kritiseerijad on samal ajal. Lapsed ja. Praegu on nendeks oma lapselapsed Tüdrukud On käivad viiendas-kuuendas klassis juba ja parajad selliste lugude lugejad ja ja nemad ikka on nagu esimesed lugejad ja muidugi esimene kriitik number üks on mu oma naine, nii et tema loeb kõigepealt läbi ja teeb märkusi, nii et teesid nii või teisiti ja eks neid märkusi on arvesse võetud. Aga lastekirjandusega on lugu praegu, nii et see on väga alahinnatud. Meil sellest ei vaevu ükski tõeline kriitik peaaegu ajakirjanduses üldse kirjutama, kui ilmub mõni uus lasteraamat. Ja nii on minulgi, paljud raamatud on absoluutselt maha vaikitud ajakirjanduse poolt, aga no mis teha, aeg on selline. Nüüd, viimasel ajal seal on natukene natukene tekitanud tähele panuse konkus Miku-Manni oma raamat, mille. Mille suhtes oli mul uskumatu vedamine, et ma selle võitsin selle käsikirja poolest, aga sellega seoses on natuke pisut tähelepanu vähemalt asjal sellel asjal veel see hea külg, et see tõmbab natukenegi tähelepanu lastekirjandusele. Ometi võiks sellele rohkem tähelepanu pöörata. Lapsed võivad täiesti läbikivimina, aga anna nüüd mõni retsept, kuidas läbi elu minna. Läbi elu minna, jah, seda on väga raske, tähendab ma võin anda retsepti, kuidas, kuidas läbi linna minna, näiteks? Ma tihtipeale lähen läbi linna ja tuletan meelde, mismoodi see oli kõik vene ajal siin näiteks hiljuti ükspäev läksin läbi Vabaduse väljaku aluse tunneli. Meenutasin, kuidas oli venelane rajal pime, räämas, ohtlik, isegi tundus. Nüüd lähed sisse, uksed ise avanevad. Poodide rida meeldivad lõhnad, säravad värvid. Ja, ja lähebki tuju paremaks. Nii on kasulik läbi linna minna, et mõelda, missugune jama siin oli vene ajal, missugune räämas ja ja tolmune nurgake ja nüüd on kõik kõik särav ja. Aga see ei ole muidugi igal pool, nii. Leidub hoove ja, ja nurgataguseid, mis on endiselt täpselt nii nagu vene ajal, nagu oleks aeg seisma jäänud. Aga niimoodi on hea läbi linna minna ja siis vahel vaadata Toompeatorni poole. Ahah, lipp on ikka veel tornis. Kõik on, kõik on omal kohal. Ja kuigi see on sageli väline hiilgus, aga see on siiski näitab mingit muutust. Siis ma arvan, et põllumees oli siis kuidagi saab. Talv saaks tagasi olevaid mees, nüüd tegite, et ei ole ju. See oli. Ja, ja, ja ma tõesti ei ole nii laeni tuur ime loovusele ja ega. Itaalias otsa ja. Siis ütles mu naine, et olevik ja agariks aknasess korralik sait on kaubaartikkel, mis alati poes, kui nüüd seda endale kuuluvast Kasvatas kurke, uudised, maa, neid turud jonärima, kast, nitraatide spur etappi, kurk, kuid raha ei mahutaks räppareid Burko. See. Poisi-nali asja ju ei ole, ka on sellega natuke välja, mis plaanid on esimesest riigiõigusest? Ja ja ma tõesti ei ole. Määr loovusele ja oli ikka alles. Nüüd on võimalus puudutada üht sinu tahku, mis enam ei mängi nii suuresti kaasa kui sa meenutad neid omaaegseid kupleeside lorilaule, mis sa vene valitsuse pihta tegid jäänud perestroika ja see on kõik möödanik, noored ei teagi, mis tähendab enam, üks lugu mul tuli meelde. Kui sa nüüd rääkisid sellest samast, kas lipp on alles, oli sul üks laul, Sibe, kus sa ütlesid, et gloobusel vaalatus vaadates suur Siber on ikka veel alles, nii et see on väike väike hoiatus, eks ole. See tähendab, et kõik päevakajalist lipik, et aga miks sa praeguse elu kohta kuplis? Teil on siin paar aastat tagasi, sai isegi proovitud, aga enam ei tule välja. Ega ma vabatahtlikult ei proovinud, oi, mul tehti ettepanek siin Peeter Kaljumäe ja kes tegid raadiosaadet ja, ja soovisid veel selline nädalas kord saade ja ja tahtsid olemas ka üks kuplee nädala sündmustest. Ei sellest tulnud midagi head, enam enam ei ole sellist. Sellist vaimustust või sellist nagu oli, see oli ülemineku ja siis oli kellegi, kelle vastu teha ja ja kelle vastu olla, aga nüüd nüüd on ajad hoopis teised ja rindejoont justkui ei ole ja, ja või, või on ta mitmes kohas korraga? Selliseid kupleesid või pilalaule võitluslaule on praegu väga raske teha, nii et ma parem loobun. No sa oled täiesti elus nii paljude asjadega tegelenud, peole otsa meenutasid neid kupli esid Me oleme, meenutati joonistamist ja lasteraamatute kirjutamist. Ütle, kui sa nüüd puhkad ja, ja Jaan olla jood kohvi või väikest drinki, millist muusikat sa ise kuulad? Üldiselt peab ütlema, et, et, Et väga, väga tihti ja väga palju ei kuulagi. Aga viimasel ajal olen kuulanud sellist iiri rahvamuusikat ja ja on ka meil on nüüd tekkinud niisugused Poed nagu loitsu, Kelleri ja niisugused kohad, kus müüakse sellist meditatiivset Sedalaadi sellist süvenemis muusikat ja kui juttu oli see, kui plee ansamblist ütleme, selle nimi oli langi ja seal oli, see koosnes põhiliselt kahest mehest. Peeter Kaljumäe, Peeter Kaber ja nüüd Peeter Kaber, tegeleb sellise süntesaator toril sellise meditatiivsem muusika loomisega ja ta kinkis mulle ükspäev enda plaadi. Laserplaadi see, see pole küll veel tööstuslik toode. Ja üllatavalt üllatavalt mõnus ja assotsiatsioone tekitav, selline ääretult rahustav ja hea muusika, nii et seda võib küll kuulata ja ja niimoodi ma ühteteist muidugi kantrit, kui, kui kätte saab, kuskilt ja ette juhtub. Aga selliseid spetsiaalseid pikki muusika kuulamisi viimasel ajal nagu ei ole ka olnud. Aga siis jah. Tahad sa öelda, et sul on tööd nii palju, pead kogu aeg hommikust õhtuni kirjutamata ära elada. Tööd on viimasel ajal tõesti. Palju nii, et kui õhtul õhtul istubki natuke maha, siis vaatad natuke telekat. Jah, suur tänu sulle, Henno Käo, et võtsid vaevaks raadiomajja tulla. Mida siis öelda, pehmet pliiatsit ja teravat mõistust? No seda lähen tarvis.