Tänane raadio külaline, näitleja Eino Baskin, kui ma teile helistasin ja kõnelesin raadio teemast tänasel päeval, tänasel ööl peaks hoidma armastuse kanti, sest telefonis ütles, et tegelikult mulle, mida mina sellest armastusest tean, aga aga ma arvan, et, Ta küll küsimus on muidugi selles, et siin on kõikvõimalikud vanusekategooriad olemas kes minu arvates peaksid täpselt teadma, millal ja missugusest armastusest läheks nagu rääkima. Kui inimene on, ütleme, seal 30 aastane, siis on tema arusaamad armastusest hoopis teistsugused kui kuuekümneaastasele inimesele. Minagi juba sinnakanti rohkem mul paar aastat ongi 60-st puudu, nii et minu arusaamade armastusest on teistsugused. No ei ole enam ka seda erksat mälu, mis tuletaks täpselt meelde, mis maitse kolmekümneaastane, armastus käis, või kahekümneaastane, aga fakt on see, et. Jumala armastusega, kokkupuuteid on minul olnud vähe. Ma ei ole seda tüüpi näitleja, kes on mänginud esimesi armastajaid kuigi kuigi näiteks Leningradi päevil, kui ma töötasin komöödiateatris 59. 60 61. aastal seal teatris, kus mindid tuntud välimuse järgi otsustati küll, et ma võiks nagu armastajaid mängida. Sest välimus, nii palju kui mina mäletan, oli mul just peabki ütlema, nii palju kui mina mäletan, sellepärast et nüüd ma ei mäleta enam isegi seda, kui ma ennast peeglisse vaatan, mis välja lai piltide kaudu. Aga kui ma mäletan, siis minu seal öeldi, et Baskin ilus mees võib sellest rääkida, Manastikum oleks seda öelnud, siis igaüks oleks öeldud. Hullustus mingisugune, kui inimene enda kohta ise ütleb, selliseid termineid, aga praktiliselt jaanuaris kuulusin nende inimeste hulka, kes kohe püüdsid pilte ja. Vanemaks muutunud ja esimesed kiilaspäised tundevärinaga tekkima. Siis hakkad sa juba kõik tegema selleks, et seda ei märgataks. Kas mõni värvib ennast siis või ostab endale paruka või paneb mõne Clazz tüki pähe või? Mõni tõmbab korgiga endale kiilaka tumedamaks, aga igatahes iga inimene tahab ennast ikka teha kenamaks ilusamaks. Vaat kui inimene jaami huviste tähelepanu sellele. Kiilaspea. Ma veel viis aastat tagasi panin paruka kui ma läksin lavale, praegu ma enam ei pane. Seepärast, et kiilaspäisus on suuremaks läinud, aga seepärast, et ükskõiksus on tekkinud, on teda või ei ole, see mind enam ei huvita. Et kui inimene satub juba niisugusest teda enam ei huvita tema välimus muidugi ma korrektsuse piirides ikka olema riietatud inimene ikka olema korrektselt. Aga kui teda ei huvita enam niisukene välimus, mis torkab silma teistele inimestele luges, siis ütleme, juuste värvimine või vastupidi, mõnide pärast halliks. Mõniga laotab halli värvi, mõni värvib ripsmeid või kleebib isegi malmi ei näinud, kes kleebivad ripsmeid. Ega see kõrvarõngaste pale kõrvameeste poolt, see oli ka üks teatud tundemärk, tahad ennast huvitavamaks, seal ju kõik sellega seotu. Vaat kui kõikidele nendele küsimustele enam ei omistada. Võib rääkida armastusest, sest siis on ta vähemalt siiras sest minema. Parajasti depressiooni seisundis peale läbi elatud armastust mis ei õnnestunud, teine on vastu pideofoorilises seisundis. Sellepärast et temal on just parajasti kõige suurem emotsionaalne laeng seotud, pole otseselt praegusel hetkel toimuva armastusega. Aga on see kõik möödas, mina juba võiksin niimoodi öelda, et et mina ministrina tähelepanu rohkem juba sõprusele ja selle vastastikuse vastastikusele arusaamisele ja küünarnukitundele. Kui inimesed on juba eakad ja kui füüsiline elu selline enam ei ole nii domineeriv kui noores eas. Nüüdne võime julgelt sellest rääkida. Taastatagesime, põdesid kõik valehäbi ei rääkinud ju seksuaalprobleemidest üldse. Lapsed koolis lõpetades kooli olid ka nii rumalad, et nad ei teadnud, mismoodi lapsed sünnivad, sellepärast kõik anekdoot situatsioonid lapse leidudest kapsalehtedes, eks ole, olid ju nii aktuaalsed. Tänu jumala Me oleme praegu mulle tundub siiski, et me juba oleme ka sellele küsimusele avalikustamise ajal leidnud uue uue uue lahenduse. Ja sellepärast ma võiksin praegu öelda, et kui jumalike füüsiline vahekord ei ole, elan dominant, perekonnaelus aastaid juba koos elatud, siis hakkad juba vaatama armastusele teisest aspektist. Mida kooselu, sest et armastus on paraku kooselu missugune kooseludega ei oleks, aga ta on ikkagi kooselu armastada, üksi ennast on võimatu. See ei ole siis pataloogia. Ja kui siis hakkad kontrollima ja jälgima, et kuidas see kooselu oli ja mis ta andis, mis resultaate ta andis? Nüüd otseselt mind puudutab, siis mina võin öelda, et mina olen. Kaks korda abielus, mina ei pea seda eriti suureks numbriks. Vaderi nimi, kes on seitse-kaheksa korda abielus ega peavad seda karmiks. Lugaks korda, esimene kord kuus aastat ka küllaltki pikk aeg selleks, et välja peilida kõik paremad ja halvemad küljed. Ja 26 aastat summa. Harv ise ütleb juba kõik ära 26 aastat vastu pidada inimesega. Järelikult on midagi nende kahe inimese vahel. Me oleme naisega väga erinevad inimesed, absoluutselt. Ta ei ole absoluutselt kunstiline Hembrile küll, aga kunstiinimene ta ei ole. Ta elukutse on hoopis teistsugune. Ta ei tööta praegu omal elukutsel. Seda on täpselt sama operatsiooni läbi põdenud nagu mina. Südamehaigusi on kaheksa aastat tagasi. Nii et me võime kaks lahtilõigatud inimest. Mõlemad rünnakud on mõlemal lahti lõigata. Ühele tegi operatsioonil, professor kliima on Tartus kaheksa aastat tagasi. Aga elukutselt on ta elukutselt on ta insener kui imelik, see jõle naisterahva jaoks absoluutselt. Poja naiselik elukutse, lennuasjanduse insener, lõpetas lennukooli. Ja kasum kuus aastat koos. Näitas seda, et valik oli õige sellepärast, et et inimesed saavad nendest asjadest aru ainult siis, kui on katsumused. Ja ainult siis, kui all läbielamised. Kui ainult aetakse mingisuguseid Merkantiivseid probleeme taga, kui räägitakse ainult oma isiklikust heaolust oma autost, majas, telerist ja ei tea veel, millest seal midagi muud kui inimesed on ikka rasketes seisunditest. Ma mõtlen, haiged inimesed ja suudad, et teineteist mõista ja abistada. Mina võin näiteks julgelt öelda, et kui ei oleks minu naist, vaevalt ma sellest raskest operatsioonist oleks saanud jagu, sellepärast et kõige raskematel aegadel siis kui vajas kui, kui juba oli vaja sellist abi, mida ükski sanitare ükski meetod ei, mitte kunagi. Isegi suurest armastusest estraadikunsti vastu. Ütleme, kui nii võtta, mina poleks suuteline nii palju tunde istuma ja minu lappe kuivatama ja minu minu lamatise tohterdama ja ravima, sellepärast et see 47 päeva meelemärkuseta olekut Tartu kliinikus oli ikka niivõrd ränkraske katsumus. Et minul näiteks Nonii juhataja doktor Kööbi ütles. Peale selle välja tulin. Sõitsin Tartus, et tänu abikaasale olete teie, olete teie terve? Sest et kui poleks tema tee teiega nii palju hoolt näinud, meie tohtrid ei oleks suutnud seda küll teha isegi siis, kui meil oleks makstud selle eest helihonorari. Minu arvates on armastas väga tõsine asi ja nali on täpselt samuti väga tõsine asi. Eino Baskin, teie arvates need kaks tõsist asja omavahel kokku klapivad armastuse ja nalja vahel. See on väga väike. Suur vahe selles mõttes, et nalja me teeme selleks, et lõbustada inimesi ja selliseid kritiseerida ja selleks, et vael satiirilise vahenditega välja selgitada neid põhimõtteid. Tavalise tavalises keeles ja tavalise inimese suust tahakski kriitiliselt näitleja suus, kes oskab üht või teist asja lõpeteerida, võib-olla see kõlab nagu kätte saad vanalt ja sellepärast sellepärast näitleja suus kõlab. Nali pole täpsemini. Aga mis puutub nüüd armastusse, siis armastuses on naljakaid ratsioone väga palju ja, ja armastusega seotud kohutavalt palju väga humoristliku situatsiooni, millest kirjutatakse näidendeid ja ja, ja anekdoote, jutustatakse. Ja on ju terve maailma kirjandus, mis on pühendatud puhtal kujul armastuse läbi koomilise prisma. Ma ei tea täpselt, aga mulle tundub, et võib-olla kõikvõimalikud spekulatsioonid armastuse Taustal ütleme nalja tegemiseks, noh need vaadates asjad, millest me vahetevahel libiseme kergelt üle, ütleme kasvõi teatris mõnd armastus armastus, komöödiat vaadates ütleme no kasvõi näiteks helistagu, mina mängisin meeste naiste kontserdi, ütleme sellele paarisaja korra mis oli omamoodi naljakas ja mis ikkagi baseerus puhtal kujul armastusest. Nisuke näitemäng ei ole õpetlik niivõrd nagu ta peaks olema, sest kergelt žanri vaatame ka kergelt ja naerame kaasa. Aga ei tee enda jaoks mingisuguseid elulisi ega sisulisi tähelepanekuid. Et kui me armastusest räägime läbi Minoorse prisma läbi maagilise prisma sisse läheb rohkem südamesse ja siis me hakkame rohkem aktsepteerima, seda. Tähendab kui minu käest oleks küsitud, et kui te tahate rääkida tõelisest armastusest sügavast tõelisest missuguse žanri kaudu tuleks minu kätte rohkem, mina ütleks kahtlemata mitte läbi komöödia siiski läbitud traagika või melodraama või sentimendi palaku inimese karakter on juba selline, inimese loomus on selline, ta on juba valmis selleks rohkem et pisarat valada mõne väega kurva situatsiooni üle, mis puudutab hale armastust. Pigem naerda mahlaka naerusituatsiooni suhtes, mis on tekkinud armastuse baasil Ada läbi nalja prisma. Olgu, see ma tea Puškin või Anna Haava või, või Betti Alver või, või ma ei tea, kes veel iga näeb seda läbi oma isikliku prisma, sellepärast et ma arvan, et üld üldinimlikke olukordi võib hinnata üldiselt, aga ikka subjektiivselt, igaüks elab oma armastuse läbi vastavalt ikka oma sisemusele ja oma kokkupuutest armastusega elus ikka puhtalt oma isiklikud näited, konkreetsed võivad mulle anda mingisuguse noh, ütleme toidu selleks, selle teema arendamiseks. Ma vastaksin niimoodi. Eino Baskin, kas niimoodi pole ka teie näitleja elus juhtunud, et laval seda tunnet armastust mängides on ta kippunud üle minema tõeliseks tundeks võib-olla keegi partner on väga teisse kiindunud olnud? Tavaline küsimus, mida te praegu esitate? Seda ma olen juba palju-palju aastaid kuulnud, reporteri küsivad või intervjueerijat hetke, kas kas ei teki nii, kui te armastate lavale Akadega ilus armastama? Ei, mina vastaks selle peale väga lihtsalt. Proovisaalis võib hakata armastama, aga laval mitte kunagi. Tähendab, prooviprotsessis võib tekkida tunne partneri vastu, aga ka mitte. Sel ajal räägib mulle otse näkku, et ma armastan sind vaid sel hetkel, kui ta raamatu ära paneb ja niisama otsa vaatama. Sest ikkagi siis, kui me suhtleme, lavad partneriga otseselt ja mängime konkreetset armastuse stseeni. Sel ajal meie vaim ja meie aju registreerib piss, teisi aistinguid ja teisi. Teisi nüansse, mis puudutavad ikkagi meie näitleja tehnilist külge on võimatu rääkida, mängida Romeo Julia stseeni, nii et unustad ennast laval ära, Jakat tõsiselt armastava, sellepärast et näitleja paratamatult ikkagi alad vaatlikult mõtleb, selle peale kuuma näppu panen kuuma käe, panen mismoodi oma jala asetan. Kuidas pööran ennast saali poole, kuidas ma köha, no mis mul praegu on tekkinud, maha surun, kuidas ma lähen sinna mani nurka, kui mind paremini kuuldakse ja kuidas ma seisan rohkem valguse käes. Sel ajal on võimatu armastada partnerid, kui mõtled kõigi nende asjade peale. Seda sa võid teha siis, kui etendus on lõppenud ja sa saadata koju. Ta kutsub sind enda juurde tassi teed või kohvi jooma, mis võivad tekkida flöödid. Aga mitte mingil juhul laval ma neid näitlejaid, kes armastavad sel ajal, kui mängivad ei ole veel läinud. See on minu arvates täitsa Noonsed, seda võivad ainult arvata need inimesed, kes on teatrist kohutavalt kaugel. Ma pean ütlema, et ega Eestis praegu meie teatrisugust tüüpilist esimest armastajat ei olegi. Niisugust, nagu oli omal ajal Ants Eskola, oskas mängida, ütleb Linda Rummoga neid rolle. Ja vot niisuguste esimest armastajat kui tüüpi, kui, kui niisugust Hermaküla kuskil olla natukene nooremas eas, võib-olla seal peab olema mingisugune eriline fliid, eriline oskus väga lihtsate vahenditega ilma katuseta. Väga siiralt rääkima nendest tõdedest, aga paraku külaidle satub armastaja rulli peale, ta hakkab alati forsseerima ja talle kõik need ilusad, kuna te kõik need kõik niuksed väga lihtsalt kolm sõna, ma armastan sind, tuleb alati näitlejad väga ebatruult jääva ebakõlaliselt kuidagi ebasiiralt välja.