Juba siis, kui alles lapsed olime. Kuid nii 1928. aastal sündinud kui ka pisut nooremad kannavad endale igavesti sõja leegitsevad pitserit. Ühtedele tähendab see käele tätoveeritud laagrinumbrit või okupatsiooni teistele nälga või vaeslapseks jäämist kolmandatele lähedaste inimeste kaotust. Isegi need minu eakaaslased, kes elasid sõja üle Venemaa tagala kõige kaugemas kolkas kannavad endal ikka sõjamärki. Lapsepõlv, õigemini kõik see, mis kujutas endast rahulikku elu, murdus nagu kuivoksaraag. Ja me kukkusime maa peale. Täiskasvanute tõeliste hädade, tragöödiate, askelduste ja murede ringi. Pärast jaguneb mugalendaarne lapsepõlv väga järsult kaheks. Üks on täis valgust, vanaisade ja vanaemade hoolitsust, suve rõõmsat ootust maal või lumeootust Moskvas. Teistega täidab pidev häireolukord ühest kohast teise kolimine, petrooleumi lõhn ja mis peamine, külm, mis takistamatult tungis läbi riiete ja räbaldunud saabaste. Piinav sooja ootamine kurnas nii välja, et kui lõpuks ka evakueeritutele suvi saabus, ei olnud enam ei tahtmist ega jõudu temast rõõmu tunda. Kõigepealt küsisin, kui tuttav talle tallinon. Ma olen olnud Tallinnas mitmeid kordi. On olnud kinofestivale igasuguseid töösse puutuvaid asju, aga pikemalt olin siis, kui filmiti režissöörhiivitsi filmi Romjansse vilugu. Siis me töötasime, elasime Tallinnas, harjusin siin niivõrd, et teadsin kõike peaaegu peast. Järgmine kord olin pikemalt Eestis siis, kui olin ise režissöör. Filmisime kolme paksukest. Mul tekkis siin palju sõpru, nii et võin öelda, et siin möödus tükike minu elust. Ja ma usun, et üsna õnnelik periood minu elust. Siin õnnestus mu töö, minu looming. Nüüd olen Tallinnas ainult mõneks päevaks, suvi on ju lühike ja see tuleb kasutada puhkuseks. Nii et just praegu sellel aastaajal on paras aeg teha väike väljasõit kohtumise Jari Aleksei patalovil Tallinnas mitu nii Tallinna Polütehnilises Instituudis kui otse tehase klubis huvitasin, kas ei jää need kohtumised formaalseks, lihtsalt kunstniku tasutud töötundideks? Praegu on nii, et formaalne sõltub inimestest, kellega kohtud võib nii ja teisiti. Kohtusin siin väga erinevate inimestega ja nii kui puudutatakse tõsiseid küsimusi, kaob igasugune formaalsus otsekohe. Endistel aegadel oli see teistmoodi, sest ka küsimused olid formaalsed sageli enne ette antud ja kõik otsekui suri kohapeal. Kuid praegu on need kohtumised kantud inimeste elavast tervest huvist. Tähtis on ju see, et me praegu teiega räägime, mitte see, milline on see magnet tofon, mis meid salvestab. Mind isegi üllatas, kui hästi kursis on minu töö ja loominguga inimene, kes siia kohta, mis seal on tulnud väga paljusid noori inimesi huvitab, kuidas oli teatrielu ja kuidas tehti filmis siis kui mina alustasin. Inimesi muidugi selliste kohtumistega tundma ei õpi, vaevalt, aga sa annad reaalsusetaju, kas on teada, mis nende meelest on hea, mis halb? Ajalehest juba seda ei loe. Saan teada, mida nad filmi kunstilt ootavad. Elav inimene on elav inimene, aga põhiline on see, et teada, mis inimesi erutab ja kas see, mis huvitab inimest minevikust, peegeldab tema tänast päeva, see on kindlasti nii. Tunne, et populaarsus pole veel käest libisenud, on vist ka meelitav. Praegu esinen ma ju filmides vähe, see kõik on rohkem mineviku eest. Kaks kolm filmi on viimastel aastatel välja tulnud kuid midagi jääb huvilisele vaatajale mällu. Nii et ma ei arva, et ma ikka olen veel see, kes filmi tegemisest kõnelda. Kõike, aga see, kuidas säilitada jaamade populaarsust, jääb samuti saladuseks. Kui keegi oleks selle avastanud, siis oleks seda ammu juba järgitud, aga retsepti pole. Viitasin, et õnnelik näitleja elu on ka saatnud Aleksei pataravit. Näitleja reageerib aja muutustele silmapilkselt. Jah, vaataja otsustab kõik, kui näitlejat ei mõisteta, kui ta ei leia vaatajaga kontakti, siis polegi vaja näitleja olla. Kunstnikul kirjanikul võib-olla õnnestub vaatajat petta, aga näitlejal mitte iialgi. Teda lihtsalt ei tulda vaatama ja ongi kõik. Kas hindate osi, mida kunagi mängisite, aga praegu muutumatult? Iga osa ega roll on omas ajas. Kui näiteks peaksin praegu mängima noort, siis loomulikult oleks kõik teistmoodi ehk probleemid ühte või teist osa ei saa kunagi lahutada omast ajast. Miks ise asusite lavastama? On palju asju, mida ma ise mängida ei saa, aga tahaks publikule näidata näiteks laste muinasjutu, mida ma võin seal mängida. Peaosalised on lapsed, muinasjutulised kujud. Aga režissöör aitab mind seda teostada. Muidugi teiste vahenditega. Kuidas režissöörina valisite näitlejaid? Panin näitlejaid, kes on mulle loominguliselt lähedased. Peatähtis on vast ikka see, kui töötad mõttekaaslastega koos, siis edeneb töö ka kiiremini. Kõneleme veidi ka teie õppejõutööst. Ja ma õpetan Instituudis täpselt samade põhimõtete järgi, nagu õpetati kunagi mindid. Väljakutse, kui selline on ikka enam-vähem samaks jäänud, ainult aeg on edasi läinud. Muutunud põhimõte on see, et nad teaksid näitekunsti aluseid. Pärast tuleb juba nii-öelda kutse pealisehitus, küll moevoolud ja nii edasi. Pean seda tähtsaks, et ma noori õpetan ja ise tegelen filmitööga veel ainult lihtsalt rahulduse saavutamiseks. Näitlejakutse on oma kunagise populaarsuse vist minetavad, soovijaid enam nii palju ei ole. Vist on aru saadud, et paljudel teistel aladel teenib rohkem kui näitlejatööga. Kas kahetsete midagi oma näitlejateel on see läinud ilma kriisideta. Oleneb, mida nimetada takistuseks näitlejateel või kriisiks. Võib-olla nimetada seda, et pole olnud selliseid rolle, mis oleksid võinud olla. Kui ma olin noor, siis mängiti vähe klassikat vähem, mängiti lääne autorite teoseid. Mängisime ka vähe tõelist kaasaegset repertuaari ja sellest on muidugi väga kahju. Näitleja on kahjuks ainult teostaja, see, mis muutub, on kirjanduslik materjal. Glasnost puudutab eelkõige seda, millest kõneldakse. Ja loomulikult on näitlejal kasulik, kui materjale on ajaga vastaval tasemel. Tõstaksin esile filmi patukahetsust. Tehtud on ta muidugi enne pärast Raikat ja just näitlejatööd tõstavad selle filmi esile. Te olete pärit näitlejatest perest ja see on kindlasti teie saatusele kaasa mänginud. Ja mul on jah, naine on näitleja, ema, isa, vennad-õed, kõik on näitlejad. Üks tütar õpib veel ja pole oma valikud teinud. Teine tütar, aga vastupidi, tegeleb tõsiste asjadega. Lõpetas võõrkeelte instituudi, töötab raamatukogus, tegeleb tõlkimisega. Me peame teda meie perekonna esimeseks tõeliselt tõsiseks isiksuseks. Seal on sellega väga rahul, sest igaüks peab tegelema sellega, millega ta tahab tegeleda. Sest see on kindlasti üks eeldus, õnnelik olla. Igavalt pole mõtet elada, ka mina kunagi joonistasin, kunagi kirjutasin, kirjutasin stsenaariume, lavastasin, praegu olen õppejõud ja teen ka aeg-ajalt filmis kaasa. Olen alati teinud seda, mida ma tahan, mis mulle meeldib. Kõik muidugi keerleb ühe ja sama ümber minu elust minu kutse ümber. Ja ma proovin ka oma õpilastele seada. Näidendi teen raadios ka aastaid kuid kõik jääb siiski režissööri juurde. Minu eesmärk on olnud näitlejakutse ja seda olen ma järginud.