Kui Uno lahelise Londoni sõit oli ootamatus siis Kaljo saaber, teie olete oma huviobjekti Kaukaasia eestlastega tegelenud juba oma paarkümmend aastat. See huvi sai alguse ülikoolipõlvest, olete ajaloolane? Ega siiski, kuidas oli esimene tutvus kaaseestlastega? Esimene tutvus oli koos kursusekaaslase Lembit võimega aia loolasega kellega tudengipõlves siis esmakordselt läksime Salmes Sulevisse. Ma sõitsime veel eraldi sinna ja mulle saadeti vastu üks mees, et ta ei tundnud mind, mina ei tundnud teda, ta nimi on Sergei Kilk. Ja üllataval kujul sõprus jäi püsivaks ja nüüd juba on 20 aastat püsinud. Ja pean tunnistama, et, et sattusin kohe algusest peale noore generatsiooni toreda esindaja peale sest tema on seal külas olnud kõikide paljude asjade initsiaator, matturiks. Ja nüüd juubeli puhul koguni sai meheks, kes võttis kiviraiumise enda peale saja-aastase juubeliga püstitamise võttis ta enda peale. Eesti asundused on saanud nüüd 100 aastat vanaks Kaukaasias. Jah, nüüd see kaheksakümnendad aastad on niisugune periood, kus järjest külad saavad 100 aastat vanaks. Salme Sulevi sai nüüd kaks aastat tagasi vanaks saada ja samuti nüüd tänavu suvel võiksid täpsemini öelda, koguni jaanipäeval saab siis aastaseks Kaukaasia ilusaim küla Punase Lageda ehk Krasnaja paljana sest eestlased jõudsid sinna täpset ja jaani laupäeva õhtu enam-vähem nii, et esmakordsete heitsid pilgu sinna ilusasse orgu olles tulnud üle Kaukaasia peaahelikust koos oma loomade, laste kogupere ja varaga. Kaugeltki mitte kõik ei jõudnud kohale, hävis loomi, koguni inimesi mägedes. Kuid siiski enamus rahvast jõudis kohale, seal on umbes 30 peret, kes siis panid selle külale aluse? Alguses oli tõepoolest loomi vähesest mägede tulles ei saanud ju, võtavad kaasa isegi vankreid ja kokku oli neil ainult seitse hobust ja kaks veo. Ärge kui alustati seal külas. Mitu küla on neid, mida te olete nüüd nagu oma vaateväljas hoidnud. Kaasas ma ei ole jälginud küll kõiki külasid, sest lõpuks ma olen kirjamees ja tahaks nagu süveneda Paarile külale ja noh, inimsaatused, need ei lubanises kiiret üldistust või üle ratsutamist ja nii siis ongi lemmik küladeks ikkagi jäänud. Salme ja Sulevi Punase Lageda tunnen kaunis hästi ja need ongi Kaukaasia küladest võib-olla need, mis ma paremini tunnen, muidugi ka estungat suhumidega. Mitu korda olete kokkanud Kaukaasias käinud? Ei ole täpset arvestust pidanud, võib-olla kokku saab siis üks, 15 reisi nad ei olnud, ei ole olnud sihikindlad reisinud muidugi kuid alati on mingeid mälestusi ja muljed olnud. Ja nüüd nagu 20 aastat möödas olnud ja seoses juubeliga sai ka mõningad nagu üldistused teha inimeste eluolust. Mis teid rohkem huvitanud, kas ütleme selle paikkonna majanduse areng või inimsaatused nüüd kirjaniku silmal läbi nähtuna? Ikka kõige rohkem inimsaatused, siis ma mõtlen, et ajaloolased on küllalt täpselt sotsiaalse ajaloopaika pannud kuid teisest küljest seda ajalugu tuleks hakata laiendama, jälgima rohkem siiski etnograafiat, keeld ka inimsaatusi, ka see kuulub ajaloo juurde vaieldamatult ajaloo juurde ja nii et mina olen jäänud rohkem inimmeeste elukäsitluse juurde ja huvitav muidugi ka ulmeline külgetnograafiline küll. Mis on teid kõige rohkem nagu hämmastanud või üllatanud nende inimeste saatuses ja käekäigust seal? No ikka visadus, sest paistab, et Eesti talupoeg ei ole kunagi eksperimenti iseenda elu arvel teinud oma pere arvel ja kui mindi, siis mindi äärmise vajaduse sunnil. Ja välja läksid tõesti tugevamad ja püsima jäid tugevamad, sest alguses oli raske. Malaaria võttis palju inimesi ära. Majanduslik jõukus ei tulnud kohe korrapealt, alles sajandi alguses saadi endile jalad alla. Ja hämmastab see kokkuhoid, et siiski grupeeruti kultuuri Saarteks eelkõige emakeele baasil. Ja et need kultuurisaajad või keelesaared on siiski säilinud 100 aastat. See räägib ise enese eest. Paljud väljarändajate grupid ei ole püsinud kaugeltki nii kaua. Kompaktsete. Huvi pakub ka see, et eestlastel on olnud pakkuda ka kohalikele rahvastele omalt poolt midagi, mida need ei ole teadnud ja mida on ka väga meelsasti üle võetud. Jah, eks me keskkond oli juba, kuigi me läksime siit mõisa surve eest ära, kuigi siin ei jätkunud maad, võis öelda ikkagi Liivimaal ja eestimaal arenes kapitalism jõudsalt sammul ja tol ajal oli paljugi värsket ja uut põllumajanduses. Ja see kõik võeti kaasa. Ja Eesti meeste poolt võib-olla oli siis välja pakkuda paljud tehnika uuendused, mis olid mägi lastele võõrad näiteks näiteks pööratava sahaga ader, mis Sulevis loodi ja oli küllalt vastupidav, kuna ta loodi 1911. aastal, sai kohapeal kuldmedali põllumajandusnäitusel ja selle adra kasuks räägib või see no vahepeal käsi muidugi kodusõjad ja kõik üle olid raskused, et kolmekümnendatel aastatel seesama Adeldaks veel tööstuslikku tootmist seda ei olnud, minetan, noh, ühesõnaga lihtne lihtne hobuader, aga ei olnud minetanud oma tähtsust vägilase jaoks. Ja teisest küljest Eesti naistele võib au anda, sest nad olid väga head loomakasvatajad eelkõige kasvatasid häid lüpsilehmi, mis koha peal väga kuulsaks said oma piimaanniga. Ja Eesti mehed ei olnud nõus vastu võtma muud veolooma kui hobust. Torini. Jah, alguses küll püüti härgadega samuti maad harida, kuid härjarakend oli ikka nagu meile võõram ja ja alguses muidugi hobused nagu kartsid mägesid ja kaasatoodud hobused ei olnud sellega veel harjunud, aga hiljem mindi täiesti hobustele üle. Need sajandi alguse said kõik põllutööriistade orienteerunud täiesti hobustele. Nüüd selle materjali põhjal, mis te olete kogunud minut, te olete näinud. Olete Te kirjutanud ühe telefilmi stsenaariumi. Tutvustage seda filmi nüüd lähemalt nendele, kes seda näinud ei ole. Telefilm. Tehti Salme Sulevi küla juubeli puhul, 84. aasta. Filmi režissööriks oli Toomas tahvel ja mina nagu siis sealkandis rohkem liikunud inimene. Olin stsenaristi yks ja pakkusin siis režissööri materjali välja. See on pooletunnine vaatefilm, mis ei pretendeeri küll puhtalt ajaloofilmile, vaid just nagu tutvustaks inimes loomulikus elujärgus. Ja tagasivaatav mõttes, nagu kuulda oli, see film tuleb varsti uuesti teleekraanile, nii et seda võib peagi näha. Nüüd, missugused on teie kogemused filmi tegemisest? Film on küllaltki keeruline protsess ja eks kirjamehed kõik mõnes mõttes erakud. Kollektiivi töötamine tahab harjumist kuid töötada, ütleme nii huvitava materjaliga huvitavas andis ja nii tähtsate sündmuste puhul nagu need külad on minu jaoks olnud, see pakkus mulle tõesti omamoodi rõõmu. Kuid teisest küljest film jääb ikkagi kitsaks. Filmi seisab paljugi süvenenult ära öelda, ta on ikkagi vaatefilm, telefilm ja nii siis paratamatu antud. Jääb autoril materjali niivõrd üle ja kuna mul olid 20 aasta kogemused, siis sündiski loomingu jaoks kirjutis Niebume, lapsed. Kelle jaoks on nüüd see film mõeldud, kellele seal orienteeritud? No eelkõige ikka nagu televisiooni soov oli, et laiemale publikule tähendab laiemale televaatajaskonnale, aga kindlasti on sellel telefilmil ka oma personal, oleme vaatajaskond, ma mõtlen eelkõige neid väljarännanute järeltulijad, kes on tulnud siia Eestisse tagasi ja nende juba tuttavad ja perekonnad. Nii et neid võib-olla tuleb oma oma 3000 ära, kes päris seal konkreetselt sealtkandist pärit on ja seotud sealsete inimestega. Nii et tollel filmil on ka tõepoolest oma publik olemas. Kas see 3000 on suuremad kui nüüd päris eestlaste järeltulijaid seal Kaukaasias? Rebane ei, ta palju suurem ei ole Kaukaasias täpselt ei ole nüüd saanud arvestada 210. Eesti pered peaks momendil olema Salme Sulevi piirkonnas alles. Tähendab, keda me loeme eesti peredex? Kui palju on punasel lagedal Punase Lageda kohta, mul kahjuks täpselt neid andmeid puuduvad, sest ma ei ole viimased viimaste aastate seal käinud. Aga nüüd seoses juubeliga, kindlasti saavad need asjad täpsustatud. Ja Punase Lageda ka, nagu ma kuulsin, tegeleb Eesti looduse toimetaja peatoimetaja Ants Paim. Tema on nagu seal olnud entusiastiga ja kuulsin samuti Tammsaare maja. Käidi noorteklubiga remontimas ja samal ajal justkui Sammest Sulevis juubel oli. Ja kindlasti need siis juubeli puhul võetakse Punase Lageda midagi, et seda oli kuulda Tammsaare. See roosa taluga, Tammsaare elas. See tahetakse nagu muuseumis teha. Kas teie filmi näitamist seal on ka ette näha? Jah, Me käisime Punase Lageda kohta, nii et ma ei oska öelda, kas meil organiseeritakse seda, aga me käisime oma filmi tutvustamas ikkagi Salmes Sulevi sära, see oli ju loomulik, see oli nagu auvõlg. Ja seda me see kevade tegimegi ja ühtlasi sajandi ringi vastu tunneb huvi Suhhumi televisioon. Ka seal sai käidud ja kokku lepitud ja videolinti siirdatuna ta ja Abhaasia keelde tõlgituna ta ilmselt läheb Suhhumi televisioonis. Lähimal ajal käik millel on teie järgmine kaukaasia reis. Mis asja ei tohi nagu ette lubada, kuid kuidagi tahaks eemale jääda ka Punase Lageda juubelist. Kuigi ma otseselt nagu juubeli puhul ei on plaanis midagi kirjutada Punase Lageda, kui ilusaim küla on mul alati südamel olnud ja mul on kogunud nagu tema kohta ilukirjandusliku materjali, nii et et vast see kurtin koguni reisi siis kirjandusvaldkonnas.