Tänane külaline on nelmaia ärand, küla, see loeti, peatoimetaja. Sa oled jõudnud oma esimese juubelini. Ma tahaksin sinu käest küsida, kas mood soosib sinu ealisi naisi või moelemmiklaps ainult noorus. Ei mina olen oma poolesajanda juubeli nii tõesti jõudnud õnnelikul ajal sest. On tänu taevale praegu olemas ka minuealiste jaoks, kuigi Ma pean ütlema seda, et ma ei tunne ennast üldse nii vana, et ma nende eakamate moe peale vaatama peaksin hakkama, see muidugi omamoodi kolest. Jumal hoidku selle eest, kui ma hakkaksin mööda panema. Kuid mul on tunne, et vanusest ja moest koos tekkida on isegi omamoodi keeruline, omamoodi mõttetu, sellepärast et minu arvates peab igaüks kandma seda rõivast, milles ta ennast hästi tunneb, sest on ju väga palju inimesi, kes oma stiili terve eluaja jooksul ei muuda. Ja ma arvan, et ma olen ka üks nendest. Kas sa arvad, et stiil teebki moe? Ja minu jaoks küll ja ma arvan, et Need, inimesed, kes selle stiili omale leidnud on kuigi mingil määral võib see aastate jooksul muutuda on omamoodi õnnelikud inimesed, neil on lihtsam, sest neil nagu selline moeprobleem jääb ära. Nad Peavad vast pühendama üksikutele detailidele, seal jälgima natukene silueti muutusi, aga põhimõtteliselt võivad need eluaeg ühtemoodi riides käia. Võib-olla on see igav, aga, aga teisest küljest kui inimene tunneb ennast ühte tüüpi riides hästi, siis katkuste julgesti. Eluaeg. Sageli enne mulle ütlesid, et sa ei taha iseendast rääkida, et räägime kõigest muust, aga ma siiski tahaksin küsida su käest, et kuidas sa sellesse moekeerisesse sattusid, et sa moe juures oled nii kaua aastaid olnud. Ja no see on omamoodi võib olla juhus, sest sel aastal, kui ma kunstiinstituuti astusin, moe eriala ei olnud. Ja ühe aasta õppisin koguni nahkehistööd. Kuid teisest kursusest tekkis üks tekstiili erialal, kes tahtis hakata maaga tegelema ja julgesin ennast sinna kõrvale pakkuda. Ja nii ta läks ja peale instituuti sattusime otsekohe erialasele tööle. Ja nüüd ei julgegi ütelda, et aastaid on olnud hirmus palju, mida seda tööd on tehtud ja ei ole nagu märganudki, et nad on Niiluti mööda läinud. Praegu oled sa moeajakirja juures tööl oled seal võeti peatoimetaja. Kas see on nüüd niisugune rahulikum paik moe suhtes? Mul on tunne, et ta ei ole, tähendab rahulikum töö. Ta on võib-olla moe suhtes küll rahulikum, sest ise ju selle töö kõrval suurt enam loominguga ei tegele. Samale seal nõuab see rohkem mõtlemist ja tuleb nagu leida need pidepunktid, vaadata asja laiemalt. Omamoodi on see vast isegi kasulik. Mul on tunne, et siin mind õpetanud nägema asju hoopis teisiti ja õpetanud oskust teha üldistusi. See oli ott, on ainus maja ajakiri. Mul on omamoodi kahju, et ta on ainus, sest minu meelest hea konkurents tuleks kindlasti kasuks. See suur kahju, et meil ei ole praegu võimalik pakkuda erinevatele inimestele südameid jäänud. Me oleme võtnud mingisuguse sellise keskmise hoiaku, meil oleks naisteajakiri, oleme väga palju. Ja Meil peaks olema ka pereajakirju. Ma mõtlen ka neid, mis puudutavad nii kodukultuuri kööki, meil ju siin naabritel on neid väga palju samale muide, need ajakirjad mujal on ka suuresti terava pildi kujundajad, sest kuigi nad ei räägi otseselt moest, annavad nad selle moehoiaku. Ja Ma ikka praegu kogu aeg mõtlen, et silueti tiraaž on liiga suur ja liiga liidu suunas nagu suunatud. Lugu on nimelt selles, et praegu on nõukogude liidus hakanud ilmuma üsna palju kirju venekeelseid. Mitmed välisfirmad on siia juba otsapidi kolinud, Burdat teavad kõik, kuid ka veel terve rida teisi ajakirju. Võimalik, et me peaksime natuke rohkem enda peale mõtlema üldse, ma tunnen niisugust egoismi viimasele. Ja kipun mõtlema enam sellele, mida me oma inimese jaoks peaksime ära tegema. Sest me peame arvestama seda ja meie inimestele suudame siiski kõige rohkem pakkuda. Meie ma ei mõtle siin suurepäraseid lõikeid, nagu näiteks seal on, nad on tõesti vaieldamatult ühed maailma parimad ja ka võib-olla selliseid haavaid mudeleid, aga sõna võib-olla julgustavaid sõnu õpetavad, siis saame meie oma inimestel ikkagi ainult ise pakkuda. Ja võib-olla see ongi siis tähtsam, sellepärast et on ju palju nurisetud trükitehnika seisukohalt selle silueti tiga ja samamoodi pole oldud rahul ka nende nende joonistustega, mis seal on. Kas see on ka sellepärast, et meie trükitehnikani nigelam Nii siin on muidugi üks asi, et. Me peame arvestama sellega, et me ei hüppa üle oma varju ja nii nagu Meil ei ole paljusid asju, nii ei ole meil ka ajakirjas läikivaid klantspilte. Meil ei ole ka kindlasti mannekeenid nii professionaalsed. Igat numbrit pildistama asudes on meil tõeline hirm, kas jääda üldse pildistamata, sest filmipuudus on kohutav ja kõik need hädad, mis ilmselt on igal firmal igalühel olemas. Ja nendest ei hüppa ei üle ega ümber. Pealegi on siluetti ajakiri, mis on aastate jooksul kasvõi meie oma vabariigi kergetööstuse süsteemile toonud miljoneid kasumit. Kuid mille ainukene töövahend on praegusel hetkel, kirjutusmasin Eesti ja venekeelne, kirjutasin selle omamoodi absurdne ja väga viletsat töörumitmelile. Ei ateljeed ei ole meil fotograaf isegi mitte, et see niisugune kodu käsin, tööduslik tegemine suuresti ja kui me seda ei suuda lähemal ajal ületada, siis ka meie ütleksin konkurendid kas või nõukogude liidu ulatuses keda on praegu küll turgutatud siin valuuta dopingutega ja nii edasi lähevad meist kindlasti mööda. Kui teil ei ole oma fotograafegi, siis pole ju imestada, et nüüd pildistab silueti juures soomlane Sebastian normi. Ma lugesin ajalehest. Ja see oli meile väga tore pakkumine muidugi, suurepärane kogemus, sest kulus väga ära näha, kuidas üldse tuleb tööd teha, sest tema, see tiim, alustas tööd hommikul seitse, 15 lõpetas päikesel ujumisega ja oli väga kõrge nendepoolne nõudlikkus ja nii veider, kui see asi ka ei ole, et tüdrukud suutsid ennast terved brigaad, kes sellest osa võttis ennast väga hästi kokku võtta. Muide, huvitav oli see, et mannekeenid ütlesid, nendega oli väga kerge tööd teha ja mille pärast? Nad oskasid inimest positiivselt innustada. Nad näiteks see fotograaf Sebastian normi sisendas mannekeenile, et ta on kõige kaunim, kõige ilusam, kui ta veel natukene naeratab, siis on ta veel mitu korda ilusam. Ja tüdrukuid avanesid, nii et ka see photography töö on väga suur oskus moefotograafi töö, et ta peab suutma olla, ütleme, see lavastaja, kes nüüd pigistab näitlejad selle rolli välja. Aga jah, mul oli ka teisest küljest kahju meie fotograafidest, kes on sunnitud tegema üks ja kaks klõpsu igast mudelist, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole filmi mõtlema, et armas aeg, kui ostsime kolm rulli filmi, mis igale mudelile kulus. Räägi neist rullidest endale, vaat inimesel on ikkagi see niisugune tunnet koledasti raisatud, kui sa oled harjunud väga kitsalt elamuse, loomulik ju tegelikult, et peaks olema valida 30 kaadriurgast. Ja sellise meie kogemus professionaalidega Aga kes on süüdi, et neid filme ei ole, et fotograaf ei ole ega ometi silueti peatoimete? Jah ma ei tea, ma ei tahaks hakata siin üles lugema sinna asutusi, organisatsioone, kogu seda meie häda ja viletsus selle looga me jõuaksime välja väga kaugele ja kõige hullem on see, et nagu julgegi loota, et mingeid kiireid muutusi oleks tulemas. Sest mul on ka selline arvamus, et me ei ole praegu veel jõudnud näiteks oma vabariigis niisuguse mõistliku ajakirjanduspoliitika, nii. Arvame, et ütleme, siin konkurents sõelub kõik välja. Kuid olukorras, kus ressursse on väga vähe, küll oleks meil vaja neid mõistlikult kasutada. Ma mõtlen siin kasvõi sedasama paberit, mida äkki on ilmunud üllatavalt palju seda on ju ajalehekioskid on saanud lõpmata palju uusi väljaandeid ühest küljest ja teisest küljest pidadagi konkurentsiks. Siis ma ei ole selles isegi mitte päris kindel. Võib olla, on siiski võimalusi mõningaid asju lahendada, mõned asjad kokku koondada ja teha seda, mis on kõige tähtsam, sest noh, näiteks hiljuti just kurtmine, et meil ei oleks selle paberit näiteks pereajakirja jaoks. Ja seal oli, seda. Tähendab tegelikult meil ju see paber tundub puudu ei ole, aga siin on jälle seesama uus majandussüsteem, nimetagem teda nii, mis annab võimaluse saada mõningatel see paber kätte. Nii et probleeme on praegusel hetkel ilmselt noh, kõikidel kuhjaga ja ma tahaks väga, et me suudaksime nad just üksmeeles ja, ja mõistlikud lahend Räägi palun sellest, et kui paljusid moeajakirju sa elus ka ise sirvinud ja vaadanud oled, kui palju meile neid siia tuleb mujalt maailmast, kus on need ilusad klantspildid ja paber ja kõik muu olemas. Ja loomulikult teavad kõik inimesed, kes on moega tegelenud või tegelevad need prantsuse ajakirju nagu näiteks voog Lofessell, mida võib pidada luksusajakirjadeks nad seda ongi, mis näitavad kõrgmoodi ja on väga kindlalt ühiskonnakihile määratud. Nad on just nimelt nendele lugejatele, kes ise kannavad kõrgmoodi ja kellel ütlevad mood, on hobiks hoopis olulisemad. Ilmselt oleksid meie jaoks ajakirjad naisteajakirjad. Neid on maailmas ilmselt tunduvalt rohkem, nad ilmuvad miljoniliste spiraažides. Sageli on seal mingi lõike lehekene kaasas ja mis on küllalt laia ampluaa, aga alates tõesti rõivastest kudumisest, köögist, kodust isegi laste kasvatamisele välja ja mis on ääretult populaarsed. Ja. Hindaksin isegi neid rohkem neid muidugi vaatama omamoodi targemalt selles mõttes, et sealt sa saad kätte niisuguse stiili. Mida on vaja ka teada ja tunda igalühel nimelt ajakirjade juures ei tööta mitte moekunstnikud, vaid töötavad niinimetatud stilistid kes korjavad kokku valmisrõivaid, komplekteerivad need ja siis nad pildistatakse ja just nimelt need kujundavad suuresti seda rõivastusstiili. Olekski minu unistus anda vast seda tüüpi ajakirja välja, millest inimesel on ääretult palju praktilist kasu. Gustav Peep, ilma ettide püütakse kasvatada. Meie tingimustes on muidugi täiesti lootusetu praegusest. Kust võtaksime menet valmisrõivaid, mida oma komplekteerida ja testi maitsekalt komplekteerida. Siin ongi see tunne, et nende pikkade aastate jooksul, mis moega tegeldud. Me oleme kusagilt jõudnud omamoodi katastroofi piirini just sellepärast, et nende soovide tegelikkuse vahe on aina laienenud. Ja praegu sellele selle vastu minnes, kui ta nii tuleb tundub mulle hirmuäratav ana see, et meie rõivatööstus, mis ju tegelikult peaks olema kõikide rõivaste alus, mingi moeajakiri, on ikkagi hobi. Nendele, kes ise soovivad õmmelda. Mul on tõsine hirm just sellepärast, et me oleme inimese kusagile väga kõrvale jätnud. Ma paar päeva tagasi just kauplus moes, vaatasin kleiti, mis maksis 600 rubla isegi üle selle lihtne siidkleit Alt külmiliseeritud riiet, oli seda palju läinud boolero jakiga, kohalikega ainueksemplar, aga mul on tunne, et see on amoraalne, kusagilt amoraalne. Sest ta ei ole Märt ja siin oleks lootus ainult niisugustel organisatsioonidel, nagu seda oleks seesama tarbijate liit, millest on räägitud ja ka vast mingitel organisatsioonidel, mis asjade kvaliteediga tegelevad, sest need on ikkagi kõikides maades olemas ja müüa ühte asja kõrgema hinnaga, kui ta väärt on. Seda peetakse pettuseks. Meil praegu on nii sassis ja nii pahempidi ja ma ei looda siin mingi konkurentsi jätkumine siin küll kooperatiivide ja õmblustööstuse vahel midagi parandaks, sest siin on näiteks hoopis teisest liinist ilus näide praegu olemas, kui me ostame kõik puu- ja juurvilja praegu kokkuleppe hindadega. Mina pean jah, minuga pole keegi kokku leppinud ja nii võivad ilmselt kõik ostjad ütelda. Ja nagu võib lugeda samal ajal, meie riiklik süsteem ei saa oma kaupa kauplustele üle anda, sest nende oma liiga odav ja loomulikult on kauplusel kasulikum müüa kallimat, ta saab oma plaanid täis ja mul on tunne, et sama lugu on meil praegu ka ootamas ees, kui juba mitte ei ole ka kõige muu kaubandusega, seda on päris selge, et kauplusel on oma plaani täiteks mõistlikum maha müüa üks, 600 rublane kleit. Kui 10 60 rublast ja siin nüüd rõhuda mingisugusele moraalile on on väga keeruline. Teisest küljest on ka siin väga raske kellelegi ette heita ja kõik talitavad õieti, sest on ka ju päris selge, et ka toota on lihtsam ühte kallist rõivaeset, kui, kui väga palju odavaid. Nii ma vaatan siin nende asjade peale praegu. Ehkki pessimistlikult oleks hea, kui ka selles osas oskasime, Lukad, sest ainult turgi ainult konkurents siinsete asja paika ei pane. Et praeguses klat rahutus maailmas, vaid ka nendes asjades ootaks turvalisust, sest mul on tunne, et kõik inimesed praegu tunnetavad lausa füüsiliselt, kuidas ümbergi hinnad tõusevad. Ja küll oleks hea, kui iga elukutse esindaja siiski aeg-ajalt laseks oma peast läbi selle mõtet. Ta suudaks oma tööga teistele seda kindlustunnet natukene pakkuda. Sa rääkisid siin kõrgmoest, kas selline termin meil üldse kunagi toimima vistega? Oi, ma arvan seda, et me võime siin kohapeal, ma ei mõtle mitte Eestit, vaid terveid Nõukogude Liitu kõrgmoest täiesti rääkida. Meil on need suhted omavahel hoopiski kummalised. Sest kui terves maailmas on moes see, mida kantakse, siis meil on viimastel aastatel eriti mood saanud shoupisneksiks. Ja see tähendab, et mood on selline kena lavariie mida efektsem, seda varem mannekeenid, liikumine, muusika ja tal ei ole midagi ühist selle rõivaga, mida kantakse. See muidugi ei ole mitte sajaprotsendiliselt nii, kuid, kuid need moe-show'd, moe trit, mida praegu Nõukogude liidus on väga palju tulnud ja tuleb aina juurde, need on ju kõik sellele nagu püsti pandud ka moekonkursid. Ja praegugi siin Tallinnas üks toimub ja praegu lausa võisteldakse Nõukogude liidus. Kes suudab seda korraldada uhkemalt, kes suudab sinna rohkem auhindu ja paremaid auhindu panna? See muidugi omamoodi reaktsioon sellele väga maha surutud moekunstnikule, kes ta oma ideed ei ole saanud tööstuslikult realiseerida. Ja kes lausa võib-olla pulbitseb ideedest, kuid teiselt poolt on see omamoodi traagiline. Sest see on tegelikult tühi töö. Rõivamood moekunst ei tohiks olla ikkagi ainueksemplari tegemine, sest seda ei ole ta terves maailmas. Ka kõige kallimaid kõrgmoemudelit müüakse kellelegi maha Pariisi Otkutöör, kus täidetakse umbes 2500 mudelit. Ka see Kõrghindadega müüakse maha. Muide, ostjad olevat suuresti naftariikidest. Kuid meil ei ole väga paljudel asjadel üldse ostjat. Ja Ta on ainult selleks lava riideks. Sama lugu ka praegu sellel üritusel, mida siin kultuurifondi Vahendusel korraldatakse. Juba latika ise, mis konkursil on välja pakutud, nõuab seda vaba lavariide lähenemist, sest mida muud saaks teha sellise teemaga nagu moodi religioon kerkisid minul isiklikult, väga sellised eetilised küsimused ja võima, täiesti usklik oleks, siis oleksin solvunud olnud. Sest seal oli näha väga palju asju, mille olnud ikka moega üldse mingit pistmist. Ja mis olid hästi halb, võib-olla mingi näitemängu või, või, või ooperirõivas. Asja võeti väga sõna-sõnalt sageli, kuigi muidugi oli ka neid, kes suutsid ilusasti sellest asjast üle olla. Siin libastumisi oli palju. Ja tekkiski nagu niisugune tunne. Et miks me seda teeme. Et kas meil ei oleks siiski aeg kusagilt pöörata näoga rohkem inimese poole. Ja ma saan aru, et ei ole moekunstnikel võimalust ennast mujal vast välja elada. Kuid praegu vähemalt meie oma vabariigi seisukoha pealt me peaksime küll väga tähelepanelikult vaatama, mida me teeme kui palju me selleks ka raha kulutama, sest võib-olla on siiski. Ent on olemas paremaid võimalusi, õigemini on võimalik teha seda, mis natukene ka tagasi toob. Sest praegu see just nõukogude liidu poole suunatud üritus, meelte osavõtjaid, õige vähe, isegi mannekeenid on mujalt on kindlasti uhke, tore, kaunis, ilus vaatemäng, aga kuidagi selles muutuva majanduse taustal tahaks saada midagi käegakatsutavat. Ma tahaks väga loota, et me niisuguste ürituste puhul edaspidi ikkagi need pidepunktid leiame, et ta oleks kusagil väljund või võib-olla ka muude maailma ja nagu meie tutvustamine meie võimete tutvustamine, võib-olla ka ideede müümine, kui me esialgu ei suuda muud teha. Praegu on ta natuke liiga kitsalt kõrge ja kauge. Ta on lihtsalt soojaetendus. Kas sulle ei tundu, et ikka oli selliste ebaõnnestumiste möödalaskmiste taga on see kurikuulus raha? Ma ei tea, ma meenutan kas või Salvador Dali näitust kunstimuuseumis, ruumis, kuhu ta absoluutselt ei sobinud ja mille taga oli kooperatiiv ja mille taga olid ilmselt suured rahad. Samamoodi need moekonkursside ma ei ole küll kokku puutunud selle taasta moekonkurssi ka, aga ma meenutan kas või möödunud aastast, kus moenäitusel oli tõesti halva kvaliteediga asju ja taas müstilised hinnad. Ja jääb selline mulje, et keegi teenib meie pealt ei tahaks seda teha. Ja see on nüüd ühest küljest, kuid nüüd teisest küljest, mis puutub müstilistesse hindadesse, siis need vahendustasud reeglina niisugustel üritustel on väga väikesed, nii et kui kellelgi õnnestub oma asja müüa, siis võib isegi öelda seda, vaid ennemini müütasid odavalt, kui kallilt, sest näpu vahel tehtud üks ese tuleb inimesele väga kallis. Kuid ma ütleksin, siin on võib-olla natukene teine küsimus, siin on professionaalsuse küsimus. Olen viimasel ajal kohutavalt ka hakanud kartma, et see, et igaüks võib igat asja teha see toob tegemise juurde inimesi, kes kujutavad ette, et nad on professionaalid, aga nad seda lihtsalt ei ole. Need niisugused poolprofessionaalid sageli deklareerivad seda asja sedavõrd, et nad heidavad halo mainet tervel asjal üldse. No näiteks antud juhul on ju niisugune lugu nende rohkete moe blokatitele pretendeerivate plakatitega, mida on minu meelest paljud kooperatiivide ja muud asutused välja andnud, kus võib-olla on tõesti tegemist ühe mingi mõõdet Daily'ga ja edasi on lihtsalt täiesti kaunis neiu, kui on kaunis neiu ja moega, oleks selle midagi tegemist. Minist asjad võivad viia ühe eriala maine väga alla ja just seetõttu sageli öeldakse. Oh teate, et see on üks niisugune väga kerglane asi. Ta võib olla põgene, kuid samal ajal ta võib olla ka ääretult tõsine, sest väga paljudel suurriikidel maa kas v tuletaksin siin tõesti Prantsusmaad meelde, on see ju meeletu tuluallikas, just Mootima eksport, me oleme siin sedavõrd lapsekingades, et meil puudub täiesti ettekujutus. Me selles osas suudaksime, mida me suudaks end maailmale pakkuda. Näiteks on meil niisugune arvamus, et me oleme täiesti võimelised oma ideede poolest konkureerima. Võimalik, et isegi nii on, kuid ideed, mida ei saa kiraseerida, neid ei maksa maailmas absoluutselt mitte midagi. Ning mul on tunne, et me peaksime katsuma praegu meeletult õppida. Sest niipea kui nüüd maailm on hakanud natukene avanema. Ma loodan, et avaneb veelgi. Me peaksime iga võimaluse ära kasutama, et lahtiste silmadega jälgida seda, mis ümberringi toimub, võimalikult palju katsuma, infi saada. Ja kunagi ju ei tea, kui kauaks meile võimalusi on. Sest mul on tunne, et me oleme oma teadmistelt ja ilmselt ka oma oskustest väga kaugel sellest, mis maailmas toimub. Mul on niisugune, võib olla väga lapsik mõte, aga me võiksime hakata õppima taas lihtsa kleidi ja lihtsa seeliku ja lihtsa püksipaari pealt, mida meil ei ole võimalik. Osta, ja see on väga õige tähelepanek. Muide ka meie vast kõige tuntum moelooja Nõukogude Liidu oma, ma mõtlen. Slava Zaitsev on praegu pärast oma esimesi kokkupuuteid vene turuga jõudnud arusaamisele, et meie ainus tee on hakata tõesti peale sellest aast p-st ja see, et meie õmblustööstus võib-olla midagi inimesele suudaks anda, pööraks vanema inimese poole, sellest peaks ta just nimelt alustama sellest lihtsast seelikust lihtsast püksipaarist, lihtsast pluusist, aga mitte mitmesaja rublastest võimaliku keerukatest kleitidest. Ma ei tea, kas läheb see uus majandussüsteem selle paika, kuid mul on tunne, et see kontseptsioon oleks ka siiski kõikide muude kontseptsioonide kõrval vajalik. Ja ilmselt ei saa ka teha päris majandusteadlaste kinnistustega kabinettides. See on väga-väga murelik küsimus, me peame mõtlema sellele, et siin ei ole midagi parata. Esialgu, kui me üritame millegagi maailma minna, siis on ka needsamad, vast need lihtsad asjad. Kui me suudame neid piisavalt odavalt teha. Ja alles selle peale on võimalik natukene midagi kasvatada. Meie kultuur yht on kõigepealt selles mõttes õhukene aga ka meie vaesus on sama hull. Aga võib-olla siis meie pika jutu lõpetuseks ütle, mida moest rääkimine sulle on andnud, kas siis, kui sa eesti rahvale oled moest kõnelnud, oletusega lootnud, et, et ta paremaks saab ja leiab oma isiksusliku moe. Ma olen vast püüdnud vähemalt enda meelest maati inimestele lähemale viia, rääkida temast lihtsalt. Enda meelest püüdnud ka selgeks teha, et see ei ole see kõrge kauge, kättesaamatu asi, et mood on tegelikult kogu aeg meie ümber ja ta on omamoodi igale ühele kättesaadav. Ükskõik siis, kas on tegemist millegi üli ülimoodsa asja või, või päris lihtsa asjaga olen tahtnud öelda seda, et kõige tähtsam peaks inimese jaoks olema just iseenda leidmine ja mood on ainult üheks vahendiks. Selleni jõudmisel. Kas sa tead, millise pretensioone ikka pealkirja ma panin sellele saatele mood, mu armastus. Kas see on sinu puhul nii?